Alustame algusest. Kust pärineb Teie huvi ajaloo vastu või mis suunas Teid omal ajal ajalugu õppima?

Keskkoolis polnud mul kahjuks ajalooõpetajat ja see aine oli teiste ainete õpetajate kanda. Võimalik, et nii säilis uudishimu ning tahtmine midagi enamat teada saada. Otsustav võis olla huvi sõna- ja mõttemängude vastu. Üheks alternatiiviks oli õigusteadus, aga vahetult enne sisseastumiseksameid käisin avatud uste päevade raames ühel tulevaste juristide tsiviilõigusalasel seminaril. Sealt sain tõuke, et proovin siiski ajalugu. Mõnigi 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate esimesel poolel õpinguid alustanud jurist on suutnud hiljem aktiivse komsomoli- ja parteiaktivisti karjääri vahetada sama eduka erialase tegevuse vastu. Mina eelistasin sama teha läbi ajalooteaduskonna, seal võis komsomoli kuulumist tõlgendada koguni märterlusena.

Ajaloolaseks saamist pole ise kahetsenud, aga oma lastele pole seda ka soovitanud. Tuleb tunnistada, et ajalooõpetajaks olemise periood 1980. aastatel oli üsna kurnav ning vähetasustatud. Iseseisvuse taastamise järel pole mõnede poliitikute lubadustest hoolimata olukord palju paranenud.

Miks köidab Teid just 20. sajandi ajalugu? Kas see on alati Teie suur sümpaatia olnud?

Esimese kursuse suurema kirjaliku tööna koostasin ülevaate Eesti muistsetest linnustest. Tegemist oli muidugi tüüpilise referaadiga. Ainukeseks originaalseks mõtteks näis mulle endale väide, et omaaegsed Eesti linnused kujutasid endast esmast märki riikluse ja linnade tekkest. Viites kasutasin siiski Friedrich Engelsi tsitaati - kirjutist perekonna, riigi ja eraomanduse tekkest. Töö juhendaja kritiseeris just nimelt mainitud väidet, sest siis tundus niisugune seisukoht 12.-13. sajandi Eesti puhul liiga kaugele minev üldistus. Tänapäeval olen kuulnud, et mõned arheoloogid on sama meelt.

Mina ise liikusin paraku kiiresti aja poole, kus vastandlikud seisukohad on enam teretulnud ning üsna tavalised. Nüüdseks olen veendunud, et tuleks vähendada ajaloolase sidumist mingi ajaga, hoopis olulisem on keskenduda probleemidele, teemadele, piirkondadele. Tulenevalt allikate eripärast ei suuda ajaloolane muidugi üldjuhul ühtviisi edukalt tegelda näiteks esiajaloo ning Teise maailmasõjaga. Kuid rahvusvahelise õiguse eri aspektidest, majanduse arengust, rahvuslusest, kultuurist ja muudest elusfääridest kirjutades pole võimalik piirduda 20. sajandiga.

Mitmed Eesti ajaloolased on edukalt tõestanud, et nad saavad hakkama erinevate sajandite ajalooga, aga eks üsna palju sõltu ka konjunktuurist ja tellimusest (grantidest).

Olete uusima aja ajaloo õppetooli professor. Vahepeal välditi seda nimetust, räägiti pigem lähiajaloost. Miks taas pööre?

Tartu Ülikooli ametlikus nomenklatuuris püsib jätkuvalt lähiajaloo professori nimetus, mis on ligikaudu 15 aasta tagune valik. Nüüd on ülikooli abi- ja tugistruktuurid niivõrd laienenud, et mingite mõistlike muudatuste tegemine altpoolt on üksjagu keeruline. Kui kunagisi kateedreid õppetoolideks ümber nimetati, siis toimus suhteliselt intensiivne arutelu, milline nimetus oleks õigem. Eesti ajaloo õppetoolis on tänini võimalik kuulata kursusi, millest üks kannab nimetust "Eesti lähiajalugu" ja teine "Eesti uusim aeg".

