Osseete on maailmas enam kui 700 000. Kõige rohkem, ligikaudu 525 000, elab neid Venemaal, sealhulgas vähemalt 440 000 Põhja-Osseetia Alaania Vabariigis. Türgis elab 100 000 osseeti. Gruusias kirjutati 1989. aasta rahvaloendusel üles 100 000 osseeti, neist 65 000 Lõuna-Osseetias. Palju täna Gruusia ametlikes piirides osseete elab, ei ole kuigi täpselt teada, hinnanguliselt on neid vähem kui 60 000.
Osseedid nimetavad oma kodumaad Ирыстон ehk Irõston. Põhja-Osseetia on Цæгат Ирыстон ehk Tsägat Irõston ja Lõuna-Osseetia Хуссар Ирыстон ehk Hussar Irõston. Põhja-Osseetia pealinna Vladikavkazi nimi kõlab osseedi keeles Дзæуджыхъæу ehk Dzäudžõkäu. Lõuna-Osseetia keskuse Tshinvali nimi on osseetide jaoks Цхинвал ehk Tshinval või Чъреба ehk Tšreba, mis on mitteametlik. Riike, kus nad põhiliselt elavad, nimetavad osseedid ise järgmiselt - Venemaa on Уæрæсе (Uäräse) ja Gruusia Гуырдзыстон (Guõrdzõston).
Nimekuju Osseetia tuleneb vene keelest, milles omakorda on lähtutud gruusia keelest. Venelased ütlesid osseetide kohta vanasti jas, grusiinidelt pärit nimi võeti mõnede hinnangute kohaselt kasutusele 14. sajandi paiku. Gruusia keeles nimetati osseete oseti ja osebi. Osseedid ise ütlevad enda kohta irättä.
Koht ja arv päikese all
Põhja-Osseetia Alaania Vabariigi pindala on 7971 km2. Põhja-Osseetia piirneb läänes, loodes ja põhjas Kabardiini-Balkaari Vabariigiga, põhjas veel ka Stavropoli kraiga, kirdes on naabriks Tšetšeeni Vabariik, idas ja kagus Ingušši Vabariik ning lõunas Gruusia, sealhulgas siis Lõuna-Osseetia.
Põhja-Osseetias elab eri andmetel 690 000-710 000 inimest. Keskmine asustustihedus km2 kohta jääb alla 90, kuid elamiskõlblikel aladel ulatub see tegelikult üle 140. Kaks kolmandikku rahvastikust elab linnades ja kolmandik maal. Põhja-Osseetia elanikest on 63 protsenti osseedid ja 23 protsenti venelased; teistel andmetel on osseete tegelikult 53-55 ja venelasi kuni 30 protsenti. Põhja-Osseetias elab ka ingušše, armeenlasi, kumõkke ja teisi rahvaid, piirkonnas üldse 95 rahva esindajaid. Osseetide osatähtsus rahvastikus on alates 1959. aasta rahvaloenduse ajast, mil see oli 48 protsenti, kasvanud. Seevastu venelaste osatähtsus, mis 20. sajandi keskel oli Põhja-Osseetias 40 protsenti, on kahanenud, ja seda peamiselt väljarände tõttu. Põhja-Osseetia pealinna rahvaarv on 315 000, mis moodustab vaid veidi vähem kui poole Põhja-Osseetia elanikkonnast.
Omaaegse Lõuna-Osseetia autonoomse piirkonna pindala oli ca 3900 km2. Lõuna-Osseetia piirneb põhjast Venemaaga, sealhulgas Põhja-Osseetiaga; muudest ilmakaartest ümbritseb teda Gruusia. Täna ametlikult kehtivas Gruusia haldusjaotuses Lõuna-Osseetia piirkonda olemas ei ole, enamik end iseseisvaks kuulutanud Lõuna-Osseetiast jääb ametlikult Šida Kharthli ehk Sise-Kharthli haldusüksusse (4800 km2). De jure ja de facto olukord lahknevad seega suuresti.
