Liustike embuses

Mõnikord võib meie ajakirjandusest lugeda, et Eestimaal saab varsti kasvatada banaane ja apelsine, ning see oleks ju imetore, sest soe kliima on alati parem kui külm. Ja külmaperioode on siinmail olnud niigi palju. Liustikud on siitkanti lausa emmanud. Seda vähemalt kolmel korral, kui mitte just seitsmel. Nüüd aga kardame soojenemist. Loomariigi mitmekesisus ja isendite suurus on teatavasti soojade ning vaesus ja kidurus külmade perioodide tunnus.

Ega siis ilmaasjata polnud soe ja niiske Juura ja Kriidi ajastu sauruste mängumaaks. Enamik putukaidki eelistab sooja keskkonda, mille kinnituseks on troopilised vihmametsad. Meres elunevatest organismidest on soojal perioodil rohkesti korallrahusid moodustavaid lubitoesega loomi, kuivõrd üksnes soojal ajal küllastuvad merevee ülakihid lubiainega ning need organismid saavad endale kodasid ehitada. Venemaa jõgedes elab praegu umbes 300 kalaliiki, Aafrikas Kongo jõe basseinis aga 3200. Panama ja Costa Rica troopilistes metsades on 300 ruutmiili suurusel alal loetletud 600 linnuliiki, kogu Põhja-Ameerika laialehistes metsades on neid aga neli korda vähem. Lõuna-Ameerika flooras on 40 000 taimeliiki, Kesk-Euroopas 1100, Venemaa põhjapiirkondades 250-300. Seega, kumba me peaksime rohkem tahtma, kas globaalset soojenemist või jahenemist? Ja kindlasti ei peaks me soovima uut jääaega.

Uus jääaeg tuleb aga kindlasti

Kuivõrd viimase nelja miljardi aasta jooksul on jääajad palju kordi vaheldunud jäävaheaegadega, siis pole kahtlust, et sama toimub ka järgneva nelja miljardi aasta jooksul. Küsimus on vaid selles, millal jääaeg algab ja kui mõjuvõimas see on. 15.-18. sajandil valitsenud väikese jääaja põhjustas vaid pisike viperus suures ookeanikonveieris ja selle ootamatuid jõnkse on olnud korduvalt, näiteks veelgi tugevamini hilis-jääaja lõpul Hilis-Dryases. Selle Euroopasse soojust toova konveieri vooluhulk ületab 20 korda kõigi maailma jõgede vooluhulga ja kui isegi kõik maailma rohelised koguneksid Tallinna lauluväljakule ning laulaksid hümni süsihappegaasile, ei suudaks nad konveieri liikumist mõjutada. Väikesel jääajal jäid karmide talvede tõttu inimtühjaks paljud külad Alpides ja Kaukaasias, Eesti- ja Liivimaa kaotasid viiendiku oma rahvastikust, Lõuna-Prantsusmaal hävisid oliivisalud ning jää kaanetas Bosporuse väina ja Aadria mere. Kuid väike jääaeg oli tõelise jääajaga võrreldes vaid lapsemäng.

Jääaegadest on olnud ka kasu

Kui inimene elab soojal maal, siis muutub ta laisaks ja mugavaks. Eesti on liberaalse turumajandusega maa, kus valitsus riigi juhtimisega ei peagi tegelema. Kuid isegi isevoolu tingimustes me ilmselt möödume sellistest riikidest nagu Kreeka ja Portugal, sest nende maade kliima on tõsise töö tegemiseks liiga hea. Meie seevastu peame kogu aeg ennast külma eest kaitsma ja ellujäämise nimel rabelema, seejuures paratamatult ka tõhusamaid meetmeid välja mõeldes. Jääajad kiirendasid omal ajal olelusvõitlust ja Homo sapiens sapiens'i kujunemist. Viimane on nüüdseks läinud koguni nii upsakaks, et tahab ise kujundada Maa kliimat ja olla tugevam vanajumalast, seega loodusest endast.

Viimast kahte miljonit aastat Maa ajaloos kutsutakse Kvaternaariks ja selle vanemat osa Pleistotseeniks ehk jääajaks, sest siis katsid hiiglaslikud mandrijäälaamad suure osa maismaast. Jäätumised algasid juba Neogeeni ajastul, kuid eriti tugev ookeani pinnakihtide jahenemine algas ligikaudu 1,7-1,5 miljonit aastat tagasi. 2 miljonit aastat tagasi moodustus Antarktika jääkilp ja 1 125 000 aastat tagasi tungisid esimesed mandriliustikud Alpide esistele tasandikele (nn Doonau jäätumine). Liustikud sundisid loomi taanduma lõunasse, mistõttu seal tugevnes olelusvõitlus vanade asukate ja uusmigrantide vahel. Iga jäätumine ja jäävaheaeg muutis tugevasti elustikku. Juba Kesk-Kvaternaaris elasid tõelised elevandid, lõvid, hüäänid, ürgveised, hiigelhirved, põdrad jt, viimasel jääajal mammutid, põhjapõdrad, muskusveised, karvased ninasarvikud, ürgpiisonid ja polaarrebased. Ilmus ka Inimene, mistõttu Kvaternaari on nimetatud veel inimajastuks ehk Antropogeeniks.

