100 aastat Tunguusi looduskatastroofist

raadio KUKU 21. augusti saates Loodusajakiri

Sada aastat tagasi toimus Kesk-Siberis Jenissei parempoolse lisajõe Podkamennaja Tunguska, evengi Hatanga lähistel evenkide maal iseäralik looduskatastroof. Teist sellesarnast ei ole inimkonna mälus otseselt talletunud.

Katastroofi põhjuste uurimise algus venis ligi 20 aastat. Siis mindi otsima meteoriidikraatreid ja meteoriite endid. Kumbagi ei ole tänaseni leitud. Seega on Tunguusi meteoriit vaid fiktsioon. Õigem on tarvitada mõiste meteoriit asemel niisuguseid määratlusi nagu Tunguusi nähtus/sündmus/katastroof/fenomen jms.

Saja aasta jooksul on Tunguusi fenomeni kohta kogunenud tohutu kogus kõikvõimalikke uurimistulemusi, mille kokkuvõtlik esitamine Horisondi veergudel on teostamatu ülesanne. Asjaolu, et meteoriite ei ole leitud ning pilt katastroofi tagajärgedest on aukartustäratav, on andnud põhjust püstitada kõikvõimalikke hüpoteese, mis sündmust seletaksid. Tänaseks on neid kogunenud juba seitsmekümne ringis - nii naljakaid ja räigelt spekulatiivseid kui ka tõsiseid, reaalsetel faktidel põhinevaid.

Järgnevalt pisut pikemalt Leonid Kuliku isikust ja tema teenetest Tunguusi katastroofi uurimisel, samuti mõningaist valitud seikadest, Eesti seostest Tunguska nähtusega ning mõningaist tõepärastest ja ekstravagantsetest hüpoteesidest. Kaheksa aastat tagasi ilmus Moskvas Vitali Bronšteni raamat "Tunguusi meteoriit", mis sisaldab üle 500 viite algallikatele. Tema pakutud uurimistööde periodiseeringu olen võtnud aluseks siingi.

30. juuni 1908

Hommikune taevas on päikeseline. Evengid Ivan, Akulina ja Vassili veel magavad, kui neid äratab kõrvulukustav mürin, marutuul lennutab nende kohalt püstkoja, langeb puid. Maapind pillutab neid mitu korda õhku. Akulina ja Ivan kaotavad ehmatusest ning hirmust teadvuse. Põhjapõdrad on kadunud, tükati põleb taiga. Ivan kaotab mitmeks aastaks kõnevõime. Nende püstkoda asub katastroofiala piiri lähedal.

Taevast laskuvat tulelonti märgatakse 600 km tagant. Kaasnenud maavärin purustab aknaid, ahje ning kukutab põlvili hobuseid 80-100 km kaugusel. Inimestel on raske jalul püsida. Irkutskis registreerib seismograaf pindmise maavärina.

1908-1921

Seda ajavahemikku võib iseloomustada kui mitte-midagi-tegemise aega. Tomskis ilmuvas ajalehes Siberi Elu avaldatakse 12. juulil 1980 (ukj) kohaliku ajakirjaniku lugu sellest, et Kanski linna lähedases pooljaamas olevat raudtee kõrvale kukkunud suur meteoriit. Selleks puhuks moodustatud komisjon tuvastab, et sinna pole meteoriiti kukkunud. Lugu ise on suuremas osas kokku valetatud ning tembeldatakse kuulujutuks. On saabunud vaikne aeg.

Ainsaks teadlaseks vist kogu maailmas, kes on asunud koguma faktilisi andmeid, on sel ajal Irkutski magnet- ja meteoroloogiajaama direktor Arkadi Voznessenski. Tema käsutuses on seismogramm, mille põhjal ta arvutab maavärina epitsentri asukoha - vägagi täpselt, nagu hiljem selgub. Aga ka tema vaikib. Ülihuvitava kogutud faktistiku avaldab ta alles 1925. aastal, kui Tunguusi probleem aktualiseerub. Vaikimise põhjuseks on kartus saada diskrediteeritud.

