Vene ja mitte ainult vene poliitilises ja kirjanduslikus keelepruugis on ammusest ajast kinnistunud väljend Potjomkini küla. See tähistab näilist heaolu, soovi ilustada reaalsust ja pakkuda soovitut tegelikkuse pähe. Kuigi väljend ise pärineb paarisaja aasta tagant, ehitatakse Potjomkini külasid jätkuvalt tänapäevalgi. Ehk poleks päris vale rääkida Potjomkini külast ehk soovitu ja tegelikkuse vahekorrast ka hiljuti uue presidendi saanud Venemaa võimujaotuse kontekstis.
Väljendi teke on seotud Grigori Aleksandrovitš Potjomkiniga, kes oli üks tuntumaid Vene ühiskonnategelasi mitte ainult Katariina Suure valitsusajal aastail 1762-1796, vaid kogu 18. sajandil, mida Aleksandr Puškin on iseloomustanud kui Vene ajaloo kõige romantilisemat aastasada.
Tavaline algus
Grigori Potjomkini lapsepõlv oli täiesti tavaline, tüüpiline tolle epohhi vene aadlinoorukile. Ta sündis 13. (ukj 24.) septembril 1739. aastal mitte väga jõukas aadliperekonnas. Erupolkovnikust isa suri, kui Grigori oli seitsmene. Teda kasvatas esialgu ema, aga kui pere kolis Moskvasse sugulaste juurde, saadeti poiss erapansioni.
1755. aastal, kui Grigori oli 15-aastane, pandi ta kirja ratsakaardiväkke, aga juba järgmisel aastal astus ta gümnaasiumi, mis tegutses äsja (1755) asutatud Moskva ülikooli juures. Meelitamaks ülikooli aadlikke, pakkus valitsusvõim neile soodustusi: õpinguid ülikoolis arvestati kui teenistust sõjaväes.
Juba ülikoolis avaldus Potjomkini eriline loomus, milles kombineerusid mugavusearmastus, ohjeldamatu energia ja töökus. Potjomkinit, kes näitas üles erilist võimekust teadustes, eriti teoloogias, kirjanduses ja ajaloos, esitleti 1757. aastal koos teiste tublimate üliõpilastega keisrinna Jelizaveta Petrovnale. Ometi heideti ta 1760. aastal loengutest puudumise tõttu ülikoolist välja. Potjomkin, kes omas suurepärast mälu, suutis erakordselt kiiresti lugeda ning loetu ka omandada, säilitas siiski ka edaspidi huvi teaduse vastu, tegeles meelsasti enesetäiendamisega ning valdas saksa, prantsuse, kreeka, vanaslaavi ja ladina keelt.
Ülikoolist välja heidetud Potjomkin ilmus oma ratsakaardiväepolku, kus ta alustas sõjaväelase karjääri vahtmeistrina (allohvitseri auaste kaardiväes) ning imperaator Peeter III onu, Holsteini printsi Georgi adjutandina.
Peadpööritav tõus
Potjomkini peadpööritav karjäär algas pärast seda, kui ta oli osalenud 1762. aasta 28. juuni riigipöördes, mis tõi võimule Katariina II. Kuni tänaseni pole täpselt teada, milline Potjomkini roll tolle ammuse suveöö sündmustes oli. Otsustavaks sai ilmselt tema sõprus vendade Grigori ja Aleksei Orloviga, kes olid riigipöörde põhitegijad. Seda, et Potjomkini osa polnud siiski teisejärguline, kajastab Katariina II kiri, mis on kirjutatud endisele soosikule krahv Stanisław August Poniatowskile kohe pärast riigipööret: "Ratsakaardiväes juhtisid ... ohvitser Hitrovo ja ... allohvitser Potjomkin kõike arukalt, julgelt ja tegusalt." Sellest, et Katariina II tundis ja usaldas Potjomkinit, räägib ka asjaolu, et Potjomkin sattus nende eriti usaldusväärsete isikute hulka, kelle Katariina II ja Orlovid valisid välja täitma vägagi delikaatset ülesannet - valvama võimult kõrvaldatud imperaator Peeter III-t. Missioon jõudis lõpule kukutatud valitseja tapmisega, mille mitte küll osaliseks, ent tahtmatuks tunnistajaks oli ka Potjomkin.