Inimese eraldumine loomariigist algas umbes 40 miljonit aastat tagasi, Keeniast on leitud 2,8 miljoni aasta vanuste inimesesarnaste olevuste luid. 300 000-700 000 aastat tagasi elasid Jaava saarel ja Aafrikas Olduway orus Tansaanias ahvinimesed pitekantroobid ja Hiinas sinantroobid, veidi hiljem Euroopas Heidelbergi inimene, keda ühendatakse rühma Homo erectus. Nad käisid kahel jalal, valmistasid lihtsaid tööriistu ja kasutasid tuld. Homo sapiens sapiens ehk mõtlev ja lobisev inimene ilmus umbes 120 000 aastat tagasi, tema aju maht on keskmiselt 1350 kuupsentimeetrit ning sinna mahub sisse palju kurja ja rumalusi. Mõtleva inimese skelett on eellaste omadega võrreldes õrn ega sobi hästi füüsiliseks tööks. Viimast asendab praegu töö arvuti taga. Kui meie esivanemad kodustasid loomi ja harisid põldu, siis nende kehalt nigelamad järglased on juba käinud Kuul ja valmistavad ette teekonda Marsile.

Korduvalt paksu jääkatte all

Viimase aastamiljoni jooksul katsid ala, mida me nüüd Eestimaana tunneme, korduvalt mandriliustikud. Kui mitu korda, selle üle veel vaieldakse. Lahkhelid algavad juba mõistete jääaeg ja jäävaheaeg tõlgendusest. Osa uurijaid loeb jäävaheajaks aega, mille kliimaoptimumi ajal oli kliima soojem või vähemalt sama soe kui praegu. Teised seavad mõistele jäävaheaeg karmimad nõuded. Nad väidavad, et eelnenud jäävaheaegade kliima pidi olema soojem kui Holotseeni, s.o viimase pärastjääaja kliimaoptimumi ajal. Mõned peavad iseseisvaks jäätumiseks juba pärast mõningat jää taandumist aset leidnud uut liustiku ajutist pealetungi. Üldiselt peetakse jäävaheajaks siiski mandrijää taandumist liustike sünnipaika - Euroopas Skandinaavia mägedesse.

Kui arvestada viimast nõuet ja lugeda jäävaheajaks praegusest soojemat aega, on Eestis viimasel aastamiljonil olnud vähemalt seitse jääaega, kuid kindlaid tõendeid siia kuhjunud setete näol on vaid viimasest kolmest, milliseid kutsutakse Sangaste, Ugandi ja Järva jääajaks. Neist esimesi eristab Karuküla ja viimast Prangli jäävaheaeg. Kilingi-Nõmme lähedalt ligikaudu hektarisuuruselt alalt leitud Karuküla moreenialuseid soo- ja järvesetteid on kirjeldanud paljud uurijad. Selgunud on, et see jäävaheaeg oli niiske ja suhteliselt jahe. Seevastu noorem, Prangli, oli nüüdisajast märksa soojem. Näiteks Rõngu ümbruses, kus Vaeva talu maadel paikneb selle jäävaheaja üks paremini uuritud läbilõikeid, kasvas kliimaoptimumi ajal rohkesti tamme-segametsi ja sarapuud ning koguni valgepööki, mille levila Eestisse praegu ei ulatu. See, Lääne-Euroopas Eemi jäävaheajana tuntud aeg, oli tõeline paradiis. Jaanuari temperatuurid olid Eestis 5-7 kraadi praegusest kõrgemad ja küllap uitas siin ka ürginimene, sest jahiloomi oli rikkalikult. Tõsi, suusatada poleks tollal ehk tõepoolest saanud.

Viimase mandrijäätumise neli mudelit

Eesti pinnamoodi on kõige rohkem mõjutanud viimane jääaeg. Viimase mandrijäätumise kohta on loodud neli põhimõtteliselt erinevat paleoglatsioloogilist mudelit.

• Esimese kohaselt oli Põhja-Euroopa kogu jääaja jooksul kaetud paksu jääkilbiga ning väheolulised jääserva pendeldamised toimusid vaid liustiku serva lähedal. Paarkümmend tuhat aastat tagasi hakkas jää kiirelt sulama ja taanduma Skandinaavia mägede suunas.

