Kliimast ja kliimamuutustest kirjutatakse ikka ja jälle. Kirjutatakse nii palju, et juunikuu Scientific Americanis räägivad toimetajad koguni kliimaväsimusest. Ja küsivad, et ehk aitab juba? Aga vastavad eitavalt ning on üllitanud samas ajakirjanumbris Oxfordi filosoofiaprofessori John Broome'i loo pealkirjaga "Kliimamuutuse eetika". Teadlased saavad välja selgitada kliimamuutuste põhjused ja tagajärjed ning prognoosida, mis looduses juhtuma hakkab. Aga kuidas inimkond toimima peaks, see küsimus kuulub John Broome'i arvates eetika valdkonda. Sest ükskõik mida otsustada või kuidas tegutseda, mõjutab see paljusid inimesi. Teisisõnu - kliimamuutused mõjutavad paljusid inimesi. Ja paraku pigem viisil, mida eelistaksime vältida. Oletatakse ju, et näiteks 2003. aasta kuumalaine Euroopas nõudis 35 000 inimelu. 1998. aasta üleujutused Hiinas mõjutasid 240 miljonit inimest. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnanguil on kliimamuutusest tulenevate surmade arv aastas ületanud 150 000 piiri.
Niisugused on olud, millega inimkonnal tuleb kohaneda, sest nagu väidab selles Horisondis akadeemik Anto Raukas, on kliimamuutuste vastu võitlemine üsna lootusetu. "Pigem peab inimene kohanduma muutuva kliimaga, nagu ta seda ka varem on teinud," väidab akadeemik Raukas. Ja kirjeldab minevikule tuginedes, millistes tingimustes tuleb uue jääaja ootel elada meie järglastel. Aga kuidas end "kohandama" hakata? Ja edasi arutledes jõuame paratamatult tõdemuseni, et kord tuleb meie järglastel ju elada mitte üksnes jääaja ootel, vaid ka jääajal. Huvitav, kas nad, need meie järglased, taanduvad siis lähimaisse elamiskõlbulikesse piirkondadesse, nagu oletatavasti juhtus eelmisel jääajal. Võib-olla peaksime ses valguses ümber hindama Euroopa praeguse rahvastikuolukorra, mida iseloomustab rahvastikuvananemine ja depopulatsioon. Kui meid siin Euroopas vähemaks jääb, mahumegi vajaduse korral vähemale pinnale paremini ära. Tänane arheoloogiateadus arvab, et omal ajal kujunes liustiku serva lähedal kaks refuugiumi - läänepoolne Prantsusmaal ja idapoolne Vene lavamaal. Sealt asus inimene jää taandudes taas põhjapoolseid alasid asustama, jõudes ka Eestisse. Arheoloog Aivar Kriiska on seda nimetanud hilisjääaegseks Suureks Tulemiseks. Omal ajal olevat need refuugiumid olnud teineteisest eraldatud - nii jääajal kui veel jää taandudeski. Kas meie järglased suudavad sidet hoida? Koostööd korraldada? Üksteist abistada? Toidu- ja veeressursse jagada? Ja hoopis põhimõttelisem küsimus: kui otsustame varajääaja loodusolude üle hilisjääaega uurides, siis kas võime ka inimühiskonna osas tugineda samale eeldusele - et kõik kordub. Või astume siin liiglibedale jääle, "liigpehmesse" teadusesse? Andres Langemets kirjutab ses numbris enese ja teaduse vahekordi vaagides: "Kui saab tõsiselt uurida sipelgaühiskondade käitumist ja lindude rändeid, siis milles erineb nendest inimkäitumine ..."
Ükskõik kuidas keegi ka tunnetab või tõlgendab praeguseid muutusi, jääaeg tundub ilmselt siiski jäävat kuhugi kas väga kaugesse minevikku või siis väga kaugesse tulevikku. Saja aasta tagused Tunguusi sündmused, vürst Potjomkini tegemised 18. sajandil või Victoria juga kaugel Aafrikas näivad sel taustal hoopis adutavamad. Isegi tähed tunduvad olevat "lähemal" kui jääaeg, sest neid saame ju siin ja praegu oma silmaga näha. Selgub ka, et vaja läheb vaid head tahet ning näiteks Kuust saab iga huviline isegi nn digiseebikarbiga teha ilusa foto. Ja kui käepärast on kas või pisike teleskoop, võib igaüks vaadelda Jupiteri. Jupiteri punaseid laike otsides on aga taas põhjust mõtiskleda kliimamuutuste üle, sest selgub, et suure tõenäosusega on need tabanud ka Jupiteri.