Atleetliku kehaehitusega, taibukas, energiline, kärmas ja haritud ratsakaardiväelane tõmbas endale uue valitsejanna tähelepanu. Nagu kõiki riigipöördes osalenuid, tänati tedagi heldelt: korneti auastmest üle hüpates tehti temast kohe ratsakaardiväe alamporutšik, millega kaasnes ühtlasi õukondlik kammerjunkru tiitel ning 400 pärisorist talupoega. Aga mis kõige tähtsam - ta lülitati valitsejanna isiklike sõprade kitsasse ringi, kus ta oma hariduse ja mõistusega eriliselt silma torkas.
Potjomkin hakkas karjääriredelil kiiresti tõusma. Ta jätkas sõjaväeteenistust, ent 1763. aastal sai Potjomkinist ühtlasi Püha Sinodi ülemprokuröri abiline. 1768. aastal omistati talle tõelise kammerhärra õukonnatiitel, mis vastas kindralmajori auastmele maavägedes, ning Potjomkin lahkus kaardiväeteenistusest. Ilmselt jäi aga õukonnaelu ausameelsele ja võimekale aadlikule siiski liiga ahtaks, nii et kui puhkes järjekordne Vene-Türgi sõda (1768-1774), suundus ta vabatahtlikult lahinguväljale. Hoolimata sellest, et oli trauma tõttu ühest silmast peaaegu pimedaks jäänud, osales Potjomkin pea kõigis selle sõja tähtsamais lahinguis ning tõusis sõja lõpuks kindralporutšikuks.
Keisrinna soosik ja sõber
1770. aastal, kui Potjomkin oli sõjaväljalt puhkusel, võttis valitsejanna ta Talvepalees auavaldustega vastu. Potjomkinil lubati asuda temaga kirjavahetusse. Keisrinna huvitatus kasvas pidevalt, ta jälgis tähelepanelikult Potjomkini sõjaväelist karjääri ning palus oma kirjades, et too ilmaasjata eluga ei riskeeriks. Nähtava rahuloluga on ta Potjomkini sõjalisi kangelastegusid maininud ka kirjas Voltaire'ile.
1773. aasta lõpul andis Katariina II ühes kirjas otseselt mõista, et vajab Potjomkinit kui tarka, otsustusvõimelist ja võimekat inimest, kellele tugineda ja toetuda õukonnarühmituste vaibumatus võitluses. 1774. aastal saabuski 34-aastane kindralporutšik Peterburi ja temast sai peagi mitte ainult 45-aastase vananeva valitsejanna armuke, vaid ka sõber, lähim kaastööline ja usaldusisik. Et kas või väliselt säilitada sündsust, omistas Katariina II Potjomkinile 1774. aasta märtsis kindraladjutandi auastme, mis lülitas ta valitsejanna lähemate usaldusväärsete kaastööliste ringi ning võimaldas avalikult õukonnas viibida.
Kõik Katariina II soosikud said endale Talvepalees erilised ruumid, mida valitsejanna isiklike eluruumidega ühendasid spetsiaalsed trepid. Keegi neist ei julgenud siiski kutseta Katariina juurde siseneda, kohtamisaja määras valitsejanna. Suhtlemine soosikutega käis kirjakeste vahendusel.
