Kuidas on teadus mõjutanud minu elu?
Sirje Helme, kunstiajaloolane, muuseumijuht kunstimaailma
Ma vist pole kunagi päriselt aru saanud, kus on teaduse piirid, mis sinna mahub ja mis mitte, kuidas teadust defineeritakse. Humanitaarina on seda keeruline määrata, seda enam, et need piirid on ajas liikuvad, nagu seda on terve maailm. Olen ise elanud kogu aeg justkui teadusmaailmas ja samas sellest väljaspool.
Minu lapsepõlv jäi aega, mil teadus ja teadlased olid hirmus tähtsad. Ülikooli õppejõud, teaduste kandidaadid, isegi doktorid - tookord tundus, et lugupeetud olemiseks pidi igas perekonnas olema midagi sellist. Minu enda perekond oli paraku palju ebamäärasem - kunstnikud, teater ja televisioon oli see ring, kus mu vanemad elasid. Minu enese huvi ajaloo vastu (ja see on olnud niikaua, kuni ennast täpsemini mäletan) määras minu õpingud teaduskonnas, mida loodusteadlased loomulikult teadusena ei käsitlenud. Kunstiajalugu tuli teadusena veelgi vähem arvesse. Ometi pidi noorel inimesel olema kangekaelne soov määratleda ennast just nimelt teaduse kaudu, miks muidu üritasin tööle asuda tolleaegses Teaduste Akadeemia süsteemis ja astuda aspirantuuri. Mind sinna ei võetud, sest isa oli olnud Vorkuta vangilaagris, ja praegu, tagantjärele, võin selle eest ainult tänulik olla. See andis mulle töö ja kogemused, mis olid kunsti ja ajalooga palju rohkem seotud, kui oleks seda pakkunud tolleaegne suhteliselt turvaline teadussüsteem. Kaasaegse kunsti lainetesse tormates osutusin täiesti teadusväliseks inimeseks, minu jaoks siiski ainult formaalselt.
Oma tööaja alguses kirjutasin palju kunstikriitikat, aga see ongi noorte inimeste asi. Ajalehekriitikuks olemine lõpeb üldreeglina varem või hiljem, asendub vajadusega sügavama analüüsi ja laiema taustsüsteemi järele. Jälle olin ringiga tagasi küsimuse juures, kas kunstiajaloos on baastõdesid, mida näiteks interpretatsioon ei saa muuta. Kas võiks abi olla teistest teadusaladest, näiteks semiootikast (sest see oli minu õpingute ajal ülikoolis moekas ala ning oli mõeldamatu mitte olla kursis Lotmani loengutega)? Või kasutada baasiks teisi teadusalasid, millele 1980. aastate algus nii aldis oli? Rabelemine erinevate (sõltuvalt tolleaegse kirjanduse kättesaadavusest) tekstide vahel ei aidanud, taipasin kerge masendusega, et see ei anna palju juurde võimele suhelda loominguga, taibata selle sügavamaid kihistusi. Siiski, see andis väga palju juurde mõtlemise organiseerimisele, arutlusviiside loogilisusele. Ja mis kõige tähtsam ja mida hindan siiani väga oluliseks - need tekstid, need teadmiste killukesed õpetasid lähenema igale probleemile eri vaatenurkadest, tõukasid otsima pidevalt uusi lähenemisvõimalusi. Õpetasid kriitiliselt mõtlema, purustades ühtlasi lapsiku küsimuse baastõdedest. Lõpetades pikkamööda skisofreenilise küsimuse võimetusest uurida loomingut teaduslike meetoditega.
Kaasaegse kultuuriga tegeledes on üsna mõttetu positsioneerida ennast abstraktse teaduse abil, eriti kui see mõiste on lapsepõlvest kaasa tulnud peaaegu et 19. sajandi tähenduses. Ma ei arva, et minu puhul võiks kasutada sõna teadlane, kuigi olen aastaid intensiivselt tegelenud Eesti sõjajärgse kunstiajaloo ja ka selle perioodi teoreetiliste probleemidega. Ikkagi olen ainult pooleldi akadeemiliste asutustega seotud, lugedes loenguid nii Tartu Ülikoolis kui Eesti Kunstiakadeemias. Ehe, iga päev toimiv kunstielu ja sellega tegelemine on nii või teisiti pool minu elust. Rahvusvahelise kunstielu protsessid, mis lausa silma all muutuvad, nendest osavõtt ja nendega kursisolemine, võrdlusvõimalus kodumaiste arengutega. Muuseumi struktuuri loomine, nagu see tundub endale kõige mõistlikuma ja atraktiivsemana. Kõik see on olnud erakordselt põnev. Kokkuvõttes ei saaks siiski olla üht poolt teiseta, korraliku hariduseta administratiivjuht oleks üsna kole lugu, ja teiselt poolt on kaasaegsete kunstiprotsessidega lähedalt seotud olemine andnud ajalooliste protsesside mõistmisele juurde rohkem, kui võiks anda ainult arhiivimaterjalid või ajalooline faktoloogia, mille tundmist ma ka sügavalt vajalikuks pean. Olen ka veendunud, et kaasaegse visuaalse kultuuri olulisimad tekstid on avaldatud ja avaldatakse enamasti temaatilistes artiklite kogumikes või kataloogides või monograafilistes käsitlustes ja sugugi mitte nn indekseeritud ajakirjades, kust doktorandid ja magistrandid võiksid publikatsioonipunkte saada. Kaasaegses kunstis see lihtsalt on nii.
Nii see minu elu on olnud, ettekujutusega teaduse ülimuslikust väärtuslikkusest, ise pidevalt rändamas piiride taga, mida on väga raske rangemate meetoditega kaardistada või hõlmata.
