Ilmus esimene kosmoseturisti õpik-käsiraamat
Erik Seedhouse
Tourists in Space. A Practical Guide
Springer-Praxis, 2008
Hind Krisostomuse veebipoes 434 krooni
Tulevik läheneb meile kiiremini, kui oleksime võinud arvata!
Kümmekonna aasta eest oleksime turismireise kosmosesse pidanud kas ulmejuttude juurde kuuluvaiks või arvanud, et külma sõja hääbudes püüab kosmosetööstus niisuguste asjadega oma olemasolu õigustada ja naiivseid maksumaksjaid hullutada.
Autori unistus
Vancouveris elav Erik Seedhouse pürgis üheksakümnendate aastate algul Kanada astronaudiks, kuid hoolimata headest sportlikest eeldustest ja treenitusest ei kvalifitseerunud ta lõppastmes. Nüüd on jäänud Seedhouse'i unistuseks käia kosmoses ära turistina.
Tänavuse aasta algul ilmus soliidselt rahvusvaheliselt Springeri kirjastuselt Seedhouse'i esimene reisijuht "Turistid kosmoses. Praktiline reisijuht". Käsiraamat on enam kui 300 lehekülge paks ja illustreeritud mitte piltidega maailmaruumi vaatamisväärsustest, vaid paljude tehniliste üksikasjadega lennuvahenditest, ettevalmistustest ning elutingimustest reisil. Asjalikumaks tutvustamiseks loetlen peatükkide pealkirju: Sissejuhatus: kosmoseturismi kommertspotentsiaal, 1. Rakettide rakendamine unistuste ette, 2. Suborbitaalsete lendude ärifirmade iseloomustused, 3. Meditsiinilised ja treeningulised eeldused suborbitaallennuks, 4. Orbitaallend: kogemused, firmade profiilid, missioonide ülesehitused ja tehnilised võimalused, 5. Meditsiiniline kontroll: meditsiininõuded kosmoselennus osalejatele ja arstitunnistus, 6. Treening orbitaallennuks, 7. Kosmoseturismi kommertsrakendused, 8. Kosmoseturismi tulevikusuunad.
Et tegemist pole just lihtsakoelise materjaliga, sellest annab tunnistust kosmosetehnikast kirjutatud raamatutele omane suurtäht-lühendite ehk akronüümide rohkus - tekstis leiab kasutamist ei vähem ega rohkem kui 285 lühendit. Näiteid loetelu algusest: ACLS, ACTS, ADH, AFF, AFRL, AFS-2, AFT, AFTE, AGE ... Säästan siinse lugeja nende dešifreerimisest, kuid raamatusse süvenemisel tuleb loetelu poole tihti pöörduda.
Mõisted selgeks
Kohe alguses selgitab Seedhouse kaht põhimõistet: kust algab kosmos ja kes on kosmonaut/astronaut. Asi polegi päevselge. USA õhujõudude arvates algab kosmos 80 km kõrguselt ning sellest ülespoole lennanuid võiks nimetada astronautideks. Rahvusvahelise Aeronautikaföderatsiooni määratluse kohaselt asub kosmose piir siiski 100 km kõrgusel. Ka ei tähenda sellest piirist kõrgemal viibimine astronaudiks saamist. Nimetused kosmonaut/astronaut/taikonaut/spationaut ja teised tähistavad professionaalset kosmoselendurit, kes on saanud vastava ettevalmistuse ja kellele kosmoselennuvahendite juhtimine-käitlemine on elukutseks.
Astronaute on seni ette valmistanud riiklikud organisatsioonid: NASA, Venemaa Föderaalne Kosmoseagentuur ja ESA. Tasu eest kaasalendaja ei peaks ülalnimetatud tiitleid kandma, vaid jääma kosmoselennus osalejaks, kosmoselaeva reisijaks, ka kosmoseturistiks. Viimaste pioneeriks sai 2001. aastal Dennis Tito, keda ajakirjanduses on nimetatud veel kommertskosmonaudiks ja pseudoastronaudiks. Kõnealuse käsiraamatu kirjutamise ajaks oli kosmoses viibinud üldse 460 inimest 39 riigist.
Seedhouse'i raamat ajendab otsima eestikeelseid vasteid ingliskeelsetele kosmosetehnoloogia mõistetele. Mis on näiteks "missiooni arhitektuur"? Tartu Ülikoolis eelmisel aastal alustatud kosmosetehnoloogia loengukursuses puututi samuti kokku terminoloogiaküsimustega, loodetavasti soodustab korrastamist ka uue entsüklopeedia koostamine. Rahvapärast "kaaluta olekut" asendab nüüd füüsikatermin "mikrogravitatsioon".
Tehnilisest vaatenurgast
Tehnilise teostamise poolest jaguneb kosmoseturism kahte astmesse: suborbitaallennud ja orbitaallennud. Esimesel juhul on tegemist lühemaajalise tõusmisega enam kui 100 km kõrgusele, lend ei moodusta enamasti täit tiiru ümber maakera. Suborbitaallend on palju odavam kui orbitaallend. Start võib toimuda horisontaalsest lähteasendist lennukitaoliselt või vertikaalselt seisva kanderaketi abil.
