Intervjuu Arved-Ervin Sapariga
Praegu olete rohkem astrofüüsik, kuid varem olite seotud ka kosmoloogia ja kosmoseprojektidega. Mäletan, et olite juba noore mehena 1960. aastate keskel ka rahva seas hästi populaarne. Kord esinesite Tallinna kesklektooriumis loenguga Suurest Paugust. Saal oli puupüsti rahvast täis, seisin ka ise seda kuulates seina ääres püsti. (Horisont polnud sel ajal veel ilmavalgust näinudki.) Täna ei koguks vist ka Pauksonid nii suurt auditooriumi Eesti rahva hullutamiseks. Teie aga rääkisite tol ajal tarka juttu ja rahvas tuli ometi kuulama. Millega seda seletada?
Siin on mitu küsimust, mis kujundavad meie vestluse põhisuuna. Püüan kirjeldada, kuidas on mind loopinud siia-sinna inimelusid kujundav juhuslikkus, mida nimetatakse saatuseks. Jah, omal ajal tegelesin muude küsimuste hulgas, kusjuures ainsana Tõraveres, tõsiselt ka kosmoloogiaga. Kirjutasin sellest isegi kandidaadiväitekirja, kus kasutasin ülikooli esimest arvutit Ural, mis tegi sada operatsiooni sekundis. Dissertatsioonis, mida kaitsesin avaldatud tööde põhjal, tuletasin üldrelatiivsusteooriale tuginedes analüütilised lahendid selle põhivalemeile. Need kirjeldavad säärase Universumi evolutsiooni, kus peale tavalise aine on tähtis veel kiirgusfoon, mille tihedus kahaneb Universumi paisumisel kiiremini kui aine tihedus. Eriline tähelepanu on seal pööratud sellele, kuidas sõltuvad vaadeldavad suurused Universumi mudelparameetritest, milleks on aine keskmine tihedus ja musta keha kiirguse tihedus vaadeldaval ajahetkel. Minu poolt välja töötatud analüütilised avaldised on jäänud senini oluliste üldistusteta. Aga alles mõni aasta tagasi teatas mulle üks Peterburi Ülikooli professor, et kasutab oma kosmoloogia loengutes just minu valemeid. Muidugi oleks võimalik neid üldistada keerukamale mudelolukorrale, kuid seda valemite ilu kaotamise hinnaga.
Just aastal, mil kaitsesin väitekirja, avastati umbes 2,7 Kelvini kraadisele temperatuurile vastav kosmoloogiline reliktkiirguse foon. See näitas, et footonkiirguse kosmoloogilise fooni temperatuur on kümme korda madalam, kui oleks vajalik selle oluliseks kaasamängimiseks praeguse Universumi evolutsioonis. Reliktkiirgus oli Universumi dünaamikale tähtis, kuni see oli kümme korda praegusest noorem. Jäi veel võimalus, et sama rolli mängib neutriinokiirguse foon. Selleks aga peaks neutriinodel olema väike, kuid vaatlustest määratav seisumass. Lõpptulemusena need määramised aga ebaõnnestusid ning tollal polnud ka selge, milline on tavalise aine tihedus. Tekkis mõningane paus ja segadus kosmoloogia arengus, mille jooksul lülitusin tähekiirguse ja kosmoseuuringute radadele.
Hiljem algas kosmoloogias uus tõus. Üldrelatiivsusteoorial baseeruva kosmoloogia kõrvale lisandus kvantteooriale ja vaakumi keerukale olemusele tuginev varase Universumi ülikiire nn inflatsioonilise paisumise kontseptsioon. Peale selle ilmnes, et Universumi paisumisoleku selgitamiseks on vaja lisaks tavalisele ainele mängu tuua senini mõistatusliku olemusega tumeaine ja viimastel aastatel on lisandunud veel tumeenergia. See on Universumi paisumist kiirendav Einsteini kosmoloogilise konstandina käsiteldav või isegi ajas muutuv suurus, mis on ristitud kvintessentsiks ehk viiendaks olemuseks. Antiikfilosoofias peeti selleks maamulla, vee, õhu ja tule kõrval taevast elementi eetrit. Ka tumeenergia olemus on jäänud senini selgusetuks. Ulatuslikud, väga täpsetel mõõtmistel tuginevad uurimused hiidteleskoopidega ning kosmoselaevadelt aga kinnitavad tumeaine ja tumeenergia olemasolu praeguse üldrelatiivsusteooria paradigma raames.
