Korjuste põletamise tossu, mürginooli, kaevude solkimist ja muud taolist on rakendatud igiammustest aegadest alates. Kuid alles uuema keemiateaduse saavutused sadakond aastat tagasi aitasid tõsta inimeste tapmise "kunsti" kvalitatiivselt uuele tasemele. Esimene maailmasõda (1914-1918) oli ühtlasi keemiarelva sünni- ja ulatuslikema kasutamise aeg.
Prantslased katsetasid rindel pisargaasi juba ilmasõja alul, 1914. aastal, ja sakslased venelaste vastu Bolimovi piirkonnas 1915. aasta jaanuaris. Moodsa keemiasõja sünnipäevaks peetakse üldtunnustatult siiski 22. aprilli 1915. Sakslased olid juba kuu aega oodanud rindelõigul Belgias Ypres'i küla vastas, kuni saabus sobiv kirdetuul. Prantslaste ja teiste peale lasti mitme kilomeetri laiuselt 5200 balloonist kokku 168 tonni kloori (kloorgaasi). Mürgist tabatute agoonia ning lahinguvälja üldpilt olid kohutavad. Rohekaskollane klooripilv mürgitas 20 000 gaasisõjaks täiesti ettevalmistamata sõdurit, kellest 5000 suri. Prantslased ja nende liitlased kaotasid väikesel rindelõigul välkkiirelt rohkem mehi kui Eesti kogu Vabadussõjas.
Keemiarelv Esimeses maailmasõjas
Nüüd haarasid kõik sõdivad pooled uue ja suhteliselt odava võitlusvahendi järele. Ent pärast esimesi üliedukaid kasutusi langes keemiarelva efektiivsus kiiresti, sest tarvitusele võeti gaasimaskid ja teised kaitsevahendid. Suurem osa mürgitatuist naases küll rivvi, kuid toonased tervisenõuded polnud ka eriti kõrged. Edaspidi kujunes tähtsamaks keemiarelva kohale toimetamise vahendiks suurtükivägi.
Kokku sai Esimeses maailmasõjas lahingumürkide läbi kahjustada 1,3 miljonit sõdurit, kellest 100 000 suri. Sõjast naasnud mehed kannatasid füüsiliste ja psüühiliste vaevuste käes. Võib ainult oletada, kui mitme aasta või isegi aastakümne võrra jäi paljude endiste sõdurite hilisem tsiviilelu seetõttu lühemaks. Tuntuim gaasisõjast tabatu oli üks vurrukas kapral nimega Adolf Hitler, kes sõja lõpul inglaste gaasirünnaku alla sattununa ajutiselt pimedaks jäi ning hiljemgi mürgistusest tingitud ihuhädade käes kannatas.
Üleüldine keemiasõda ei saanud mööda minna ka Eestist. Sakslased võisid keemialaskemoona kasutada 1917. aastal Lääne-Eesti saarte vallutamisel ning aasta hiljem edasitungil Narva ja Pihkva alla. Kindlasti oli Esimese ilmasõja ajal Vene armees küllalt neid eestlastest sõdureid, keda gaasirünnak tabas või kes Vene suurtükiväes teenides ise keemiamürske üle rindejoone läkitasid.
Keemiarelv Vabadussõjas
Eesti Vabadussõda algas keemiarelva kasutamisega. Kohe sõja esimesel päeval, 28. novembril 1918, tulistasid Saksa suurtükipatareid Narva lahingus kallalekippuvat Punaarmeed rohke keemialaskemoonaga. Eestlastel tol ajal veel suurtükke polnud.
Hiljem kasutasid Vabadussõja tandritel vähemalt mingil määral keemiarelva kõik sõdivad pooled. Näiteks Landeswehri sõjas laskis Rauddiviisi suurtükivägi gaasilaskemoonaga Eesti väge Riia all 1919. aasta juuli alul. Eestlastel õnnestus seal tõsisemaid kaotusi ära hoida vaid tänu sellele, et läheduses leidus rohkesti lihtsaimat degaseerivat vahendit - vett. Oktoobri keskel 1919, kui Eesti vägi taas Riiani jõudis, tulistas neid keemiamürskudega ka Pavel Bermondt-Avalovi venelaste-sakslaste segavägi ning üks Eesti soomusrongi tabanud keemiamürsk haavas kaheksat sõdurit. Punaarmee tarvitas Eesti üksuste vastu tihti gaasimürske, eriti 1919. aasta lõpukuudel Viru rindel, kuid mainimisväärt tulemuseta. Nimelt oli enamiku tolleaegsete sõjamürkide efektiivsus talvel lumega mitu korda väiksem kui suvel.