Teadlased ja vaatlejad pingutavad ajusid ühe teise ebatavalise nähtuse seletamiseks: nimelt on hiiglasuurel alal, alates Jenissei jõe pikkuskraadist kuni Iirimaani ning Lõuna-Soomest Põhja-Kaukaasiani esinenud väga valged ööd, kirevates värvitoonides eha-koidikuvööndi taevas, katkematud väljad helkivaid ööpilvi. Nende nähtuste kulminatsioon langes 1908. aasta juuni lõpu- ja juuli alguskuupäevadele.

Sarnaseid nähtusi oli maailmas vaadeldud ka 1885. aastal, pärast Krakatau vulkaani plahvatust, mis põhjustas kümnete tuhandete inimeste hukkumise. Krakatau plahvatus toimus aastal 1883, seega 125 aastat tagasi. Anomaalseid optilisi nähtusi seletati siis vulkaanist välja paiskunud tolmumasside hajumisega kõrgatmosfääris. Aga nüüd?

1908. aastal täheldati kõnealuseid ilminguid ka Tartus. Eriti huvitav tähelepanek on saadetud Elvast, kus ilmavaatleja B. Sreznevski kirjeldab purpurvärvides taevast pärast päikeseloojangut juba 23. ja 24. juunil.

Hea on see, et neid erilisi anomaalseid optilisi nähtusi ei teadnud tollal keegi seostada Tunguusi katastroofiga, seega on neid kirjeldatud viimasest sõltumatult.

1921-1927

Koletu suurt Tunguusi meteoriiti asub otsima Eestis sündinud mees Leonid Kulik.

Kulik sündis 19. augustil 1883. aastal Tartus. Endise pagendatuna töötas Kulik Uuralites metsaülema abilisena ning osales paar kuud akadeemik Vladimir Vernadski ekspeditsioonis. Vernadski eestkostel anti Kulikule luba elada ja töötada Peterburis. Siis oli aasta 1913. Kulikust sai 30-aastasena üks vanemaid üliõpilasi Peterburi ülikoolis ning samas anti talle ka ametikoht Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia Mineraloogia Muuseumis.

1921. aastal luuakse Vernadski initsiatiivil Teaduste Akadeemia juurde Meteoriitide Osakond. Kulikule eraldatakse raha ning ta läheb koos abilisega ekspeditsioonireisile, et korjata kokku meteoriidid, mille kohta on laekunud teateid. Selle reisi ajal saab Kulik täpsemat teavet Tunguusi katastroofipaiga kohta. Luureandmed taskus, hakkab Kulik ette valmistama ekspeditsiooni Siberisse.

Selles ajavahemikus leitakse anomaalselt valgete ööde otsene seos Tunguusi sündmustega.

1927-1939

Leonid Kuliku kõvakäelisel juhtimisel toimuvad ekspeditsioonid aastatel 1927, 1928, 1929-1930, 1939. Kulik võtab ette meeleheitlikke katseid meteoriidi leidmiseks. Puuritakse rabalehtrites, mis tema arvates on tekkinud meteoriitide kukkumisest. Mahapaisatud metsaalast tehakse aerofotod, viiakse läbi geodeetiline mõõdistamine, küsitletakse pealtnägijaid.

Need on ekspeditsioonides osalejatele ihuliste ja hingeliste kannatuste ajad. Mitmed neist ka haigestuvad ning nad tuleb transportida haiglaravile.

Üks eredamaid episoode on järgmine. Kulik on veendunud, et 30-meetrise läbimõõduga ümarik auk rabaserval ongi meteoriidikraater. Ta käsib töölistel kaevata kraavi, mille pikkuseks saab 42 meetrit ja sügavuseks 4 meetrit, et juhtida vesi august madalamasse orundisse. Kui vesi on ära voolanud, ilmub augu põhjas nähtavale normaalses asendis olev puukänd. See asjaolu Kulikut ei heiduta. Ta annab käsu alustada puurimist. See on käsitsipuurimine ja ääretult raske. Kolm töölist lahkuvad, ülejäänutel tuleb edasi puurida. Üks kolmest lahkunust esitab Vene NFSV Teaduste Akadeemiale Kuliku kohta kaebuse. Kulik on sunnitud koostama täpse seletuskirja tööde kohta ning selgitama, et kaebaja on ise valetaja.