Kunagi jäid peale emotsionaalsed ja ideoloogilised kaalutlused. Nimelt algas NSV Liidus uusim aeg ehk noveišaja istoria Suure Oktoobrirevolutsiooniga. 1990. aastate alguse Eestis näis ainuvõimalik sellest eemalduda. Euroopa ülikoolide praktikas tähistab uusima aja algus reeglina 19. sajandil enam-vähem üheaegselt alanud ja ühiskonda ühe-kahe põlvkonna jooksul mõjutanud muudatusi rahvastikus, majanduses, rahvusvahelistes suhetes, ideoloogias (tekkisid sotsialism, rahvuslus) ja muudes valdkondades. Paljudes maades alustataksegi uusima ajaga 19. sajandi keskpaigast või 1860.-1870. aastatest, Kesk- ja Ida-Euroopas ning mujalgi rõhutatakse sealjuures eriti olulisena rahvusriikide kujunemise algust. Hispaaniast Itaaliani on uusima aja kursuste alguseks reeglina Prantsuse revolutsioon.

Eestis on lähiajalugu, paljuski tänu poliitikutele ning ajakirjanikele, kujunenud kahjuks sõnaks, mis on minu arvates kaotanud akadeemilise tähenduse ja sisu ning seose mujal tehtava õppe- ja teadustööga. Nii võib lähiajalugu tähistada mõne jaoks eilset päeva, teise jaoks viimaseid valimisi ja skandaale, kolmandatele võrdsustub lähiaeg perioodiga pärast Eesti taasiseseisvumist, neljandad seostavad seda Eesti kuulumisega NSV Liidu koosseisu või mõne konkreetsema aastakümnega (1950. aastad, 1960. aastad jne). Eesti gümnaasiumide ajalooõpikutes langeb lähiajaloo algus ikka veel kokku Lenini nägemusega imperialismist ehk umbes aastaga 1900. Loodan, et uusim aeg ei ole nii suupärane ning see aitab teda ülikooli tasemel säilitada võrreldavana ja kooskõlas mujal Euroopas tehtavaga.

Olete viimasel ajal pööranud rohkesti tähelepanu ajaloos ja politoloogias kasutatavatele oskussõnadele ja terminitele, või õigupoolest nende tähenduse sagedasele ebamäärasusele, kasutamise ebajärjekindlusele. Kust huvi selliste küsimuste vastu?

Küsimus haakub juba eelnevalt öelduga. Muidugi, keel on piisavalt paindlik instrument, et mõtet selgemalt väljendada või siis vajaduse korral hoopis varjata. Kui aga tahame, et eesti keel säiliks teaduskeelena, siis peaksime minu arvates töötama ka selles suunas, et täpsustada sõnu ja termineid, mis annaksid mõtet-ideed võimalikult selgelt edasi.

Jõudsin selle problemaatikani läbi rahvusvaheliste suhete teooria alaste käsitluste. Nende abil olen hakanud pöörama tähelepanu mõistete kasutamisele ka ajaloos. Olgu näiteks kas või ajaloolaste poolt laialt pruugitav sõna ajastu. Me võime lugeda kooliõpikutest ning muudest üldkäsitlustest, et maailmale oli 1920. aastate teisel poolel omane patsifismi ajastu (või ajajärk), 1930. aastatel oli Eestis vaikiva oleku ajastu jne. Sageli kestab taoline ajastu vaid 3-4 astronoomilist aastat.

Minu arvates tuleks avada ja täpsustada veel paljude sõnade tegelikku tähendust, et oleks selge, mis on see idee või mõte, mida nad tähistavad. Nii püütakse mõistele okupatsioon Eestis ja mujal Ida-Euroopas anda hoopis laiemat tähendust, kui sel on rahvusvahelises õiguses ja eriti sõjaõiguses. Põhjus on ilmselt emotsionaalne või ideoloogiline. Semiootikud suudavad selle tõenäoliselt kenasti lahti seletada. Täiesti mõistetav on soovimatus mitte leppida tõdemusega, et Eesti ja teised Balti riigid 1940. aastal annekteeriti NSV Liidu poolt. Me tahame, et tegemist oleks igal juhul okupatsiooniga. Kas või seepärast, et seostame mõistet okupatsioon tänu Nõukogude-aegsele kuvandile Saksa okupatsioonist hoopis enam vägivalla, ülekohtu ning julmusega kui mõistet anneksioon. Nii võime valida ajaloos levinud ning töökindla paljukannatanud rahva (rahvuse) rolli. Miks me seda tegelikult vajame, see pole otseselt seotud ajalooga, vaid kandub pigem poliitika, ideoloogia ja propaganda valdkonda. Paraku - ega ajalugu suudagi ennast viimastest vist kunagi lahti siduda.