Eesti ja Judenitši vene valgete poolt piirdus asi teadaolevalt mõne kasutusega Punaarmee vastu Narva rindel sõja lõpul. Näiteks 20. novembril 1919 tulistas Eesti välipatarei nr 3 Suur-Lutski külas asunud punaväe pihta 70 Inglise 84 mm ipriidimürsku, sest asjaosalise sõnul "venelased enam sugugi rahu ei andnud". Ka 9. detsembril 1919 tabasid keemiamürsud punaste positsioone Narva all. Vabadussõja lõpus kaotas vastase 7. armee lahingutes Narva all 1,5 kuuga, novembri teises pooles ja detsembris 1919, langenute, teadmata kadunute ja haavatutena kokku 6700 meest, neist 122 olid "gaasidega mürgitatud".
Kokkuvõttes jäid Vabadussõjas kasutatud keemiarelva kogused ja sellest põhjustatud kaotused võrreldes maailmasõjaga siiski täiesti tühiseks ega mõjutanud tegelikult lahingutegevust. Muidugi, tol ajal ei tarvitsetud alati tähtsaks pidada, kui mõni sõdur Riia või Narva all köhima jäi.
Eesti suurtükivägi tulistas Vabadussõja rinnetel välja kokku ümmarguselt 350 000 mürsku. Keemiamürskude osakaal sellest ei küündinud ilmselt isegi 0,1 protsendini. Võrdluseks: Esimese maailmasõja lõpuaastal laadisid Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa 20-30 protsenti oma suurtükimürskudest keemiarelvaga. Eesti tagasihoidlikkus sel alal tulenes ka sellest, et oma sõdurid olid ilma gaasikaitsevarustuse ja vastava väljaõppeta ning neile võis ohtlik olla isegi oma suurtükiväe keemiatulelöök. Vähemalt ühel korral jäeti keemiarelvarünnak ära just põhjusel, et omaenda jalavägi paiknes sihtmärgile liiga lähedal. Viidatud on ka ülemjuhataja Johan Laidoneri keelule keemiarelva kasutada.
Pärast Vabadussõda, oktoobris 1920, leidus Eestil suurtükiväe laskemoonalaos 4683 keemiamürsku, neist 600 Vene 76 mm ja 2335 Inglise 84 mm ning 1748 Inglise 114 mm. Tehnilise varustuse ladudes seisis veel 175 kloorgaasi ballooni (neist 114 täidetud), mis olid Eestisse jäänud 1918. aastast Vene või Saksa väest.
Gaasiasjanduse tähtsustamine 1920. aastatel
Euroopa väejuhid ja poliitikudki nägid pärast ilmasõja lõppu keemiarelvas tulevikusõja tähtsat võitlusvahendit ning asjaks valmistuti tõsiselt. Keemiarelva arendati ja varuti kahe ilmasõja vahel ilmselt kõigis päris sõjaväge omanud Euroopa riikides ning Eesti ei jäänud siin erandiks.
Lähemalt asuti Eestis keemiarelvaalaga tegelema 1923. aastast. Gaasiasjanduse olukorra ja arenguvajaduste selgitamiseks asutas sõjaminister kõigepealt komisjoni. Detsembris 1923 leidis möödunud sõja kogemustest lähtunud komisjon, et 30 protsenti suurtükimürskudest tuleb laadida keemiarelvaga. See tähendanuks kuni 200 000 keemiamürsu varu loomist ning vastava tööstuse rajamist. Eesti sõjakeemiaasjanduse sisuline ärkamisaeg oli 1924.-1925. aastal, mil sõjaministeeriumi alluvuses asutati keemiaosakond ja vastav labor ning sõjaväe Pioneeripataljonis G-kompanii, valmisid esimesed katsepartiid mürkaineid ning üritati alustada keemiarelva tööstuslikku tootmist.