1929.-1930. aasta ekspeditsioonil on Kulikul abilisena kaasas noor astronoom Jevgeni Krinov. Kord talvisel ajal saab Krinov koos kaaslasega ülesande viia kollektsioonid hobutranspordiga 80 km kaugusel asuvasse Vanavara postkontorisse. Mehed asuvad teele sulailmaga, aga kohale jõudes on külma 40 kraadi. Krinovil külmub suur varvas, mis tuleb amputeerida veel kaugemal asuvas rajoonikeskuse haiglas. Seal on Krinovil aega mõelda. Naasnud laagrisse, üritab ta Kulikule tõestada, et rabaaugud ei ole meteoriitide tekitatud ning puurimise võiks lõpetada. Sellise avalduse peale vallandab Kulik Krinovi töölt ning annab käsu asuda kohe koduteele.

Olgu lisatud, et 1949. aastal ilmub trükist Krinovi raamat "Tunguusi meteoriit". Konflikti Kulikuga ta selles ei maini, mina olen sellest kuulnud n-ö kuluaarides. Palju aastaid tagasi, kui me Krinoviga Ussuuri taigas lõkke ääres istudes teed rüüpasime, veeres jutt Tunguskale. Küsisin siis temalt, kas konflikt Kulikuga on tõsilugu ja miks seda raamatus mainitud pole. Krinov kinnitas, et raamatu käsikirjas oli see olemas, kuid toimetaja rookis selle välja põhjendusega, et Nõukogude teadlaste vahel ei saa põhimõtteliselt konflikte olla. Vitali Bronšten väidab, et Kulik olevat lõpuks tunnistanud Krinovi õigust ning käinud vabandamas.

1930. aastal pakub maailma teises otsas tegutsev Ameerika astrofüüsik Harlow Shapley Tunguusi katastroofi tekitajaks Maad tabanud komeedi. Sedasama tõestab 1934. aastal ka Inglise meteoroloog Francis John Whipple.

Otsitakse üles paljud barogrammid Venemaa meteojaamadest. Mikrobarogrammid 30. juuni kohta leitakse Inglismaa ja veel teistegi riikide meteojaamadest.

1939. aasta ekspeditsioon jääb Kulikule viimaseks. See on kõigest 5-liikmeline, teiste hulgas ka Kuliku geoloogiks õppinud tütar Jelena (sündinud 1910). Kulik püüab ikka veel leida meteoriiti, kuid tulemusteta.

Alanud Teine maailmasõda katkestab uurimistööd, sest Kulik astub rahvakaisteväkke, saab haavata ja langeb sakslaste kätte vangi. Vangilaagris puhkeb tüüfus. Ka Kulik haigestub ja sureb 1942. aastal.

Jevgeni Krinov on iseloomustanud teda kui kangekaelset ja jämedat sõnapruuki kasutanud inimest. Geoloog Vronski meelest olid Kuliku juhtimisvõtted despootlikud. Leonid Kulik on kahtlemata olnud suur tegija Tunguusi fenomeni uurimise algatamisel ja teostamisel. Evenkide seas muutus Kulik legendaarseks Ljutše'ks - nii kõlab nimetus venelane evengi keeles.

1946-1957

NSVL TA Meteoriitide Komitee vahendid suunatakse 1947. aasta veebruaris Kaug-Idas toimunud raudmeteoriidisaju uurimiseks.

Teaduslikku ulmet viljelev kirjanik Aleksandr Kazantsev avaldab raamatu pealkirjaga "Plahvatus", kus ta väidab, et Tunguskal oli tegemist maapinna kohal toimunud tuumaplahvatusega, mille põhjustas Maa-välises kosmoselaevas tekkinud rike. Kazantsev alustab tormilist propagandat oma hüpoteesile toetuse saamiseks. Moskva planetaariumis hakatakse Kazantsevi koostatud stsenaariumi kohaselt korraldama teatraliseeritud etendust. Kired kasvavad, sest tuumapommiajastu on just alanud. Osa rahvast hakkabki uskuma, toetajaid ilmub ka kompartei nomenklatuuri hulgast.

Olgu lisatud, et 1999. aastal ilmutab ajaleht NLO (UFO) sensatsioonilise uudise selle kohta, et 1949. aastal korraldati Nõukogude Liidu salateenistuse NKVD ülema Lavrenti Beria isiklikul käsul salajane ekspeditsioon Tunguskale, kontrollimaks versiooni võimalikust tuumaplahvatusest. Kõik saadud andmed jäid rangelt salastatuks, info ekspeditsiooni toimumise kohta pärineb ühelt osalejalt S. Potapovilt.

