Turistina kosmoses

Kosmoseturismile, nagu ka paljule muule kosmoselendude alal, pani aluse Venemaa, mille pidevas rahapuuduses olev kosmoseagentuur lennutas 28. aprillil 2001 kosmoselaevaga Sojuz TM-32 orbiidile Ameerika ärimehe Dennis Tito - esimese inimese ajaloos, kes maksis ise kinni oma kosmoselennu. See ei olnud erilend Tito lõbustamiseks, vaid tavaline rahvusvahelise orbitaaljaama ISS meeskonnavahetus. Tito istus kolmandal istmel, mis muidu oleks tühjaks jäänud, kuid sellegipoolest kulus tal reisile kuuldavasti vähemalt 20 miljonit dollarit (täpne summa on ärisaladus). ISS-i pardal sooritas Dennis Tito mitmeid eksperimente. Algul oli NASA Tito orbitaaljaama sisenemise vastu, kuid nõustus pärast mitmete lepingute sõlmimist tingimusel, et ISS-i Ameerika osas võib ta liikuda vaid koos saatjaga. 1940. aastal sündinud Dennis Tito pole kosmoseasjanduses uustulnuk. Kuigi lennuks vajaliku rahasumma teenis ta enda asutatud investeerimis- ja konsultatsioonifirma, töötas ta 1960. aastatel planeetidevaheliste automaatjaamadega kuulsust kogunud NASA Californias Pasadenas asuvas reaktiivliikumise laboratooriumis JPL, kus kavandas Marsile suunduvate automaatjaamade lennuteid.

Järgmisena käis aasta hiljem samal viisil kosmoses Lõuna-Aafrika Vabariigi päritolu tarkvaraärimees (tegeleb praegu muu hulgas populaarse Linuxi distributsiooniga Ubuntu) Mark Shuttleworth, kes oma 28 eluaastaga on seni noorim kosmoseturist. Seejärel tuli kosmosesüstik Columbia katastroofi tõttu pikem vahe, sest siis tuli katastroofi põhjuste kõrvaldamiseni Sojuziga ISS-le toimetada korraga kolm astronauti/kosmonauti ning järgmine kosmoseturist Gregory Olsen startis alles 1. oktoobril 2005. Ameeriklane Olsen (1945) on ärimees ja teadlane, kes praegu juhib nagu Titogi investeerimisfirmat, kuid on aja jooksul asutanud ka kaks kiirgusvastuvõtjate valmistamisega tegelevat ettevõtet. Veel varem on ta töötanud uurijana omaaegses tuntud Ameerika firmas RCA ning tema nimel on 12 patenti ja üle saja erialaartikli. Tema kosmoses tehtud katsed olid seotud kaugseire ja astronoomiaga.

Edasi on kosmoseturistid pääsenud lendama regulaarselt korra aastas. 18. septembril 2006 jõudis paar päeva pärast oma 40. sünnipäeva orbiidile esimese naisturistina iraanlanna Anousheh Ansari, kes elab alates 1984. aastast USA-s. Seal on ta omandanud eletroonika- ja arvutialase hariduse ning töötab praegu firma Prodea Systems juhina, mille üks asutajatest ta ise on.

Praeguse seisuga käis oma raha eest viimasena kosmoses Ungari päritolu Ameerika tarkvaraspetsialist ja ettevõtja Charles Simonyi (1948). Arvutiteaduse alal prestiižikas Stanfordi Ülikoolis doktorikraadi omandanud Charles Simonyi teenis oma varanduse Microsoftis, juhatades rakendustarkvara, muu hulgas ka Wordi ja Exceli väljatöötamist. Praegu juhib ta omaenda asutatud firmat Intentional Software. Oma ligi kaks nädalat kestnud kosmoselennu ajal pidas ta kogenud raadioamatöörina sideseansse kümnete huvilistega nii Ameerikas kui Ungaris.

Kuuenda kosmoseturistina peaks selle aasta oktoobris startima Richard Garriott (1961), kaks korda kosmoses käinud Ameerika astronaudi Owen Garriott'i (1930) poeg. Huvitav on see, et maandub ta koos maailma esimese teise põlvkonna kosmonaudi Sergei Volkoviga, kelle isa Aleksandr Volkovi kolmest kosmoselennust just viimase ajal kadus maamunalt Nõukogude Liit.