1774. aasta aprillis kolis ka valitsejanna uus soosik spetsiaalselt tema jaoks kohandatud ruumidesse Talvepalees. Keisrinna hommikud algasid kirjakeste saatmisega "kallile Grišakesele". Neis muretses Katariina hoolitsevalt tema tervise pärast, uuris, kas Griša armastab teda endiselt. Katariina kirjakesed, mida õukonnateenrid mitu korda päevas adressaadini toimetasid, on täis kirge ja armastusavaldusi: "... armas, imeilus, tark, vapper, julge, ettevõtlik, lõbus. Kas sa tead, et sul on kõik need omadused, mida ma armastan?"; "Mu armas iludus, kellele ei sarnane ükski kuningas, ma tahan olla su vastu armas ja hell."; "Armas, kui õnnelikud on tunnid, mis ma veedan sinuga ... ma pole ealeski olnud nii õnnelik kui sinuga." Ühest sellisest kirjast (neid on säilinud üle saja) võib lugeda järgmist: "Grišake, hindamatu, ainulaadne, armsaim maailmas, ma armastan sind tohutult ja üle mõistuse, armas sõber; suudlen ja emban sind hinge ja kehaga, mu kallis mees." Need viimased ei ole tõenäoliselt lihtsalt hellad sõnad, millega armastajad sageli teineteiste poole pöörduvad. Paljud uurijad peavad õigeks versiooni, mille järgi toimus 1774. aastal keisrinna ja Potjomkini salajane laulatus ning 1775. aastal sündis neile tütar Jelizaveta Tjomkina - Katariina II viimane, viies laps. Vene aadlikel oli tavaks anda oma väljaspool ametlikku abielu sündinud lastele perekonnanimi, mis moodustati nende perekonnanime teisest poolest. Näiteks oli Katariina II sekretäri, Vene haridussüsteemi looja ja kindralfeldmarssal Ivan Trubetskoi vallaspoja Ivani perekonnanimeks isa perekonnanime teine pool - Betskoi.
Potjomkini mõju ja kaal riigiasjades kasvasid silmanähtavalt. Talle omistati hulk auameteid ja tiitleid: kindral en chef, valitsejanna nõuandja sõjaasjanduses, sõjakolleegiumi (sõjaministeeriumi eelkäija) president, Vene kergeratsaväe ja irregulaarvägede (kasakate) komandör. Vene-Türgi sõjas 1787-1791 oli Potjomkin Vene armee ülemjuhataja. Ta tõsteti krahvi seisusesse ja Katariina II palvel omistas Austria keiser Joseph II talle 1776. aastal Püha Rooma keisririigi vürsti tiitli. 1783. aastal, pärast seda, kui Venemaaga oli ühendatud Krimm, mida Vene traditsioonis kutsuti kaua Tauriaks, sai Potjomkin vürsti tiitli, mida Venemaal anti harvadel juhtudel ning üksnes eriliste teenete eest, samuti austusväärse lisandi Tauria oma senisele perekonnanimele.
Ja isegi siis, kui keisrinna tunded Potjomkini kui mehe vastu jahenesid ja tema koha keisrinna südames ning voodis hõivasid uued noored iludused, ei vähenenud sugugi Potjomkini mõju ja kaalukus riigiasjades ega kahanenud keisrinna usaldus tema vastu. Enamgi veel - teatud määral suutis Potjomkin oma kontrolli alla võtta isegi keisrinna elu selle delikaatse sfääri. Praktiliselt kõik Katariina II soosikud, kes järgnesid Potjomkinile, välja arvatud Platon Zubov, teenisid enne seda Potjomkini adjutantidena.