Kuidas sai võimalikuks Universumi teke Suure Paugu tulemusena ja millest ta ikka tekkis, see on seni filosoofiasse kalduv mõistatus ja arvatavasti ka jääb selleks. Meie Universumi geneesi seletamiseks on sisse toodud näiteks multiversumi hüpotees ja ka Universumi paljudimensionaalne stringiteooria mitmel kujul. Kahjuks kipub seejuures hämarduma piirjoon tõsiteaduse ja ulmeteaduse vahel. Muidugi olen üldjoontes jälginud kosmoloogia arengut, kuid seal on nüüd jäme ots Maal paiknevate suurte teleskoopide ja kosmoseuuringute käes. Kosmoloogia on muutunud üsna vaatluslikuks ja kompuuterlikuks.
Mis aga puutub Pauksonitesse astroloogidena, siis see on tõesti vaid kergeuskliku rahva hullutamine ja näitab, kui kerge on seda teha ka poliitikutel. Muide, ma laulsin kunagi Eduard Pauksoniga, kes lõpetas ülikooli füüsikuna, koos ülikooli segakooris. Mäletan, et Eedil oli päris kena hääl. Seal laulsid ka Marju Lauristin ja paljud teised täna tuntud tegelased mitmelt elualalt. Laulva revolutsiooni aegse ühislaulu asemel on aga nüüdseks hakanud igaüks meist oma joru ajama. Kahju. Ennast ma hullutajaks ei pea. Eelistan tõsiselt argumenteeritud seisukohavõtte, olgu see siis teaduses või mujal.
Mis puutub aga astroloogia ja astronoomia vahekorda, siis astroloogiausulisi on maailmas kahjuks palju rohkem kui astronoome. Ajalooliselt tegelesid ka paljud astronoomid elatise hankimiseks astroloogiaga: olid ülikute teenistuses ja koostasid neile meelepäraseid horoskoope. Leidub inimesi, kes peavad täppisteadusi eriliseks müsteeriumile sarnaseks sektiks, kus usutakse mingeid saladuslikke märke ja positakse salakeeles. Siin peitub aga ka võti, miks on huvi kosmoloogia vastu üldisem kui muude astronoomiaharude vastu. Et isegi stagnaajal kuulati huviga minu juttu, seda seletab lihtsalt tõsiasi, et tollal oli palju täppisteadusest huvitatud arukalt mõtlevaid inimesi.
Esimene pikem artikkel kosmoloogiast Horisondis, mis läbis kolme numbrit ja kuhu Edgar Valter lisas huvitavad fantaasiaküllased pildid, ilmus 1970. aasta lõpul ja järgmise algul. Olen ka veel akadeemikunagi pidanud mõningaid populaarteaduslikke loenguid Suure Paugu kosmoloogiast, selle seosest osakestefüüsika ja keemiliste elementide astrofüüsikalise tekkelooga. Sellele on tänu võlgu kogu maakeral kujunenud elu.
Niipalju siis minu teadustööst seoses kosmoloogiaga.
Kuidas on kulgenud Teie teadustee astrofüüsikas?
Astrofüüsikasse sattusin seetõttu, et valisin diplomitööks akadeemik Aksel Kipperi pakutud teema kahefotoonsetest protsessidest planetaarsete udukogude pideva spektri kujundajana. See nõudis kvantelektrodünaamika tundmist. Kvantelektrodünaamika oli tollal arvatavasti kõige keerukam ja tulemusrikkam füüsikaharu, mis mind just köitiski. Alles siis taipasin, kuivõrd on täheteaduses vajalik füüsika ja matemaatika. Sain ülesandega hakkama ja mulle tehti ettepanek tulla Tartu Tähetorni nooremteaduriks. Rõõmustasin selle võimaluse üle ja andsin kõhklemata jaatava vastuse.