• Teise mudeli järgi jõudis liustik kiiresti oma maksimaalsele levikualale, millega kaasnesid põhjapoolkera miinimumtemperatuurid. Seejärel hakkas kliima järk-järgult paranema ja liustikuserv aeglaselt pendeldades taanduma. Et jää taandumine toimus kliima üldise paranemise foonil, ei katnud liustik uutel ajutistel jahenemistel enam kogu jääst vabanenud ala, vaid ainult osa sellest, vabastades jäävangistusest üha uusi piirkondi.

• Kolmanda mudeli põhjal võtnud liustiku kasv ja pealetung väga kaua aega ning peaaegu kogu jääaja jooksul olid Baltimaad tegelikult jäävabad. Hüpoteesi kohaselt saavutas liustik maksimaalse ulatuse alles võrdlemisi hiljuti, ligikaudu 20 000 aastat tagasi. Järgnes liustiku aeglane, uute ajutiste pealetungidega vaheldunud taandumine. Kuid pole välistatud, et ajutisi pealetunge polnudki ja peaaegu üheaegselt kujunesid suurtel aladel hiiglaslikud irdjääväljad.

• Viimase, praegu kõige populaarsema mudeli kohaselt oli pärast 100 000 aastat tagasi lõppenud Prangli (Eemi) jäävaheaega liustikukilp visa kasvama ja jääajale järgnenud Kelnase ajal oli Eesti pikka aega tundrataoline ala. Edaspidi jättis kiiresti pealetunginud Valgjärve liustik Eestisse maha paljudes lõunapoolsetes paikades paljanduva violetthalli moreeni. Järgnenud Savala inerstadiaali ajal sai Eesti ajutiselt jäävabaks, kuid kattus üsna pea taas paksu jääkattega. Tookord tungisid liustikud Lõuna-Leeduni ja nende servaalal kujunes kaunis järvederohke künklik maastik. Viimane suur liustiku pealetung, mis kannab Võrtsjärve staadiumi nime, jättis Lõuna-Eestis maha pindmise punakaspruuni ja Põhja-Eestisse halli kividerohke moreeni.

Viimase liustiku taandumine

See on probleem, mille lahendamiseks on Eesti Teadusfond juba korduvalt mitmele uurimisrühmale raha eraldanud, kuid üksmeel puudub endiselt. Ollakse pea samas seisus kui möödunud sajandi alguses, mil Rootsi teadlane Gerard Jacob De Geer (1858-1943) jagas viimase mandrijäätumise hääbumise kolmeks etapiks: dani- (18 000-15 000 aastat tagasi), goti- (15 000-10 000) ja finiglatsiaaliks (10 000-8000) ning piiritles üsna täpselt Rootsi paikkondade vabanemise mandrijääst (joonis 1). Selleks kasutas ta eeskätt viirsavide aastakihtide ehk varvide loendamist, luues nende kihtide rööbistamise ja dateerimise meetodi - varvomeetria. Hiljem on sellele võimsa abimehena lisandunud radiosüsiniku meetod ning paljud teised füüsikalise ajaarvamise viisid: termoluminestsents, elektronparamagnetresonants jt, samuti dendrokronoloogia.

Meetodite paljusus on ühest küljest hea, teisest küljest aga tekitab parasjagu segadust. Meie ideaaliks on üleminek kalendriaastatele. See aga pole praegusel teaduse arenguetapil veel realiseeritav. Iga uurimisviis annab tublisti erisuguse tulemuse ning kuigi nende meetodite ja kalendriaastate võrdlemiseks on pakutud rohkesti üleminekukoefitsiente, pole need veel piisavalt usaldusväärsed. Vastavalt Rahvusvahelise Kvaternaariajastu Uurimise Liidu (International Union for Quaternary Research, INQUA) 1969. aastal Pariisis peetud VIII kongressi otsusele on jääaja ehk Pleistotseeni ja pärast-jääaja ehk Holotseeni kokkuleppeliseks piiriks 10 000 radiosüsiniku aastat. Kui seda arvu puude aastaringide abil kalibreerida, saaksime vasteks 11 374 "kalendriaastat". Selline täpsus on muidugi naeruväärne, sest igal aastal tuleb ebausaldatavatele, teatud tõenäosusega statistilise veaga dateeringutele lisada uus kalendriaasta. Kuid on teadlasi, kellele selline tegevus meeldib. Peaasi, et nad ise oma tegevusse usuvad. Käesolevas artiklis kasutatakse vaid kalibreerimata radiosüsiniku aastaid.