Kaugel lõunas
Nagu ilmneb keisrinnale tehtud ettekannetest, huvitasid Katariina II ettevõtlikku ja energilist usaldusalust vägagi küsimused, mis olid seotud Vene impeeriumi lõunapiiridega. Potjomkinit peetakse üheks kuulsa, küllaltki suurejoonelise ja samal ajal piisavalt avantüristliku nn kreeka projekti autoriks. Kõnealune kava nägi ette jagada Türgi valdused Balkanil ja Lähis-Idas ning luua kaks riiki. Neist esimene pidi olema sõltumatu Kreeka või Ida impeerium, mille pealinnaks Istanbul (Konstantinoopol). Selle etteotsa pidi saama üks Katariina II lapselastest, kellele juba varakult pandi asjakohane ja paljuütlev nimi Konstantin, mis seostus kõige otsesemalt Rooma imperaatori Constantinus I Suurega, kes 4. sajandil asutas Bütsantsi impeeriumi pealinna. Teine riik - Venemaast sõltuv Daakia - pidi ühendama Bessaraabia, Valahhia ja Moldaavia alad, seega tänapäeva Rumeenia ja Moldova.
Erilises keisrinnale esitatud ettekandes andis Potjomkin üksikasjaliku ülevaate oma plaanist vallutada Krimm, kust mitmete aastasadade jooksul olid lähtunud laastavad ja verised kallaletungid Venemaa lõunapiirkondadele - Krimmi tatarlaste viimane rünnak toimus 1769. Aastatel 1768-1774 peetud Vene-Türgi sõda viiski Krimmi ja Musta mere põhjaranniku liitmiseni Venemaaga. Krimmi saatuse otsustas lõplikult Katariina II 1783. aasta manifest Krimmi ühendamisest Venemaaga. Manifesti teksti koostas Potjomkin. Keisrinna otsus määrata just nimelt Potjomkin äsjaühendatud maade asevalitsejaks näib loogiline ja mõistetav. 1776. aastal saigi Potjomkin Novorossia kindralkuberneriks. 1783 nimetati piirkond ümber Jekaterinoslavi kubermanguks.
Maade asustaja
Novorossia kuberner võttis asja käsile talle omase laia haarde, ammendamatu energia ja ettevõtlikkusega, säästmata talle omaselt riigi raha, mida talle jagati peaaegu piiramatult, omaenese tööd ja alluvate elusid.
Eelkõige oli tarvis asustada seni asustamata alad, mida oli õnnistatud viljaka pinnasega, kus mustmullakihi paksus ulatus kohati 1,5 meetrini. Kuid neil aladel oli seni olnud soise, asustuseks sobimatu piirkonna kuulsus. Uute maade kiireks asustamiseks kutsus Potjomkin Krimmi välismaiseid koloniste, vanausulisi, ilmalike ja kiriklike võimude eest välismaale põgenenuid, erusoldateid ja isegi desertööre, kellele Krimmi asumise korral lubati armu anda. Uude kubermangu saadi asukaid ka määramise teel. Mõisnikele jagati seal tohutuid maavaldusi tingimusel, et nad viivitamatult asustavad need maad oma pärisoriste talupoegadega, vastasel korral ähvardas neid suur trahv. Teistest kubermangudest pärit põgenenud pärisorjadele tuli Krimmis varjupaika anda.
Asevalitseja kantseleist saabusid üksteise järel ettekirjutused ehitada vabrikuid telliste ja katusekivide tootmiseks. Asutati Sevastopol, Simferopol, Nikolajev, Herson, Stavropol, Jekaterinoslav ja mitmed teised linnad. Tööle pandi koolid, trükikojad, ehitati teed, rajati viinamarjapõllud ja aiad, arendati siidikasvatust.
Erilist tähelepanu pööras asevalitseja Jekaterinoslavile (Dnepropetrovskile) - linnale, mis pidi kujunema uue kubermangu pealinnaks ja austusavalduseks Katariina II-le. Asevalitseja projekteeris 200-ruutverstase (1 verst = 1,0668 km) pindalaga linna ja tahtis sinna rajada 12 vabrikut, börsi, teatri, muusikaakadeemia, ülikooli. Lisaks veel ka grandioosse kiriku, Roomas asuva Püha Peetruse katedraali koopia, mis pidi tulema ühe arssina (71,12 cm) võrra pikem kui originaal. Linna tänavaid, mille laius vähemalt 30 sülda (1 süld = 2,1335 meetrit), pidid ääristama korralikud kivimajad.
