Teaduslik teadmine ei ole minu teadmiste igapäevane olek. Pigem on teaduslikud teadmised tõsiasi, mille poole olen pöördunud tulenevalt kohustustest või mõnel raskel ja otsustaval hetkel. Mitmeid kordi on tulnud seda teha vaidluses optimaalse organisatsiooni kujundamise üle, aga ka ühiskonna majandussuhteid uurides. Harvem, palju harvem olen pöördunud teaduse poole lõbu pärast. Ilmselt on teadus nende jaoks, kes seda teevad, palju meelelahutuslikum kui minu jaoks. Kuidas nad muidu suudaksid end aastakümneid teadusega siduda? See aga ei tähenda, et teadus oleks olemuselt meelelahutuslik või midagi ülitõsist, või et teadus poleks meelelahutuslik või ülitõsine. Nagu kõik teadmised ja tegevused, on ka teadus ja teaduslikud teadmised kasutatavad nii tõsises kui vähem tõsises kontekstis. Heaks näiteks ülitõsiduse ja meelelahutuslikkuse seosest teaduses on Darwini auhinnad. Pole kahtlust, et mõnevõrra ulatuslikum teaduslik tõene teadmine endast ja ümbritsevast muutnuks nende auhinnasaajate saatust põhjalikult.
Teaduse tegemise ja teaduslike teadmiste kasutamise olemuslik ning igihaljas teema on olnud kõlbelisus. Nii mõnigi kord on teadus olnud mulle teejuhiks just kõlbeliste valikute tegemisel. Heaks näiteks on küberneetiku Ernst von Foersteri metafüüsiline põhimõte, et "ainult neid küsimusi, mis on otsustamatud, võime me otsustada". Seda sellepärast, et "otsustatavad küsimused on juba otsustatud raamistiku valikul, milles neid küsitakse, ja reeglite valikul, kuidas ühendada midagi, mida me nimetame "küsimuseks", sellega, mida me nimetame "vastuseks"". "Sest," väidab von Foerster, "ei ole olemas mingit välist paratamatust, mis sunniks meid vastama neile küsimustele üht või teist moodi. Me oleme vabad!" Eestlastena on meil oma riiki ehitades ja hoides kogemus, mis kinnitab, et tahtevabadus on midagi, mille vastu ei saa ükski vägi.
Olla vabad aga ei õigusta kuidagi seosetute seoste loomist või täpsemalt öeldes nende levitamist ja seda ka teaduses. Sest kõlbeline inimene ei kaalu maailmavaatelisi, kõlbelisi väärtusi. Vabaduse või võrdsuse või vendluse kaalukausile panek ei tooks ju rahu hingele ega majja. Seetõttu pean teadlaste juures eriti oluliseks võimet maailmavaatelisi väärtusi mitte kaaluda, vähemalt mitte teadusega seonduva usaldusväärsuse katte varjus. Vastasel juhul saame tulemuseks ebateaduse, mis üsna sarnaneb posimisega, ja toetumise vaid põhimõttele argumentum ad hominem. Kirjutan nii seepärast, et Eestis on Teise maailmasõja järgse iseseisvuse ajal taolisi ebateaduse juhtumeid varnast võtta. Miskipärast on levinud arvamus, et maailmavaateline, kui tahate, siis poliitiline tahteavaldus peaks olema teaduslik või teaduslikkusel tuginev. Ma arvan, et selline soovitus on liialdus ja mina teaduslike teadmiste tarbijana kaotan, kui taolisi soovitusi pole läbipaistvalt maailmavaatelisena antud.
Eelnevast arutelust on ilmselge, et teadus avaldab mulle suurimat mõju läbi teadlaste. Olen ikka ja jälle imestanud, miks on loodud müüt teadlasest kui hajameelsest ja eluvõõrast inimesest. Kahjuks ei ole mul olnud võimalust ühegi taolise teadlasega tutvust sõlmida, teadlastest sõbrad, tuttavad ja kolleegid on hoopiski avara mõistusega tähelepanelikud vaatlejad. Nad on inimesed, kes mõistavad kohustusi ning vastutust, mis neil teadlasena, aga eeskätt vaba tahtega kodanikuna lasub ühiskonna ees. Näiteks suured Eesti majandusteadlased akadeemikud Uno Mereste ja Raimund Hagelberg on alati näinud teaduse ja teadlase rolli ülesehitamises, mitte sõnaseadmises. Sõnaseadmine kui ülesehitus jääb kunstnikele. Aga ka väljapaistvamad sõnaseadjad ei sea sõna vaid naudingu pärast.
Selle kirjatüki lõppu jätsin meelega kõige igapäevasema, samas kõige hoomamatuma ja elulisema. Kõige elulisema ka teaduse ja teadlaste jaoks. Mis on siis teadmised? Küberneetilises tähenduses on teadmised enesele viitava süsteemi enesele viitav, süsteemi keskkonnaga struktuurses sidususes olev protsess, mis põhineb isetekkivatel teisenditel (variatsioonidel) organisatsiooniliselt suletud süsteemi struktuuris. Lausa õudne definitsioon. Siin pole aeg ega koht arutleda teadmiste küberneetilise mõiste ümber, küll aga tahan üle korrata teada-tuntud tõsiasja, et teadmised ei teki väljaspool üksikisikut, et teadmised on protsess, et üksikisik loob teadmisi enese sees ning teadmiste loomine on vahetult seotud kogemuste kokkulangevusega. Elagu mõtlev inimene! Mis tähendab, et jälgin pingsalt neid moodsaid vahendajaid, kes enda arvates korraldavad oma kaasteelistele teadmuse ülekannet. Kas see, mida nad teevad, on ka see, mida nad väidavad, et nad teevad?