Lõuna-Osseetias elas 1989. aasta rahvaloenduse ajal 99 000 inimest, keskmine asustustihedus oli 25 inimest km2 kohta. Rahvastikust moodustasid 66 protsenti osseedid, 29 protsenti grusiinid ja 2 protsenti venelased. Ajal, mil modernseid rahvaloendusi läbi on viidud, on suurim Lõuna-Osseetia rahvaarv fikseeritud 1939. aastal - 106 000, neist 68 protsenti osseedid, 26 protsenti grusiinid ja 2 protsenti venelased. 2000. aastal hinnati piirkonna rahvaarvuks 70 000, neist enamik osseedid. Lõuna-Osseetia rahvaarv praegu, 2008. aasta hilissuvel, on teadmata. Tshinvalis loendati 1989. aastal 43 000 inimest, neist enamik osseedid. Viimastel aastatel on pealinna elanike arvuks pakutud 30 000.
Osseedid on peamiselt õigeusklikud kristlased, kuid nende hulgas on palju ka islamiusulisi sunniite. Põhja-Osseetia osseetidest arvatakse islamiusulisi olevat 30 protsenti. Piirkonna moslemijuhid ise väidavad, et islamiusuliste osatähtsus ulatub üle 40 protsendi. Lõuna-Osseetias elavad osseedid on valdavalt õigeusklikud.
Metsad, mäed, orud ja ojad
Suure osa Põhja-Osseetiast võtavad enda alla Kaukasuse mäeahelikud ja eelmäestikud, kusjuures mägisemad on eeskätt lõunapoolsemad alad, põhjaosas laiuvad stepid. Tegu on seismiliselt aktiivse piirkonnaga. Kõrgeim mäetipp ulatub 4780 meetrini, suurim jõgi on Terek. Põhja-Osseetia kliima on keskmiselt kontinentaalne: temperatuur tasandikel jaanuaris keskmiselt -4 °C ja juulis +24 °C. Aastas sajab tasandikel 400-600 mm. Mägedes on temperatuur madalam ja sajab oluliselt rohkem, kohati üle 1000 mm aastas. Viiendikku Põhja-Osseetia territooriumist katab mets, millest valdava osa moodustavad laialehelised pöögimetsad; mägedevahelistel aladel kasvab mände ja kaski. Metsades elavad põliselt kaukaasia kaljukitsed, mägikitsed, karud, metssead, hundid, rebased, metskitsed, halljänesed, seal on kohanenud ka jakid, hirved, euroopa piisonid, altai oravad, kährikud.
Lõuna-Osseetia asub Suur-Kaukasuse keskosa lõunanõlvadel ja Šida Kharthli tasandiku põhjaosas. 90 protsenti territooriumist asub kõrgemal kui 1000 meetrit merepinnast, kõrgemad alad jäävad piirkonna põhjaossa. Mitmed mäetipud ulatuvad üle 3500 meetri merepinnast, kõrgeim tipp on 3938 meetrit. Ühendus üle Kaukasuse peaaheliku on valdavalt keeruline. Peamiselt on see looduslikes tingimustes võimalik üle Roki kuru, mis ulatub kuni 2995 meetri kõrgusele merepinnast, ja sedagi vaid suvisel ajal. Roki kuru lähistel asub ka 1985. aastal avatud ja 2008. aasta augustis kuulsaks saanud 3660-meetrine Roki tunnel, osseedi Ручъы тъунел, mis võimaldab pidada Põhja- ja Lõuna-Osseetia vahel maismaaühendust aastaringselt.
Lõuna-Osseetia kliimas, nagu Põhja-Osseetiaski, väljendub tugevalt kõrgusvööndilisus. Madalamal asuvas Tshinvalis on kõige soojema kuu, augusti keskmine õhutemperatuur 20,7 °С, kõige külmemal kuul, jaanuaris -2,6 °С. Sademeid saab Tshinvali 500 mm aastas. 2000 meetri kõrgusel on keskmine temperatuur augustis 14 °С ja jaanuaris -7 °С. Mitmel pool mägedes sajab aastas üle 1000 mm. 48 protsenti Lõuna-Osseetia territooriumist hõlmab mets. Madalamal on ülekaalus lehtpuud - pöök, tamm; kõrgemal valitseb okasmets - kuusk, mänd, nulg.