Suur osa sellest, mida tema vürstlik hiilgus plaanis, jäigi ainult paberile. Ja mitte ainult seepärast, et Potjomkinil oli kombeks tegeleda paljude asjadega korraga ja jätta need lõpuni viimata, vaid eeskätt seetõttu, et 1787 vallandus uus Vene-Türgi sõda. Potjomkin suri oktoobris 1791, natuke enne sõja lõppu sama aasta detsembris.
Laevastiku rajaja
Uskumatult kiiresti rajas asevalitseja Sevastopolis ja Inguli jõe suudmes (hiljem ehitati siia, Nikolajevi linna, Venemaa suurim laevaehitustehas) sõjalaevastiku. See laevastik mängis järgnenud Vene-Türgi sõjas vägagi tähtsat rolli vaatamata sellele, et ehitati palavikulise kiirusega ja osalt ebakvaliteetsetest materjalidest.
Reisikorraldaja
Potjomkini administratiivse tegevuse omamoodi kõrgpunktiks asevalitseja kohal kujunes 1787. aastal Katariina II kuulsa reisi organiseerimine äsjaühendatud aladele - Ukraina lõunaossa ja Krimmi. See ettevõtmine polnud hoopiski lõbureis. Reisi kavandades oli keisrinna peaeesmärk näidata Euroopa riikidele ja Türgile, kellega oli arenemas uus konflikt, et Vene impeerium on kindlalt ja igaveseks kinnitanud kanna Mustal merel, mida veel hiljuti peeti Osmanite impeeriumi sisemereks. Lisaks sellele pidi reis andma nii liitlastele kui vastastele ülevaate Venemaa ja tema valitsejanna võimsusest ning rikkusest. Just seepärast kutsuti reisil osalema Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaatilised esindajad ning lepiti kokku, et reisiseltskonnaga liitub ka Austria keiser Joseph II, kes sel ajal oli Katariina II liitlane. Mitte ilmaasjata ei eraldanud riigikassa reisi organiseerimiseks tohutut summat - 15 miljonit rubla.
Potjomkinil oli, mida näidata, aga nagu iga Venemaa administratiivjuht teadis ta suurepäraselt, et pole piisav, kui midagi on hästi tehtud. Tehtut tuleb osata kõrgemate ülemuste silmis ka väärilisel viisil esitleda. Nii hakkas ta eesseisvaks sündmuseks aktiivselt valmistuma. Reisi marsruut oli detailselt läbi töötatud ning asevalitsejale hästi teada, mis tunduvalt kergendas tema tööd. Ta andis korralduse, et kogu põhimarsruudi ulatuses tuleb tee äärde kõikidesse sobivatesse kohtadesse 10 sülla ulatuses külvata nisu. Linnades tuli nende tänavate äärde, mida mööda külalised pidid sõitma, ehitada eriti uhked majad ja poed. Kiievist lõunasse kulgeva tee äärde ehitati neisse kohtadesse, kus keisrinna koos saatjaskonnaga pidi öömajale jääma, ajutised lossid, kuhu toodi kohale mööbel, peeglid, nõud, toiduvarud jne. Kõikjale püstitati triumfikaared, teeäärsete metsade ja võsade kujundamiseks toodi Inglismaalt spetsiaalselt kohale aednikud, kes muutsid need inglise stiilis parkideks. Kõikide linnade kõikidel tänavatel, kust keisrinna pidi läbi sõitma, tuli valgendada majad, parandada katused ja aiad, akende ette riputada korralikud kardinad. Tervituseks aeti kohale ümberkaudsete külade talupojad, loomulikult parimais rõivais. Politsei pidi jälgima, et ei tõstetaks toidukaupade ja jookide hindu. Kokkuvõttes ei võtnud asevalitseja ette midagi erilist, vaid tegutses stiilis, mis on olnud Venemaa kohalikele võimudele omane läbi aegade, olenemata sellest, kas tegu on kuberneri või oblastikomitee sekretäriga.
