Ligikaudu aasta tagasi, 15. septembril 2007 said Peruu Carancase ja Desaguadero piirkonna elanikud kogeda, kuidas nende kodu naabrusesse langes meteoriit. Salapära tolle sündmuse ümber on ehk vähem kui Tunguusi katastroofi puhul, aga asjatundjad on selle tõttu pidanud siiski ümber hindama nii mõnegi senise seisukoha.
Peruulased silmasid üle taeva liikumas heledat valgust, kuulsid tugevat kõmakat ja tundsid, kuidas maa väriseb. Sündmuskohale tõtates nägid nad 13-meetrise läbimõõduga auku, millel oli sügavust kaks meetrit. Auk oli valgunud täis vett, mis oli kuum, podises ja auras. Järgnevail päevil teatasid kümned kohalviibinud, et tunnevad end halvasti. Sõnum juhtunu kohta levis kulutulena üle maailma. Nii kirjeldab möödunud sügise sündmusi teadusajakirjanik David L. Chandler New Scientistis. Ta lisab, et astronoomide ja geoloogide jaoks on tegemist sündmusega, mis võib juhtuda kord elus. Ometigi on kogu lugu algusest peale tekitanud rohkesti hämmastust. Teated sündmuspaigast olid vastuolulised ning näiteks viited keevale veele ja salapärasele haigestumisele tundusid pärinevat pigem salatoimikute-filmist kui tegelikkusest.
Tänaseks on algne skeptitsism asendunud tõdemusega, et ilmselt oli tõesti tegemist meteoriidiga. Ent see pole toonud asjasse selgust, vaid pigem tõstatanud uusi küsimusi. Sündmuskohal käinud Rhode Islandil asuva Browni Ülikooli teadlased eesotsas Peter Schultziga jõudsid nimelt järeldusele, et meteoriidi suurus ja koostis kummutab senised mudelid, mis koostatud Maa-väliste objektide kokkupõrkamise kohta Maaga, sest nende põhjal ei oleks Carancase kokkupõrget reaalselt toimudagi tohtinud.
Juhtum on sundinud teadlasi uuesti analüüsima, missugused kosmoseobjektid õigupoolest on Maale ohtlikud. Küsimus on oluline eriti selles valguses, et USA Kongress tegi kaks aastat tagasi NASA-le ülesandeks välja selgitada kõik Maa-lähedased objektid, mille diameeter on enam kui 140 meetrit. Seejuures pidi algseks piirmääraks saama koguni kilomeeter. Sest kuigi tänaseks on leitud sadu Maa-väliseid objekte, mille mõõdud jäävad paari meetri piiridesse, ja arvata on, et selliseid leitakse veel kümneid tuhandeid, arvati seni, et need pole Maale ohtlikud.
Impakt- ehk kokkupõrkekraatreid on Maal, erinevalt näiteks Kuust ja Marsist, leitud vähe. Neid, enamik suured ja vanad, on kindlaks tehtud umbes 190. Seda seepärast, et erosioon ja muud tegurid on paljud jäljed minema pühkinud ning teiseks katab suurt osa Maa pinnast vesi. Lisaks on Maal tihe atmosfäär ja sinna sattunud objektid lihtsalt põlevad sageli enne maapinnale jõudmist ära. Arvatakse, et niisugust materjali satub atmosfääri iga päev ligikaudu 100 tonni jagu.
Üldiselt jagatakse meteoriidid kahte tüüpi - kivimeteoriidid ja raudmeteoriidid. Seni on arvatud, et kivimeteoriidid purunevad atmosfääris kergesti, mistõttu ei jää neist järele kraatri tekitamiseks piisavalt suuri tükke. Niisiis tuli suure üllatusena, kui leiti, et Peruu meteoriit oli tavaline kivimeteoriit, mille diameeter kraatri mõõtmeid arvestades oli vaid 0,5-2 meetrit. Kehtiva arusaama järgi peaks seda olema liiga vähe, et Maa atmosfääri läbida. Kokkupõrkekohta hoolikalt uurinud Peruu, Boliivia, Uruguay ja Kanada geoloogid on siiski kogunud mitu kilo meteoriiditükke ja mõned neist on isegi pakkumisel veebilehel eBay.
