You are here

Õhus on teadust

Sügis kipub ikka olema aeg, kus räägitakse rohkem teadusest. Üks põhjus peitub kindlasti selles, et just sügiseti jagatakse välja Nobeli auhinnad. Ja millest siis veel kirjutada-rääkida, kui mitte neist. Kuigi akadeemik Peeter Saari ütleb oma Horisondile antud intervjuus, et teaduses jagatakse rohkesti kõiksuguseid tunnustusi ja autasusid, ei saa ometi salata, et Nobeli-nimeline on nende seas kuningas. Jääb vaid loota, et 1909. aastal Nobeli keemiaauhinnaga pärjatud baltisakslasele Friedrich Wilhelm Ostwaldile kasvab Eestimaalt rohkesti järeltulijaid. Samm edasi oleksime astunud ehk juba siis, kui Nobelite jagamise eel tärkaksid Eestis arutelud, kes meie meestest-naistest võiksid kandideerida auhinnale füüsikas, keemias või meditsiinis - sarnaselt aruteludele Tammsaare, Kaplinski ja Krossi võimaluste üle kirjanduse vallas. Seni on asjalood nii, et Ostwaldigi side Eesti ja Tartu ülikooliga soojendab küll meie südameid, aga Nobeli komitee ametlikul veebilehel seisab tema nime taga ikkagi Leipzig, Saksamaa, sünnikohana on aga kirjas Riia, mille puhul omakorda ei mainita isegi Lätit, vaid on rõhutatud Riia tollast kuulumist Venemaa koosseisu.

Teadust on olnud õhus ka seetõttu, et nagu Eesti Vabariigil, on ka Eesti Teaduste Akadeemial tänavu juubeliaasta. Ja polegi oluline, et oma akadeemia on oma riigist 20 aastat noorem - tähtis on asjaolu, et mõlemad on olemas. Oluline on teadmine, et akadeemia juubelile pühendatud üldkogu istungil pidas vajalikuks kohal olla ja kõnega üles astuda riigipea Toomas Hendrik Ilves. Muu hulgas soovis president akadeemiale järgmiseks kümnendiks korralikku, tõhusat meediastrateegiat. Horisont on alati, läbi kõigi oma enam kui 40 ilmumisaasta ikka tuginenud Eesti teadlastele, on selle eest tänulik ja loodab koostöö jätkumist ka edaspidi. Ja küllap on toimetusega sama meelt ka meie lugejad.

Veel kõneles president Ilves üldkogul keelest ja teaduskeelest, öeldes: "Mu meelest on eestikeelsel teadlasel ka eeliseid. Kui mitte muus osas, siis lisaväärtusena loob igaüks, kes teeb eesti keeles tippteadust, ka eesti teaduskeelt, termineid ja muud." Riigipea mõtteavalduse taustal tahaks juhtida lugeja tähelepanu ühele konkreetsele mõistele, millest tänavu sügisel seoses LHC-nimelise kiirendi käivitamisega CERN-is rohkesti juttu on olnud. Kuidas toda maailma suurimat ja kalleimat teadusaparaati, mis inglise keeles on Large Hadron Collider, maakeeles ikkagi nimetada? Horisont on seni kasutanud terminit põrkur, aga seekordses numbris on meiegi eelistus Ilmar Otsa ja Hannes Liivati valikul pidama jäänud sõnale põrguti.

Teadust on olnud õhus ka igapäevatoimetustes, sest haridus- ja teadusministeerium ning rahvusringhääling sõlmisid oktoobri lõpus kokkuleppe teaduse populariseerimiseks rahvusringhäälingu kanalites, juba suvel jagas aga ministeerium toetusi teaduse populariseerimise projektikonkursi raames. Tänu sellele on Horisont saanud edasi arendada oma veebilehte, kus sügise jooksul on üllitatud tavapärasest enam teadusuudiseid, mille kirjutamiseks on kaasatud senisest enam tegijaid. Oleme püüdnud lahendada tänapäevaste vahenditega ka üht olulist probleemi populaarteadusliku teksti kirjutamisel-lugemisel ning arendada reaalajas toimivat sõnastikku. Niisiis soovitame lisaks Horisondi paberväljaandele hoida igapäevaselt silm peal ka Horisondi teadusblogil www.horisont.ee.

Kui suur on aga võimalus, et tegelikult pole olemas ei Eesti riiki, akadeemiat, Horisondi teadusblogi ega paberväljaannetki, vaid kõik see on üksnes juhuslikult kokku saanud aatomitest moodustunud Boltzmanni aju illusioon, seda selgitab seekordses ajakirjanumbris vastne füüsikadoktor Kristjan Kannike. Kes julgeks väita, et teadus pole huvitav?