Oma keemiarelvatehas
Suurte plaanide ühe osana sündiski idee ehitada keemiarelva valmistamiseks terve tehas. Sõjaministeerium kogus 1924. aastal teavet ipriidi Guthrie-Levinsteini tootmismeetodi kohta ning taotles raha keemilise varustuse töökodade ehk keemiatehase rajamiseks. Taotlusi ilmestasid sellised märkused nagu "asi väga kiire". Tehas pidi andma kolme sorti toodangut - ipriiti, kloorgaasi ja aktiivsütt gaasimaskikurnade tarvis. Lisaks jagunuks käitisel potentsiaali ka keemiasõja suurima tapja, fosgeeni tootmiseks. Ööpäevaringse töö korral kalkuleeriti tehase tootlikkuseks pool tonni kloori ööpäevas. Ka Eesti eeldatud ipriidivajaduse, 132 tonni, katnuks tehas lühikese ajaga.
Keemiasõja "kuningaks" tituleeritud ipriidi ehk sinepigaasi tugev mõju avaldub mitmel moel. Lisaks tõsistele silma- ja kopsukahjustustele põhjustab see õlise moega vedelik raske üldmürgistuse, sest ipriidipritsmed tungivad ka läbi riiete ja naha. Kaitseks ipriidi eest gaasimaskist ei piisa, vaja läheb palju kallimat, kogu keha katvat kaitseriietust. Ipriit on erinevalt kloorist ja mitmetest teistest kemikaalidest väga püsiv, tekitades püsiva pinnasereostuse, mis blokeerib soovitud territooriumi ega lase vastase sõdureil seal paikneda, kaevuda või isegi seda ohutult läbida.
Sõjaministeerium koostas tootmiseks juba sisseseade joonised, tehnoloogia ja rahalised kalkulatsioonid. Töölisi vajanuks igati moodne keemiatehas ühes vahetuses ainult 12. Ettevõttele asukoha otsimisel jäi sõjaväelaste pilk peatuma piirkonnale Riisipere ja Ellamaa raudteejaama vahel Tallinna-Haapsalu raudteel. Käitis jäi lõpuks siiski rajamata ning Turba kandi rahvas ilma keemiarelvatehase rõõmudest ja muredest. Arutelud ründemürkide masstootmise üle soikusid 1926. aastaks.
G-labor
Märtsist 1924 alustas sõjaministeeriumi varustusvalitsuse all tegevust keemiaosakond (hiljem nimega C-jaoskond ja gaasikaitsejaoskond), millele allutati gaasiasjanduse katse- ja uurimis- ehk G-laboratoorium. Keemiaosakonna ülesanneteks said sõjaväe varustamine nii keemiarelvaga kui ka keemikaitsevahenditega. Osakonna "aju" G-labor paiknes esialgu AS R. Mayeri keemiavabrikus Falkspargi tänaval ja hiljem, 1930. aastast, Eesti keskse sõjatehase Arsenali ruumes Erika tänaval. Pioneeripataljoni koosseis täienes vastava keemiaväljundi, G-kompaniiga. Need vähereklaamitud institutsioonid eksisteerisid kuni 1940. aastani.
G-laboratoorium sai õige tööhoo sisse siis, kui 1925. aasta sügiseks jõudis kohale Saksamaalt tellitud erisisseseade. Juba samal aastal valmistati laboris esimest korda Eestis proovipartiid mürkaineid - kloorpikriini ja broombensüüli. Eesti sõjakeemia juhtivad asutajad ning arendajad olid keemiateadlased Dieter Buxhoeveden ja Johannes Mühlmann, kes pikki aastaid juhtisid ka vastavaid sõjaväeasutusi.
