Vastab MTÜ Loodusajakiri sõnumitoimetaja Toomas Jüriado
12. juunil sai sadakond inimest Gotlandil (Ojamaal) kinnituse, et 21. sajandi sepad pole 16. sajandi kolleegidest sugugi kehvemad ning suudavad valmis taguda täiesti tulistusvõimelise suurtüki.
Saare pealinnast Visbyst põhja pool asuvas suvituspaigas Krusmyntagårdenis kõlanud kolm kahuripauku olid rootslaste allveearheoloogiat tutvustanud kena juunipäeva kulminatsioon. Eelnevalt sai seltskond Visby sadama lähistel asuva Kopparsviki ehk Vaselahe kaldal aimu sellest, millega tegelevad ajaloolembesed sukeldujad enne seda, kui osutub võimalikuks kahureid kopeerida või muuseumis kuldlusikaid demonstreerida. Ja just nimelt Kopparsvikist leitud kuldlusikat viidi Gotlandile sõidutatud välisajakirjanikud Visby muuseumisse vaatama pika põneva päeva lõpetuseks. Sel moel esitleti rootslaste allvee merepärandarheoloogia projekti HUMA (Heritage Underwater Maritime Archeology).
HUMA uurib hirmude ööd
Ajalooallikad kinnitavad, et ainuüksi viimase 250 aasta jooksul on Läänemere keskmes asuva Gotlandi randade lähistel uppunud rohkem kui 2500 laeva, millest vaid väike osa on leitud ja dokumenteeritud. Aga HUMA-rahvast huvitab rohkem hoopis vanem ajalugu. Just otse Visby linna all juhtus 1566. aasta juulis jube mereõnnetus, mis on Läänemerel kindlasti kõigi aegade ohvriterohkeim.
Käimas oli Põhjamaade seitsmeaastane sõda, mida pidasid ülemvõimu pärast Läänemerel ühelt poolt Rootsi ja teiselt poolt Taani, keda toetas Lübecki linn. Ühes rohketest vihastest merelahingutest Ölandi all langes Taani sõjalaeva Akilles kapten. Lahingus osalenud Taani-Lübecki laevastik randus Gotlandil, et pidada Visby katedraalis kapteni matusetalitus: aadlimees tuli matta pühasse Taani pinda, mida Gotland tol ajal oli. Visby komandant Jens Bille kinnitas laevnikele küll tungivalt, et oodata on ränka tormi ja et Visby piirkond pole sellistes oludes sugugi ohutu ankrupaik, aga teda ei võetud kuulda ja laevad jäid ikkagi kalda lähedale ankrusse.
Matusetalitusele järgnenud ööl puhkeski pöörane maru, mis uputas või tagus vastu rannakaljusid puruks viisteist sõjalaeva ehk tervelt kolmandiku toonasest Taani-Lübecki laevastikust. Hukkunute arvu hinnatakse kuuele-seitsmele tuhandele. Päästa suudeti vaid 1400 meest. Visby tormiöö hoobist ei toibunud Taani laevastik kuni sõja lõpuni.
Kõrgtehnoloogia 16. sajandist
Madalale heidetud laevade suurtükid tiriti järgmisel aastal kuivale ja saadeti Kopenhaagenisse. Ent palju relvastust jäi ka merepõhja. HUMA sukeldujate üks esimesi leide 2007. aasta septembris oli just 4,3 meetri pikkune kahur. Selle restaureerimisega on nüüd ametis Göteborgi meremuuseumi metalli- ja puidurestauraatorid ning neile töödele kuluvat veel aastaid. Kui kahur saab lõpuks ennistatud, tuuakse see saarele tagasi.
