Praeguseks on sellest poisist nimega PEETER SAARI saanud füüsikute maailmas tuntud teadlane. Akadeemikuna on ta nüüdseks löönud teaduspuusse hulga kuld- ja hõbenaelu, mis ei roosteta ega hävine.
Eesti Teaduste Akadeemia 70. sünnipäeval esitas talle mõned küsimused REIN VESKIMÄE.
Akadeemikuks saavad teadlased, kes jõudnud omal alal päris tippu või kogunud kuulsust mõne uurimissuuna (koolkonna) rajajana. Teid valiti akadeemikuks 41aastaselt. Mis tagas "vanade" tunnustuse nii noorele mehele?
Teie mainitud eeldused on - kui kerge muigega täppisteaduslikult väljenduda - vaid akadeemikuks saamise tarvilikud tingimused. Mitte kõik teadlased, kes on seda väärt, pole akadeemia piiratud arvuga liikmeskonda valitud. Peavad olema täidetud ka mõned n-ö piisavad tingimused. Minu puhul olid needki vist täidetud. Olin 1970. aastast alates avalikkusele nähtav noorteadlane - minu tööst ja tulemustest kirjutas tihti tolleaegne ajakirjandus, ka ise haarasin küllalt sageli sule ja esinesin palju kordi televisiooni teadussaadetes. Tolleaegne akadeemia president Karl Rebane pani mind suure, sel ajal rohkem kui neljasaja töötajaga Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi direktoriks. Aastast 2002 olen ka Euroopa Teaduste Akadeemia liige. Sinna valitakse, mitte ei osteta end sisse, nagu käib liikmeks saamine mõnes teises välismaises akadeemias.
Mäletan Teid esimest korda üliõpilasena tulevase akadeemiku Georg Liidja juures 1967. aastal heeliumit veeldamas! Seegi polnud kindlasti juhus?
Vaatasin üksnes pealt, kuidas Eestimaal esimest korda -269-kraadist külma tehti. See oli nagu ettemääratus - aasta pärast õnnestus just tänu ülikülma vedela heeliumi kasutamisele kindlalt registreerida kristallide kuuma luminestsentsi nähtus. See on helendus, mis tekib valguseosakese footoni kiirgumisel luminestseeruvast ainest, kus aatomite ergastusjärgne võnkumine ei ole jõudnud vaibuda pärast ergastava footoni neeldumist. Kõnealune nähtus võimaldab uurida valguse ja aine vastastikmõju peensusi ning energia ülikiiret muundumist tahkises.
Alustasite oma teadustööd akadeemik Karl Rebase juhendamisel, kes oma õpilasi hoolega valis, "korjates" enda juurde kõige andekamad.
Jah, ta kutsus mind oma äsja loodud uurimisgruppi kui füüsikute kolmanda kursuse parima õppeedukusega tudengi. Ülikooli lõpetasin 1968. aastal teoreetilise füüsika erialal, läbides stuudiumi ühegi hindeta alla viit ehk nüüdset A-d. Lõputöö tegin kuuma luminestsentsi eksperimentaalse uurimise alal ja samast aastast on fikseeritud selle nähtuse avastamise prioriteet Nõukogude Liidus peetud avastuste registris, kuhu vastav kirje kanti 1981. aastal Vladimir Hižnjakovi, Karl Rebase ja minu autorluses. Läänes avastusi ei registreerita, kuid see-eest on seal mitmekesiselt Nobeli preemiast pisemaid tunnustusi ja autasusid.
Teie õpinguaastatel oli füüsika tuntavalt populaarsem kui tänapäeval. Seda läksid õppima kõige paremad ja Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis tegid hiljem ilma mitmed Teie-aegsed lõpetajad, kellest enamik veel praegugi rivis. Millega seda seletada?
Tollal oli füüsika ja teised täppisteadused neid väheseid tegevusvaldkondi, mille viljelemisel polnud põhimõttelist ehk ideoloogilist erinevust kummalgi pool raudset eesriiet. Oli ka palju vähem võimalusi - või siis ahvatlusi - tegeleda vähem tõsiste asjadega. Ning lõppude lõpuks oli tol ajal ülikool ikkagi elitaarne õppeasutus tugeva filtriga juba sisendis.