G-kompanii
Eesti sõjaväe Pioneeripataljoni koosseisus asutati G-kompanii, millesse kuulusid leegiheitjate rühm, gaasikaitserühm ja "mahendatud" nimega gaasikatterühm, oma väike laborikene ning meteojaam. G-kompanii koosseisuliseks vajaduseks hinnati 1924. aastal 10 gaasimiinipildujat 3000 miiniga, 150 kloorgaasiballooni, 75 leegiheitjat ja 2 meteojaama gaasitamise ettevalmistamiseks. Pea kõik see (välja arvatud vanad klooriballoonid) oli aga puudu. Pioneerikompanii vastava varustuse täiendamisele pöörati üksnes minimaalselt tähelepanu. 1929. aastal osteti Prantsusmaalt kaks Stokesi 81 mm miinipildujat ning hiljem tehti kaks samasugust ise juurde Tallinna Arsenalis. Need olid mõeldud kasutamiseks eeskätt gaasimiinipildujatena. Samuti hangiti 1927-1928 G-kompanii leegipildujate rühmale Prantsuse firmalt J. Mandet paar väikest partiid leegiheitjaid. Et Prantsusmaa pidas sel ajal leegiheitjat ebainimlikuks relvaks ning piiras nende müüki Eestile, tuli asja ajada vargsi. Nii tellis Kaitseministeerium leegiheitjad hoopis röövikute hävitamise pulverisaatoritena ning Põllutööministeeriumi nimel. Viimast unustati aga õigeaegselt teavitada ja nii tekkis Tallinna sadamasse saabunud "õunapuupritside" pärast tolli- ja põllutööametnikega väike pahandus, enne kui leegiheitjad tegeliku tarbijani jõudsid.
G-kompanii ründevarustuses ei toimunud edasiminekut ka 1930. aastatel. Koostati küll kavasid ja eelarvetaotlusi, kuid tulemusteta. Kõik neli 81 mm Stokesi miinipildujat müüdi 1937. aastal Hispaaniasse. Veel 1940/1941. aasta kaitse-eelarvest taotleti raha, et osta üksusele vähemalt uue varustuse üksikeksemplare näidisteks ning väljaõppeks - kaks 50 mm ja kaks 105 mm gaasimiinipildujat ning viis Livensi tüüpi gaasipommipildujat. Ent seegi kava ei täitunud. Sisuliselt kuulus kogu vastav ründevarustus keemiamürskude näol hoopis välisuurtükiväele.
Kloorpikriin Jaapani mürskudest
Kloori ja ipriiti Eestis tootma ei hakatud. Küll aga jõuti "lahjema" vahendi - kloorpikriini ehk klopi - valmistamiseni. Seda sai teha lihtsal meetodil ühest tavalisest lõhkeainest - pikriinhappest ehk meliniidist ehk šimoosast. Rahvas kutsus viimast miinikollaseks ning kasutas prussakamürgina. Endisesse Vene merekindlusse Tallinna ümber oli Esimese ilmasõja ajast maha jäänud tuhandeid pikriinhappega laetud Jaapani suurekaliibrilisi mürske ning nende tühjendamine andis keemiaideele peaaegu tasuta aluse.
Eesti esimene oma koduvillane keemiarelvaports, 45 kilo kloorpikriini, valmis G-laboris sügisel 1925 ning järgmisel aastal lisandus sellele veel 50 kilogrammi. Aine leidis kohe rakenduse: sellega laeti katseks 30 Arsenalis valmistatud 6-tollist (152 mm) pommi ning Ilmarise tehases valmisid neile Livensi tüüpi gaasipommipildujad. Eesti gaasipomm (miin) koos klaaspudeliga kaalus 27,7 kilo ning laskekaugus ulatus 550 meetrini. 1926. aastal Tallinna serval Valdeku õppeväljal läbi viidud katsetega jäädi rahule.
Oktoobris 1925 otsustas Sõjanõukogu valmistada juba kuni 12 tonni kloorpikriini sõjatagavaraks ning selle tootmiseks otsiti erafirma. Tartu Heliose ja Tallinna AS R. Mayeri keemiavabriku ning keemiadoktor August Stange OÜ keemiatehase hankekonkursil jäi madalama hinnaga võitjaks viimane. Stangega sõlmiti detsembris 1926 leping 10,5 tonni kloorpikriini valmistamiseks. Selleks vajaliku 7,5 tonni pikriinhapet sai Stange sõjaväelt Jaapani mürskude sisust. Ülejäänud toorme, peamiselt kloorlubja, leidis firma ise. Esimene tööstusliku moega kloorpikriinipartii valmis Stangel 1927. aastal. Kavas oli sellega laadida kaks tuhat 152 mm raskehaubitsamürsku, mis hangiti Pariisi relvakaupmehelt Aleksandr Kljaginilt, kes Prantsusmaalt ning Tuneesiast Eestile relvastust vahendas.