Minu asumine nooremteaduri tööpostile langes kokku kosmoseajastu algusega. Olles lõpetanud ülikooli füüsiku-teoreetikuna, asusin kohe endale selgeks tegema Maa tehiskaaslaste liikumist orbiidil ja selle avaldumist liikumisena taevavõlvil. Sel teemal avaldasin eesti keeles oma esimese töö.
Mõni aasta hiljem, töötasin siis juba Tõraveres, avanes meie astronoomidel võimalus osaleda kosmoselaevale paigutatavate tähekiirguse vaatlusriistade valmistamisel. Vaja oli teha ka teoreetilist ettevalmistustööd, sest tollal olid tundmatuks maaks tähtede kiirgusspektrid nähtavast kiirgusest lühemalainelisemas spektriosas - atmosfäärivälises ultraviolettkiirguses. See viis mu huvid ja kohustused kuumade tähtede atmosfääride modelleerimisele ja tähespektrite leidmisele. Vaatlustulemused osutusid esialgu küll tagasihoidlikuks, kuid huvi probleemistiku vastu ei raugenud. Poliitilise sula ajal, mil realiseeriti Sojuz-Apollo ühislend, avanes mul võimalus esitada konkursile omapoolne vaatlusprojekt geosünkroonsele tehiskaaslasele International Ultraviolet Explorer tähtede kõrglahutuslike ešellspektrite saamiseks atmosfäärivälises ultraviolettkiirguses. Ootamatult kiideti see heaks ja võeti esimesel lennuaastal teostatavate programmide hulka. Osalesin esimese teadlasena Nõukogude Liidust Goddardi Kosmoseuuringute Keskuse vaatlustes. Enne tagasilendu sain sealt kaasa mõned magnetlindikettad vaatlusandmetega, ning ülejäänud, mida on mul senini kapitäis, saadeti Tõraverre pooleteise aasta jooksul järele. Algas nende spektrite töötlemine ja tõlgendamine, mis kestis peaaegu kaks aastakümmet ja andis huvitavaid tulemusi.
Milliseid tähti selle projekti raames vaatlesite?
Goddardi Kosmoseuuringute Keskuses vaatlesin O, B, A ja F spektriklassi kuumade tähtede spektreid lainepikkuste vahemikus 122-320 nanomeetrit, mis hõlmab enamiku vesiniku Balmeri kontiinumist. Nende tähtede hulgas oli nii aeglaselt pöörlevaid tähti, mille spektrid on neeldumisjoonterohked, kui ka kiiresti (kuni 400 km/s) pöörlevaid tähti. Pöörlemisel muutuvad spektrijooned Doppleri nihke tulemusena laiadeks ja madalateks ning sulavad ühte, moodustades vaatlusblende. Lisaks sellistele täheatmosfääris moodustunud joontele olid mitmel tähel tugevad tähetuules tekkinud resonantsspektrijooned. Nende joonte laiuse ja kuju järgi saab määrata tähe massikadu ja tähetuule kiiruse sõltuvust kaugusega tähest. Ka need kiirused küündivad väärtusteni mitusada kilomeetrit sekundis.
Kuidas on mõjutanud need vaatlused Teie edasist teadlaseteed?
Olen jäänud üsna ustavaks mitmesuguste kuumade tähtede atmosfääride ehituse ja nende spektrite teoreetilisele uurimisele mudelatmosfääride meetodil. Nende uurimuste tulemusi sobib siinkohal illustreerida paari joonisega. Teooria aspektis tekkis mul huvi leida analüütilised valemid tähetuules kujunevatele spektrijoontele ja selgitada dünaamiliselt, kuidas tekib tähetuul. Selle temaatikaga tegelevad praegu paljud astrofüüsikud. Mõningat edu olen siin koostöös kolleegidega saavutanud, kuid palju detaile on veel selgitamata.