Mida võite öelda praeguste 30-40-aastaste füüsikute põlvkonna kohta? On nad olnud sama edukad kui omal ajal Teie põlvkond ja nende praeguste tippude tulemused-saavutused sama kirkad? Või terendab õit(s)eaeg alles ees?
Ma ei näe vahet tulemustes-saavutustes. Lihtsalt selle põlvkonna füüsikud on rohkem mööda maailma laiali ja meedia tunneb praegu minimaalselt huvi teadusetegijate vastu. Siiski, minu seni noorima filosoofiadoktorist õpilase Kaido Reivelti füüsikabussi Suur Vanker tähe all käivitatud ja rahvusvahelise tunnustuseni jõudnud populariseerimistegevus on ka meedia tähelepanuorbiidis.
Äkki oli Teie aeg pisut nooremas eas mõnes mõttes õnnelikum? Olete siirdunud teistesse uurimisvaldkondadesse - keemilise füüsika alla kuuluvast kristallide spektroskoopiast laineoptikasse kuuluvaisse holograafiasse ning ülevalguskiirusega valgusimpulsside optikasse - ning neis jällegi suutnud uudsete tulemustega "laineid lüüa". Millest selline viljakus?
Mulle istub uurimisteemade vahetamine. Paljud teadlased kipuvad eluaeg ühele ja samale asjale keskenduma. Mõistagi, kui ühte asja väga hästi tunned, on endal hea ja teistelgi sinust kui eksperdist kasu. Aga teaduses võib ühte teemat lõpmatuseni uurida, kui just rahakraane kinni ei keerata teema aegumise põhjusel. Seejuures on oht stagneeruda, muutuda ei kellelegi huvi pakkuvaks viljatult nikerdajaks.
On nüüd siis kehvemad ajad? Ega teadlaste ja teadusega vist taasiseseisvunud Eestis kohe heaperemehelikult ümber käidud ja see võib tunda anda võib-olla praegugi veel, või olete teist meelt? Peaksite seda ju üsna hästi teadma, sest olite tookord vastloodud Teadusfondi Nõukogu valitud esimene esimees.
Olen alati arvanud ja tagantjärele on see mitmeti kinnitust leidnud, et Eestil õnnestus oma teaduspotentsiaal tuua läbi ühiskondliku murranguaja tuntavalt väiksemate kadudega kui teistes postsovjetlikes maades. Oluline faktor selles oli ka tollase keskmise põlvkonna teadlaste ja õppejõudude ennastohverdav erialapatriotism ning entusiasm, mille seljas aga - nagu teada - ei saa sõita lõputult. Kel huvi, võib sellest lugeda pikemalt oktoobrikuisest ajakirjast Akadeemia.
Kuidas sai Teist füüsik, oli selleks soodne õhkkond kodus, koolis?
Minu isa, tuntud eestiaegne haridustegelane Maanu Saari, varasema nimega Magnus Speek, oli laiade huvide ja oskustega - sõna otseses mõttes muusikast füüsikani. Enne sõda toimetas ta muuhulgas ajakirja Meie Noorus tehnikarubriiki huvilistele-iseehitajatele. Mul on perekonnaalbumis (isa tegeles ka klõpsijast kõrgemal tasemel fotograafiaga) minu edasiste huvide suhtes endemärgiline pilt, kus ma kolmeaastasena isa juhendamisel esimest naela puuse löön. Hiljem muretses ta mulle elektrotehnika-, keemia-, mudellennu ja teisi konstruktorikomplekte katseteks ning materjale ja tööriistu tehnikavidinate meisterdamiseks. Kuid selge otsuse minna just füüsikat Tartusse õppima sisendas mulle Tallinna 21. Keskkoolis füüsikaõpetaja Ants Lang, kes hiljem juhtis kirjastuse Valgus tegevust ja pani aluse praegusele kirjastusele Koolibri.
Teile on südamelähedane oma emakeel, keel, mille kaudu jagada sõnumeid, uudiseid ja teadmisi-tegemisi õpilastele ja rahvale. Võib-olla on Teid mõjutanud isapoolne onupoeg, tuntud keelemees ja kunagine raadiohääl Henn Saari?