Liustike sünni- ja surmalugu

Tänapäeval on ligikaudu 15 miljonit ruutkilomeetrit maismaast ja 7-8 protsenti maailmamere pinnast kaetud jääga, kuid maksimaalse jäätumise ajal oli jääga kaetud koguni 45 miljonit ruutkilomeetrit ehk ligi kolmandik maismaast ja suur osa poolustelähedasest merest. Teataval kõrgusel meretasemest on Maa pinnale langev tahkete sademete hulk ning sulamisveega ärakantav ja aurustuv veehulk võrdsed. Aastate jooksul sellest piirist kõrgemal kuhjunud kohev ja õhurikas lumi tiheneb raskuse mõjul ning muutub sõmerlumeks ehk firniks tihedusega umbes 0,6 g/cm³. Sellel voolav sulamisvesi ja vihmavesi tihendavad firni veelgi, sellest kaovad poorid ja ta muutub liustikujääks tihedusega 0,85-0,9 g/cm³. Raskusjõu mõjul hakkab liustik liikuma. Selleks, et toimuks liikumine laugel nõlval, peab jää paksus olema 60-65 meetrit, kuid kallakul piisab nihkumiseks vaid mõnemeetrisest paksusest. Jää on plastiline ja liigub kihiti, mistõttu ta võib ronida isegi mööda nõlva üles ja ületada suuri takistusi. Mida paksem on jää, seda kiiremini jõuavad edasi temast väljapressitud liustikukeeled ja seda kaugemale need ulatuvad. Sooja põhjakihiga liustik saab hoo sisse kiiremini kui tugevasti külmunud liustik.

Ekslik oleks arvata, et liustiku teke eeldab väga külma kliimat. Pigem on vaja mõõdukat külma, kuid kindlasti rohkesti lund. Maailma külmemates paikades, näiteks Ida-Siberis, või kohtades, kus on väga külm, kuid vähe sademeid, nagu Kanada Arktika saarestikus, liustikke pole. Suurimad mandrijää levikualad on ja olid ka minevikus ümbritsetud ookeanidest, mis on valdava osa aastast jääkatteta ning seetõttu pidev sademete allikas.

Liustikud sünnivad ja surevad, kuid nende surmgi ei saabu üleöö. Praegune reaalselt mõõdetav kliima soojenemine, mis kogu möödunud sajandil oli 0,45 kraadi, ning jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumine on täiesti erinevat suurusjärku kliimamuutused. Loomulikult reageerivad liustikud liikumiskiiruse muutumise, sulamise või pealetungidega ka lühiajalistele temperatuurikõikumistele, kuid mida suurem liustik, seda vähem. Suured mäeliustikud vajavad sulamiseks kuni 10 000 aastat, Antarktika ning Gröönimaa jääkilp koguni 100 000 aastat. Paljud pisemad, orgudes paiknevad väikesest jääajast pärinevad liustikud Kordiljeerides, Andides, Uus-Meremaal ja mujal on viimase sajandi soojenemise tulemusel hääbumas või juba kadunud. Seevastu isegi kiire ja väga tugeva soojenemise mõju Antarktika jääkattele ilmneks keskeltläbi alles 50 000 aasta pärast. Ja mis juhtuks Antarktika liustikega, kui nende keskmiselt mitukümmend kraadi alla nulli olev pinnatemperatuur tõuseks 3-5 kraadi? Olemasolevate prognooside kohaselt suurendaks õhu soojenemine sademete hulka ja järgneks hoopis liustike juurdekasv.

Liustike jõud on tohutu

Lauskmaale tunginud kilomeetritepaksune mandrijää rikkus suurtel aladel maakoore isostaatilise ehk siis maakoore ja vahevöö kivimimasside ligikaudse tasakaalu. Liustikukoorma all maapind vajus, sellest vabanedes hakkas aga kerkima. Säärane kompensatsiooniline kerkimine oli esialgu väga kiire, hiljem aeglustus. Kõige paksem, ligikaudu kolm kilomeetrit, oli jää Botnia lahe piirkonnas, kus maapind vajus 800-1000 meetrit. Peaaegu pool kilomeetrit kerkis maakoor juba sulava ja järjest õheneva jää all. Pärast jää lõplikku sulamist kerkis maapind Botnia lahe ümbruses veel oma 200-300 meetrit, Põhja-Eestis umbes 75 meetrit. Maakoore kerkimise tõttu vabanes Läänemere nõos olnud vete alt üha uusi alasid, pikenesid jõed, kujunesid meie arvukad saared ja laiud, merelahed muutusid järvedeks ja hiljem soodeks.

Maakerge jätkub ka praegu, kõige kiiremini - 9 millimeetrit aastas - Botnia lahe põhjaosas (joonis 2). Kõpu poolsaarel Hiiumaal on kerge umbes kolm millimeetrit aastas ja Kirde-Eestis millimeeter aastas. Oletatakse, et lähematel aastatuhandetel tõuseb maapind Botnia lahe keskosas veel 100-150 meetrit. Me peame olema liustikele tänulikud, sest kerge kompenseerib Eestis praegust aeglast maailmamere veepinna tõusu, mis on ligikaudu detsimeeter sajandis.