Tekkis soov lahti mõtestada kiiresti pöörlevate tähtede spektrite iseärasused. Kiiresti pöörlevatel tähtedel muutub tavaliselt sfääriline kuju lapikuks. Seejuures hakkab raskuskiirendus ja efektiivne temperatuur sõltuma kaugusest ekvaatorist ning niisuguste tähtede spektrite arvutus on tunduvalt keerukam. Lisaks sõltub igas atmosfääripunktis kiirguse intensiivsus nurgast kohaliku horisondi suhtes. Nende probleemidega tegelemine nõuab aga peale teoreetilise käsitluse ka äärmiselt mahukaid programmeerimistöid füüsikaliste protsesside modelleerimiseks, töömahukat programmide silumist ja järgnevaid ulatuslikke arvutusi.
Nendest vaatlustest ja vastavast uurimistööst kirjutasin pikemalt koos abikaasa Lilli Sapariga artiklis "UV-taevaluukide lahtimuukimine" 2005. aasta viimases Horisondis.
Milline on olnud südamelähedasem uurimisvaldkond?See on muutunud mitu korda. Algul olin sisse võetud elementaarosakeste süstemaatikast. Kirjutasin pika artikli neutriinost. Otsingutes sattusin hüperkomplekssete arvude kvaternioonide ja oktonioonide jälile. Siis aga sain aru, et Nõukogude aja isoleeritud tingimustes mul midagi olulist elementaarosakeste süstemaatikas tõenäoselt teha ei õnnestu. Need arvud said aga minu töökaaslaste Leo Sorgsepa ja Jaak Lõhmuse suureks armastuseks ning edukaks uurimisteemaks. Nagu öeldud, tulid siis mu ellu kosmoloogia ja kosmoseuuringud, samuti tähefüüsika. Oli veel hulk muidki kõrvalehüppeid.
Kuhu olete jätnud enda arvates sügavaima jälje teaduses?
Ei oska öelda. Ja jäljerada võinuks sügavam olla, kui oleks ... Aga nagu teada - Oleks on paha poiss ning Aga ja Kui tema õed.
Üheks inimsaatust kujundavaks teguriks on tema väärtushinnangud. Teie esimesed ühiskondlikud väärtushinnangud kujunesid võõrvõimu ja sõja-aastatel. Millised need olid? Mis on olnud Teie maailmapildi kujunemise aluseks?
Kuulun nende dinosauruste hulka, kes pärineb taluperest ja mäletab veidi ka sõjaeelse Eesti maaelu. Kolmeklassilise tsaariaegse haridusega vanemad soovitasid sõja-aastail ja pärast sõda, et vali endale elukutse, nagu süda lustib, kuid ära tegele poliitikaga, sest see on olnud, on ja jääb ka edaspidi küllaltki ebaausaks, ohtlikuks sulle endale ja lähedastele, ning üldse on parem mõni asi enda teada hoida. Teiseks soovituseks eluteele oli, et ole aus, ära tee kellelegi kurja, ära kaeba kellegi peale ega püüa kedagi kuidagi alandada ka siis, kui sulle on tehtud ülekohut. Seda nimetatakse vist eesti talupojafilosoofiaks. Mineviku taagast vabanemiseks ei ole sünnis suruda kassi nina tema vanaisa tehtud ekskrementidesse, kuigi Piiblis on öeldud, et vanemate patud tasutakse lastele kolmandast ja neljandast põlvest saadik. Tundsin, et vanemate seisukohad olid küllaltki õiged ja need muutusid peagi mu enese väärtushinnanguteks. Seetõttu olen ma kogu elu kõrvale hiilinud ega ole kuulunud ühessegi poliitilise kõrvalmaiguga organisatsiooni. Arvatavasti rahumeelsest olmepoliitikast tulenevana ei puutunud keegi meie küllaltki vaest perekonda ei Vene ega Saksa ajal.