Muidugi on mind mõjutanud juba täiskasvanueas tema Keeleminutid raadios, kirjutised Sirbis ja muu keelega seonduv, nagu tol ajal enamikku eestlastest. Kuid lapsepõlves ma temaga kuigivõrd kokku ei puutunud - tema elas Tartus, kus pidi teistkordselt keskkooli ja ülikooli läbima, kuna oli eksmatrikuleeritud 1950. aastal, sest tema isa, see tähendab minu lell, mõisteti poliitilise süüdistusega Siberi vangilaagrisse.
Olete TÜ Füüsika Instituudis olnud aastakümneid laborijuhataja. Millega seal praegu tegelete, kes on Teie õpilased?
Praegu tegelen jätkuvalt laialivalgumatute valguslainetega, mis oma eksootiliste omaduste ning minu ja Kaido Reivelti avastusliku artikli ilmumise pärast füüsika esiajakirjas Physical Review Letters ka Eesti päevalehtedes 1997. aastal esiküljeteemaks oli - ilmselt ka põhjusel, et meedia oli tüdinenud tollase börsikrahhiga kaasas käinud depressiivsetest uudistest. Ise kirjutasin sellel teemal põhjalikumalt aga ka Horisondis.
Minu teaduskraadini juhendatud õpilastest on vahest kõige kaugemale - paraku ka teadusest - jõudnud Jaak Aaviksoo. Praegu on doktoritööga poole peal Heli Valtna-Lukner. Lisaks on töörühmas mitu silmapaistvat nooremat tudengit. Aga oma õpilasteks saan pidada tegelikult kõiki neid mitutsada füüsikut, kes minu pea viieteistkümneaastase professoritöö jooksul loetud kursusi kuulanud.
Juhtisite direktorina TÜ Füüsika Instituuti seitse aastat. Mida andis kogetu Teile hilisemas (teadus)tegevuses? On Teil sellest ajast jagada soovitusi praegustele teadusjuhtidele?
See andis muuhulgas veendumuse, et teadusjuhi õige karjäärimudel on rotatsioon - tagasi teadusetegijate rivvi enne kui hilja. Samas on rivikoosseisu teadlastele kasulik kas või kordki roteeruda üles vastutusrikkasse ametisse, kas või grantiraha jagamist otsustavaks eksperdiks. See tegevus lõpetab hoobilt harjumuse lapsikult viriseda ja ainiti ülemusi kiruda.
Just äsja tähistas Eesti Teaduste Akadeemia 70. sünnipäeva. Milline on asutuse praegune positsioon Eesti ühiskonnas?
Akadeemia on mitte ainult esindusinstitutsioon, vaid midagi enamat. Akadeemia on võimeline ka suurte riiklike rumaluste eest hoiatama. Kui päevakorral oli Eesti energiamajanduse alustala mahamüümine ühele tuntud ja hiljem pankrotti läinud Lääne firmale, võeti akadeemia tõsiselt argumenteeritud hoiatust õnneks kuulda.
Eks Eesti teaduse mõjud ole tuntavad maailmateaduseski?
Kohati kindlasti. Mõnes nišis absoluutselt. Hea analoogia on siin kettaheide, mis on ju - kas või jalgpalliga võrreldes - mõneti nišiala. Aga seal on meie Gerd number üks!
Võtate üsna sageli sõna ajakirjanduses, kõnetoolis. Teie sõnumit loetakse ja kuulatakse tähelepanelikult, sest Teie sõnal on kaalu! Millega olete rahul, mis muudab meele ärevaks?
Olen rahul, et vaatamata raskustele ja tagasilöökidele ning kohati lausa lühinägelikule virisemisele on Eesti ja elu siin iseseisvusajal ikkagi tohutult arenenud. Ärevaks teeb arrogantse poolhariduse, rumaluse, esoteerika ja libateaduste, lihtlabase aja surnukslöömise kultuse pealetung, mille kõige propageerimises näeb meedia oma justkui põhilist elatusallikat ja seeläbi seda ühiskonna vaimuressursi kidumise protsessi veelgi võimendab.
Mis suunas siis liikuda, et Eestil läheks edaspidigi hästi?
Eks ikka teadmispõhise ühiskonnamudeli poole - muud edasiviivat teed meil pole. Kordan siinkohal oma kümme aastat tagasi Postimees Extra intervjuus väljendatud mõtet, et kindlasti ei tohi panna peamist panust vahendustegevusele ja teenindusele, sest need on nagu vesiratas värisevas mäekurus: pöörleb hästi, kuni jätkub tulvavett ja ümbritsevailt kaljudelt pole kive voolusängi kukkunud. Eesti šanss on ennetav kaasaminek teadusel põhinevate ja haritusele toetuvate uuendustega.