Või näiteks sellistegi sõnade ja mõistete kasutamine, nagu kindralkonsul või veel enam kindralstaap, mille puhul tuleks olla hoopis tähelepanelikum ning järjekindlam. Need on ju lihtsalt vildakad tõlked vene keelest, aga eesti keeles sitkelt juurdunud. Kindralkonsuli asemel peaks olema ikka peakonsul ning kindralstaabi asemel peastaap. Kummalgi juhul pole tegemist kindralitega, vähemalt mitte ainult kindralitega, general tähistab üldist, peamist, kõige kõrgemat.

Kuna kõige esmaseks on ikka sõna, siis tasub sõnade-terminite kallal ajalooski vaeva näha.

On see terminoloogia selguse-ebaselguse probleem Eestis kuidagi erilisemalt esil või omane ajalooteadusele üldisemalt?

Olen juba mõnda aega olnud seotud Euroopas aktiivselt tegutseva ajaloolaste võrgustikuga, mida tuntakse nimetuse Cliohnet all. Ühel selle võrgustiku raames toimunud seminaril tehti kord katset selgitada, mida ajaloolaste töödes mõeldakse, kui kasutatakse mõistet community. Leiti kümneid eri tähendusi! Ühte võimalikku eestikeelset vastet kogukond on läbi 20. sajandi pruugitud mitut moodi. Ma pole kindel, kas ajaloolased suudavad jõuda üksmeelele, mille poolest kogukond ja näiteks ühiskond teineteisest erinevad. Või riik ja ühiskond?

Oletan, et ka sotsioloogid ja teisedki seisavad sageli analoogiliste probleemide ees. Mõni aeg tagasi juurutatud mõisted esimene Eesti ja teine Eesti meenutavad minu jaoks kas otseselt või kaudselt termineid kihistumine, klassid, võõrandumine, mis kuulusid kohustuslikuna kunagise teadusliku kommunismi ja teiste nn punaste ainekursuste juurde.

Terminoloogia üle mõtisklemine aitab loodetavasti meil Eestis üksteisest paremini aru saada ja ka mujal töötavate kolleegidega suhelda. Tegemist pole siiski mingi uudse või aktuaalse probleemiga, töö terminoloogiaga on pigem jooksev ja rutiinne tegevus igal erialal. Kui seda aga ignoreerida, siis süveneb vaid tendents, et iga uurija tegeleb oma vaoga ehk teemaga, kasutab oma terminoloogiat ja reageerib kiivalt, kui keegi teine sinna eksib. Väikse keeleruumi puhul on sellise tegutsemise väärtus natuke küsitav.

Kas just sealt, soovist asju-termineid täpsustada, sai paar aastat tagasi tõuke ka tähelepanujuhtimine mõningaile Tartu rahulepinguga seonduvatele tõlgendustele? Teema on kahtlemata väga emotsionaalne ja kütnud üles palju kirgi, Teil oli tookord mitmeid tuliseid oponente. Mida täpselt tahtsite tookord ikkagi rõhutada?

Küsimus on ja jääb veel mõneks ajaks emotsionaalseks, sest on seotud poliitika ja eriti Eesti-Venemaa suhetega. Loodan, et tollased tulised oponendid on nüüdseks vaevunud lugema artiklit, mille olen samal teemal avaldanud Martensi Seltsi Toimetistes ning mis on leitav ka internetist (vt Eero Medijainen, "Ajalooline vale": Eesti alaline neutraliteet Tartu rahulepingus. - Acta Societatis Martensis, 1/2005, lk 173-186). Samas tean, et ega ratsionaalsed, kontrollitavatele allikatele toetuvad väited suuda muuta taoliste oponentide meelt, kes leiavad, et poliitilistel põhjustel ei tohiks üht- või teistmoodi mõelda ning ammugi kirjutada. Kaalusin küll tõsiselt, aga lõin siiski käega ega algatanud kohtuasja seoses ühe Eesti ministri nõuniku avaliku solvanguga, kus ta väitis, et mina olevat Putini poolt ära ostetud.