Suborbitaallend
Seedhouse nimetab oma raamatus (nagu korralikus käsiraamatus peabki) üheksat suborbitaallennu teenust pakkuvat firmat, kirjeldab paaril leheküljel igaühe arengulugu, profiili ja tehnilisi võimalusi ning annab lähema teabe saamiseks kõigi interneti-aadressid. USA-s baseeruvate firmade kõrval on ära nimetatud Euroopa Kosmoseagentuuri heaks töötav Astrium, umbes 12 000 töötajaga kosmosefirma. Astrium demonstreeris oma rakettlennukit möödunud aastal Pariisis lennundusnäitusel ja loodab alustada lendusid 2012. aastal piletihinnaga 150 000 - 200 000 eurot.
Astriumi kavandatud suborbitaallend kulgeks järgmiselt. Kosmoselennuk stardib tavapäraselt lennuväljalt ja tavalised reaktiivmootorid viivad selle 12 kilomeetri kõrgusele. Seal lülituvad töösse rakettmootorid, mille kütuseks metaan ja vedel hapnik, ning tõstavad kiiruse kolmekordse helikiiruseni. 80 sekundi pärast ollakse 60 kilomeetri kõrgusel ja mootorid lülituvad välja. Inertsist liigub kosmoselennuk edasi 100 kilomeetri kõrguseni ning reisijad elavad läbi mikrogravitatsiooni seisundi. Pärast lauglemist tagasi 12 kilomeetri kõrguseni lülitatakse reaktiivmootorid jälle tööle umbes 30 minutit kestvaks laskumiseks lennuväljale.
Käsiraamatus kirjeldatakse üksikasjadeni suborbitaallennus osaleja ettevalmistust, alates kümnendiku lennuhinna ettemaksust kuni 5-päevase treeninglaagri päevakavadeni. Kosmoseturistile esitatavad tervisenõuded järgivad USA föderaalse lennundusadministratsiooni kehtestatud eeskirja nägemisteravuse, kuulmise, pulsi, vererõhu, põetud haiguste, hammaste seisundi ning veel mitme meditsiinilise testi osas.
Ühe 2006. aastal tehtud turu-uuringu kohaselt ulatub 100 000 dollari eest suborbitaallendu soovivate inimeste arv 2010. aastal umbes tuhandeni.
Orbitaallend
Kommertsorbitaallendude ettevalmistav turu-uuring näitas, et kuna praegu maksaks orbitaallend 5-8 miljonit dollarit, siis sellest huvitatud potentsiaalsete reisijate arv ei saa juba hinna tõttu olla nii suur. Lisaks on tervisele ja treeningule esitatavad nõuded orbitaallennu puhul oluliselt kõrgemad. Osalejate meditsiiniline eeltestimine sarnaneks senisele astronautide valimise metoodikale ja ka treening oleks pikemaajaline, lõpuks 96-tunnine karantiin enne lendu.
Seedhouse nimetab viis potentsiaalselt orbitaallende korraldada võivat USA firmat (operaatorit), kirjeldab nende tehnoloogilist seisundit ja suutlikkust ning toob ära interneti-aadressid. Sooviavaldajatele kulgevat Seedhouse'i järgi treeningueelne operaatoriga suhtlemine järgmiselt (ajaskaala aimab järele raketistardi juures tuntuks saanud countdown'i ehk allaloendamist):
-
Stardiaeg T miinus 4-6 kuud - saada arsti luba lennuks,
-
T miinus 3-4 kuud - ettemaks operaatorile 500 000 dollarit,
-
T miinus 2 kuud - treeningumaterjalide saamine operaatorilt,
-
T miinus 1 kuu - maksta operaatorile ülejäänud 4,5 miljonit dollarit,
-
T miinus 1 päev - saabuda treeningukeskusesse.
Ohtlikum kui lennureis
Seedhouse'i raamatu teine pool kirjendab üksikasjalikult meditsiinilist testimist ja treeningugraafikuid. Vaadeldakse ka organismi käitumist mikrogravitatsiooni tingimustes, st kosmoselennu ajal.
NASA andmetel võiks kosmoselennu ohtlikkust hinnata kuuele protsendile, samal ajal kui tavalise lennuki korral oleks avarii tõenäosus vaid 0,0000002 protsenti. Kosmoseturisti elukindlustuse kõrval on probleemiks operaatorfirmade poolt võimaliku avarii korral tekitatavad kahjud oma riigile, mille peale nõutakse kuni 100 miljoni dollarilist kindlustuslepingut. Veel suurema summa eest tuleks kindlustada võimaliku teistele riikidele tekitatava kahju vastu.
Üpris lühidalt käsitleb Seedhouse raamatu lõpus võimalikke tuleviku-reisisihte: Kuu, Veenus, Marss, asteroidid, Europa, eksoplaneedid. Tundub ulmena, aga lugege uuesti selle kirjutise esimest lauset!
Erik Seedhouse on üllitanud kosmoseturismi hetkeseisu hästi kirjeldava raamatu: faktiderohke, lennuvahendite ehituse osas mitte liiga põhjaliku, astronautide ettevalmistust ja terviseseisundi testimist üsna detailselt kirjeldava ja stiililt kosmosebürokraatia akronüümiderohkes žargoonis.
UNO VEISMANN (1934) on atmosfäärifüüsik, Tartu Observatooriumi vanemteadur. Juhtis aparatuuri arendustöid Nõukogude Liidu orbitaaljaamadelt tehtud atmosfääri kaugseire Eesti programmis. Koos kosmonautide ja kolleegidega Eesti riiklik preemia 1977. Füüsika-matemaatikakandidaat. Agar teaduse populariseerija, mitme populaarteadusliku raamatu autor.