Jõuline pinnamoe kujundamine

Et liustiku jõust pilti saada, piisab, kui vaatame Vaivara Sinimägede. Sinimäed on suur rändpangas, mille mandrijää paekalda seinast lahti murdis ja neli-viis kilomeetrit lõuna poole tassis. Kokku on seal kolm tasasest maastikust 40-50 meetri kõrgusele kerkivat kaugele nähtavat seljakut: Tornimägi 70, Põrguhauamägi 83 ja Pargimägi 85,5 meetrit üle merepinna. Alam-Ordoviitsiumi pankad on Tornimäe läänenõlval kohati vertikaalsed, teisal aga kurdudesse pressitud.

Palju jõudu vajas ka Lõuna-Eesti kõrgustike kujundamine. Skandinaavia mandriliustikul oli radiaalsektoriaalne struktuur ning see jaotus eri kiirusega liikuvateks liustikuvooludeks ja jääkeelteks, mille vahele jäid jäälahkmealad (joonis 3). Viimaste koosmõjul vormusid liustikutekkelised kuhjelised saarkõrgustikud, millele on iseloomulik künklik reljeef ja Kvaternaari setete suur paksus, suhteliselt suur absoluutkõrgus, selgelt piiritletavad kõrgustiku nõlvad, jääpaisjärveliste setetega kaetud lavajad pinnavormid veelahkmelistel aladel ning enamasti ka aluspõhjaline tuum. Nende kujunemises oli nii jääaluse kui ka jääsisese kuhjumise, samuti perifeerne ja irdjää etapp. Saarkõrgustike levikupiir kulgeb piki viimase jäätumise maksimumi aegset jääkilbi ja perifeerse jääkatte vahelist piiri. Nad moodustavad kolm põhja-lõunasihilist vööndit, mis kannavad nimetusi Zemaitie - Kurzeme ja Zemaitie kõrgustik, Latgale - Otepää, Haanja, Vidzeme ja Latgale kõrgustik ning Bežanitsõ - Luga, Sudoma, Bežanitsõ ja Gorodoki kõrgustik.

Kui Haanja ja Otepää saarkõrgustike kujunemine demonstreerib liustiku kuhjavat jõudu, siis Saadjärve voorestiku sünd näitab lisaks kuhjumisele ka tema kulutusvõimet. Voorestik on 55 kilomeetrit pikk ja loodeosas 27 kilomeetrit lai. Seal on ligikaudu 120 voort ning rohkesti piklikke kulutuslikke järvenõgusid. Voorestiku loodeosas asuvad kuni 60 meetri kõrgused ja 13 kilomeetri pikkused hiidvoored, kaguosas seevastu valdavalt väiksemad, piklikumad ja järsunõlvalisemad voored. Voorestiku kujundas üle Pandivere kõrgustiku liikunud paks jää.

Eesti pinnavormide galerii

Iga uus pealetungiv liustik hävitas varasemad pinnavormid või kujundas neid tundmatuseni ümber. Liustikukünde tulemusena tasandus varasem pinnamood, jää sai jagu isegi paese aluspõhja poolesaja meetri paksusest kihist.

• Liustikule jalgu jäänud aluspõhjalised künkad meenutavad praegu mõneti ovaalseid leivapätse. Liustikust voolujooneliseks lihvitud kaljusid kutsutakse silekaljudeks ehk "oinapeadeks". "Oinapeadeks" seepärast, et jää tulekupoolne nõlv on neil tavaliselt lauge ja sile, vastasnõlv aga järsk ja ebatasane, vahel lainjas nagu vill oina laubal. Eestis on rohkesti silekaljusid ehk kaljuvoori Jaagarahu lademe avamusel, näiteks Kirblas, Lihulas, Saleveres jm, kus nad moodustavad hiiglaslikke ihkkeelte-taolisi vorme. Järsu astanguna kerkiva kaljuvoore loodetipul leiame alati kõva biohermi, aeglaselt madalduv kagupoolne osa koosneb aga pehmetest kihilistest dolokividest ja merglitest ning on kaetud moreeni ja mereliste kruusadega.

• Jäätekkeliste kõrguvate pinnavormide vahele või lähedusse jäävad kulutusnõod ja -vagumused. Kulutusnõod on ovaalsed või piklikud enam-vähem suletud nõod, mida jää on liikudes sügavdanud. Kulutusvagumused on pikemad ja avatud otstega orulaadsed pinnavormid, näiteks Võrtsjärve ja Peipsi nõgu. Liustiku kulutusorud on sageli jää toimel sügavnenud ja laienenud vanad jõeorud. Sellised on ka meie arvukad klindilahed.

• Ulatuslikel aladel kujundas liustik moreenitasandikud. Need liivsavise või saviliivase pinnakattega viljakad alad on kujunenud vana reljeefi tasandikulistel kohtadel, kusjuures moreenist pinnakatte paksus võib ulatuda mõnekümnest sentimeetrist kümmekonna meetrini. Moreenitasandike pind on enamasti lainjas, mis on tingitud allolevate kivimipindade ebatasasusest või moreeni ebaühtlasest paksusest. Moreen koosneb väga erineva suurusega koostisosadest, alates savist kuni hiidrahnudeni.