Tõsisemad ajaloolased muidugi teavad, et analoogilisi juhtumeid võib leida läbi kogu ajaloo ning need ei sõltugi väga palju riigikorrast või ametnike arukusest. Eesti pole erandiks, ka siin leidub "spetsialiste", kelle suurim väärtus on valmisolek ükskõik millisele dzotile viskuda ning tahtmine kiiresti märtriks saada. Kusjuures mulle näib, et sellist soovi tekitab neis hoopis teadmine või veendumus, et kunagi (aastal 1939 või 1940) jäid otsustavad paugud tegemata ja nüüd tahaksid nad neid oma eluajal ära teha suunda eriti valimata. Ikkagi loodan, et keegi suudab ka akadeemilisel viisil artiklis leiduvad seisukohad ümber lükata ega piirdu vaid tõdemusega, et olen "sügavalt eksinud". Neutraliteedi ajalugu on üks neist teemadest, mis ei piirdu vaid Tartu rahulepingu ning isegi 20. sajandiga. Selle avamiseks tuleb tausta ning allikatesse hoopis enam süveneda. Eesti ajaloos leidub veel muidki küsimusi, mille üle mõtteid vahetada, mitte ainult hääletada, kas Päts oli hea või paha.

Olete avaldanud arvamust, et mingit rahvuslikku mälu või ajaloomälu vaevalt et olemas on, vähemasti pole psühholoogia suutnud selliseid erilisi protsesse või ajupiirkondi tuvastada. Aga rahvad ja riigid näevad ajalugu siiski erinevalt. Kuidas suhtute ses valguses võimalusse kirjutada üleüldine või universaalne Euroopa ajalugu?

Kõigepealt - Euroopa ajalugusid on ilmunud kümneid kui mitte sadu. Paljud väljaanded käsitlevad ajalugu inimühiskonna kujunemise algusest kuni tänase päevani välja, kõnelemata töödest, mis keskenduvad kultuurile, majandusele, rahvusvahelistele suhetele, sõdadele, rahvustele, parteidele või muudele kitsamatele küsimustele Euroopa ajaloos. Niisuguseid ülevaateid ja uurimusi avaldatakse jätkuvalt nii ühe- kui ka mitmeköitelistena. Kui mõni Eesti ajaloolane tahab samuti Euroopa ajalugu kirjutada, siis ei keela ega takista teda selles keegi.

Olukord on ehk mõnevõrra teine, kui keegi tahab koostada mingit universaalset Euroopa ajaloo õpikut. Kas või seetõttu, et ajalootundide maht, sisu, eesmärgid, tähendus ja muu taoline on riigiti erinevad. Sel juhul peaks piiri ajaloo ja poliitika vahel kindlasti säilitama ning kindlustama. Akadeemiline vabadus, erinevused ja mitmekesisus võiksid minu arvates jääda Euroopas olulisemateks väärtusteks kui mingi ühine ja kõikjal kohustuslik ajalooõpik.

Riigiti väärtustatakse poliitilistel või muudel põhjustel ajaloos sageli küll üht või teist fakti, seletust, ideed, teooriat, aega-perioodi, isikuid, institutsioone, aga tegemist pole kuigi suure probleemiga. Eriti juhul, kui tunnustatakse teisigi võimalusi. Pole ju ka relvade olemasolu iseenesest tingimata sõdade puhkemise põhjuseks.

Mingit ühist, universaalset ning kohustuslikku Euroopa ajaloo õpikut loodetavasti ei sünni. Vähemalt senikaua, kui säilivad erinevused haridussüsteemides ja mõnedes riikides sooritatakse riiklikke eksameid, teistes aga õpetatakse läbi abituuriumi süvendatult vaid ühte-kahte teemat jne.