Linnastunud põhi ja agraarne lõuna
Põhja-Osseetias leidub vaske, hõbedat, tsinki, liitmaake, mineraalvett, vähesel määral tõenäoliselt ka naftat. Põhja-Osseetia on Põhja-Kaukaasias kõige linnastunum ja industrialiseeritum autonoomne piirkond. Majandusharudest väärivad märkimist värviline metallurgia, masinatööstus, ehitusmaterjalitööstus, keemiatööstus, toiduainetetööstus. Põllumajanduses on tähtsaim loomapidamine, eeskätt peetakse lambaid ja kitsi. Vähemal määral kasvatatakse ka vilja, puuvilla ja mitmesuguseid puuvilju. Kõigele vaatamata elab Põhja-Osseetia ikkagi olulisel määral Vene keskvõimu dotatsioonidest.
Lõuna-Osseetia on suuresti külaühiskond, kus tähtsaim tegevusharu on põllumajandus. Seda vaatamata asjaolule, et harimiseks sobib alla kümnendiku Lõuna-Osseetia aladest. Kasvatatakse teravilja, puuvilju ja viinamarju. Loomakasvatus põhineb lamba- ja kitsepidamisel. Olemas on ka metsatööstus ja Tshinvalis tegutsesid vähemalt hiljuti ka mõned kergetööstusettevõtted. Piirkonna sissetulekuis on viimastel aastatel olulisel kohal olnud tollimaks, mida on kaupadelt võetud Roki tunneli nn piiripunktis. Paljude rahvusvaheliste vaatlejate arvates on elatusallikate seas väga olulisel kohal salakaubandus.
Alaanidest esivanemad
Osseedid peavad oma esivanemateks alaane. Osseetide praegusest asulast põhja ja kirde pool suurel territooriumil elanud alaanid jäid 370. aasta paiku alla hunnidele ning jagunesid mitmeks grupiks. Osa läänepoolseid alaane rändas Lääne-Euroopasse, kus nad ühinesid vandaalidega ning ründasid hiljem mitmel pool ka Rooma impeeriumi.
Osa idapoolseid alaane jäi hunnide võimu alla. Nad elasid laialdasel alal Põhja-Kaukaasiast põhja poole jäävates steppides. 5.-7. sajandil jõudis alaanideni Bütsantsi munkade vahendusel ristiusk ning 8.-9. sajandil kujunes neil oma kristlik riik, mis aga 9. sajandil sattus Kasaari kaganaadi võimu alla. 12. sajandil sõlmisid alaanid muu hulgas ajutise liidu grusiinidega - eeskätt kaitseks põhjapoolsete petšeneegide vastu.
13. sajandil ründasid alaane mongoli-tatari väed. Paljud alaanid põgenesid, tänaste osseetide hinnangul osaliselt ka praeguse Lõuna-Osseetia aladele. Grusiinide arvates osseetide esivanemad 13. sajandil Lõuna-Osseetia aladele ei tulnud.
14. sajandi lõpus tabas Põhja-Kaukaasiat mongoli päritolu Turkestani väepealiku Timuri armee rünnak, mille käigus mõrvati väga palju alaane (osseete).
17. sajandil jõudis osseetideni naaberrahva kabardiinide vahendusel islam.
Põhja-Osseetia lugu
18. sajandi viimastel aastakümnetel kinnistus tänapäeva mõttes Põhja-Osseetias Vene impeeriumi võim. Põhja-Osseetia ametliku ajaloo kohaselt ühinesid praeguse Põhja-Osseetia alad Venemaaga 1784. aastal vabatahtlikult. Tegelikkuses vallutas Venemaa piirkonna sõjaga. Võrreldes mitme naaberrahvaga hakkasid osseedid Vene vallutusele siiski märgatavalt vähem vastu.
1921 läksid Põhja-Osseetia alad Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Mägivabariigi koosseisu. 1924 loodi Põhja-Osseetia Autonoomne Oblast, 1936 muudeti Põhja-Osseetia Autonoomseks Vabariigiks.
1944 küüditas Stalin mitmete teiste rahvaste seas ka põhjapoolsete osseetide naabrid ingušid. Tšetšeeni-Inguši Autonoomne Vabariik likvideeriti ja selle koosseisus olnud Prigorodnõi rajoon anti osseetidele. Alles 1982 lubati inguššidel Prigorodnõi piirkonda tagasi pöörduda.
