Jälgides Observatooriumi-rubriigi seniseid ülevaateid Kuu pinna suurematest ja väiksematest detailidest, on tähelepanelik lugeja ehk märganud, et juttu on olnud vaid ühest Kuu poolkerast. Kuu aga on ometi kerakujuline objekt! Miks siis ei ole kirjutatud midagi Kuu teise poolkera pinnadetailidest?
Põhjuseks on asjaolu, et Kuu teine poolkera pole Maalt vaadeldav. Loodejõud on aja jooksul Kuu pöörlemist nii palju pidurdanud, et Kuu pöörlemisperiood on võrdsustunud tema ümber Maa tiirlemise perioodiga. Selle tulemusena on Maa poole pööratud kogu aeg üks ja seesama Kuu poolkera. Tõsi küll, Kuu libratsiooni ehk perioodilise võnkumise tõttu näeme umbes 59 protsenti Kuu pinnast.
Mis asub aga Kuu tagaküljel? Teadmatus on ikka andnud ainet fantaasiale ning omal ajal oli üsna levinud seisukoht, et Kuu tagaküljel asub tulnukate baas. Saladus hakkas lahenema 1959. aasta 7. oktoobril kell 03:30 UT (Universal Time - maailma- ehk Greenwichi aeg), kui Nõukogude Liidu automaatjaam Luna 3 edastas Maale esimese kujutise Kuu tagaküljest. Kokku saadi tookord 29 fotot, kus Kuu tagaküljest oli näha umbes 70 protsenti. Ehkki fotod olid väikese lahutusvõimega ja sisaldasid rohkelt müra, õnnestus siiski identifitseerida paljud pinnadetailid. Kujutised näitasid, et Kuu tagakülg erineb märgatavalt esiküljest - peamine erinevus on Kuu merede peaaegu täielik puudumine.
Põhjalik Kuu pinna kaardistamine võeti ette USA sondidega Clementine ja Lunar Prospector ning detailsed Kuu kaardid saab igaüks kätte USA Geoloogiateenistuse serverist.
Vaata joonist:
Vaata joonist:
LOE VEEL
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu vanemteadur TTÜ Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutajatest.