• Moreen on sage ka künklikus maastikus, otsamoreenides ja voortes. Künklik moreenreljeef on väga mitmesuguse morfoloogia, ehituse ja kujunemislooga. See võib tähistada jääserva pikemaajalisi seisakuid ja ajutisi pealetunge, kuid kujuneb hoopis sagedamini jäätumiskeskusega ühenduse kaotanud irdjääs. Eestis on künkliku maastiku põhilisteks levialadeks Otepää ja Haanja kõrgustik, kuid moreenkünkaid esineb ka Karulas, Pandivere kõrgustikul, Sakala kõrgustiku lõunaosas ja mujalgi. Künkad moodustavad sageli kaarjaid kogumikke, olles seega üleminekuvormideks künkliku moreenmaastiku ja liustiku serva ääristanud otsamoreenide vahel. Viimased jaotatakse vastavalt tekkele surve- ja kuhjeotsamoreenideks. Survemoreenid koosnevad liustiku poolt kokku lükatud, väga erineva koostisega setetest: moreenist, kruusast, liivast, aluspõhjakivimitest jne. Need kõik on kurdudesse surutud või üksteise peale lükatud ja segi tambitud. Kuhjeotsamoreenide kujunemine on märksa rahulikum, need moodustuvad olukorras, kus jää sulamine ja lisandumine on tasakaalus. Jääst surutakse järk-järgult välja moreeni läätsed. Tegu oleks nagu transportöörlindiga, mis pidevalt veab materjali mingile kindlale joonele. Eesti võimsaimaks otsamoreeniks on Lääne-Saaremaa kõrgustik. Väiksematest otsamoreenidest on Eestis tuntuimad Tamsalu raudteejaamast Naistevälja külani kulgev mõne meetri kõrgune ala, mis on kujunenud paeastangu servale.

• Mitmekesiseid setteid ja pinnavorme kujundas liustiku sulamisvesi, mis voolas nii liustiku all, peal kui ka liustiku sees olnud koobastikes. Kui veega kantud setted kuhjusid jääjärvedes, siis moodustusid glatsiofluviaalsed deltad. Järvedest vabal alal voolanud arvukad ojad ja jõekesed, kord ühinedes, siis jälle liitudes, kujundasid seevastu madalduvaid liivast ja kruusast koosnevaid koonusjaid tasandikke - sandureid. Suuri glatsiofluviaalseid deltasid kohtame Tallinnas Mustamäel ja Männikul ning Tallinna-Kunda vahel. Need on tähtsad ehitusliiva ja -kruusa varamud.

• Liustikujõelised setted võivad kuhjuda ka jääveerulistes liustikualustes, -pealsetes, -esistes ja -sisestes jõgesid meenutavates sängides. Sel juhul kujunevad ümbritsevate jääseinte sulamise järel looklevad kuni 30-40 meetri kõrgused järsunõlvalised raudteetammi meenutavad vallseljakud ehk oosid, nagu Neerutis ja Iisakul näha võib. Kui pikioosid on jää taandumise suunalised, siis liustikuserva ees kujunenud põikoosid, nagu Ristil ja Paliveres, asuvad nendega risti. Eestis seostatakse oose, nagu voorigi, Kalevipoja vägitükkidega, lugedes neid tema künnivagudeks. Enamasti koosnevad oosid kruusast ja liivast, kuid sageli on neis ka munakaid ja koguni rahne. Oosid moodustavad kümnete kilomeetrite pikkusi oosistikke ja oosistuid, vahel ka omavahel põimuvaid kogumikke. Palju kauneid oose on Lääne-Virumaal.

• Otsamoreenid ja põikoosid moodustavad mandrijää servamoodustisi. Eestis on viis jää kestvamaid seisakuid ja ajutisi pealetunge tähistavat vallide, seljakute, künniste ja küngastega markeeritud mandrijää servamoodustiste vööndit: Haanja, Otepää, Sakala, Pandivere ja Palivere. Loomulikult ei pruugi pinnavormid ühe ja sama vööndi servaalal olla rangelt ühevanuselised, sest kohati võis liustik ühes paigas peatuda, teisal taanduda, kolmandas kohas aga hoopis edasi tungida. Sellised servamoodustiste vööndid on sageli katkendlikud või kaovad hoopis.