Kuidas lõõgastute, mõnulete, naudite elu ja perekonda?
Küsimusele - mis on füüsika? - on üks tuntud humoorikas vastus: füüsika on see, millega füüsikud tegelevad vabal ajal. See peab paika ka minu puhul. Vahel veab abikaasa teatrisse või kontserdile. Varem ei kujutanud kolmandat põlve linlasena ette, et võiksin maaga seotud füüsilist tööd armastada, mida aga nüüd juba üle kümne aasta meie maamajas nädalalõppe veetes hindama olen hakanud. Mulle on alati meeldinud oma kätega midagi valmistada või korda teha, olgu siis kodus, autos, maal või üldse - ma ei pea eriti meheks neid, kes ise kruvigi ei suuda seina keerata ja alalõpmata sõltuvad töömeeste palkamisest.
PEETER SAARI
on sündinud 2. juunil 1945. Lõpetanud 1963 Tallinna 21. Keskkooli ja 1968 Tartu Ülikooli cum laude teoreetilise füüsika erialal. 1972. aastast füüsika-matemaatikakandidaat, 1980. aastast füüsika-matemaatikadoktor. Töötanud 40 aastat ühes ja samas teadusasutuses - Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika Insituudis (praegune Tartu Ülikooli Füüsika Instituut) algul noorem- ja vanemteadurina, 1976. aastast seniajani ka laborijuhatajana. 1981-1988 juhtis Füüsika Instituudi tegevust direktorina. 1994-1997 osales Tartu Ülikooli füüsikaosakonna õppetöös erakorralise professorina. 1997. aastast on sealsamas - praeguseks on Tartu füüsikud ühendanud ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna Füüsika Instituudis - laineoptika õppetooli valitud korraline professor. On olnud Eesti Teaduste Akadeemia Presiidiumi liige, praegu juhatuse liige. Eesti Teadusfondi Nõukogu esimene esimees (1990-1993), samuti Eesti Teadlaste Liidu esimene esimees. Peeter Saari on Ameerika Optika Ühingu (Optical Society of America), Teaduse Edendamise Ameerika Ühingu (American Association for the Advancement of Science) ja Rahvusvahelise Rakendusoptika Ühingu (International Society for Optical Engineering) ning Eesti Füüsika Seltsi juhatuse liige. 2004. aastal valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia astronoomia ja füüsika osakonna juhatajaks.
Peeter Saari on abielus ja kahe tütre isa. Oma kujunemisel loeb ta määravaks vanematekodu oma leebelt elutarga, huumorilembese ja autoritaarsusvaba suhtlusega. Eriline huvi tehnika ja täppisteaduse vastu kujunes välja isa toetusel. Nimeka teadlasena on see huvi viinud teda aastakümnete jooksul väga tõsistesse uurimisvaldkondadesse, milleks on orgaaniliste tahkiste lisandispektrid, võnkerelaksatsioon tahkistes ning kuum luminestsents, ülilühikeste optiliste impulsside ajalis-spektraalne diagnostika ja süntees, aegruumne holograafia ja mitmesugused teooriast tulenevad rakendused optikas.
Ta on avaldanud rohkem kui sada teaduspublikatsiooni, enamik neist on ilmunud maailma juhtivates füüsikaajakirjades. Peeter Saari 1968. aastal kaitstud diplomitöö käsitleb kuuma luminestsentsi eksperimentaaluuringuid, 1981. aastal registreeriti see nähtus Nõukogude Liidu avastuste registris (kaasautorid Vladimir Hižnjakov ja Karl Rebane). Autasustatud Valgetähe III klassi ordeniga, Eesti Teaduste Akadeemia medaliga, saanud Eesti riikliku teaduspreemia.
LOE VEEL
- Peeter Saari. Libateaduse anatoomiast ja taksonoomiast. Akadeemia 10/2008.
- Peeter Saari. Valgusest kiiremad lained. Horisont 1/1998.
- Teadlased justkui keelavad ära lollused ja viljatud unistused. Aivi Parijõgi intervjuu Peeter Saariga. Postimees Extra, 14. veebruar 1998.