20. juunil 1990 oli Põhja-Osseetia esimene Vene NFSV autonoomne vabariik, mis deklareeris suveräänsust. 1991 muudeti üksuse nimi Põhja-Osseetia Vabariigiks, 1994 Põhja-Osseetia Alaania Vabariigiks. Nimi Alaania viitab muidugi osseetide esivanematele alaanidele.
Lõuna-Osseetia lugu
Grusiinid väidavad, et osseedid jõudsid praeguse Lõuna-Osseetia aladele 17.-18. sajandil. Seejuures olevat grusiinid suhtunud osseetidesse kui külalistesse, kellele anti ajutine peavari kui põgenikele, kes pagesid islamiusuliste naabrite eest.
1801 liideti praegune Lõuna-Osseetia koos Gruusia idapoolsete aladega Venemaaga.
Juunis 1917 kutsusid osseedid kokku rahvusnõukogu, mis otsustas kogu osseetide asualal, st mõlemal pool Kaukasust, sisse seada osseetide võimu. Nõukogu lõhestasid suured poliitilised vastuolud, võimu haarasid bolševikud.
Veebruaris ja märtsis 1918 puhkes Lõuna-Osseetias mitmeid talurahva ülestõuse, sest talupojad ei tahtnud maksta makse Taga-Kaukaasia Demokraatlikule Föderatiivsele Vabariigile.
Oktoobris 1919 hakkasid osseedid jälle mässama. Kuulutati välja ka nõukogude võim, milline katse küll kiiresti maha suruti. Osseedid nõudsid grusiinidelt suurt autonoomiat, aga kokkuleppele ei jõutud ning mingit autonoomiat grusiinid osseetidele ei lubanud.
1920 puhkes veelgi ulatuslikum osseetide ülestõus, mida toetas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei kohalik komitee. Mais kuulutasid osseedid Vene-Gruusia piiriregioonis välja nõukogude vabariigi. Osseedid kontrollisid juba üsna suurt osa praeguse Lõuna-Osseetia alast, kui Lenin järsku otsustas mitte vihastada grusiine ja käskis bolševikel osseetide toetamise lõpetada. Seejärel purustasid Gruusia väed osseetide ülestõusu täielikult. Mitu tuhat inimest tapeti, osa osseedi külasid põletati maha, osa osseete põgenes Venemaale.
Veebruaris 1921, kui Venemaa oli vallutamas Gruusiat, ühinesid paljud osseedid vabatahtlikult punaarmeega ning aitasid kättemaksuks 1920. aastal juhtunu eest vallutada Gruusiat. Veebruaris hõivasid punaväed Thbilisi. Märtsis 1921 kehtestati hilisema Lõuna-Osseetia aladel nõukogude võim.
1922 andsid Gruusia nõukogude marionettvõimud osseetidele n-ö tunnustuseks punaväes võitlemise eest autonoomse oblasti Gruusia koosseisus. Oblastiga liideti palju alasid, kus osseedid polnud kunagi elanud, ja ka Tshinvali, kus osseedid olid selges vähemuses. Piirkonna ametikeelteks said vene ja gruusia keel.
Lõuna-Osseetia alates 1988
1988 loodi Lõuna-Osseetias rahvarinne. 10. novembril 1989 otsustas Lõuna-Osseetia Autonoomne Oblast (AO) ülendada oma staatuse Autonoomseks Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (ANSV-ks). Idee sisuks oli ühendada Lõuna-Osseetia Põhja-Osseetiaga Venemaa koosseisus. Päev hiljem tühistas Gruusia ülemnõukogu osseetide otsuse.
23. novembril püüdsid paljud Zviad Gamsahhurdia pooldajatest grusiinid, mõningail andmeil isegi kuni 10 000, minna Tshinvalisse miitingut pidama. Osseedid koos kohaliku miilitsaga blokeerisid grusiinide tee ning sundisid neid tagasi pöörduma. Kokkupõrgetes sai vigastada nii osseete kui grusiine, oli hukkunuid.
