Rahvusvahelisi suhteid võiks põhimõtteliselt analüüsida kolmel tasandil - lähtudes kas indiviididest, riikidest või siis juba rahvusvahelistest suhetest kui tervikust. Nii väidab ajalooprofessor Eero Medijainen, kes on selle numbri intervjuu-persoon. Aga lisab ka, et tegemist on vaid tingimuslike või kokkuleppeliste tasanditega ning et mõnikord segunevad need üsna lootusetult. Ja veel tõmbab ka selge piiri mälestuste ning ajalooteaduse vahele, ometigi ei saa ma jätta siinkohal meenutamata paari omaenese mälestust.
Oli aasta 1981, kui käisin Tartu ülikooli etnograafiatudengina välitöödel Põhja-Kaukaasias. Sõitsin sinna Moskva ülikooli etnograafiaekspeditsiooniga, mille eesmärgiks oli uurida üht sealset väikest rahvakildu - abasiine, kellest ma varem suurt kuulnudki polnud. Otsisime kolme kursusekaaslasega tookord üles ka ühe Põhja-Kaukaasia eesti küla, kuulsime legende kasakate puskariajamisest, käisime kreeka pulmas, sõime nii head lambaliha, nagu mulle ei enne ega pärast ole keegi pakkunud, tomateid korjasime aga peaaegu nagu kartuleid piirituna tundunud kolhoosipõllult, mis Eestist tulnule paistis lausa sürrealistlikuna. Põhjus, miks sellest kõigest siin kirjutan, peitub siiski hoopis muus. Nimelt oli üks mu tollaseid ekspeditsioonikaaslasi osseedi tütarlaps vaat et eestipärasena kõlava nimega Inga. Kahe väikerahva esindajana leidsime ühise keele ja meie kontaktid jätkusid veel mõnda aega hiljemgi. Ja veel oli mul aastaid kirjasõber Gruusias. Olen Tamilal ehedas gruusia külas Kutaisi lähistel isegi külas käinud, aga tutvusime me hoopis Abhaasias - omaaegses kuulsas suvituslinnas Gagras. Praegu tundub see kõik omamoodi iroonilinegi. Kahjuks olen need sidemed elu keerdkäikudes kaotanud, aga olen neile viimaste Gruusia-Osseetia-Abhaasia-Venemaa sündmuste valguses tihti mõtelnud.
Mis siis peaks ikkagi olema ülimuslik - kas rahvaste enesemääramise õigus või riigi territoriaalse terviklikkuse puutumatuse printsiip? Pole sugugi lihtsam paradoks kui Schrödingeri kassi lugu ning inimest ja ühiskonda puutuv näib mõnikord sama keeruline ja suhteline kui kvantmehaanika, ükskõik siis, kas vaadata asja indiviidi, riigi või rahvusvaheliste suhete tasandilt. Aga nii on neist teemadest ka jätkuvalt põhjust kirjutada. Füüsikadoktor Andi Hektor tutvustabki selles numbris üht Šveitsi kolleegide hiljutist katset leida alternatiiv kvantmehaanikale. Põhjaliku ülevaate osseetidest annab aga Andrus Mölder, kes aastate jooksul on Horisondi lugejateni toonud ülevaateid paljudest riigita rahvastest - bretoonidest, friisidest, sorbidest, kornidest, mänksidest, kassuubidest, aga ka baskidest, tšetšeenidest, kurdidest.
Ookeanisügavustes töötavate robotite ehitamine, millest kirjutab tehnikateaduste doktor Juhan Ernits, tundub eelneva kõrval hoopiski konkreetsem ja selgem valdkond. Samuti nagu turismireisi korraldamine kosmosesse, millega Tõnu Tuvikene võtab selles numbris üle teatepulga Uno Veismanilt, kes eelmises Horisondis tutvustas maailma esimest kosmoseturisti reisijuhti. Ajaloolane Vladimir Sazonov viib meid aga muistsesse Anatooliasse ja kui tahaks otsida veel mingeid üle aegade, piiride ja kultuuride ulatuvaid seoseid, siis võiks ju siinkohal meenutada kunagi samas piirkonnas paiknenud Gordioni linna ja sealt eestlastegi keelepruuki jõudnud väljendit Gordioni sõlm, milleks Kaukaasias kujunenud olukorda ka nimetada võiks. Lõpetuseks tahaks aga väga soovida, et iga inimene ja rahvas leiaks endale maamunal ükskord sama kindla pelgupaiga, nagu seda Hendrik Relve kirjelduse järgi otsustades on leemurite jaoks Madagaskar.