Vastuvoolu
Näis, nagu toiminuks Eestis aastail 1924-1926 üheaegselt kaks vastupidist suundumust. Ühelt poolt püüdis sõjavägi organiseerida ipriidi, kloori ja muu taolise tootmist Eestis. Teisalt töötati samal ajal Šveitsis välja keemiarelva kasutamist piiravat konventsiooni ning selles osales ka Eesti riik. Valminud protokollile "lämmatavate, mürgiste või muude selletaoliste gaaside ja bakterioloogiliste vahendite sõjas tarvitamise keelu kohta" kirjutas 1925. aasta suvel esimeste seas alla Eesti valitsuse täievolilise esindajana kindral Johan Laidoner, kes olemasolevail andmeil ka isiklikult ei pooldanud keemiarelva kasutamist.
See Genfi protokoll oli oma mõttelt "esimesena mittekasutamise kokkulepe allakirjutanute vahel" ega keelustanud keemiarelva väljatöötamist ning tootmist. Tegelikult käitusid kõik kahenäoliselt. Genfi protokolli sünni aegu kasutas Hispaania keemiarelva Marokos ja veidi hiljem Itaalia Liibüas ning punaarmee Kesk-Aasias bašmatšide vastu. Suurt probleemi sellest ei sündinud, sest ei berberid ega bašmatšid polnud Genfis käinud. Keemiarelva kõikehõlmava keelustamise ja hävitamise kohustuseni jõuti alles 68 aastat hiljem, 1993. aasta konventsiooniga CWC (Chemical Weapons Convention).
Omaaegse keemiarelva säilimisaeg polnud pikk. Ajapikku kanti vana moon maha ja likvideeriti, olgu siis seda maasse kaevates või merre heites. Näiteks tuhandetest Inglise 84 mm ipriidimürskudest oli 1931. aastaks varusse jäänud ainult 57. Mitmesugustest muudest mürkidest leidus sel aastal varus 1151 kilogrammi vana kloorgaasi balloonides, 15,6 tonni pisargaasi lähteainet difenüülarsiinhapet, 3,7 tonni vääveldioksiidi.
Naabri tellitud muusika
Tegelikult tuli pearõhk panna mitte keemiarelvale, vaid hoopis kaitsele selle eest. Gaasikaitsele tehti väga suuri, keemiarelva enda tootmisest märksa ulatuslikumaid kulutusi. Tegemist oli teadliku sundkäitumisega. Keemiarelval ongi otsese ründeotstarbe kõrval veel teine ning mitte vähem tähtis eesmärk - suruda potentsiaalsetele vastastele peale keemiarelvast endast kaugelt kallima sõjaväe ja eriti veel tsiviilelanikkonna gaasikaitsevarustuse tootmist. Korralik gaasimask E III maksis 35 krooni ehk pool tavalist kuupalka. Koos ipriidivastase kaitseriietusega küündis täiskaitsekomplekti hind saja krooni lähedale. Selle raha eest saanuks mitukümmend kilo ipriiti või muud keemiarelva. Samas mõõdetakse tugevamate mürkide tapvat kontsentratsiooni õhus grammiosadega kuupmeetri kohta.
Vaesemad maad suutsid gaasimaskidegagi varustada peamiselt ainult sõjaväge. Rikaste riikide püüded kaitsta kõiki elanikke koos gaasivarjendite rajamisega jätsid ohu ehk keemiarelva enda tootmise kulud juba sootuks varju.
Gaasiga külakakluse vastu
Gaasiasjandusest ei jäänud kõrvale ka politsei. Kurikaelad vajasid takistamist ja 1935-1937 valmistati põhiliselt vanade suurekaliibriliste Smith&Wesson revolvrite baasil politseile 200 gaasipüstolit. Erinevalt tänapäevastest balloonikestest oli tegemist tõeliselt mehise riistapuuga, mille kasutamisel vajas ka laskja ise gaasimaski või vähemalt kaitseprille. Signaalpadruni kaliibriga (25,4 mm) tüse gaasipadrun andis kuni 3-4 meetri laiuse ja 25 meetri kaugusele ulatuva broombensüüli pilve. Eriti külakakluste ja märatsejate kainestajana hinnati seda vahendit asjakohaseks ja tõhusaks.