20. septembril 1990 kuulutas Lõuna-Osseetia AO rahvasaadikute nõukogu välja Lõuna-Osseetia Demokraatliku Nõukogude Vabariigi ja deklareeris iseseisvust. NSV Liidu keskvõimu paluti tunnustada Lõuna-Osseetiat kui eraldiseisvat föderatsiooni subjekti. Samal päeval deklareeris Lõuna-Osseetia AO ülemnõukogu, et Gruusia käitumine 1920. aastal oli osseetide vastu suunatud genotsiid. Samalaadse deklaratsiooni võtsid varsti vastu ka mitmed teised Põhja-Kaukaasia autonoomsed üksused, sealhulgas Põhja-Osseetia. Grusiinide väitel liialdasid osseedid tapetute arvuga, nad polnud nõus toimunut genotsiidiks nimetama ja kinnitasid, et 1920. aastal olid osseetide-grusiinide tüli põhilised õhutajad vene bolševikud.
Oktoobris 1990 valiti Gruusias ülemnõukogu, aga osseedid boikoteerisid valimisi. 10. detsembril 1990 toimusid valimised Lõuna-Osseetias, kuid neid ei tunnustanud omakorda Gruusia. 11. detsembril 1990 tühistas Gruusia ülemnõukogu Lõuna-Osseetia autonoomia. Tshinvalis ja linna ümbruses toimus grusiinide ja osseetide vahel mitmeid kokkupõrkeid. 12. detsembril 1990 kuulutasid Gruusia võimud Tshinvali piirkonnas välja eriolukorra, kohale saadeti Gruusia politseijõud ja rahvuskaart. 1991. aasta algul nimetas Zviad Gamsahhurdia osseete Kremli agentideks ja terroristideks.
Jaanuaris 1991 algas Lõuna-Osseetias sõjategevus, mis paisus järsult sama aasta märtsis. Osseedid hävitasid grusiini külasid ja grusiinid hävitasid osseedi külasid. Väidetavalt põletati maha ka grusiinide kool.
9. aprillil 1991 kuulutas Gruusia parlament Gruusia iseseisvaks, 26. mail sai Gruusia presidendiks Zviad Gamsahhurdia. Detsembris puhkes Gruusias sisuliselt kodusõda, mille käigus püüti Gamsahhurdia võimult kukutada ja jaanuaris 1992 oligi ta sunnitud Gruusiast põgenema. Märtsis 1992 sai Gruusias sisuliselt võimule Eduard Ševardnadze, kes presidendiks valiti küll alles mais 1995.
19. jaanuaril 1992 toimus Lõuna-Osseetias iseseisvusreferendum. Osseetide väitel hääletas 98 protsenti referendumil osalenutest iseseisvuse poolt, ent Gruusia neid tulemusi ei tunnistanud.
1992. aasta veebruaris sõjategevus Lõuna-Osseetias aktiviseerus. Osseetide poolel võitlesid muu hulgas ka Venemaa siseministeeriumi üksused.
Juunis 1992 sõlmisid Gruusia ja Venemaa sõjategevuse lõpetamiseks Lõuna-Osseetias Dagomõssi kokkuleppe, mille kohaselt paigutati 14. juulil 1992 Lõuna-Osseetiasse rahuvalvejõud - kolm pataljoni, neist üks Vene, üks Osseedi ja üks Gruusia oma. Lepiti kokku relvarahus ning loodi konflikti lahendamisega tegelev kontrollkomisjon Gruusia, Lõuna-Osseetia, Venemaa ja Põhja-Osseetia esindajate osavõtul.
1991.-1992. aasta sõjas hukkus 2000-3000 inimest, mõnede osseedi allikate väitel isegi 4000. Väga paljud olid sunnitud oma kodud maha jätma.
Oktoobris 1995 korraldati Gruusia, Venemaa, Põhja-Osseetia, Lõuna-Osseetia ja OSCE esindajate kohtumine, mille eesmärgiks oli saavutada, et Gruusia taastaks Lõuna-Osseetia autonoomia ja Lõuna-Osseetia võtaks tagasi otsuse lahkuda Gruusia koosseisust.