Meistersepp Berth Johansson ja puusepp Björn Lyrstrand on aga HUMA tellimusel meisterdanud ajaloolise sõjariista täpse koopia. Toonased suurtükid erinevad suuresti hilisemate sajandite raud- ja pronkskahuritest: neid ei valatud, vaid pandi kokku sektorplokkidest ja rõngastest. Sepal tuli rauast sepistada viis paksu, kumera ristlõikega latti, mis üksteise vastu pressituna moodustavadki toru. Lattidele suruti peale sepistatud rõngad. Omaette valmistati ka laengukambrid, ühe kahuri jaoks mitu, et saaks võimalikult tihedamalt tulistada: sel ajal, kui viimati paugu teinud kambrit puhastati ja seejärel uuesti laeti, võis selle asemele kinnitada toru külge järgmise. Muidugi pidi sepatöö olema täpne, et kamber ikka tõesti ka paugu aegu toru külge jääks. Kogu see metallosa seoti köite abil tammepuust lafetile, millel rattad all. Berth Johanssoni sõnul oli 16. sajandi seppade töö tõeline kõrgtehnoloogia, mida temal oli neli ja pool sajandit hiljem põnev ise proovida. Björn Lyrstrand rääkis aga sellest, kuidas leiti vankriks sobiv tammepuu ja kuidas tuldi toime asjaoluga, et puitu polnud aega aastate viisi kuivatada. 12. juuni proovitulistamine kinnitas, et Johansson ja Lyrstrand on tellimuse täitmisega kenasti hakkama saanud.
Paugutamine oli lavastatud ühelt poolt ohutult - ajakirjanikud ja teised huvilised said sellest osa soliidsest kaugusest -, teisalt aga hästi teatraalselt: kaks "kahurväelast" kandsid ajastutruid kostüüme, mille saamislugu nad pärast pauke kahurit uudistama rutanud publikule meelsasti seletasid.
Kuld ja hõbe merepõhjast muuseumisse
Kahurid on küll huvitavad, aga kaugeltki mitte ainsad ja isegi mitte kõige hinnalisemad HUMA uurijate leiud. Sonarite ja metalliotsijatega varustatud allveearheoloogid on pinnale toonud muudki huvitavat, sest Läänemere madal soolsus ja vähene hapnikusisaldus on aidanud aardeil kenasti säilida. Kopparsvikis oli tänavuse hooaja üks esimesi leide kohe väga põnev ja hinnaline: kuldlusikas. Projektijuhi Göran Ankarlilja kinnitusel polnud 16. sajandi laevastikus kuldlusikad aadlimeestelgi sugugi tavalised, enam kasutati hõbedat. Leitud ongi ka hõbelusikas; samuti tilgakujuline, keeratava korgiga lapik tinapudel, milles mõnede HUMA-laste arvates võidi hoida püssirohtu. Teised kalduvad pigem uskuma, et kanget napsi, mida ehk siis just nende samade hõbe- või kuldlusikatega manustati. Kaldale on toodud ka hulk münte ja kahurikuule. Muide, sellest leiupaigast avastatu on sundinud uurijaid kohati kukalt sügama: pinnale on toodud ka münte, mis vermitud hilisemal ajal kui 1566. Eks see kinnita, et samas paigas on alused põhja läinud hiljemgi, aga mingeid üleskirjutusi selle kohta säilinud pole.
Kuldlusikas asetseb nüüd aukohal Visbys Ojamaa maakonnamuuseumis, kus mullu 15. detsembril avati näitus, mis tutvustab just 1566. aasta õuduste öö sündmusi. On põhjust arvata, et usinate töömesilastena saare rannavetes põhjasetteid teisaldavad allveeuurijad suudavad siinsete vitriinide sisu veel tõhusalt täiendada.
Kes kardab Nord Streami
12. juuni tutvustuspäevale üheksast riigist kogunenud rahvas sai lisaks leidude uudistamisele ja kahuriproovile näha ka sukeldujate igapäevatööd. Peale mainitud Kopparsviki ja Krusmynta käivad 19. mail alanud otsingud kuni 24. augustini ka Almedalenis ja Brusvikenis.
HUMA-projektile lisab omaette pikantse kõrvalmeki asjaolu, et Gotlandil asuva allvee-arheoloogiafirma AquaArkeologen, maakonnamuuseumi ja kohaliku mereühingu Gotlands Havsgille algatust rahastab täies ulatuses ehk seitsme miljoni Rootsi krooniga Vene-Saksa gaasijuhet kavandav kontsern Nord Stream. Tutvustuspäeval esinenud kompanii kommunikatsioonijuht Irina Vassiljeva kinnitas rõõmsameelselt, et firma on seadnud sihiks Läänemere igakülgsele uurimisele jõudsasti kaasa aidata.