1958-1968

Käivituvad uued ekspeditsioonide seeriad. Esiteks NSVL TA kolm ekspeditsiooni aastail 1958-1962. Teiseks luuakse Tomski Ülikooli ja Tomski Meditsiiniinstituudi õppejõudude ja üliõpilaste poolt ühendus nimetusega Omaalgatuslik Kompleksekspeditsioon ehk OKE. See ühendus korraldab aastatel 1959-1968 kümme ekspeditsiooni. Koostatakse kaks artiklite kogumikku. OKE hakkab Tunguusi katastroofialal tõeliselt ilma kujundama.

1959. aastal ilmub Tunguskale Aleksei Zolotov, geofüüsik Baškiiriast. Ta on nakatunud Kazantsevi lugudest maavälise kosmoselaeva hukkumisest tuumareaktori plahvatuse tagajärjel ning üritab seda tõestada radiatsioonitaseme mõõtmistega. Mõõtmistulemused ei kinnita kõrgemat radiatsioonitaset. Paari akadeemiku toetusel õnnestub tal kaitsta väitekiri Tunguusi teemal ja talle omistatakse kandidaadikraad. Zolotovi mitmeaastane töö on kokku võetud raamatus "1908. aasta Tunguusi katastroofi probleem", milles leidub palju huvitavat ja asjalikku andmestikku. Zolotov hukkub traagiliselt 1995. aasta ühel oma plaanilisel geofüüsikalisel ekspeditsioonil, kui röövlibande ründab laagrit. Tema kehalt leitakse 11 noahaava.

1969-1992

OKE ekspeditsioonid suurendavad haaret. Tehakse kõikvõimalikke vaatlusi ja mõõtmisi. Katastroofi ajal mahapaisatud metsa pindala on ligi 2200 km². Täpsustatakse selle ala kontuure. Need omavad bilateraalset sümmeetriat ja ala saab nimetuseks Tunguusi liblikas. "Liblikat" modelleeritakse teoreetiliselt ja katsetega laboris. OKE otsib ja leiab: puude juurdekasvu kiirenemine pärast katastroofi; leitakse mutatsioonid harilikul männil jne. OKE publitseerib veel kümme artiklite kogumikku.

1984. aastal organiseerib Tunguskale ekspeditsiooni Ukraina TA Meteoriitide Komitee, kes kutsub eestlasi ettevõtmises osalema. Eesti annab oma panuse Tunguusi probleemi lahendamisesse. Ukrainlastega liitub rühm koosseisus Mari Reitalu, Fred Jüssi, Avo Kärber, Ülo Kraan, Henn Tõnisson, Saima Gordejeva, Avo Zupping. Ukrainlaste programmis on peamiselt mikroskoopiliste aineosakeste (kerakeste) otsimine 1908. aasta turbakihist ning mineraalpinnasest.

Puude juurdekasvu kiirenemine võib olla tingitud mitmest põhjusest - noortel puudel on olnud kasvuks rohkem valgust või on tulekahjust tekkinud tuhk olnud väetiseks või on neid väetanud Tunguusi keha aines. Katastroofi alal tuvastatakse paljude mikroelementide osaliselt suurem sisaldus pinnases. Imiteerides oletatavaid mikroelementide suhteid komeedi tuumas, koostavad füüsikud Dmitri Murašov, Sokrat Golonevski ja Vitali Stepanok vastava väetisesegu, mida katsetatakse kahe kolhoosi kartulipõllul. Ühes kolhoosis kogutakse väetatud põllult 202, kontrollpõllult 138 ts/ha. Teises kolhoosis vastavalt 198 ja 139 ts/ha. Niisugune on Tunguusi katastroofi positiivne tulem. Katsed kartulipõllul tehti 1982. aastal ja ma ei tea, kas väetatud kartuleid ka keegi süüa julges või mis sellest katsest edasi sai.

1993-2008

Maailmas suureneb huvi Tunguusi probleemi vastu. Põhiline suund on tuvastada Tunguusi keha materiaalsed jäänused. Itaallased on alustanud katastroofis ellujäänud okaspuude vaigu uurimist, et leida vaigust sinna kapseldunud osakesi. Peenhajuse aine otsinguid on jätkanud ukrainlased koos prantslastega. Jätkunud on ka OKE ekspeditsioonid.