Populaarteaduslikud raamatud ja keskkooli täppisteaduslikud ained kujundasid austuse ja lugupidamise teaduse ja teadlaste, samuti õpetajate vastu, kes noortele avasid loodusseaduste võlumaailma. Hakkasin mõistma, et inimkonna progress baseerub eelkõige teadussaavutustel, kuigi ka nendega saab teha palju kurja. Tekkis arusaam, et täppisteadus nõuab rohket tööd ja püsivust ning see pole meelakkumine. Aga mõttes langetasin kindla otsuse pärast seda, kui suri vanem vend, kelle oleks üsna kindlasti päästnud penitsilliin, mille hankimine polnud aga kolhoosnikele taskukohane.
Tollal arvasin ekslikult, et tark inimene on kindlasti ka hea ja aus. Hiljem olen mõistnud, et see ei pruugi nii olla. Materiaalne rikkus kui mingi oluline väärtus ei tulnud mulle noil aegadel pähegi ja ega ma selle juures nüüdki hinda muud, kui et see võimaldab pääseda bürokraatia küüsist ja olmemuredest.
Millised on Teie väärtushinnangud praegu?
Üldiselt samad. Olen jäänudki mõneti naiivseks ja lapsepõlveideaalide küüsi. Mind häirib, et meie poliitika on suurel määral orienteeritud parteidevahelisele kaklusele. Olukord tuletab oma mõistlikkuselt ja edukuselt sageli meelde luike, haugi ja vähki riigivankrit vedamas. Pettumused pärast laulvat revolutsiooni, millesse ma olin armunud, nagu enamik teisigi Eestis, on mind viinud arvamusele, et riiki peaks valitsema üldsegi ilma parteideta, sest siis oleks võimalik koostöö ühise eesmärgi nimel. Usun, et demokraatiat saab realiseerida kuidagi ka erakondadeta. Demokraatia pole võluvägi, mis kõik probleemid lahendab. Peale tänaste esindus- ja osalusdemokraatia oli olemas ka orjandusdemokraatia, mis oli esimene demokraatiavorm. Muidugi, ori oli tollal lihtsalt eraomand. Mõistlikud eraomandipiirid on aga ähmased senini.
Vihkan mammona kummardamist, eriti sääraseid vaba ettevõtluse vorme nagu kasiinod ja alkoholile tuginevad ööettevõtted. Pean väga ekslikuks nn pehmete elukutsete eelispropageerimist ja nende vohama löönud õpetamist kõrghariduslikus eraettevõtluses. Kõige valusam on aga demograafiline olukord, sest praegune ja eelmiste aastate sündimus Eestis muudab demograafiapuu normaalse, alt lopsaka jõulukuuse asemel poole kitsamaks ja seega vastab rahvastiku peatsele kahekordsele vähenemisele. Laulva revolutsiooni loosungit "maa tuleb täita lastega" pole poliitikud püüdnud ega suutnud ellu viia, sest nende peahuvi on mujal.
Tõraverest ja üldse Eesti teadlaste hulgast on võrsunud mitmeid tuntud poliitikuid. Selles osas olete Teie jäänud seni tagaplaanile. Miks?
Jah, Tõraverega seotud inimestest on siirdunud mitmed poliitika konarlikele ja rammusatele maadele. Pidades silmas kronoloogilist järjekorda, nimetaksin praegugi Tõraveres eluaset omavat Liia Hännit, kes kaitses astrofüüsikas ka kandidaadidissertatsiooni, ning Kalle Jürgensoni, kes tegutses astronoomias lühikest aega. Edasi tuleb Ene Ergma, kes küll on mõned aastad olnud Tõraveres hingekirjas, kuid töötas Moskvas Astrosoveti-nimelises tippasutuses. Sirvisin oma juubelieelses (Arved Sapar tähistas 75. verstapostist möödumist 7. veebruaril - R.V.) meeleolus vanu pabereid ja leidsin ühe huvitava, mis kandis minu allkirja ja sisaldas ettepanekut premeerida teda tubli töö eest saja rublaga. On teisigi poliitikasse ja selle ääremaile siirdunuid, osa enese tahtel, osa saatuse survel.