• Eestis leidub ka palju erikujulisi liivast ja kruusast, harvem savikatest setetest koosnevaid mõhnu. Need on eeskätt künkad ja kuplid, harvem vallikujulised ja lavajad vormid, oosid seevastu on pikad seljakud. Kui piiri panek on raske, nimetame sellist vormi oosmõhnaks. Mõhnad on tavaliselt irdjää päranduseks. Irdjää pankade vahel, ent ka jääpankade peal või sees kujunesid väikesed järvekesed, kuhu jäistelt nõlvadelt kuhjus liiva ning savi, mis pärast ümbritseva jää sulamist jäi katva mütsina varem kujunenud moreenküngastele või iseseisvalt tasasele alale. Mõhnad moodustavad järvederohkeid mõhnastikke. Järvi on eriti palju Illuka ehk Kurtna mõhnastikus Kirde-Eestis.

• Jää sulas ja liustiku sulamisvesi otsis teed ookeani poole, olles esialgu kõikjal ookeanist jäälaamadega ära lõigatud. Seetõttu kujunesid taanduva liustiku ette suured jahedaveelised ja elustikuvaesed jääpaisjärved. Vastavalt jää taandumisele või ajutisele pealetungile järvede veetase muutus. Neis kuhjusid viirsavid, mis praegu katavad Põhja- ja Lääne-Eestis ulatuslikke alasid. Suvel kandis rikkalik sulamisvesi järvedesse rohkesti settematerjali, mille jämedam, liivakas-aleuriidikas osa settis kohe, peenem ja savikam osis jäi aga hõljuma ning settis jääkaanega kaetud veekogudes talvel, kui settematerjali juurdevool praktiliselt puudus. Seega moodustus ühe aasta jooksul kaks ebaühtlase terasuuruse, värvuse ja paksusega kihikest, mis kokku annavad aastavarvi. Varvide loendamise põhjal on võimalik määrata konkreetse settekompleksi kuhjumiskiirust, eri kohtade läbilõigete rööbistamise teel aga teada saada mandrijää taandumise aeg, kiirus ja vanus.

Praegu on Eestimaa kliima halb, annaks taevas, et see paraneks

Nii halba kliimat, nagu praegu, pole meil varem pea olnudki. Juba kuival ja soojal boreaalsel kliimastaadiumil 9000-8000 aastat tagasi oli keskmine õhutemperatuur kõrgem kui praegu. Soojal ja niiskel atlantilisel kliimastaadiumil 8000-5000 aastat tagasi vohasid Eestimaal lopsakad rikkaliku loomastikuga laialehised metsad ja elu oli üsna mõnus. Kuid ka sellele järgnenud soojal ja kuival subboreaalsel kliimastaadiumil oli elu praegusest märksa parem. Viimast kaht ja poolt tuhandet aastat hõlmaval subatlantilisel kliimastaadiumil on eestlasi saatnud järjepanu liigese- ja kopsuhaigused.

Pulli kiviaja asula korilased ja kütid elasid umbes 9600 aastat tagasi preboreaalsel kliimastaadiumil (10 000-9000 aastat tagasi), mille esisajanditel oli juulikuu keskmine ööpäevane temperatuur ligikaudu 10-12 kraadi. Kuid kliima paranes kiiresti ja Pulli asukate saakloomadeks said niisugused soojalembesed liigid nagu metssiga, metskits ja punahirv ning elu üle ei saanud nad väga kurta.

Küsime nüüd: millistes tingimustes tuleb jääaja ootel elada meie järglastel? Selleks vaatame olukorda hilisjääajal, sest see kordub ka varajääajal.

Hilisjääaja kliima ei olnud tõesti kiita

Liustiku taandumisaega nimetatakse hilis-jääajaks ehk hilis-glatsiaaliks. Eestis hõlmab see ajavahemikku 13 500-10 000 aastat tagasi. Esmalt oli kliima väga karm, arktiline, seejärel lähisarktiline. Säärasel pikal ajavahemikul esinesid suure ookeanikonveieri vigurduste tõttu märgatavad ja küllalt kestvad soojemad ja jahedamad perioodid, mis polaaraladele iseloomuliku arktilis-alpiinse igihalja roomava roosõielise taime drüüase (Dryas) järgi on nime saanud. Eristatakse kolme jahedat Dryase faasi: varast, keskmist ja hilist. Neid eraldasid 12 700-12 200 ja 11 800-10 800 aastat tagasi vastavalt Böllingi soojaperiood ja Allerödi soojaperiood.

Hilis-jääaja esmamaastik oli tundrailmeline: vaevakase, drüüase, selaginelli ja teiste tundrataimede kõrval kasvasid näiteks efedra, astelpaju, pujud ja maltsad. Esimesed taanduva liustiku järel ilmunud krüofüütsed taimed pidid olema kohastunud madala aastatemperatuuri, tugeva tuule, jaheda suve, vähese valguse ja toitainetevaese pinnasega. Enamasti oli tegemist maa ligi surutud, tormi ja lume eest pisinõgudesse ja samblasse peituvate kääbusvormidega.

