Sirje Pallo, Erki Russow "Piiburaamat"
Tallinn, 2008
Raamatukoi veebipoes 667 krooni
Apollo veebipoes 689 krooni
Piip on inspiratsiooni allikas. Piibu mõjul on sündinud lugematu arv kirjandus- ja kunstiteoseid, on vastu võetud palju häid otsuseid midagi teha või siis mitte teha. Mati Kütt on teinud Tallinna Kunstihoones piibunäituse, Ilja Ehrenburgi raamatut "13 piipu" on mitmedki mõnuga lugenud, paljud on külastanud piibumuuseume Viinis ja Amsterdamis ning näinud Eesti Rahva Muuseumi piibukollektsiooni, mille baasil koostati 2000. aastal näitus "Minu piip kui pigipirakas". Inglismaal käinud teavad, et sellest piibusuitsetajate mekast pärinevad parimad tubakasordid, paljud suitsetamistraditsioonid, tubakaklubid, piibusuitsetamise võistlused ning ka tänapäeva ulatuv tubakaetikett - juhend, kuidas piipu käes ja suus hoida, süüdata, suitsetada, puhastada, säilitada, kuidas ja milles kuivatada ning säilitada tubakat jne. Mitmed meie legendaarsed professorid ja riigimehed on piipu tõmmanud, paljusid oma praegusigi tuttavaid ei kujuta me ette piibuta. Nagu "Piiburaamatu" eessõnas kirjas, "tähendas tubakasuitsetamine eurooplastele ravivahendit mitmete haiguste vastu, leevendades ühtlasi masendust ning tekitades hea tuju ja rahutunde. Piipu suitsetavat inimest peeti avatud südamega filantroobiks. 19. sajandi šoti esseisti ja ajaloolase Thomas Carlyle'i arvates oli piibusuitsetamine eurooplaste jaoks üheks vähestest võimalustest vaikides koos istuda".
Omakeelne ja omameelne
Maailmas on üllitatud sadakond piiburaamatut, näiteks David Wrighti "The Pipe Companion. A Connoisseur's Guide", 2000; Walter Loewe'i "Petum Optimum", 1990; Alexis Liebaerti ja Alain Maya "Die Welt der Pfeife", 1994; Robin Crole'i "Pipe. The Art and Lore of a Great Tradition", 1999. Eesti keeles on Entsüklopeediakirjastuse ja läti keele vahendusel ilmunud 2002. aastal kena "Tubakaraamat", mida on ka praegu poodides saada. Ja lõpuks siis ka omakeelne ja omameelne. Võiks öelda, et jälle kord on üks väike lünk meie kultuuriloos täidetud ning eestlastel on oma piiburaamat - raamat piipude ja piibutõmbamise ajaloost Eestimaal.
"Piiburaamatu" kohta võib kohe esimesel pilgul öelda, et see on kena, väärikas, paljude oskuslikult tehtud fotode (Vahur Lõhmus, Anu Ansu, Arp Karm) ning illustratsioonidega, kenasti kujundatud (Maarja Meeru), tekstid on nii eesti kui inglise keeles. Viimane detail ei ole üldsegi väheoluline - eks ka muukeelsetel on vahel vaja teada, kuidas asjad tegelikult olid ja on, et nad ei arvaks järjekindlalt, et kõik ongi toimunud ja toimub vaid seal, kus räägitakse inglise keelt.
Esmamulje esmamuljeks, kuid ka sisu kohta võib lausuda vaid kiidusõnu. Peale sissejuhatuse on pikemad peatükid "17.-19. sajandi savipiibud maailmas ja Eestis", "Piip, tubakas ja maarahvas" ning "Erinevast materjalist piibud 17.-19. sajandil Eestis ja mujal", kus on eraldi juttu teokarbist, sarvest, metallist, sepioliidist, puidust ja portselanist valmistatud piipudest. Kõik see on ära mahutatud 269 leheküljele.
Piip ja piibutubakas kuuluvad kokku
Saame teada, et piip ja piibutubakas kuuluvad kokku ning said Euroopas tuntuks 16. sajandil, mil levis tubaka piibuga suitsetamise komme, vahendajaks Uue ja Vana Maailma vahel liikuvad meremehed, kes tutvustasid seda oma ametikaaslastele.
Millal jõudsid piip ja tubakas Eestisse? Piibusuitsetamist puudutav arheoloogiline leiumaterjal Eesti linnadest, peamiselt Hollandi savipiipude näol, ulatub 17. sajandi algusesse. Maarahvani jõudis piip tõenäoliselt hiljem.
