Teadus kui luuramine ja populaarteadus kui maakuulamine

Ajaloolane Ivo Juurvee mängib selles numbris huvitavat mõttemängu ja lahkab hoopis uudse nurga alt Eesti ajaloo vahest üht tuntumat allikat, "Henriku Liivmaa kroonikat". Ka nii võib asju uurida - ja kas pole huvitav! Huvitav on ka artiklis toodud võrdlus, et ajaloouurija töögi on nagu luureteenistus: "... ajaloolane huvitub probleemist, kogub selle kohta andmeid ja analüüsib neid, võtab need arusaadavalt kokku, näiteks artiklis või ettekandes, ning jagab oma teadmisi teiste asjast huvitatutega. Kui üks lüli puudub, kaotab tegevus suurelt jaolt oma mõtte." Horisondi tegijana rõõmustan, et teiste asjast huvitatute teavitamine on selles loetelus ülejäänutega võrdne lüli.

Teiseks kipun koguni arvama, et küllap saab nendesamade sõnadega kokku võtta mis tahes eriala teadlase töö. Sest iga teadlase ülesanne on nii või teisiti andmete kogumine ja nende alusel järelduste, soovitavalt muidugi õigete järelduste tegemine. Mahub päris ilusti üldisesse luuretegevuse skeemi, mis on toodud leheküljel 25! Iseasi on muidugi see, kuidas ikkagi olemasolevate andmete najal neid õigeid järeldusi teha, olgu siis luures või teaduses. Üheks päris heaks näiteks selles vallas on kliimamuutused, millest taas kord juttu teeme. Vaheldust loodame lugejale siiski pakkuda sel moel, et ka kliimaloo autor Lui Pikkov otsib keskkonnamurede juuri seekord tavapärasest veidi erinevaist "paigust", nagu näiteks termodünaamika ja entroopia.

Kliimaküsimused on ka maailmas pärast mitmete hiljutiste ülevaadete, näiteks Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change ehk IPCC) raporti ilmumist taas eriti aktuaalseks muutunud. Kuivõrd erinevad võivad olla valitsusjuhtide järeldused ühtedest ja samadest andmetest ning teadlaste tööst, seda demonstreerivad juba mõnda aega ilmekalt muidu suurte liitlaste Briti peaministri Tony Blairi ja USA presidendi George W. Bushi vastandlikud seisukohad globaalse kliimasoojenemise küsimuses. BBC News väitis mõni aeg tagasi koguni, et keegi Briti teadusringkondadest olevat soovitanud oma peaministril ähvardada president Bushi vägede väljatoomisega Iraagist, kui president ei hakka globaalsesse kliimasoojenemisesse suurema murega suhtuma. Kuivõrd saatuslikuks võib riigijuhile ja riigile saada vale otsus, seda näitab muidugi Vene riigi ja tsaar Nikolai II käekäik 90 aasta taguse Veebruarirevolutsiooni ajal.

Muide, Ivo Juurvee sõnul pole luure ja maakuulamine sugugi sünonüümid, vaid 1920. aastatel jagunes luure põhimõtteliselt kaheks: maakuulamiseks, mis tähistab passiivset tegevust, nagu näiteks avalike allikate jälgimine ja muud seesugused ettevõtmised, ning teadete kogumiseks ehk operatiivtööks allikatega. Niisugusest jaotusest lähtudes võiks ju naljatamisi väita, et teadus on kui luure, populaarteadus pakub aga kerge võimaluse maakuulamiseks teadusmaastikul.