Illujanka-müüdi peamine idee seisnebki jumal Tešubi ja lohe Illujanka vastasseisus, kusjuures muistse Anatoolia tormi- ja äikesejumal Tešubit (samuti Tarhunt, kiilkirjatekstides aga dIM) tõlgendatakse tänapäeval kui kevadiste jõudude personifikatsiooni, lohe Illujankat aga talvise aja personifikatsioonina. Sügisel, kui lõpeb maaharimise periood ja hetiidi kalendri järgi ka aasta, võidab lohe Illujanka (talv) Tešubit (kevad). Kui taas algab kevad, leiab nende kahe jumaliku kangelase vahel aset uus võitlus ning Tešub saab omakorda jagu Illujankast ehk kevad talvest.
Draakon, kes kehastab kurjust
Illujanka-müüt peegeldab II eelkristlikul aastatuhandel Anatoolias peetud uue aasta rituaalseid purulliyas-pidustusi. Just kevadiste purulliyas-pidustuste jooksul etendati müüti tormijumal Tešubi võitlusest draakon Illujankaga - preestrid retsiteerisid müüti ning läbi viidi mitmeid muid rituaale. Kõige selle sümboolne eesmärk oli äratada maa ehk loodus talvisest unest. Samas oli see rituaalne võitlus kahe jumaliku kangelase, Tešubi ja Illujanka vahel, tähistades ühtlasi elu võitu surma või headuse võitu kurjuse üle, kusjuures kurjuse kehastuseks oli kindlasti draakon. Müüt näitabki meile, et kuigi madu pole olnud negatiivne kuju kaugeltki kõikides Lähis-Ida kultuurides, on teda tollases Anatoolias vaadeldud kui kurjuse kehastust. Erinevalt näiteks Egiptusest, kus madu peeti olendiks, kes kaitseb vaaraod kurjuse eest.
Purulliyas-peo märkimiseks kasutati hetiidi tekstides tavaliselt sumerogrammi EZEN, mis tähendab kevad, või hetiidi sõna purulliyas, mis tähendab samuti kevadet või kevadel toimuvaid rituaale. Märkimisväärne on asjaolu, et purulliyas oli hetiitidel ühtlasi ka kuninglik uue aasta festival, mis oli äärmiselt tähtis ka valitsejavõimu seisukohast: kuningas osales purulliays-pidustustel, millest arvati sõltuvat koguni riigi heaolu ja õitseng. On teada näiteks, et Muršili II (1339-1306) katkestas oma tähtsa sõjaretke ja pöördus tagasi impeeriumi pealinna Hattušasse, et neil rituaalsetel pidustustel osaleda.
Sõna purulliyas tuleneb nähtavasti muistsest hatti päritolu sõnast purulli, mida saab tõlkida kui maa peal, mis viitab müüdi seostele maa ja maa kultusega. Oletatavasti on Illujanka-müüdi süžeegi laenatud hattidelt.
Illujanka-müüt eksisteerib hetiidi kirjanduslikus pärimuses vähemalt kahes versioonis.
Esimene versioon
Ühe versiooni järgi võidab draakon Illujanka lahingus tormijumal Tešubit ning võtab ära tema silmad ja südame.
Otsides paralleele Vana-Kreeka mütoloogiast, leiame loo sellest, kuidas Zeus võitleb koletis Typhoniga. Selles võitluses kaotab Zeus käte ja jalgade kõõlused. Jumal Hermes, Zeusi poeg, toob kõõlused isale tagasi. Kahtlemata sarnaneb hetiidi müüt selle kreeka looga, erinedes sedavõrd, et kui Tešub kaotab lahingus Illujankaga silmad ja südame, siis Zeus kõõlused.
Pärast kaotust kavandab Tešub kättemaksu. Müüdi selle versiooni järgi naitub Tešub ühe vaese inimese tütrega ning neile sünnib poeg. Suureks kasvanuna abiellub too Tešubi poeg omakorda Illujanka tütrega. Seejärel käsib Tešub oma poega, et too nõuaks Illujankalt tagasi tema südame ja silmad. Kui Tešub on need kätte saanud, astub ta jälle Illujanka vastu, keda ta seekord võidab ja kelle tapab. Pärast seda palub Tešubi poeg, et isa tapaks ka tema, ning Tešub teebki seda.