Keemiahuvi vindumine eestlase kombel
1930. aastal viidi G-labor üle Arsenali sõjatehase ruumidesse ning moderniseeriti põhjalikult. Aastail 1930-1931 telliti laborile uut sisseseadet, tarbeid ja kemikaale, sh difenüülkloorarsiini tootmiseks. Selleks vajalik 450-liitrine vaakumaurustaja ja muud seadmed ning toore, 15 tonni difenüülarsiinhapet, osteti Saksamaalt ja vääveldioksiidi Rootsist. Difenüülkloorarsiini tootmisvõimsus oli nii suur, et seda jätkus müügiks ka Lätile. Enamik G-labori tööst ja toodangust kulus väljaõppeks. Kuid 1934-1935 täitis G-labor difenüülkloorarsiiniga ka 152 mm ja 107 mm mürske, vastavalt 1030 ja 1150 tükki. 1940. aasta 1. septembri revisjoni järgi seisis jooksvas tagavaras 2561 152 mm trotüüli-keemiamürsku. Keemiamürsud moodustasid 1940. aastal kogu laskemoonast vaid üks-kaks protsenti ning olid laetud nõrgemat tüüpi ainega.
1929.-1930. aastaks töötati Eestis välja oma pisarsuitsutekitaja (1930. aasta mudel) ja pisarsuitsukäsigranaat, mis andsid ühtaegu suitsu- ja gaasipilve. Nii need kui vastav aine toodeti Eestis, kusjuures endistviisi kaasati sellesse eraettevõtteid. Nii asus pisarsuitsutekitajaid valmistama AS Odor. 1930. aastatel tootsid firmad ja G-labor tuhande pisarsuitsutekitaja ringis aastas ning need kulutati ära sõdurite gaasialaseks väljaõppeks. Jätkati ka katsetusi. Näiteks 1938. aastal töötati välja, laeti kloorpikriini ja difenüülkloorarsiiniga ning õhiti katseks kokku 68 mitmesuguse kaliibriga suurtükimürsku.
Ernesaksa ipriidivabrik
1931. aastal tõsteti veel kord üles ipriiditehase rajamise idee. Keemikul P. R. Ernesaksal valmis kaitseväe jaoks põhjalik Tallinna Tehnikumi lõpu-uurimistöö teemal "Yperiidi wabriku sisseseade 1 tonni yperiidi walmistamiseks päewa jooksul". Selles esitas autor nii ipriidi tootmise tehnoloogia kui tehase sisseseade kirjelduse ning joonised. Idee põhines vanal heal Levinsteini meetodil. Vajalikest lähteainetest tähtsa osa moodustanuks koduvillane kartulipiiritus ning sellest saadav etüleen. Väävli, kloori ja muu toorme hankimine polnuks ka probleem. Veebruaris 1932 esitas kaitsevägi juba arupärimise Eesti piiritustehaste tootmisvõimsuste kohta. Keemik Ernesaksa kalkulatsioonide järgi kujunenuks tehase kogumaksumuseks 64 000 krooni ehk sama palju kui 15 keskmist sõiduautot. Moodne sisseseade vajas vähe tööjõudu - ühes vahetuses vaid kaheksa inimest. Ipriidi kilohinnaks kalkuleeriti kaks krooni ehk ümmarguselt sama palju kui trotüülil või võil. Teoreetiliselt piisanuks kilost ipriidist suure hulga inimeste tapmiseks, samas kui üks selle aine vastu kaitsev komplekt (kaitseülikond, jalatsid-kindad ja gaasimask) maksis mitukümmend korda rohkem. Veel oktoobris 1933 taotles inseneriväe inspektor arendustöö lõpuleviimist ja tehase rajamist. Kuid ipriiditehase rajamine ei leidnud heakskiitu ka seekord ning käitis jäi loomata. Ernesaks siirdus tööle Saksamaale.