30. juuni 2008

Seis on järgmine. Kontrollitud ja kõrvale heidetud eksootilise sisuga hüpoteese on kümneid:

• antiaine kamaka annihilatsiooniprotsess,

• pisimõõtmetega, kuid suure massiga musta augu läbilend Maast,

• Päikesest pärit ja magnetväljadega stabiliseeritud seisundis oleva plasmakogumi ehk plasmoidi sisenemine atmosfääri,

• hiiglaslik elektrisäde meteoriidi ja maapinna vahel,

• maakoore tektooniliste pingetega seotud nähtus - lendava helenduva kera (keravälgu analoogi?) plahvatus.

Alles jääb ikkagi komeedi kokkupõrge Maaga. See seletab üsna hästi ära kõik ilmingud, kaasa arvatud erakordselt valged ööd ja helkivate ööpilvede esinemise laial alal juba enne karastroofi. Komeeti ei saanud avastada enne, sest see lähenes Maale Päikese poolt. Komeedi saba on alati suunatud Päikesest eemale ning seetõttu takerdus sama aines (tolm, gaas) kõrgatmosfääris enne komeedi "porisest lumepallist" koosneva tuuma päralejõudmist.

Komeedi tuuma lõplik plahvatuslik pihustumine toimus ca 5-7 kilomeetri kõrgusel. Ballistiline ja lõpp-plahvatuse lööklaine purustasid taiga. Kiirguse toimel söestusid puude peened oksad ning tekkisid tulekahjukolded. Katastroofi põhjustanud koguenergia võib hinnata võrdseks umbes 10 000 Kaali meteoriidiga.

Minul tekib sel taustal küll küsimus, kas Kaali "sutsakas" oli ikka nii võimas katastroof, et see kajastub kogu Põhja-Euroopa kultuuriruumi mütoloogiates. Ehk on tegu võimendatud spekulatsioonidega. Või kui siis just ei sattunud nii, et Kaali meteoriidi langemine toimus juhuslikult ühel ajal kuus minutit kestnud täieliku päikesevarjutusega Kaalis aastal 502 eKr.

Lõpetuseks veel üks hüpotees, mida pole kontrollitud ega ümber lükatud. Nimelt on Siber teada-tuntud sääserikas kant. Ja 1908. aasta 30. juuni hommikul kogunes hirmsuur sääseparv, mis küttis õhu nii kuumaks, et põles plahvatuslikul moel ära. Sellest ka kõik tagajärjed.

Leonid Kulik

• Sündis 19. augustil 1883, seega 125 aastat tagasi Tartus

• Õppis Peterburi metsandusinstituudis ja Kaasani ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas

• Osales Vene-Jaapani sõjas (1904-1905)

• Istus revolutsioonilise tegevuse pärast vangis

• Osales Esimeses maailmasõjas

• Pärast Esimest ilmasõda õpetas Tomskis mineraloogiat

• 1920 asus tööle Peterburi mineraloogiamuuseumi ja pühendus meteoriitide uurimisele

• 1921 tehti talle ülesandeks tuvastada ja uurida läbi kõik meteoriidid, mis Nõukogude Liidu territooriumile langenud

• Oli üleüldse esimene teadlane, kes Tunguska plahvatuse epitsentrisse jõudis (1927)

• Korraldas Tunguska piirkonda ühtekokku neli ekspeditsiooni

• Suri 24. aprillil 1942 Saksa vangilaagris

• Kuliku nime kannab asteroidide vöö asteroid 2794 Kulik (1978 PS3), mille tema järgi nimetas avastaja Nikolai Tšernõhh

• Kuliku nime kannab ka üks Kuu kraater

Ülo Kestlane (1943) on Tallinna Tehnikakõrgkooli laboriinsener. Osalenud enam kui kolmekümnel meteoriitikaekspeditsioonil Nõukogude Liidus ja Eestis, ise organiseerinud ja juhtinud neist pooli. Uurinud meteoriidikraatrite ehitust, tuvastanud meteoriidisajud neljas piirkonnas (Moskva oblastis ja Siberis). Huvitunud ühtviisi nii geoloogiast, astronoomiast kui arheoloogiast.