Omaette teemaks on nn kollektiivne, ühiskondlik, riiklik või rahvuslik ajaloomälu. Ma ei ole kindel, kas tegemist on sünonüümidega või on nende mõistete maht ja sisu erinev ning kuidas on taoline ajaloomälu seotud samuti küllalt laialt kasutatava mõistega ühiskondlik (rahvuslik, kollektiivne) teadvus. Inimese (isiksuse) puhul peaksid mälu ja teadvus olema üsna tihedalt seotud, kuigi teadvusel oleval inimesel võib esineda täielikku või osalist mälukaotust. Kuidas indiviidi tasand aga laieneb institutsionaalsele, kollektiivsele, riigi, rahva tasemele? Mulle tundub, et küsimus on paraku taas emotsionaalne, ideoloogiline, kultuuriline või moodsamalt öeldes konstruktivistlik. Nii ei oska ma arvatagi, kas näiteks Eesti Mälu Instituut tegeleb riikliku, rahvusliku või ebamäärasema kollektiivse mäluga ja kas on üldse tegemist instituudiga, mis peaks tähistama teadusasutust koos vastavate mängureeglitega. Teadaolevalt on Eestis 3-4 asutust, institutsiooni (instituuti) või huvigruppi, mis kõik pretendeerivad MÄLU kandmisele, säilitamisele, kogumisele, tekitamisele, uurimisele jne. Kas sellist mälu antakse kuidagi ka vere või geenide kaudu edasi, selles kahtlen ma küll tõsiselt. Kuigi viimasel ajal on populaarne uurida isiksuse ja geenide seoseid.

Olenevalt isiksuse defineeringust võime mingil hetkel jõuda küsimuseni, kas ajaloolist mälu on võimalik geenide abil säilitada ja edasi anda või tuleks ajaloolasi ikka edaspidigi ette valmistada ning neile palka maksta ehk siis taolisi geene arendada.

Milles ajalookirjutuse tähendus ja tähtsus Teie jaoks seisneb? Milline oleks arukas viis või kuidas oleks "õige" ajalugu kirjutada? Mida ajalookirjutus selle kirjutajale peaks andma? Tarbijale?

Individuaalsed meenutused, mälestused, päevikud ja muu säärane on sama õiged (reaalselt eksisteerivad), nagu seda on ükskõik millised fikseeritud unistused, plaanid, emotsioonid, ideed. Samamoodi, nagu on olemas erinevad dokumendid, ajalehe- või ajakirjaartiklid, uurimused, käsikirjad. Nad pole vähem õiged kui näiteks muinasjutud, rahvaluule.

Ajaloolased ei esita teiste teadustega võrreldes teadustööle oluliselt teistsuguseid nõudmisi. Nemadki eeldavad eeskätt probleemi nägemist ja esitamist ning sellele siis omapoolse vastuse, seletuse otsimist ja andmist. Selle saavutamiseks tuleks toetuda seni sama küsimuse kohta kirjutatule-öeldule ning viidata kasutatud allikatele. Hea oleks täpsustada, millist teed minnakse ehk meetodit kasutatakse või millisele uurimissuunale või koolkonnale toetutakse. Õige ajalookirjutus peaks neile tingimustele vastama.

Nagu eespool juba mainitud, on siiski vähe lootust, et ajalugu saab olema täiesti vaba poliitikast ehk lihtsustatult öeldes - võimuga seotud küsimustest. Kusjuures rõhutaksin, et võim võib avalduda nii sõjalisel, majanduslikul, ideoloogilisel kui ka vaimsel kujul, rääkimata soovist kasutada ajalugu otsestel poliitilistel eesmärkidel, nagu näiteks pääsemiseks palgalisele ametikohale. Mõnikord piisab selleks näilise truuduse kinnitamisest mingile väärtuste süsteemile - ideoloogiale (liberalism, sotsialism, rahvuslus jne). Selleks tuleb ajalugu kirjutada-seletada läbi vastava vaatenurga.

Üldistatult öeldes peaks ajalugu rahuldama temaga tegeleva uurija (kirjutaja) uudishimu ja muidki inimlikke vajadusi. Ajaloo tarbija on aga sageli samalaadsete vajadustega inimene, väga tihti teine ajaloolane.

Olete kirjutanud, et ajaloos ja rahvusvahelistes suhetes saab eristada indiviidi, riikide ja laiemalt süsteemi tasandit. Mis Teie arvates ajalugu kõige enam ikkagi mõjutab? Mis tasand Teile endale kõige enam huvi pakub?

Tunnistan, et tegemist on vaid tingimuslike või kokkuleppeliste tasanditega, mis aitavad eristada ühe või teise uurija eelistusi, rahvusvaheliste suhete uurijate või politoloogide koolkondi. Ajaloolaste puhul on mõnigi kord üsna keeruline määratleda, millisest tasandist lähtudes ta tegelikult kirjutab. Kui keegi püüab esitada mõne poliitiku, näiteks presidendi või sõjaväe ülemjuhataja elulugu, siis segunevad need tasandid üsna lootusetult.