Keemiarelva osas lõpetas Eesti sõjavägi märksa kasinamalt kui alustas. Ipriidi või mõne muu tõelise ründemürgi tootmiseks Eestis ei läinudki ning Vabadussõja-aegsed vanad varad kanti maha. Rahuaastail laeti küll mõnituhat keemiamürsku, kuid seda märksa nõrgemate, ärritavate ainetega nagu kloorpikriin ja difenüülkloorarsiin. Enamik vastavast arendustööst ja rahast kulus katsetele, väljaõppele ja kaitsevarustusele ning see oli tasemel. Suurte riikide saavutused keemiarelvavallas olid enne Teist maailmasõda võrreldamatult ähvardavamad.
***
Ohvrid olid siiski
Eestil pärast 1919. aastat keemiarelva kasutada ei tulnud, kuid ega sellepärast veel ohvrid puudunud. 5. augustil 1937 plahvatas Viimsis karjalaste käes vana 84 mm Inglise ipriidimürsk, mille nad olla leidnud Tammneeme küla kõrval asunud (Randvere) rannapatarei nr 11 alalt. Kaks last hukkusid plahvatuses kohe. Tallinnast kohale kihutanud kiirabiauto viis teised kaks last keskhaiglasse, kuid üks neist suri juba teel ja teine hiljem. Oma veel elus ipriidise lapse sülle võtnud isa Priidik Viil sai ka ise läbi riiete ja naha raskesti mürgitada. Kergema mürgistuse said veel mitu sündmuskohale jooksnud kohalikku elanikku, samuti kiirabiautos koos lastega sõitnud sanitar ja plahvatuskohta valvama pandud sõdur. Võigas ipriidihais levis poole kilomeetri kaugusele. Kusjuures lõhkenud mürsk sai sisaldada ainult umbes 500 grammi ipriiti. Väga võimalik, et mitte mõni Vabadussõja lahing, vaid nimelt 1937. aasta Viimsi õnnetus tõi Eestile suurima vahetu inimkaotuse keemiarelva läbi.
Keemiarelvata ei möödunud mõned teisedki õnnetused. 28. juunil 1935 põles kaitseväe laskemoonaladu Petseri lähistel. Leekides ning plahvatustes hävis lisaks tavalistele mürskudele-padrunitele ka sealne keemiarelvavaru. Mürkained võisid olla osalised ka suures Männiku õnnetuses 15. juunil 1936. Sel kaitseväe keskse laskemoonatöökoja õhkulendamisel hukkus 62 tööl olnud 122 inimesest, teiste seas üks Eesti sõjakeemia juhte Johannes Mühlmann. Kümned said viga.
Keemiarelval on "pikk käsi" nagu maamiinidelgi. Tänini kannab Läänemeri randa merevaiguga sarnanevaid ipriidikämbukesi, mis pärinevad Saksa keemiarelvavarudest, mille Nõukogude Liit pärast Teist maailmasõda merre uputas. Sellise leiu käeshoidmisest saadud elamus võib oluliselt erineda merevaigu avastamise rõõmust. Kalavõrkudesse jäänud ning välja püütud vana keemialaskemoon on põhjustanud kaluritele raskeid mürgistusi kuni surmani välja.
***
Kaitse mürgi vastu
Tegelikult pandi Eestis pearõhk mitte keemiarelvale, vaid kaitsele selle eest. Vabadussõja ajast jäi Eestile kuni 40 000 gaasimaski, neist enamik Inglise 1918. aasta mudel. Kuid 1924. aastaks oli 98 protsenti neist aktiivsöe aegumise ja hooldamatuse tõttu kasutuskõlbmatud. Vastav väljaõpe oli täiesti marginaalne. Nii tuli gaasikaitsega sisuliselt nullist alustada. Uute lahinggaasimaski tüüpide seast langes valik Prantsuse mudelile R.S.C. ning neid osteti 1925. aastal Prantsusmaalt 10 000 tükki. Vastavalt valitsevale isetegemispoliitikale töötati aga juba 1926. aastal Prantsuse R.S.C. eeskujul välja Eesti oma gaasimask E I. Järgnevalt, aastail 1927-1935, valmis Arsenalis ühtekokku 65 000 gaasimaski E I. Nende näokate oli valmistatud kahekihilisest riidest, millest pealmine oli kummeeritud ja sisemine impregneeritud. Kurn aktiivsöega kinnitus vahetult näokatte ehk torbiku külge. Kurnade aktiivsütt (kuni paar tonni aastas) osteti alul Prantsusmaalt ja hiljem Tšehhimaal Karlsbadis (Karlovy Varys) asunud tuntud keemiafirmalt.