Teine versioon
Müüdi teise versiooni sündmused kulgevad veidi teisiti. Nimelt peavad Illujanka ja Tešub Anatoolia linnas Kiškiluššas lahingu, milles Tešub saab täielikult lüüa. Kuid Tešub ei kaota oma silmi ja südant ning pöördub pärast kaotust hoopis abipalvega kõikide jumalate poole. Müüdi kohaselt on draakon Illujanka siiski nii võimas ja kole olend, et jumalad kardavad teda. Appi on valmis tulema vaid hetiidi kaitsejumalanna Inaras, kes hakkabki tegutsema. Inaras kohtab Zigaratta linnas Hupašijase nimelist meest ja palub tolle abi. Hupašijas lubabki aidata, aga üksnes tingimusel, kui Inaras veedab temaga öö. Nii juhtubki. Seejärel korraldab kaval ja nutikas Inaras peo, kuhu kutsub Illujanka koos lastega. Inaras valmistab ette rikkaliku laua, palju veini ja sööki. Illujanka tuleb koos poegadega kohale ja nad söövad ennast nii täis, et ei suuda enam oma koopasse tagasi pöörduda. Siis ilmub järsku kohale Hupašijas, seob draakoni nööriga kinni ja Tešub saavutab kerge võidu. Tänuks selle eest võtab Inaras Hupašijase kaljutipule n-ö jumalate majja ja abiellub temaga. Kuid Inaras keelab Hupašijasel aknast välja vaadata. Aga nagu muinasjuttudes tihti juhtub, ületab uudishimulik inimene selle jumaliku keelu. Selle eest maksab Hupašijas muidugi eluga.
Lisaks kõigele muule käsitleb müüt hieros gamos't ehk pühaabielu, st seksuaalvahekorda jumaluse ja inimese vahel. See oli Mesopotaamias eelkristlikel aastatuhandetel populaarne nähtus. Legendide kohaselt said pühaabielud III aastatuhandel eKr teoks mitmete Uruki linna valitsejate ja Uruki kaitsejumalanna, armastusejumalanna Inanna vahel. Hetiidi lohetapmise müüdis astuvad seksuaalvahekorda Inaras ja Hupašiajas ehk siis samuti inimene ja jumalus. Kuningluse jaoks oli see rituaal kahtlemata väga tähtis, kuna seksuaalsesse vahekorda astuv inimene Hupašijas (teise versiooni järgi küll tormijumala poeg) võis hetiidi kirjanduse asjatundja Volkert Haasi arvates olla omamoodi ürgkuningas. Pühaabielu motiivi võib leida ka Piiblist, näiteks Saalomoni Ülemlaulust (Laulude laulust).
Indoeurooplased armastavad lohesid
Arvatakse, et lohetapmise müüt on indoeuroopa rahvaste mütoloogias üsnagi tüüpiline. Nagu juba eespool öeldud, on see müüt või mõningad selle elemendid oletatavasti siiski üle võetud hoopis hetiidi tsivilisatsioonile eelnevast mitteindoeuroopa päritolu hatti kultuurist, kuigi seda pole suudetud tõestada. Illujanka-müüt sarnaneb ka mõningate Vana-Kreeka müütidega, nagu näiteks lugu Zeusist ja Typhonist, Apollost ja Pythonist, Heraklesest ja Hydrast. Samalaadseid motiive leidub ka India mütoloogias, kui meenutada näiteks Indra võitu Vritra üle. Ka Püha Georgiuse ehk Jüri võitlus draakoniga on suhteliselt sarnane selle mütoloogilise motiiviga.