Väga populaarsed on Eestis ühe või teise kooli, mõisa, valla, seltsi, asutuse, institutsiooni ajalood, mis vaevalt mahuvad otseselt ühegi mainitud tasandi alla. Paraku juhtub väga sageli, et taoliste kirjutiste eesmärgiks ongi ainult anda ülevaade sellest või teisest ning küsimust miks ei esitatagi. Leidub ajaloolasi, kes arvavad, et see ongi ajaloolaste esmaülesanne ja õige ajalugu. Samas saame õnneks midagi öelda Eesti riigi ajaloo kohta, ilma et tunneksime kõigi valdade või maakondade ajaloo eri aspekte, rääkimata inimeste elulugudest.

Olete oma raamatute illustreerimisel sageli kasutanud karikatuure. Kas olete tahtnud sellega rõhutada ajaloos peituvat huumorit või pigem mineviku satiirilist poolt?

Inimese meeltest on paratamatult üks olulisemaid nägemismeel, mille kaudu saadakse suurem osa informatsioonist. Karikatuur pole seega halvem või parem allikas kui näiteks ajalookaart. Mõlemad panustavad nägemismeelele ja muudavad ajaloo vähemalt näiliselt elavamaks. Elav ajalugu tundub olevat seotud sõnadega eluline, reaalne, tegelik ja kas või ÕIGE.

Mind paeluvad karikatuurides nüansid, mis olid nende loomise ajal arusaadavamad ja iseenesest mõistetavad kaasaegsetele, aga mille mõistmiseks täna peame tundma nende loomise tausta ja muid tingimusi-põhjusi.

Kas ajalugu on tänapäeval Eestis piisavalt populaarne või vajaks ajalooteadus oma Indiana Jonesi, kes seda avalikkusele atraktiivsemaks muudaks?

Indiana Jonesi filmidest on jäänud mulje, et õpetaja-õppejõu rolli suhtub ta suhteliselt pealiskaudselt, see tundub talle igav ning ta kasutab iga juhust, et sellest mõne seikluse abiga pääseda. Eestis on minu arvates piisavalt neid, kes teevad ajaloost filme, näidendeid, kirjandusteoseid või (au)sambaid. Ajalugu on Eestis küllaltki populaarne, ometigi on näiteks Soome avalikkuse huvi ajaloo vastu minu kogemusel kordades kõrgem.

Kuid huvi on suhteline mõiste. Kunagi pääses ülikooli ajalugu õppima 25-30 inimest aastas ja siis võis huvi olla isegi suurem, kui see on tänasel päeval ja umbes 150 tudengi puhul (Tartu ja Tallinn kokku).

Kas vahel tekib tahtmine ka ajaloost ja poliitikast-politoloogiast eemale pääseda või lausa põgeneda? Mida siis ette võtate?

Mõnikord pisut jooksen, suusatan, hoian elus elamist Otepääl või laisklen niisama.

Eero Medijainen

on sündinud 1. detsembril 1959 Võrus, kus vanemad üsna lühikest aega viibisid. Keskkooli lõpetas 1978 ühes Eesti väikelinnas - Mõisakülas; ülikooli 1983 Tartus. Töötanud ajaloo-, ühiskonnaõpetuse, esteetika ja muude ainete õpetajana Tartu Õpetajate Seminaris ning Heino Elleri nimelises Muusikakoolis, lühemat aega teadurina Ajaloo Keskarhiivis ja Nõukogude armeesse kordusõppustele saatmise hirmu sunnil formaalselt paguluses Eesti Rahvusraamatukogus Tallinnas. Alates 1991. aastast ametis Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas. 2004. aastast lähiajaloo õppetooli professor. Kaitsnud ajaloos nii kandidaadi- kui ka doktorikraadi (1997), viimase teemaks "Eesti välisministeerium ja saatkonnad 1918-1940". Uurimistoetusi saanud mitmetelt fondidelt Eestis ja välismaal. Teadustöö põhisuunad on olnud rahvusvaheliste suhete ajalugu, Eesti ja naabermaade ajalugu, diplomaatia ja välisteenistuse ajalugu. Professor Medijaineni juhendamisel on kaitstud mitmeid doktori- ja magistritöid.