Märksa soojema kliimaga Allerödis hakkasid hoogsalt levima metsapuud, eelkõige kask ja mänd. Lindudest ilmusid Eestisse kõige esmalt tänapäevased arktilised ja tundra rannikuliigid, nagu polaarlõoke, rabapüü, põldrüüt ja hahk. Hiljem järgnesid neile metsalinnud. Hilis-jääajal ilmusid Eesti aladele esmalt tundraimetajad, eelkõige põhjapõder, valgejänes, hunt, saarmas ja paljud pisiimetajad, samuti viimastest toituvad nirk ja kärp. Kuni maa kattumiseni metsaga pidid siin elama nii polaarrebane kui ka ahm. Koos metsaga rändasid siia pruunkaru ja põder.

Kliima uue jahenemise tõttu vähenes Hilis-Dryases järsult puude kasvupind. Taas saavutasid ülekaalu külmstepi- ja tundrailmelised avamaa taimekooslused. Selline oli olukord siis ja selleni võib inimkond jõuda üsna pea, kui häirub ookeanikonveieri tasakaal. Banaanide ja apelsinide kasvatamise asemel tuleb Eestisse hoopis jahe kliima.

Kas me suudame uuele jääajale vastu seista?

Praegu inimene VÕITLEB kliimamuutuste vastu. See on üsna lootusetu ettevõtmine. Pigem peab inimene kohanduma muutuva kliimaga, nagu ta seda ka varem on teinud. Kuid jääajaga kohandumine on üsna ebamugav ning seda peaks tõepoolest püüdma ära hoida.

14. sajandi esimesel poolel kirjutas Thomas Magistros raamatus "Vürstide peegel" targad read: "Kui tahad maitsta rahu vilju, ole ennekõike valmis sõjaks; ainult nii saad rahu nautida." Äkki jääajaga tuleb tõesti VÕIDELDA? Ehk on inimesel tulevikus selleks rohkem tehnilisi vahendeid kui praegu?

Möödanikus oli Nõukogude teadlastel käes hiigelterritoorium ja siis tehti palju fantastilisi ettepanekuid, millest Siberi jõgede ümberpööramine oleks peaaegu reaalsuseks muutunud. Jääaja ärahoidmiseks soovitas Vene teadlane Vladimir Tšerenkov ümbritseda Maa 1000-1500 kilomeetri kaugusel Saturni rõngaga sarnaneva 500 kilomeetri laiuse vööga, mis koosneks väikestest läbipaistvatest osakestest. Vöö suurendaks Maale jõudvat päikeseenergiat koguses, mille võimsus vastab poolele miljonile praegu tegutsevale kõige suuremale elektrijaamale.

Soovitati muuta ka hoovuste suundi. Üheks võimaluseks oleks piirata Florida väin tammiga ja rajada piki Florida poolsaart kanal. See muudaks Golfi hoovuse suunda, pikendades tema teed mööda Põhja-Ameerika rannikut, ja looks kliima jahenemisele vaatamata USA kaguosas pehme subtroopilise kliima. Euroopa kliimat see muidugi ei parandaks.

Teine projekt on soovitanud juhtida Kanada rannikult eemale Labradori hoovuse: ehitada tammi Newfoundlandi saart Labradori poolsaart eraldavasse väina ja lisaks veel 14 kilomeetri pikkuse tammi ookeani Newfoundlandist kagusse, juhtida Labradori hoovuse külmad veed ookeani ja suurendada Golfi hoovuse mõju.

Võimalik on parandada Atlandi vete juurdevoolu Põhja-Jäämerre Suurbritannia ja Fääri saarte vahel oleva Thomsoni "läve" süvendamise teel või rajada Beringi väina tamm ja suurendada sel moel Atlandi sooja vee mõju Arktika meredele.

Sahhalini ja Kamtšatka kliima pehmendamiseks on soovitatud ehitada Sahhalini mandrist eraldavasse kuni 27 meetri sügavusse väina seitsme kilomeetri pikkune tamm, mille väravate kaudu saaks aasta jooksul juhtida üle tuhande kuupkilomeetri sooja vett Jaapani merest Ohhoota merre.

Aga äkki ei lähe seda kõike vajagi, sest võib-olla on inimene ennast selleks ajaks juba ise hävitanud?

LOE VEEL

• Anto Raukas. Kliima ja teadusmüüdid meie ümber. Horisont 4/2006.

ANTO RAUKAS (1935) on lõpetanud Tartu Ülikooli geoloogiaosakonna 1958. Geoloogia-mineraloogiadoktor, Eesti TA akadeemik, Rahvusvahelise Kvaternaariajastu Uurimise Liidu auliige. On uurinud Eesti pinnakatte setete litoloogiat, mineraloogiat, stratigraafiat, pinnavormide kujunemist, Läänemere arengut, Kvaternaari ajastu paleogeograafiat ja arengulugu, Eesti maavarasid ja keskkonnaprobleeme.