Juba E I tootmise ajal, 1930. aastate algul, töötati välja kvalitatiivselt uus gaasimask E III. Eeskuju võeti Soome sõjaväe gaasimaskilt. Aastail 1934-1940 toodeti 18 000 E III ja 17 000 universaalset varukurna E IV. Moodsad suurte vaateavadega kummist näokatted valmisid vabrikus Põhjala, muu tegi Arsenal. Uue gaasimaski lapikut kurna kanti eraldi küljel kandekotis ning maskiga ühendas seda kummivoolik. Võrreldes eelkäijaga E I pidas E III moodne kurn vastu viis korda kauem, kuid ka hind - 35 krooni - oli ligemale kolm korda kõrgem.
Omaette probleem oli hobuste kaitsmine keemiarelva eest. Vabadussõtta mobiliseeriti 10 000 kaerasõpra ning neil lasunuks suur osa üldvedudest ja enamik suurtükkide veost ka 1939.-1940. aastal. Hobusele ei tarvitsenud kaeratorbiku asemel gaasitorbiku pähetõmbamine meeldida ning teda tuli eelnevalt vastavalt koolitada. Loomade gaasikaitse jäigi sisuliselt lahendamata, üldse jõuti valmistada ainult paarsada hobuse gaasimaski.
Ühtekokku toodeti Eestis aastail 1927-1940 ümmarguselt 85 000 gaasimaski ning neile 50 000 varukurna, üle tuhande gaasikaitseülikonna, suurel hulgal maskide asendusosi ja muud gaasikaitsevarustust kogumaksumusega ligi kaks miljonit krooni. Eesti sõjatööstuses jäi gaasikaitsevarustus maksumuselt alla ainult relvade ja nende osade valmistamisele.
***
Eesti keemiarelv 1919-1940
Ipriit (sinepigaas, Lost) - tugevatoimeline ründemürk, kasutati laialdaselt Esimeses ilmasõjas ja mitmetes hilisemates lokaalsetes sõdades, muu hulgas kasutas Iraak seda veel 1980. aastatel Iraagi-Iraani sõjas ja kurdide vastu. Eesti sai Briti abina 1919. aastal üle 4000 ipriidimürsu (toimeaine kogukaal neis viie tonni ringis). Kasutati Vabadussõja lõpul rindel.
Kloorgaas - esimene moodne keemiarelv, tugev ründemürk. Eesti sai Vabadussõjast "päranduseks" üle 1,2 tonni kloorgaasi balloonides.
Kloorpikriin (Klop, nitrokloroform) - kasutati Esimeses ilmasõjas laialt ründemürgina. On eeskätt ärritava toimega, kuid tekitab ka kopsuturset. Eestis toodeti seda 1920. aastate teisel poolel pikriinhappest üle 10 tonni.
Broombensüül (sükliit) - kasutati Esimeses ilmasõjas. Eestis toodeti seda alates 1925. aastast G-laboratooriumis väljaõppe-gaasiampullide täiteks. Aastas valmis 3-7 kilo sükliiti 2000-3000 ampulli jaoks ja seda kasutati ka politsei gaasipadruneis.
Difenüülkloorarsiin (Clark I) - kasutati Esimeses ilmasõjas ründegaasina; eeliseks asjaolu, et läbis tolleaegseid gaasimaske; surmav ainult kõrge kontsentratsiooni korral. Eestis toodeti seda alates 1931. aastast G-laboratooriumis (tehases Arsenal) väljaõppeks kokku kümmekond tonni ning sellega laeti ka suurtükimürske.
Klooratsetofenoon - 1933. aastal valmistas Tartu keemiatööstus Produkt seda kaitseministeeriumile 50 kg.