Mesopotaamiaski leidub paralleele, nagu näiteks müüt "Anzu ja saatuste tahvel" ehk Anzu eepos, mille on eesti keelde tõlkinud Amar Annus. Müüdi kohaselt oli Anzu sumeri ja akkadi peajumala Enlili uksehoidja. Ta varastas Enlililt saatuste tahvli, mis oli Enlili üks kõige tähtsamaid võimuvahendeid. Jumalad hakkasid otsima jumalat, kes oleks võimeline võitlema Anzuga, kuid kõik loobusid. Lõpuks leiti Ninurta, Enlili poeg, kes võitiski Anzut ja tagastas saatuste tahvlid Enlilile. Anzu eepos, mis pärineb II eelkristliku aastatuhande algusest, sarnaneb süžee poolest mõnevõrra Illujanka müüdiga, kuigi eeposes on tegemist mitte lohe, vaid hoopis hiigelsuure lõvipeaga Anzu-kotkaga. Too kotkas oli alates Isini I dünastiast muutunud negatiivseks kujuks, olles varem, Sumeri ajal, st III eelkristlikul aastatuhandel pigem positiivne tegelane.
Koletise tapmise motiiv esineb ka II eelkristliku aastatuhande lõpust pärit Paabeli loomiseeposes "Enûma eliš". Nimelt tapab Babüloni linna kaitsejumal Marduk koletis Tiamati, loob tema kehast maailma ning tõuseb kõikide jumalate kuningaks. "Enûma eliš" oli I eelkristliku aastatuhande Mesopotaamia teoloogia jaoks äärmiselt tähtis, kuna poeem põhjendab Marduki peajumalaks saamist, toonitab tema tähtsust ja võimsust, toob esile Marduki võidukäigu kõikide teiste jumaluste üle ning tema rolli maailmaloojana. Uue aasta pidustustel - ajal, mil Babüloonia kuningas sai jumalatelt taas tunnistuse, et ta on kuningas ja et tema valitsemine kestab ka edaspidi - retsiteerisid preestrid seda poeemi vastavate rituaalide ehk akitu-festivali ajal. Babüloonia akitu-festivali võib ka pidada Anatoolia purulliyas-pidustuste vasteks. Seda peeti samuti kevadel, nisannu kuul ehk märtsis-aprillis, ning toimetati tegelikult mitmetes linnades, teiste hulgas siis ka Babülonis.
Niisiis, kõik need kolm lugu - "Illujnka ja Tešub", "Anzu eepos", "Enûma eliš" - on tihedalt seotud uue aasta pidustustega ning kuningavõimu legitimeerimisega Mesopotaamias, Süürias ja Anatoolias. Lohe tapmine sümboliseerib aga uue aasta ja kevade saabumist ning headuse võitu kurjuse üle.
LISATEAVET
Pigem proosa kui luule
Illujanka-müüdi versioonid kuuluvad Kesk-Anatoolias asunud ja loos endaski mainitud Neriki linna kultuslikku pärandisse. Mõlemad säilinud versioonid on kirja pannud keegi Piha-ziti, kes elas kuningas Hattušili III ajal (1275-1250 eKr) ja oli kirjutaja Nerikis, kus asus üks tähtsamaid tormijumaluse kultuskeskusi. Piha-ziti on müüdi kirja pannud Neriki preestri Kella (Killa) sõnade järgi. Seda müüti on saksa ja inglise keelde tõlkinud mitmed uurijad, teiste hulgas Gary M. Beckman Yale'i Ülikoolist, Volker Haas jt.
Müüdis Illujankast ja Tešubist on selgelt näha lingvistilisi arhaisme, mis Harry A. Hoffneri sõnul viitab sellele, et müüt on kirja pandud esmakordselt veel varajasel hetiidi ajastul, st ajavahemikus 1750-1500 eKr, kuigi originaali sellest ajast pole säilinud. Säilinud on vaid hilisem koopia arvatavasti 13. sajandist eKr.
