Oli 1972. aasta 19. detsember, kui Apollo 17 projekti kuuautole kinnitatud telekaamera filmis 145 meetri kauguselt kuumooduli starti Kuu pinnalt ning tühjaks jäänud kuundumispaika. Pärast seda pole Apollode kuundumispaikadele keegi pilku heitnud. Mis on muidugi andnud ainest igasugustele konspiratsiooniteooriatele, sest näiteks Marsi tehiskaaslased on olnud suutelised pildistama Marsi pinnal asuvaid Maa päritolu objekte. Ka Hubble'i kosmoseteleskoobist pole kasu, sest tema suudaks Kuu pinnal eraldada 60 meetrist suuremaid objekte, suurim Apollo-programmi raames Kuule jäänud objekt on aga 9-meetrine. Asi muutub alles siis, kui Kuu orbiidile jõuab Lunar Reconnaissance Orbiter, mis muu hulgas fotografeerib lahutusvõimega 0,5 meetrit ka Apollode kuundumispaiku.
Aga ka amatöörteleskoobiga saab vaadelda Apollode kuundumiskohti umbes nii, nagu astronaudid nägid neid 1000 km kõrguselt Kuu pinnast. See on piisav, et eraldada 1,5-kilomeetrilisi detaile. Kuundumiskohtade otsingul võiks abiks võtta spetsiaalse veebilehe ning jällegi mõne Kuu atlase, näiteks The Full Moon Atlas või Selenographia.
Apollo-programmi peamiseks tulemuseks oli Kuu pinna vanuse ja koostise kindlakstegemine ning teadmine, et tegemist on kuiva ja elutu maailmaga. Järgmist inimese külaskäiku Kuule võime oodata alates 2018. aastast.
Apollode maandusmipaikadest
Apollo 11
kuumoodul kuundus 20. juulil 1969 Läbipaistvuse mere lõunaossa
(The Full Moon Atlas; D5). Vaadeldes 100-150-kordse
suurendusega teleskoobiga, tasub üles otsida peaaegu kaksikud
diagonaalis asetsevad kraatrid Sabine ja Ritter.
Liikudes kraatritega samas suunas edelasse, jõuab vaatleja
väikese, umbes 6-kilomeetrise Moltke kraatrini. Sabinega
ühel paralleelil ida suunas paikneb kolm peaaegu ühesuurust
ja võrdsete vahedega 2-4-kilomeetrist kraatrit: Aldrin,
Collins ja Armstrong. Apollo 11 kuundumispaik asubki
umbes poolel teel Collinsist Moltkeni.
Apollo 12 ja Apollo 14 kuundumispaikadeks valiti siledamad ja ohutumad paigad Tormide ookeani lõunaosas (The Full Moon Atlas; E3). Apollo 12 kuundus umbes 38-kilomeetrisest ja sügavast Lansbergi kraatrist kagus, Apollo 14 aga vana ja umbes 101-kilomeetrise Fra Mauro kraatri tugevasti kulunud valli põhjaosas.
Apollo 15 kuundumispaik on kergesti leitav ja teleskoobis huvitav jälgida (The Full Moon Atlas; C4). Vaadelda tuleks piirkonda Archimedese kraatri ja Apenniini mäestiku vahel. Ahelikule väga lähedal paikneb looklev Hadley vagu. Apollo 15 kuunduski Hadley vao põhjaosa juurde.
Apollo 16 oli ainuke, mis kuundus tugevasti kraatritega kaetud mägismaale (The Full Moon Atlas; E5). Suurest, tasase põhjaga Abufeda kraatrist põhjakirde suunas umbes kahe tema läbimõõdu kaugusel asubki Apollo 16 kuundumispaik.
Apollo 17, viimane Kuul käinud ekspeditsioon, suundus väikesesse orgu Selguse mere kaguservas (The Full Moon Atlas; C5). Orienteerumise lähtepunktiks võiks võtta väikese Dawese kraatri, mis asub Selguse mere ja Läbipaistvuse mere kokkupuutekohas. Nüüd tuleks teleskoobi vaatevälja nihutada piki Selguse mere serva põhja suunas kuni Argaeuse mäeni ja sellega seotud tippude süsteemini. Sellest Littrowi kraatri suunas asubki väike merelise materjaliga täitunud org, kuhu Apollo 17 kuumoodul laskus.
LOE VEEL
Apollode laskumiskohad
www.boulder.swri.edu/~durda/Apollo/landing_sites.html
www.lpi.usra.edu/publications/slidesets/apollolanding/
www.nasm.si.edu/collections/imagery/apollo/landsites.htm
http://nssdc.gsfc.nasa.gov/planetary/lunar/lunar_sites.html
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu vanemteadur TTÜ Geoloogia Instituudis. Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus üks asutajatest.