Seni on kõik kosmoseturistid startinud ja maandunud Vene kosmoselaevaga, kuid nende seas pole olnud ühtki venelast. Järgmisel aastal see "ebaõiglus" loodetavasti lõpeb, sest stardijärjekorras on endine sõjaväelane ja praegune Vene Riigiduuma saadik Vladimir Gruzdev (1967), kes oma suure varanduse on saanud poeketi kaasomanikuna. Venemaal sündinud on ka praeguse seisuga järjekorra viimane, juudi rahvusest Sergey Brin (1973), kes on üks kahest Google'i asutajatest. Ameerikasse emigreerus ta koos oma vanematega juba lapsena.

Kuigi me oleme kasutanud nimetust "kosmoseturist", ei taha ükski oma raha eest kosmoses käinu (võimaliku erandina Charles Simonyi) ennast turistiks tunnistada. Nii nimetab Dennis Tito end "sõltumatuks uurijaks", Anousheh Ansari aga "era-kosmoseuurijaks". NASA ja Venemaa kosmoseagentuur on omavahel kokku leppinud suhteliselt kohmakas nimetuses "kosmoselennust osavõtja", millega tähistada kõiki kosmosesse lendajaid, kellele see pole elukutse. Nimetus on märksa laiem kui "kosmoseturist", sest selle alla käivad ka kõik need, kelle eest on maksnud tööandjad või valitsused.

Kosmos pole kaugel

On muidugi tore tiirutada nädal või kauem ümber Maa, nautida avanevaid vaateid ning tunda kaaluta olekut, kuid kosmosesse saab ka lihtsamalt ja odavamalt, sest see ei ole ju kaugel - Rahvusvahelise Aeronautika Föderatsiooni (FAI) definitsiooni põhjal algavad kosmoselennud 100 kilomeetri kõrguselt. Selle piiri pakkus välja Ungari päritolu USA teadlane Theodore von Kármán (1881-1963), sest vastab umbes kõrgusele, millest alates on atmosfäär juba nii hõre, et seal lendamiseks ei piisa enam aerodünaamilisest tõstejõust. Muidugi on see piir väga ligikaudne ja ka ajas muutuv, sest 100 kilomeetrit on lihtsalt ilus ümmargune arv. Näiteks USA sõjavägi peab piiriks hoopis teistsugust ilusat arvu - 50 miili (umbes 80 km) ja on nimetanud astronautideks selle kõrguse ületanud katselendureid, ent kes laiemalt tunnustatud FAI määratluse järgi, mida järgib ka NASA, seda siiski ei ole.

Seega piisab kosmoses käimiseks vaid vertikaalselt saja kilomeetri kõrgusele tõusmisest. Sealt on juba selgelt märgata Maa kumerus, taevas on must ja tähed ei vilgu, nagu maapinnalt vaadates. Lisaks saab mõned minutid tunda ka kaaluta olekut. Esimesena ületas selle mõttelise piiri Teise maailmasõja ajal 1944. aastal katselennul olev Saksa rakett V2, mida kasutati hiljem Londoni ja teiste linnade pommitamiseks. Ka esimesed USA astronaudid Alan Shepard ja Virgil Grissom ei lennanud 1961. aastal, juba pärast Juri Gagarini kosmoselendu, mitte orbiidile ümber Maa, vaid tõusid ballistilisel trajektooril, nagu kuul või mürsk, umbes 190 kilomeetri kõrgusele. Veidi rohkem kui saja kilomeetri kõrgusel lennati 1963. aastal kaks korda ka USA mehitatud katselennukiga X-15. Kosmoseturismi seisukohast on aga kõige olulisem X-auhind ja selle võitmine, millest on pikemalt juttu 2004. aasta viiendas Horisondis. See auhind loodi 1996. aastal ning mais 2004 tegid sellesse auhinnafondi mitme miljoni dollarilise annetuse tulevane kosmoseturist Anousheh Ansari koos oma mehevenna Amir Ansariga, mille järel hakati seda kutsuma Ansari X-auhinnaks. Kümne miljoni dollari suuruse auhinna võitmiseks pidi täitma mitut tingimust. Vähemalt kahe nädala jooksul tuli sooritada kaks lendu ning pardale pidi mahtuma vähemalt kolm 188 sentimeetri pikkust ja 90 kilogrammi raskust inimest, neist kaks võis asendada lennu ajaks sama palju kaaluvate lisaraskustega. Ka ei tohtinud kahe lennu vahel vahetada välja rohkem kui kümnendiku kosmoselaevast, peale kütuse muidugi. Seejuures tuli olla sõltumatu valitsuse rahadest. Nagu kerge taibata, on need tingimused suunatud just sellele, et võitnud kosmoselaev oleks sobiv kosmoseturismiks. Võistlusele osalema registreerus 26 meeskonda mitmelt maalt. Võistluse kindel favoriit oli alates oma osalemissoovist teatamisest 2003. aasta aprillis Californias Mojave kõrbes asuv firma Scaled Composites, mida juhib elav lennunduslegend, 1943. aastal sündinud Burt Rutan. Tema poolt 1982. aastal eksperimentaallennukite konstrueerimiseks loodud Scaled Composites Inc on saanud kuulsaks mitmete seal konstrueeritud omapäraste lennukite poolest, millest seni oli kõige tuntum Voyager. Sellega tehti esmakordselt ilma vahemaandumiste ja õhus tankimisteta lend ümber maakera, milleks kulus üheksa päeva. Selle firma poolt väljatöötatud SpaceShipOne'i (Kosmoselaev Üks) kandev lennumasin tegigi 21. juunil 2004 lennu kõrgemal kui 100 kilomeetrit. Piloteeris seda 62-aastane Scaled Composites'i asepresident Mike Melvill, kes võib nüüd ennast astronaudiks nimetada. Paraku ilmnesid lennu käigus mitmed probleemid, mille lahendamine võttis aega, ja nii toimusid Ansari X-auhinna toonud lennud alles sama aasta 29. septembril (piloteeris jälle Mike Melvill) ja 4. oktoobril (piloteeris Brian Binnie). Teised firmad pole niisugust saavutust praeguseni korranud, ületamisest rääkimata.