Oluline on märkida, et hetiidi kirjandus erineb tunduvalt näiteks sumeri ja akkadi eepikast oma märksa lihtsama, tunduvalt primitiivsema ja lausa robustsema stiili poolest. Tegemist on meie mõistes pigem proosaga kui luulega. Tõlkides püüdsin jätta teksti struktuuri maksimaalselt lähedaseks originaalile ning säilitada hetiidi kirjandusele iseloomulikud poeetilised kujundid.
Teadaolevalt on käesolev tõlge esmakordne katsetus panna "Illujanka ja Tešubi" müüt eesti keelde. Tegu on küll vaid fragmendiga, mis aga siinkirjutaja arvates on kõige huvitavam. Ülejäänud tekst on halvemini säilinud, kohati on kaduma läinud isegi 40 rida. Seepärast ongi siinkohal piirdutud müüdi esimese ning paremini säilinud osaga ning jäetud välja müüdi teine, liiga fragmentaarne osa. Tõlge on tehtud Gary M. Beckmani transliteratsiooni järgi.
Illujanka ja Tešub
1. Niimoodi (Sel moel) (räägib) Killa, Neriki (linna) tormijumala preester.
2.-3. Järgmisel viisil, purulli-peo sõnasõnaline tekst taeva tormijumala jaoks, mida deklameeritakse järgmisel viisil:
5. "Las kasvab ja õitseb! Las maa (kõikidest pahedest) kaitstud saab; (sest siis) vaid, kui ta kasvab ja õitseb, (vaid siis)
8. pidutsetakse purulli-pidu.
9. Kui tormijumal ja madu Illujanka Kiškiluššas võitluses kohtusid, võitis Illujanka tormijumalat.
12.-13. Tešub palus kõikidelt jumalatelt abi: "Teie peate tulema siia!" Inaras valmistas peo!
14. Ja tema (Inaras) valmistas ette peo,
15. ta valmistas ette palju:
16. veinianuma, marnuvan-jooki[1], ühe valhi-anuma[2];
17.-18. täitis ta need nõud.
19. Inaras sõitis Zigaratta [3] (linna),
20. (seal) ta kohtas inimest Hupašijast.
21 Järgmisel viisil (ütles) Inaras Hupašijasele: "Kae, ma korraldasin need ja nood asjad!
23. Tule minu poole üle!"
24. Järgmisel viisil (vastas) Hupašijas Inarasele: "(Nüüd) kui ma saan sinuga magada, ma tulen
26. (ja et?) sinu südame tahet täita." (Ja) ta magas temaga.
BI
3. Inaras võttis Hupaši(jase) kaasa ja peitis ta ära. Inaras kaunistas ennast ja kutsus draakon Illujanka tema koopast välja (sõnadega):
7. "Vaata! Ma korraldan peo! Tule sööma ja jooma!"
9. Ja Illujanka koos oma lastega tuligi välja, ja nad sõid ja jõid koos selle hetkeni, kui olid joonud kõik nõud tühjaks ja nad jäid purju!"
13. Seejärel soovisid nad oma koobastesse siseneda, ja nad ei saanud enam siseneda oma koobastesse. Ja tuli Hupašijas. Hupašijas sidus Illujanka nööriga kinni.
17. Tuli Tešub ja tappis draakon Illujanka ja jumalad olid koos temaga.
CI
14. Ja Inaras ehitas endale Tarukkasse [4] piruni-kividest maja.
16. Ja jumalanna Inaras asundas Hupašijase majja ja käskis teda: "Kui sa lähed põllule, ei tohi sa vaadata aknast! Kui sa vaatad aknast välja, seejärel näed sa oma naist ja oma poegi!" Pärast seda kui möödus 20 päeva, ta vaatas aknast välja
24. ja seejärel nägi ta oma naist ja oma poegi.Kui Inaras tuli tagasi koju, too hakkas nutma: "Lase mind tagasi mu koju!"
Viited
[1] marnuvan - alkohoolne jook, nähtavasti, õlu.