Valgetähe teenetemärgi V klass omistati 2001.

Eero Medijanen on olnud ajalooõpikute kaasautor ning tema sulest on ilmunud rohkesti artikleid ka Horisondi veergudel. Tuntust on kogunud raamatud "Saadiku saatus: välisministeerium ja saatkonnad 1918-1940" (1997), "Maailm prowintsionu peeglis: rahvusvahelised suhted ja Eesti välispoliitika karikatuuridel 1918-1940" (1998). Ajalookirjutuse probleemidest kirjutab 2008. aastal ilmunud raamatus "Ajaloo ja poliitika piiridel: mõisteid ja mõtisklusi".

Ääremärkusi Tartu rahust ehk kiuslik § 5

• Tartu rahulepingut Eesti riikluse alustalaks pidades küsigem, mida peaks riikluse tekkel ja arengus kõige enam väärtustama. Kas Eesti riikluse aluseks ehk esmatähtsaks dokumendiks oli endisel emamaal riigipöörde abil võimu haaranud ja iga hinna eest võimul püsida soovinud enamliku valitsuse soostumine territooriumi osa eraldumisega? Või oli selleks ikka keeleliselt ja kultuuriliselt suhteliselt homogeense elanikkonna piisavalt selge poliitiline tahe, mis avaldus näiteks iseseisvusmanifestina 23.-24. veebruaril 1918. Sama oluliseks võiks pidada Eesti Asutava Kogu deklaratsiooni riiklikust iseseisvusest 1919. aasta kevadel ja mitmeid teisigi dokumente.

• Tartu rahulepingu viienda artikli eestikeelne sõnastus muutus läbirääkimiste käigus korduvalt. Mis peaks tõestama, et artikli vormilisele ja sisulisele küljele osutati piisavalt tähelepanu, see polnud vaid vähetähtis ja ebaoluline punkt hoopis olulisemate teemade kõrval või vahel. Kuigi Eesti delegatsioonil oli põhimõtteliselt olemas võimalus teksti muuta ja loobuda mõistest alaline neutraliteet, seda ei tehtud. Pigem vastupidi, viimast rõhutati igas järgnevas tõlkeversioonis üha enam. Eesti delegatsiooni liikmetele, sh juristidele, niisugune sõnastus sobis ja Eesti alalist neutraliteeti taheti selgelt esile tuua.

• Tartu rahulepinguga kinnitati ühemõtteliselt, et Eesti on alaliselt neutraalne ja sellele staatusele ei pandud mingeid ajalisi piire. Alalise neutraliteedi puhul olekski kummaline teda mingite ajaliste või muude piirangutega siduda.

• Rahulepingu viies artikkel algab sõnaga "kui" ja seetõttu võib kogu tekst näida keeleliselt tingimuslik ja juriidiliselt mõttetu ning tähenduseta tänapäeval. Samas ei sea sõna "kui" siiski kahtluse alla Eesti alalist neutraliteeti. Neutraliteet võib olla rahvusvaheliselt tunnustatud, aga ka ühepoolne tahe, püüe, soov ning isegi seadusakt nagu Eesti 1938. aastal tõestas.

• Neutraliteedi küsimust kui omaette teemat käsitleti esmakordselt 22. detsembril 1919 toimunud istungil. Kohe selgus ka põhimõtteline (maailmavaateline) erinevus neutraliteedi olemuse mõistmisel. Vene delegatsiooni juhi sõnul pidi Eestist saama rahulepingu allakirjutamise järel maailma esimene riik, kes on nõukogude võimu suhtes neutraalne. A. Piibu imestava küsimuse peale - kuidas on siis lood Šveitsiga? - vastas Joffe, et viimane pole neutraalne juba sellepärast, et tal pole üldse suhet enamlastega. See tähendas, et Moskvale tähendas neutraliteet eeskätt heatahtlikku suhet nõukogude võimu suhtes ja mitte niivõrd rahvusvahelise õiguse (lepingute) kaudu määratletud staatust.

Allikas: Eero Medijainen, "Ajalooline vale": Eesti alaline neutraliteet Tartu rahulepingus. - Acta Societatis Martensis, 1/2005, lk 173-186.