Minu poliitiline tegevus on piirdunud sellega, et olin Nõukogude Liidu ajal Tõravere saunas poolillegaalse filosoofia piirimaadel tegutseva "musta augu klubi" üks organisaatoreid. Selles osalesid ka nüüdseks poliitikutena tuntud Liia ja Uku Hänni ning edaspidi filosoofiasse kaldunud Undo Uus, keda pean füüsikataju poolest minu lähikonnas olnutest kõige andekamaks ja originaalseks mõtlejaks teadusteemadel. Ta avaldas paksu raamatu, kus analüüsitakse detailselt ja kriitiliselt tänapäeva teaduse ja tahtevabaduse vahekorda. Teine raamat on tal aga jäänud käsikirjaliseks, vist autori enda soovil ja arvamusel, et esialgu on nii parem.
Tagasi tulles omaenese seose juurde poliitikaga, pean jätkama enesekriitiliselt. Esiteks olen iseloomult liiga impulsiivne selleks, et iga päev rahumeelselt konna alla neelata, tehes nägu, et kõik on normaalne. Teiseks arvan, et iga elukutset saab sügavalt omandada vaid alustades juba nooruses, oskustöö nõuab tõsist ettevalmistust. Mind on alati hämmastanud, kuidas saab üleöö ja ka soliidses eas muutuda ükskõik millise eluala edukast viljelejast tipp-poliitikuks. Vastupidiseid näiteid pole eriti tuua. Muidugi, teatud ajalooetappidel ning keerukate küsimuste lahendamiseks on tippteadlased poliitikas hädavajalikud. Eestis demonstreerisid seda eriti akadeemikud Endel Lippmaa ja Viktor Palm. Kuid mõlemad pöördusid tagasi oma liistude juurde teaduses. Üks põhiraskus murdelistel ajalooetappidel on see, et vana korra lõhkujad saavad ja jäävad uues olukorras pumba juurde. Kuid vana lammutamine ja uue ehitamine on kaks täiesti eri asja, mida peaksid tegema eri isikud.
Tippfüüsikuks, -keemikuks või -inseneriks, samuti tipparstiks või -filoloogiks saab vaid pideva aastatepikkuse tööga. Või tuleks ka neid valida üldrahvalikult massikommunikatsiooni slõuganitega?
Missuguse Eesti erakonnaga sõuate vähemalt oma mõtetes ühes paadis, kuigi ise ei kuulu ühessegi neist?
Kui neid paadisistujaid vaadata ja kuulata, meenub tahtmatult Jerome K. Jerome "Kolm meest paadis", kus igaühel oma veidrused ja nägemused. Õigekeelsuse sõnaraamatu kohaselt tähendab nägemus hallutsinatsiooni. Maailmavaatelt, eriti programmilistelt eelistushinnangutelt ei klapi ma vist täiesti ühegi Eesti parteiga, kuigi pean ennast eelkõige sotsiaaldemokraadiks või tsentristiks. Mida see täpsemalt tähendab, sellest kirjutasin artiklis "Poliitmaastik värvuskolmnurgal" tänavuse aasta märtsikuu Horisondis.
Millised on Teie hobid?