Nüüd oli uks odava(ma)te turismireiside korraldamiseks kosmosesse avatud. Burt Rutan teatas aga, et ta ise ei soovi turismiteenust pakkuma hakata, sest see nõuab täiendavaid kulutusi sertifitseerimisele, reisijateveo loa saamisele ja muule taolisele, küll lõi ta aga juba veidi enne auhinna toonud lende käed kokku teise värvika isikuga, Inglise ärimehe sir Richard Bransoniga. 24. septembril 2004 sõlmitud lepingu järgi hakkas turismireisidega tegelema Richard Bransoni poolt tema Virgin Group'i raames loodud firma Virgin Galactic, selleks sobilikud lennumasinad konstrueerib ja ehitab aga Burt Rutan. Uue kosmoselaeva aluseks võttis Burt Rutan talle edu toonud SpaceShipOne'i ja nimeks sai see SpaceShipTwo (Kosmoselaev Kaks). See on ruumikam, tema 3,7 meetri pikkune ja 2,3-meetrise läbimõõduga kabiin mahutab eelkäija kolme asemel kaheksa inimest, kellest kaks on piloodid ja kuus reisijad. Loomulikult on suurem ka kosmoselaev ise, kere pikkus 18,3 ja tiibade ulatus 8,2 meetrit. Nagu SpaceShipOne, nii ei lenda ka uus kosmoselaev otse maapinnalt kosmosesse - ligikaudu 15 kilomeetri kõrgusele toimetab ta oma kõhu all kandelennuk WhiteKnightTwo (Valge Rüütel kaks), mis on preemia võitmisel kasutatud WhiteKnight'i edasiarendus. Edasi käivitatakse tahket kütust ja vedelat oksüdeerijat kasutav SpaceShipTwo hübriidrakettmootor, mis saadab kosmoselaeva umbes 110 kilomeetri kõrgusele, ületades seejuures helikiirust kuni 3,5 korda (4,2 km/s). Seejuures kogevad lendajad kuni kuus minutit kaaluta olekut, nad võivad kinnitusrihmad lahti lasta ja kabiinis vabalt hõljuda ning läbi 43 sentimeetri suuruste akende kumerat silmapiiri ja musta taevast imetleda. Edasi tuleb atmosfääris pidurdamine ning pärast kaks ja pool tundi kestnud lendu maandub SpaceShipTwo nagu purilennuk (st mootoreid kasutamata) samal lennuväljal, kust startiski. Esialgu kasutatakse Mojave Spaceport'i, nagu SpaceShipOne'i lendude puhulgi, aga varsti peaks valmima Spaceport America nime kandev kosmosekeskus New Mexico osariigis. Stardipaiku on kavas rajada ka mujale, sealhulgas Rootsi, kust siis kosmosesse võiksid lennata eurooplased. Pilet maksab esialgu 200 000 dollarit, mille eest saab ka lennule eelneva kolmepäevase treeningu. Esialgu on registreerunud mitusada soovijat, nende hulgas ka eestlane Raivo Hein. Lennud algavad tuleval või ületuleval aastal.