Niisiis pole Peruus langenud meteoriit senimaani vastuseid pakkunud, vaid pigem küsimusi tõstatanud. Põhiline neist kõlab: kuidas suutis kondriit ikkagi läbida atmosfääri. Schultz oletab, et ehk võis too kergestipurunev objekt omandada mingi niisuguse kuju, mis vähendas atmosfääri takistust.
Seni on peetud Maale ohutuks kuni 50-meetrise läbimõõduga kosmoseobjekte. Aga kui edaspidi selgub, et Maaga kokkupõrkamise trajektooril liigub näiteks 20-meetrise läbimõõduga keha, siis mida ohupiirkonnas elavatele inimestele ikkagi soovitada? Minna lihtsalt tuppa varjule või evakueeruda vähemalt 100 km kaugusele? Arvatakse, et 20-meetrine objekt võib Maa teele sattuda keskmiselt kord sajandis. Kus asub ohutuse piir? Peruu kraater viitab, et vastus on ebaselgem kui kunagi varem ja edaspidine uurimine peab näitama, mis faktorid on seejuures olulised.
Allukas: New Scientist
Kommenteerib Tartu Ülikooli geoloogia osakonna vanemteadur PhD Jüri Plado:
"Hea et pihta ei saanud!" võiksid nüüdseks Peruu farmerid rõõmustada, vahetades dollarite vastu kondriiditükke, mida senini kehtinud arusaamade alusel väikeste kraatritega ei seostata. Saabuvatele huvilistele võib ehk veel mõnda aega elamusi pajatada, peamine, et vihmad kraatrit niipea olematuks ei tasanda ning mahamüüdud materjal langenud keha tegelikku kogust oluliselt ei ületaks.
Maal esinevate kraatrite tekkimine kivimeteoriidi plahvatusel on täiesti võimalik, meile lähimatest on see tõestatud näiteks Lappajärvi (Soome; läbimõõt 17 km) ja Gardnose (Norra; 4,7 km) puhul. Kuid senini on teatud, et kivist meteoor peab olema väga suur, et atmosfääri kogu tema ulatuses tervena läbida ja maapinnal kraatrit tekitada. Nii on modelleerimine ja praktika senini näidanud, et väikeste kraatrite põhjustajana on raudmeteoriit eelistatud seisundis - 18 Maa kraatrist ja kraatriväljast läbimõõduga alla 1,5 km on vaid ühe tekitanud kivimeteoriit. Üheks oluliseks näiteks siinkohal on Kaali kraatrid, mille "raudne" päritolu vastuvaidlemist ei vääri.
Kui me püüaksime tekitada Carancase-Desaguadero kraatriga sarnast 13-meetrise läbimõõduga auku, peaksime hankima ligikaudu kaks tonni trotüüli ning vähemalt pool kilomeetrit pika süütenööri. Toimuva plahvatusega sarnane hulk energiat vabaneb, kui 3-tonnise massiga keha sööstab maapinnale kiirusega 3 km/s. Arvestades Carancase-Desaguadero kondriidi tihedust (3630 kg/m3), oli meteoori maht kokkupõrke hetkel vaid pisut üle ühe kuupmeetri ja läbimõõt pisut üle meetri.
Peruu sündmus seab uude valgusesse Maa-lähedaste orbiitidega objektide (Near Earth Object, NEO) uuringud - kui suur või väike peaks olema keha, mille teekonda jälgida. Pidades silmas sündmuse põhjustajaks olnud keha läbimõõtu, pakub mõtlemisainet mõne aasta tagune Ameerika Ühendriikide Kongressi soovitus NASA-le kaardistada aastaks 2020 vähemalt 90 protsenti üle 140-meetrise läbimõõduga objektidest. Kokkupõrkel Maaga kiirusel 18 km/s (keskmine teoreetiline) pühib selline, üle 100-meetrise läbimõõduga keha väiksema riigi kaardilt.
Lisaks mõjutab toimunud sündmus kindlasti väikeste kraatrite otsinguid ja uuringuid plahvatuspäritolu tõestamiseks, kas või seoses kraatritega, mille ümbert on senini tulutult rauda otsitud. Meil näiteks Tsõõrikmäe. Muide, nimekiri maailma tunnustatud meteoriidikraatritest on üleval veebilehel www.unb.ca/passc/ImpactDatabase ning järjekordne Põhja- ja Baltimaade kraatrikursus toimub sügisel 2008 Eestis (http://www.geo.uio.no/nir/index.html).