Enamik hobisid on east tulenevalt kandunud minevikku. Võiks märkida purjepaadimatku Võrtsjärvele ja Peipsil põhjakaldast Salu saareni, mis ajaleheteadete kohaselt nüüd pooleldi Savisaarte eraomand. Samuti poolkulturistlikku tõsteharrastust - veidi vinnasin rauda rinnale veel kümmekond aastat tagasi. Siis tulid aga tõved, ning tõsteruumgi erastati. Seetõttu jäi asi pooleli. Olin Tõravere pidudel kohaliku elu humoorikalt kajastavate etenduste ja laulude üks peamisi autoreid ja režissöör. Näitestseene valmistasime Tõravere algaastatel ka koos ekstraordinaarse Madis Kõivuga, kes oli tugev füüsik, kuid pensionipõlves sai tast hoopis näitekirjanik. Viimased kümmekond aastat olen olnud reapiduline, kui sedagi. Harrastasin ka laulmist koorides ja ansamblis. Interneti andmetel, ja need on õiged, olen isegi tõlkinud ülikooli segakoorile mõned laulud. Niisiis, minu teksti järgi on kunagi laulnud mitmed prominendid. Oma huvides olen tegelnud päris mitmete keeltega, sealhulgas ka nende omapäradega, millega on kasulik kursis olla uue universaalse puhverkeele formuleerimisel. Säärane keel oleks eriti kasulik euroliidus ja võiks olla puhverkeeleks masintõlkimisel, kui see saavutaks vajaliku küpsuseastme.
Möödunud suvel tähistasime Tõraveres senini eluvõimeliste ja suhtlemislembeliste kursusekaaslastega 50 aasta möödumist ülikoolipäevist. Sain selleks uue hobi: skaneerisin peaaegu kõik oma fotod ja slaidid arvutisse ning olin hädas, sest midagi polnud ei dateeritud ega dokumenteeritud. Tänapäeva elektroonilises fototehnikas on see kujuteldamatu. Vahest aitab kirjeldatu paremini mõista, milline tuulepea olen olnud. Ja vist olen veel praegugi.
Juba paar aastakümmet olen näpistanud hiliseid õhtutunde ja unevaeseid öid ning vahel ka päevi, et formuleerida teistest interlingvistidest erinevatest seisukohtadest lähtudes alused universaalkeelele, mis tugineb eelkõige täppisteaduste ja lingvistika sümbioosile ja on arvutile kergesti mõistetav või täpsemalt tõlgendatav. See suur ja kestev armastus on põhimõtteliselt realiseeritav üksikhundina. Muide, baltisaksa mereväeohvitser Edgar von Wahl lõi Tallinnas möödunud sajandi algkümnenditel rahvusvahelise tehiskeele occidental, mis hiljem ristiti ümber interlingue'ks, et lääne tähtsust mitte üle hinnata. See on üks seni enam kasutatavatest rahvusvahelistest tehiskeeltest ja tugineb nagu esperantogi põhiliselt romaani, kuid ka teistele Euroopa keeltele. Minu soov võib näida teostamatu, sest loodud on tuhatkond vähem või rohkem viimistletud ja mitmesugustest seisukohtadest lähtuvat tehiskeelt, millest kõige paremini ongi tuntud esperanto. Muide, mitmed teadusehiiud, näiteks omavahel teaduses vaenujalal olnud Isaac Newton ja Gottfried Wilhelm Leibniz, on esitanud oma tehiskeele versioonid. Sattumine selliste meeste hulka ei tohiks olla häbiasi. Võib-olla on see võimalus Eesti Nokiaks, mida ju nii kangesti otsitakse. Asi on selles, et siin pole vaja teha suuri kulutusi ega luua vägevaid rahvusvahelisi teadlaskollektiive, vaid eelkõige tajuda, millised lisaeelised peituvad niisuguseks ettevõtmiseks eesti keeles. Ja neid oskuslikult kasutada. Seda teemat ma lõpetada ei jõua.
Mõned aastad tagasi kirjutasite, et kui hästi veab, siis teete siin ilmas veel üht-teist. Kas selleks on paras aeg praegu või millalgi veel hiljem?
Jah, praegu on vahest viimane aeg. Kahjuks koostasin hiljuti veel kord neljaks aastaks Eesti Teadusfondile granditaotluse, kuigi aeg võib sinna teha korrektiive. Teemajuhtimisest ja astrofüüsika osakonna juhataja ametpostist loobusin mõni aasta tagasi. Vanaduses kerkib teravalt probleem korrastada oma töötulemused. Kolleeg Raivo Poolamäe on aidanud mul transformeerida arvutile minu kirjatööd, mille arv läheneb kahesajale. Kogenud abitööjõud on käsile võtnud riiulitel asuvate isiklike raamatute katalogiseerimise. Neid on niivõrd palju, et õhku kipub tööruumis väheseks jääma ja tolmu on palju. Tuleks teha plats puhtaks, et teistel poleks sellega vaja suurt vaeva näha.