Virgin Galactic on küll ettevalmistustega kõige kaugemale jõudnud, kuid sugugi mitte ainus kosmoseturismist huvituv firma. Juba 2004. aastal võttis asja nimetuse Project Enterprise all käsile Saksa firma Talis Enterprise, mis on haaranud kaasa ka mitmeid partnereid. Nende kosmoselaeva mahub piloot ja viis reisijat, startides rakettmootorite jõul ja maandudes pärast 100 kilomeetri piiri ületamist purilennukina nagu SpaceShip'idki. Tegudeni loodetakse jõuda 2011. aastal. See-eest Euroopa aerokosmilise tööstuse hiiglane EADS-Astrium'i esitletud sõidukil on nii rakettmootor kui ka reaktiivmootorid. Kuni 12 kilomeetrit tõuseb ta reaktiivmootorite abil nagu lennuk. Siis käivitab piloot rakettmootori, mille antud hoost piisab saja kilomeetri piiri ületamiseks. Edasi toimub pidurdamine ja kui sõiduk on jõudnud umbes 15 kilomeetri kõrgusele, käivitatakse jälle reaktiivmootorid ning ta maandub lennuväljale nagu lennuk ikka. See 2007. aastal väljakuulutatud ja loodetavasti 2011. aastal lende alustav sõiduk võtab pardale peale piloodi kuni neli reisijat.

Orbiidile ja veelgi kaugemale

Mitmed firmad püüdlevad märksa kõrgemale kui 100 kilomeetrit. Esimene täielikult erakapitali abil kanderaketti Falcon arendav firma SpaceX on sihikule võtnud ka kosmoselaeva väljatöötamise. Nende Dragoni nime kandev kosmosesõiduk võib toimetada orbiidile kuni seitse inimest, näiteks rahvusvahelisse orbitaaljaama ISS. Constellation Services International loodab turiste koguni Kuu juurde lennutada, kasutades selleks Vene kosmoselaeva Sojuz. Analoogilised mõtted on ka senistele kosmoseturistidele Titost alates lende vahendanud Space Adventures'el.

Kui juba tegemist on turistidega, siis peaksid loomulikult olemas olema ka hotellid. Selles osas on juba teinud edusamme ühe Ameerika hotelliketi omaniku Robert Bigelow firma Bigelow Aerospace, mis on kosmosesse viinud kaks (aastatel 2006 ja 2007) stardil kokkupakitud ja orbiidil täispuhutud katsetehiskaaslast nimega Genesis. Tähispuhumise tulemusena kasvas nende läbimõõt kaks korda, 1,3-lt 2,5 meetrini. Pikkust on tehiskaaslastel 4,4 meetrit. Firma loodab katsetatavat tehnoloogiat edaspidi kasutada mehitatud kosmosejaamade puhul, mille läbimõõt oleks 6,7 ja pikkus 13,7 meetrit ning mass 23 tonni. Klientidena nähakse peale kosmoseturistide ka mitmesuguste materjalide kaalutuses katsetajaid ja valmistajaid.

Kosmoseturism tõotab kujuneda oluliseks kosmoselennunduse haruks. Kas see nii ka läheb, eks seda ole varsti näha. Muuseas - kuldsetel kuuekümnendatel arvati, et juba aastal 2000 korraldatakse huvireise Kuule.

TÕNU TUVIKENE (1952) on Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu EENet programmeerija. Lõpetanud Tartu Ülikooli astrofüüsikuna 1975. Kuni aastani 1988 oli Tartu Observatooriumi (tollase AAI) insener ja nooremteadur tähtede füüsika uurimisel. Seejärel töötanud arvutite alal, juhatanud Tartu Tähetorni astronoomiaringi ning populariseerinud astronoomiat ja kosmonautikat. Üle viiekümne aimekirjutise autor, kogumiku "Universum" kaasautor.