Reisiseltskond
Reis meeldis Katariina II-le väga. Aladel, mis veel hiljuti olid peaaegu inimtühjad, seisid iga 20-30 versta järel jõukad külad. Piirkonnas elas kokku juba üle 700 000 inimese.
Hersonis lasti Katariina II ja Joseph II juuresolekul vette kaks liinilaeva ja üks fregatt. Kõige efektsemaks vaatepildiks reisiseltskonnale kujunes juba üsna jõukas Sevastopol koos võimsa, äsjaehitatud laevastikuga: 3 liinilaeva, 12 fregati, 20 väiksema laeva, 3 pommituslaeva ja 2 süütelaevaga, mis seisid reidil.
Katariina II jäi reisiga rahule, laskis Potjomkinile ehitada Peterburi luksusliku Tauria palee ja vermida tema auks mälestusmedali.
Peagi puhkenud 18. sajandi viimane Vene-Türgi sõda aastail 1787-1791, mis lõppes Vene vägede võiduga, hoolimata sellest, et Venemaa pidi sõdima kahel rindel, nii Türgi kui Rootsi vastu, tõestas kõige ilmekamal moel, et kui Potjomkin ka ilustas tegelikkust, siis üksnes neis piirides, mis Venemaal kombeks, ning tema edusammud uute alade ühendamisel Venemaaga olid täiesti reaalsed. Kust siis ikkagi pärineb müüt olematutest Potjomkini küladest?
Müüt ja tegelikkus
Kümme aastat pärast kõnealust reisi ilmus Hamburgi ajakirjas Minerva anonüümse autori kirjutiste sari, mis kõneles vürst Potjomkini elust ja tegevusest, muu hulgas ka Novorossia kubernerina. Peagi anti artiklid välja eraldi raamatuna, mis tõlgiti inglise ja prantsuse keelde ning üllitati ka Venemaal. Üsna kiiresti õnnestus välja selgitada, et nende autoriks oli Saksi saatkonna sekretär Peterburis Georg von Helbig.
Helbig saabus Venemaale 1787. aastal ega osalenud keisrinna reisil lõunasse. Tema piiritu uudishimu ja huvi igasugu kuulujuttude vastu, mida ta kogus ja aktiivselt oma tegevuses kasutas, tõlgendades neid hiljem üsna omapäraselt, kutsus esile Katariina II pahameele ja keisrinna saavutas tema tagasikutsumise Peterburist. Üllitades Hamburgi ajakirjas oma märkmed, jäi Helbig endale truuks ja alustas oma kirjatööd püüdlikult kuulujuttudest, mis ta Peterburis oli kogunud. Seda enam, et kuulujuttudest puudust ei tulnud - neid levitasid aktiivselt Potjomkini mitteheasoovlikud vastased rivaalitsevatest õukonnarühmitustest.
Helbig, kes päris hästi ei kujutanud ette kõiki neid põhjusi, miks keisrinna oma sõidu ette võttis, kirjutas, et reis sai teoks keisrinna uue soosiku Aleksei Jermolovi survel. Tegelikkuses ei olnud sel mehel, nagu ka enamikul Katariina II ülejäänud favoriitidel, mingit reaalset võimu. Helbigi järgi olla aga keisrinna uus armsam, lähtudes soovist kõigutada Potjomkini positsiooni, veennud valitsejannat minema reisile, et veenduda: Novorossia asevalitseja on kehv administraator ja riigivaras. Edasi kuulutab Helbig, nagu oleks ärakohkunud Potjomkin püüdnud varjata tohutu koguse riigiraha raiskamist. Nii käskinudki ta püstitada kaugematesse paikadesse Dnepri kallastele, kust reisiseltskond pidi laevadel mööduma, ehitamata jäänud külade asemele üksnes majade fassaadid. Maastiku elavdamiseks aetud spetsiaalselt kohale talupojad, kes olid riietatud piduriietesse ja tegid maatöid tohutute loomakarjade taustal. Öösiti, nagu kirjutas Helbig, aeti talupojad ja loomakarjad uutele positsioonidele, kust keisrinna alused pidi mööduma. Viljasalvedesse paigutatud kottides oli tema järgi hoopis liiv jne.