2004. aasta suvel teravnes situatsioon Lõuna-Osseetias märgatavalt. Nii grusiinid kui ka osseedid aktiviseerisid Lõuna-Osseetias järsult oma tegevust. Sellest ajast sagenesid Lõuna-Osseetias taas tulevahetused.
Jaanuaris 2005 tutvustas Gruusia president Mihheil Saakašvili oma plaani Lõuna-Osseetia ulatuslikust autonoomiast. Osseetide otsustada lubati jätta kultuur, haridus, sotsiaalpoliitika, majanduspoliitika, avalik kord, keskkonnakaitse ja kohalik omavalitsus. Autonoomia rakendamiseks kavatseti kasutada kolmeaastast üleminekuperioodi.
Juunis 2006 võtsid kolm end iseseisvaks kuulutanud, kuid rahvusvaheliselt tunnustamata piirkonda - Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja nn Dnestri-äärne vabariik - vastu ühisdeklaratsiooni koostöö kohta. Deklaratsioonis oli eraldi ära märgitud koostöö Venemaaga.
12. novembril 2006 korraldati Lõuna-Osseetias uus iseseisvusreferendum. Väidetavalt toetas 99 protsenti osavõtnutest iseseisvust. Osseetide väitel jälgisid referendumit vaatlejad Saksamaalt, Poolast, Rootsist ja mujalt. Euroopa Liit, OSCE ja NATO mõistsid referendumi hukka.
2007. aastal ja 2008. aasta esimesel poolel teravnes konflikt Lõuna-Osseetias järjest enam. Mõlemad osapooled süüdistasid sündmuste eskaleerumises vastaspoolt. Kuna konflikti maandamiseks ei suudetud midagi olulist ära teha ja Vene keskvõim sekkus järjest jõulisemalt Lõuna-Osseetia konflikti, võib 2008. aasta augustis alanud sõda pidada toimunud arengute "loomulikuks" lõpuks.
Olemuselt lahendamatu
Lõuna-Osseetia konflikti puhul on väga oluline, et valdav enamik piirkonna osseete ei soovi reaalset iseseisvust, vaid ühinemist Põhja-Osseetiaga Venemaa koosseisus. See asjaolu eristab osseete oluliselt abhaasidest, kelle hulgas on ülekaalus reaalse iseseisvuse soovijad, kuigi soovitakse ka tihedate sidemete arendamist Venemaaga.
Põhja-Osseetias usaldusväärseid uuringuid tehtud pole, kuid on tõenäoline, et nemadki soovivad jätkata Venemaa koosseisus, mitte iseseisvalt koos Lõuna-Osseetiaga. Selliste meeleolude üheks põhjuseks on kindlasti inimeste reaalsustaju, sest on ilmselge, et Venemaa ei laseks tekkida iseseisval Osseetia riigil, mis ühendaks endas nii Põhja- kui ka Lõuna-Osseetia. Teisest küljest sõltuvad osseedid liigselt Vene keskvõimu dotatsioonidest, et iseseisvusele mõelda. Kolmandaks on oluline seegi, et osseete on mitmel viimasel sajandil peetud piirkonna kõige venesõbralikumaks rahvaks.
Venemaa 2008. aasta augustis langetatud otsus tunnustada Lõuna-Osseetia (ja Abhaasia) iseseisvust, ei lahenda Lõuna-Osseetia probleemi. Ühest küljest seetõttu, et Gruusia kui riik ei nõustu oma ametlike piiride muutmisega, seda enam, et Lõuna-Osseetia alla jäävad ka alad, kus osseete pole mitte kunagi elanud. Teisest küljest seetõttu, et Lõuna-Osseetia jääb sisuliselt maailmast isoleerituks, sest enamik riike ei kavatse ilmselgelt Lõuna-Osseetia iseseisvust tunnustada. Seega ei ole Lõuna-Osseetial võimalik ühineda suuremate rahvusvaheliste organisatsioonidega ega osaleda võrdse partnerina maailma riikide omavahelises läbikäimises.