[2] valh - anum, nähtavasti veini jaoks
[3] Zigaratta - Anatoolia muistne linn
[4] Tarukka - Anatoolia muistne linn
Anatoolia
on tänapäeva Türgi aladel (Aasia osas) asuv piirkond, mida põhjast piirab Must meri ja lõunast Vahemeri. Idas lõppevad Anatoolia alad Antitauruse mägedega. See on üks muistsemaid tsivilisatsiooni koldeid, kus juba neoliitikumis kujunes asustus ja õpiti valmistama keraamikat. Hiljem, 1200. aasta paiku eKr, sai just sealt alguse pronksi levik Lähis-Ida kultuuriruumis. III eelkristliku aastatuhande teisel poolel tulid Anatoolia aladele indoeuroopa päritolu rahvad - hetiidi, luuvi ja palai hõimud. Nad segunesid kohalike mitteindoeuroopa päritolu hattidega ja nii kujunesid 2000. aasta paiku Kesk- ja Ida-Anatoolia aladel hetiidid, kes 17. sajandil eKr lõid tugeva varajase kuningriigi ning vallutasid peaaegu kogu Väike-Aasia ja osa Süüriast. 1595. aasta paiku eKr vallutas hetiit Muršili I Babüloni - marssis hetiidi aladelt impeeriumi pealinnast Hattušast ligikaudu 2000 km kaugusele ja kukutas Hammurapi dünastia. 14. ja 13. sajandil eKr sai hetiidi kuningriigist impeerium, mille tuntumateks valitsejateks olid edukad vallutajad Suppiluliuma I, Muvatalli ja Hattušili III, kelle ajal riik saavutas õitsengu. Pärast Tuthalija IV (1250-1220) valitsemist käis impeerium alla ning 1180. aasta paiku eKr hävitasid selle mererahvad, kes laastasid kogu Anatoolia ja Süüria ranniku. Hattuša põletati maha.
VLADIMIR SAZONOV (1979) on ajaloomagister, Tartu Ülikooli ajaloo osakonna doktorant. Pidanud mitmeid loengukursuseid sumeri, akkadi, hetiidi ja teiste Lähis-Ida rahvaste aja- ja kultuuriloost, usundist ja arheoloogiast. On õppinud Tartu Ülikoolis ja Göttingeni Ülikooli Assürioloogia Instituudis sumeri, akkadi, hetiidi, hurriidi, ugariti ja teisi vanu keeli, Lähis-Ida arheoloogiat, sumeri ja akkadi kirjandust ja religiooni. Baseli Ülikooli stipendiaadina õppinud Vana-Kreeka ajalugu ja Lähis-Ida arheoloogiat. Hetkel uurib kuningavõimu ideoloogiat ja selle kujunemist Anatoolias, Mesopotaamias ja Mükeene ajastu Kreekas. Eesti Assürioloogia Seltsi ja Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liige.
LOE VEEL
A. Annus (tõlk). Enûma eliš, Babüloonia loomiseepos, Tallinn: Kirjastuskeskus, 2003.
A. Annus (koost). Muinasaja kirjanduse antoloogia, Tallinn: Varrak, 2005.
G. Beckman. The Anatolian Myth of Illuyanka, JANES, Vol. 14 (1982), pp. 11-25.
G. Beckman. The Storm-God and The Serpent (Illuyanka), The Context of Scripture, Canonical Compositions from the Biblical World, ed. W.W.Hallo, volume 1, Brill, Leiden-New York-Köln, 1997, lk 150-151.
F. Cornelius, Geschichte Hethiter, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt, 1973.
V. Haas, Die hethietische Literatur: Texte, Stilistik, Motive, Berlin-New-York: Walter de Gruyter, 2006.
H. A. Hoffner, Jr., Hittite Myths, Society of Biblical Literature, Writings from the Ancient World, Second Edition, Atlanta, Georgia, 1998.
J. Puhvel. Hittites, reprinted from Encyclopedia Britannica, 1964, U.S.A.
А. В. Волоков, Н. Н. Непомнящий. Хетты, неизвестная империя Малой Азии, «Вече», Москва, 2004.
O. P. Гарни. Хетты разрушители Вавилона, Москва: «Центрполиграф», 2002.