Helbigit ei seganud üldsegi fakt, et see reisi osa, mis kulges mööda Dneprit, oli suhteliselt lühike, ja suurema osa reisist läbis keisrinna koos saatjaskonnaga mööda kuiva maad. Lisaks kulges see osa reisist Väike-Venemaa (Malorossia) territooriumil, mis ei allunud Potjomkinile ja millega tal polnud mingit seost.
Teised allikad
Vene valitsejanna reisi lõunasse käsitleti üksikasjalikult omaaegsetes diplomaatide ettekannetes, memuaarides, kaasaegsete ülestähendustes. Mitte üheski neis pole juttu sellest, millest nii värvikalt kirjutas Helbig, kes ise reisi kaasa ei teinud. Asi on seda tähelepanuväärsem, et Krimmis nähtu ei saanud välismaalastele sugugi meeldida, sest see demonstreeris liiga selgelt, et Venemaa on end uutel aladel kindlustanud ja, vähemasti Inglise ja Prantsuse diplomaatide arvates, rikkunud Euroopas jõutasakaalu, mille säilitamise eest nende riikide valitsused olid viimased sada aastat võidelnud. Samuti oli neile ju hästi teada Potjomkini ettevõtlikkus ning valmidus igasugusteks liialdusteks.
Väärib märkimist seegi, et Helbigi artiklite venekeelset väljaannet, mis ilmus 1808, täiendati hulga vürstliku hiilguse elu pisiasjadega, mis sugugi alati paika ei pidanud. Ometi jäeti sellest välja jutustused pseudoküladest ning paigast paika aetud talupoegadest ja loomakarjadest kui liiga fantastilised.
Venemaa esimese põhjaliku Potjomkini elu käsitleva uurimuse autor, Tartu ülikooli professor Aleksandr Brikner (1891) pööras Helbigi "tööle" erilist tähelepanu ja märkis, et Saksi diplomaadi teadetesse tuleb suhtuda väga ettevaatlikult, kuna enamik tema "andmetest" on lihtsalt kuulujutud. Sellest hoolimata on Helbigi loodud müüt visalt vastu pidanud tänaseni.
VLADIMIR SERGEJEV (1951) on ajaloolane, PhD. Lõpetanud Moskva Riikliku Ajaloo-Arhiivinduse Instituudi, töötanud Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, alates 1986. aastast Tallinna Ülikooli õppejõud, dotsent. 1979. aastal kaitses kandidaadiväitekirja teemal "Narva linna sotsiaal-majanduslik ajalugu aastatel 1944-1970". On pidanud loengukursusi Venemaa ajaloost, vene kultuuri- ja mentaliteediajaloost, vene kogukonna ajaloost Eestis, slaavi rahvaste ajaloost, ilmaliku võimu ja kiriku suhetest Venemaal. On avaldanud arvukalt teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid, sh aastatel 2001-2005 kolm tööd vene kogukonna ajaloost Eestis Vene Riikliku Humanitaarülikooli väljaandes "Новый исторический вестник". Neist kaks on lülitatud moodulisse "Venemaa ajalugu (Vene emigratsioon: integratsioon Euroopa ühiskonda 1920.-1930. aastail)", mida kasutatakse vene aja- ja kultuuriloo õpetamisel Venemaa kõrgkoolides. Kaasautorluses David Vsevioviga on avaldanud tänaseks kaks osa 4-köitelisest Venemaa ajaloost "Venemaa - lähedane ja kauge" (kirjastus Valgus).