Lõuna-Osseetia konflikti jätkumisel on aga veel üks väga oluline põhjus. Selleks on grusiinide ja osseetide erinevad teadmised ajaloost. Kui osseedid arvavad, et nad on Lõuna-Osseetias elanud üle 700 aasta, siis grusiinide jaoks on osseedid külalised, kes on piirkonnas elanud alles paar viimast sajandit. Kusjuures paljude grusiinide arvates tulid osseedid Lõuna-Osseetia aladele elama ajutiselt ja oleksid pidanud praeguseks ajaks juba ammu lahkuma.
Maailmas
on palju konflikte, mille oluliseks põhjuseks on muu hulgas
rahvaste erinevad teadmised ajaloost või erinev hinnang
ajaloosündmustele. Sellisteks on näiteks Kosova
(kirjutatuna albaaniapärasel kujul), Põhja-Iirimaa,
Mägi-Karabahhia, Iisraeli-Palestiina konflikt. Lõuna-Osseetia
konfliktile suhteliselt sarnaseks võib pidada Kosova
konflikti, kus albaanlased väidavad, et nad on illüürlaste
järeltulijad ja elanud piirkonnas juba üle 3000 aasta.
Serblaste esivanemad saabusid albaanlaste hinnangul Kosova aladele 6.
sajandi paiku pKr. Serblased on üldiselt nõus, et nad
jõudsid piirkonda 6. sajandil, kuid nende väitel ei olnud
piirkonnas siis albaanlasi, kes olla tulnud sajandeid hiljem. Mõned
käremeelsemad serblased väidavad koguni, et albaanlased
jõudsid piirkonda alles 16. sajandil. Sellised erineval
ajalookäsitlusel põhinevad konfliktid on oma olemuselt
lahendamatud, sest mõlemad pooled usuvad siiralt, et ainult
nemad teavad tõde. Vabatahtlikult ei loobu oma "kindlast
tõest" sellistes konfliktides mitte keegi. Seetõttu
võib arvata, et ka Lõuna-Osseetiaga seotud probleemid
kestavad veel väga kaua.
LISATEAVET
-
Osseedi keel ja selle kasutamine
Osseedid räägivad indoeuroopa keelte hulka kuuluvat keelt. Kuigi osseedid elavad iraani rahvaste asuala loodenurgas, kuulub osseedi keel iraani keelte idarühma kirdeharusse. Naaberrahvastest on osseetide lähimaks sugulasrahvaks venelased - ainus indoeuroopa rahvas osseetide naabrite hulgas. Samas on ka venelased osseetidele üksnes kauged sugulased.
Osseedi keel on tuntumatest keeltest suhteliselt lähedane afgaani ehk puštu keelele. Lähimaks keeleks peetakse aga jagnoobi keelt, mida räägitakse osseetide asualast vägagi kaugel Tadžikistanis, kus jagnoobe on hinnanguliselt 15 000-25 000. Arvatakse, et osseedi keel on ainus omaaegse, iraani keelte hulka kuulunud sküüdi keele järglaskeel, mis on tänapäevani kasutusel.
Osseedi keel jaguneb kaheks suuremaks dialektiks: iron, mida räägitakse Põhja- ja Lõuna-Osseetias, ning digor ehk dõguron, mida räägitakse Põhja-Osseetia lääneosas. Digorit kõneleb kuuendik osseedi keele rääkijatest. Dialektidevahelised erinevused on nii suured, et rääkijatel on teineteisest raske aru saada. Ametikeelena kasutatakse ironit. Valdav enamik digori rääkijaid oskab ka ironit, kuid ironi rääkijad enamasti digorit ei oska.
Vanim arvatav osseedi esivanemate alaanikeelne kirjutis pärineb ajavahemikust 10.-12. sajand pKr. Tekst on kirjutatud kreeka tähestikus, kasutades ka erilisi, kreeka tähestikule mitteomaseid tähemärke. Enne Venemaa alla sattumist osseetidel kirjakeelt polnud, see loodi 18. sajandi teisel poolel kirillitsa baasil. Gruusia aladel kasutasid osseedid alates 1820. aastatest gruusia tähestikku, millele oli lisatud kolm erimärki. Nüüdisaegsele, kirillitsas kirjutatavale osseedi kirjakeelele pani 1844. aastal aluse soome päritolu kirjanik ja keeleteadlane Anders Johan Sjögren.