Olen elus täitnud mitmeid teadusorganisatoorseid ülesandeid, võib-olla veerand tegevusajast on läinud bürokraatia nahka. Teisest küljest, tänu Eesti Teadusfondi grantidele on mul olnud juba mitu aastat korralik arvuti ja tarkvara, mille muretsemisel on olnud määravaks tänapäeva virtuaalmaailmaga kokkukasvanud noorte õpilaste-töökaaslaste initsiatiiv ja tegevus. Personaalarvutit kasutan ka oma tehiskeele formuleerimisel ja selle pideval muutmisel. Seejuures püüan lähitulevikus suurt ajanappust ignoreerida ja tegutseda, nagu elu oleks igavene.
Muide, ka keele aspektist vaadatuna on aeg üsna keerukas mõiste. Kas tulevik on 4-dimensioonilises käsitluses oleviku suhtes ees või taga? Öeldakse, "pole ees (s.o minevikus) olemas ega taga (s.o tulevikus) tulemas"; "ei me ette (s.o varem) tea" jne. Seega minevik näib lingvistiliselt olevat ees ja tulevik taga, mitte aga ees. Veelgi raskem on aga näiteks määrata, mitme dimensiooniga on inimtunnete ruum. Niisiis, mõtleme veel!
1957. aastal alustas nooremteadurina Tartu Tähetornis. Edaspidi jätkus tegevus Tõraveres ja sealses Tartu Observatooriumis, kus ta on töötanud seniajani. Arved-Ervin Sapar on olnud teemajuhendaja, grandihoidja ja teoreetilise astrofüüsika uurimuste juhendaja alates aastast 1968, seda nii sektori-, laboratooriumi- ja osakonnajuhatajana kui aastast 2003 vanemteadurina. 1965 kaitses füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi, leides mudellahendid, mis kirjeldavad muutusi ainet ja kiirgust sisaldavas Universumis.
Edaspidi kujunes tema üheks meelissuunaks astrofüüsika võrrandite kasutamine ja üldistamine täheatmosfääride ning tähespektrite mudelarvutustel. 1978 avanes võimalus töötada USA-s Goddardi Kosmoseuuringute Keskuses, kus vaatles tehiskaaslase International Ultraviolet Explorer abil tähtede atmosfääriväliseid ultraviolettspektreid. 1981 oli külalisteadlaseks Heidelbergi Ülikoolis, kus pidas loenguid täheplasma kineetikast. Neis uurimisvaldkondades saadud tulemuste alusel kaitses Arved-Ervin Sapar 1989 Leningradi Riiklikus Ülikoolis füüsika-matemaatikadoktori kraadi. Professorikutse sai 1990, samal aastal valiti Eesti TA akadeeemikuks. Arved-Ervin Sapari juhendamisel on kaitstud seitse doktoritööd (Lili Sapar, Voldemar Harvig, Anicetas Galdikas, Mare Ruusalepp, Tatjana Feklistova, Kalju Eerme, Enn Saar) ja kaks magistritööd (Anna Aret ja Raivo Poolamäe).
1976-1991 juhtis Arved-Ervin Sapar Nõukogude Liidu täheatmosfääride füüsika töörühma. Veerand sajandit oli ta Tartu Astrofüüsika Observatooriumi publikatsioonide toimetaja ja peatoimetaja. Ta on 1968. aastast Rahvusvahelise Astronoomia Liidu liige ning kuulus aastaid selle täheatmosfääride teooria komisjoni. Aastail 1989-1997 tegutses Euraasia Astronoomiaühingu juhatuses. Pole aga olnud pioneer, komnoor ega mingit karva parteilane.
On autasustatud Valgetähe IV klassi ordeniga ja Eesti TA medaliga.