Tol ajal piipe siiski suuresti imporditi, mitte ei valmistatud kohapeal. Materjalidest on läbi aegade olnud savi kõrval kasutusel ka veel sarv, metall, sepioliit ja puit. Et kõiki neid materjale on võimalik töödelda, kaunistati piipe väga mitmesugusel moel. Mõnel pool muutus see lausa kultuseks - oli ju hea ja ilus piip väärtuslikuks kingituseks nii kroonitud peadele, väejuhtidele kui ka lihtsalt sõpradele. Et sepioliit võimaldab palju peenemat töötlemist kui puit, on sellest valmistatud piipudel kujutatud nii lahingu- kui erootilisi stseene ning näiteks ka losse ja jalgrattureid. Tänapäeval valmistatakse piipe enamasti hiidkanarbiku juurest ehk briarist (Vahemere-äärsetes maades kasvav Erica arborea).
Raamatu suureks väärtuseks on loomulikult fotod mitmesugustest Eesti piipudest, nende osadest ja tubakakottidest koos juurdekäivate asjatundlike kommentaaridega: millega on tegemist, miks nad just sellised on, kellele nad olid mõeldud või kuulusid, millise kujuga piipe valmistati, millist materjali kasutati ning kuidas piipe kaunistati. Lisaks leidub raamatus jooniseid ja kirjeldusi tänapäevani mitte säilinud piipudest ning teavet selle kohta, kus ja millal ühte või teist piibutüüpi kasutati ning kuidas on piibuvalmistamine arenenud.
Piibuajastu kõrghetked
Eestlaste piibusuitsetamisest ning sellega seotud tavadest võib rääkida kui ühest hingele meelepärasest tegevusest, mis andis võimaluse pausi pidada ning elu üle järele mõelda. Seetõttu on piip ka üks ütlemata kallis asi, mida, nagu ka oma naist, ei tohi teisele mehele anda, kui tegu ei ole just spetsiaalse, käest-kätte käiva seltskonnapiibuga! Mispärast muidu kidakeelsetena tuntud eesti mehed piibule ja selle osadele nii palju nimetusi on andnud.
"Piiburaamatus" on hulgaliselt näiteid ka Eestimaal kasutusel olevatest terminitest piipude, nende osade ja piibutõmbamise ning tubaka valmistamise ja hoidmise kohta, esile on toodud ka maakondlikud ja kihelkondlikud eripärad ning sarnasused. Et iga piibu juures on esitatud ka informatsioon piibu valmistamise, vanuse ja muuseumi sattumise asjaolude kohta, võib mõnigi lugeja kohata piipude kunagiste omanike seas oma esivanemaid.
Piibuajastu kõrghetkeks Eestimaal nagu mujalgi olid 18. ja 19. sajand. Säilinud piipude järgi võib öelda, et kui varem olid kasutusel peamiselt võõrsilt toodud savipiibud, siis 18.-19. sajandil levisid ka mitmed kohapeal valmistatud, peamiselt puidust piibud. Suurem osa puidust piipe valmiski kas koduse käsitööna või mõne küla või piirkonna meistri töötoas. Kuulsaimad olid seejuures Haanja meistrid. Alles 20. sajandi algul levis Eestimaal uus Euroopast tulnud mood - sigarettide suitsetamine.
Iseloomulik on ka tõik, et juba tol ajal, kui tubakasuitsetamine Eestimaal massiliseks muutus, s.o 1660. aastatel, hakati rõhutama, et suitsetamine kahjustab kopse, ja räägiti tossust, mis on ebameeldiv ninale ja silmadele. Keeldude ja käskudega üritati juba 400 aastat tagasi piirata tubaka pruukimist, tuues muu hulgas põhjuseks suitsetamise tuleohtlikkust.
Aga "Piiburaamat" on ikkagi piipudest ja piibutõmbamisest. Võib nõustuda mõttega raamatu lõpus: selle raamatu eesmärgiks on tutvustada ühte unustusehõlma vajuvat massikultuuri nähtust, mis ühendas omal ajal nii aadlikku, kirikuõpetajat, talupidajat kui ka kaupmeest, ametnikku kui ka sõjameest - piipu ja piibuga suitsetamist nii sõnas kui pildis. Ainus küsimus, mis jääb, on: kas see nähtus on vajumas unustusehõlma? Eks siis on vaja ka uut raamatut!
TOOMAS TIIVEL (1952) on piibusõber aastast 1972.