Ametlikult oli gruusia tähestikul baseeruv osseedi tähestik Lõuna-Osseetias kasutusel aastail 1937-1954. Sestpeale on kasutusel kirillitsal põhinev tähestik. Põhja-Osseetias kasutati aastatel 1923-1937 ametlikult ladina tähestikku, seejärel pöörduti tagasi kirillitsa juurde. Kasutatud ladina tähestikus oli 29 tähemärki. Praeguses osseedi kirillitsas on 43 tähemärki. Tähti Ё, Ж, Ш, Щ, Ь, Э, Ю ja Я kasutatakse üksnes vene keelest üle võetud laensõnade puhul. Esimene osseedikeelne kirillitsas kirjutatud raamat ilmus 1798, esimene osseedikeelne ajaleht 1906.
Osseedi kirjakeele võib ära tunda ühe kindla tähe järgi. Tähte, mille kuju on nagu kokkukirjutatud a ja e, pole üheski teises kirillitsat kasutavas keeles. Osseedi tähestikus asub see teisel kohal. Hääldatakse seda umbes samamoodi nagu eesti keeles tähte ä.
Osseedi keel on ametikeele staatuses nii Põhja-Osseetias kui Lõuna-Osseetias. Tegelikkuses seda asjaajamises praktiliselt ei kasutata ja tarvitusel on vene keel. Ametlik kasutamine piirdub Põhja-Osseetias paljuski keskses ajalehes avaldatavate osseedikeelsete seadusandlike aktidega. Osseedi keel on Põhja-Osseetias õppeaine; ta oli seda hiljuti ka Lõuna-Osseetias ning ilmselt on ka käesoleval ajal. Lisaks on võimalik võtta tunde osseedi kirjandusest. Muid aineid õpetatakse koolis vene keeles.
Osseedi keeles ilmub kaks suurema levikuga päevalehte, üks kummaski Osseetias: Põhja-Osseetias Рæстдзинад, tõlkes Tõde, ja Lõuna-Osseetias Хурзæрин, tõlkes Vikerkaar. Osseedi keeles avaldatakse mõnikord ka mõne kohaliku ajalehe mõni artikkel. Tuntuim osseedikeelne ajakiri on Põhja-Osseetias ilmuv Мах дуг, tõlkes Meie ajastu, kus avaldatakse valdavalt osseedi ilukirjandust ja luulet.
-
OSSEETIDE LIPUST
Valge-puna-kollane trikoloor on kasutusel nii osseetide rahvuslipuna, Põhja-Osseetia Alaania Vabariigi lipuna kui ka Lõuna-Osseetia Vabariigi lipuna. Kõigil kolmel juhul on lipu mõõtmed käesoleval ajal 1:2. Värvid sümboliseerivad: valge arukust ja moraalset puhtust; punane sõjalist vaprust, õigust ja mehisust; kollane austust ja heaolu. Lõuna-Osseetias võeti lipp ametlikult kasutusele novembris 1990 ja Põhja-Osseetias oktoobris 1991.
-
OSSEETIDE VAPIST
Põhja-Osseetia ja Lõuna-Osseetia vapp on sarnased. Erinev on vaid osseedi keeles ja vene keeles kirjutatud maa nimetus, mis Lõuna-Osseetia vapil on, kuid Põhja-Osseetia vapil puudub. Kesksel kohal on kujutatud kuldne lumeleopard kõndimas seitsme mäeharja taustal. Lumeleopardi peetakse osseetide üheks ammuseks rahvuslikuks sümboliks. Suhteliselt sarnane embleem oli Osseetia kui piirkonna tunnuseks juba 19. sajandil. Kõige ülemine mäetipp sümboliseerib jumalikku kõrgust ja kõrgeimat võimu. Kolm keskmist mäeharja sümboliseerivad inimeste maailma - osseetide esivanemate kolme sotsiaalset kihti: sõjamehi, vaimulikke ja lihtrahvast. Alumised tipud sümboliseerivad Osseetia piire. Vapi värvide tähendus on järgmine: punane - jõud, õigus ja mehisus; valge - puhtus ja arukus; kollane - suurus ja sellega seotud austus.
