Andres Langemets
luuletaja, kirjanduskriitik, esseist, ühiskonnategelane
Tõtt-öelda pani mind toimetuse probleemiasetus mitte ainult päris sügavalt järele mõtlema, vaid ka meenutama.
Igasugu lühihinnangutes, nagu ajalehtedel vaja, on mind nimetatud kord kirjandus- või ühiskonnakriitikuks, luuletajaks, toimetajaks (mis ongi aastakümneid olnud mu elukutse), aga aeg-ajalt ka kirjandusteadlaseks. See viimane ei klapi kohe kuidagi ja on jätnud just selle mulje, mida paljud mõnikord ka ütlevad - et teatavad humanitaaralad on teadusena nii pehmed, et pehmem ei saa posijanagi olla. Kui kunstiteaduste puhul arvata maha peaaegu ajaloo eriharru kuuluvad, vastavad kirjandus-, kunsti-, muusika- jne "lood", siis mis jääb alles? Kas allesjäänu - teoreetilised udutamised, paradigmad, katkestused, pidevused jm - on teadus?
Meenutan iseenese järgi, et ma pole kunagi ju tegelikult soovinud saada kirjanikuks ega ammugi mitte kirjandusuurijaks. Minu huvi oli keel ja keeleteadus. Ning sellise eneseprogrammiga ma Tartusse kunagi ka läksin, mis siis, et hilinenult. Ma lõpetasin ülikooli eriplaani alusel (mis tuli toona kinnitada isegi ENSV Plaanikomitees) pikema õpiajaga foneetikuna ja tegin eksameid ainetes, mis ei kuulunud filoloogide tavalisse õppekavva. Mul ei õnnestunud foneetikuks saada, põhjused olid puhtalt poliitilised, aga nende selgitamine siia ei mahu.
Mulle meeldivad luule, kujundlikkus ja assotsiatiivsus, aga veel rohkem ma hindan loogikat ja täpsust. Oma hariduse ja lugemuse järgi olen hakanud aru saama, et teaduste jaotamine "kõvadeks" ja "pehmeteks" on ammuilma ajast ja arust. Muidugi on seal taga Ferdinand de Saussure'ist lähtunud keelefilosoofia ja selle mõju kõigile ühiskonnateadustele või isegi laiemalt, aga asi pole selles - see pidi niikuinii juhtuma.
Mu meelest on reaal- ja ühiskonnateaduste vahel osutunud just viimasel neljakümnel aastal käeulatajaks loodusteadused (ning just loodusteadlastega ma ülikooliajal kõige rohkem seltsisingi). Asi on ju selles, et kui inimese või looma geenid, rakud, kooslused, käitumine, kommunikatsioon jne on "reaalsed" ja "kõvad", siis on inimkeel üks "kõvemaid" ja reaalsemaid loodusnähtusi - keelel pole taga ei jumalat ega poliitilist otsustust. Kui saab tõsiselt uurida sipelgaühiskondade käitumist ja lindude rändeid, siis milles erineb nendest inimkäitumine ja kommunikeerumine keele abil?
Kuidagiviisi saaks ehk siia otsa tirida ka kaunid kunstid ja nendega tegelevad teadused. See on muidugi keerulisem, aga mitte mõeldamatu. Inimese kui ühe bioloogilise liigi toimetamised ning selle toimetamise vormid ja tagajärjed on ikkagi niisama reaalsed kui tema eluiga, tervis või suhtlussüsteemid.
Mul on tunne, et bioloogiateaduste "kõvenemise" taga on üldse teaduste suure ühtsuse taastulek. Miski, mida me kogeme, pole teaduse huvidest väljas ega uurimatu. Mitte miski peale eelarvamuste pole "pehme". Ja veelgi enam - ka usundite, mütoloogiate jne teke just inimkoosluste suhtlusprotsessis on ju niisamuti reaalsus, mitte ullikeste väljamõeldis. Kui me usume loomade intuitsiooni (paremat mõistet ju veel pole), siis mütoloogiline ja religioosne mõte võivad inimkooslusele olla niisama elutähtsad asjad kui toitumisahel ja surmahirm.
Foneetika pole päris keeleteadus, see on pigem füsioloogia, psühholoogia ja samas ka mentaalne probleem, keeleteadus on ja ei ole filosoofia, aga kõik see kokku on ühe eluslooduse liigi olemasolu tingimus - järelikult uurimisobjekt par excellence. Maailm on tõesti ühtne, peale inimese pole keegi kunagi seda osadeks jaotanud. Klassifitseerimine on küll teaduses hädavajalik, aga see iseenesest ei ole teadus ega teadasaamine, vaid jällegi inimmõistuse hädapärane abivahend.
