Vetikad aitavad uurida keskkonnamuutusi

Toomas Tiiveli intervjuu geoloog URVE MILLERiga.

Olete üle 60 aasta elanud Rootsis. Kuidas sinna sattusite ja kuidas olete säilitanud nii hea eesti keele?

Lahkusime Eestist viimase eestirootslaste transpordiga, kaubalaevaga Juhan, mis suundus põgenikega Haapsalust Rootsi 1944. aasta septembri keskel. Juhtus olema tuttav kapten, isegi isa tuli salaja laevale, kuigi ta oli reservohvitser ja olukord oli parajalt keeruline. Saabusime õnnelikult Stockholmi lähedal asuvale Lidingöle pühapäeval, pärast kahte ööpäeva tormisel merel. Kahe maa vahel oli suur kontrast, kuid vastuvõtt oli kena. Mõnda aega viibisime Stockholmi saarestikus põgenike vastuvõtulaagris ja edasi varakevadeni Medevi Brunn'i põgenikelaagris Vätterni järve ääres. Minu osalt rootsi päritolu isa oli seal laagrijuht. Seega olen mina 25% rootslane. Olin tollal 14-aastane. Laagrikoolis käisin mõned kuud 7. klassis, edasi viidi ema nooremate lastega, minu ja mu venna Hillariga, Põhja-Rootsi Umea lähedale Vännäsi põgenikelaagrisse. Isa sai arhiivitööle Stockholmi ja mu vanem õde Virve võeti vastu Sigtuna Eesti Gümnaasiumi. Suveks sai isa meile väikese korteri Stockholmi. Astusin 1945. aasta sügisel Rootsi keskkooli 8. klassi ja hiljem Stockholmi Eesti Õhtugümnaasiumi, mille lõpetasin 1950. Kodune keel oli meil kogu aeg eesti keel. 1956 abiellusin Stockholmi Tehnikaülikooli lõpetanud keemiainsener Arvo Milleriga. Meie peres oli kolm tütart ja nüüd on mul kümme lapselast. Neist kahte nooremat Arvo näha ei jõudnud, sest ta suri detsembris 2003.

Kuigi Eestist põgenes mitmeid teadlasi, ei olnud põgenike seas palju geoloogiks õppijaid. Geoloogi amet polnud kindlasti nii praktiline nagu hambaarsti või ehitaja oma, eriti mitterootslasele. Kuidas valik geoloogiale langes?

Mulle meeldis loodusteadus, geograafia. Keemiat ei saanud ma õppida, sest kopsud olid nõrgad. Kuna ökoloogia meeldis mulle eriti, ühendasingi eeskätt geoloogia ja botaanika, kuigi tegelikult olen õppinud peaaegu kõiki geoteadusi. Botaanika, eeskätt geobotaanika ja taimestiku ajaloo tundmisest ning kõigest, mis sellega ühenduses - vetikad, veetaimed ja muu seesugune - on mul erialases töös olnud suur tugi.

Majanduslikult oli muidugi raske. Käisin tööl, et finantseerida õpinguid Stockholmi Ülikoolis. Töötasin juba õppimise ajal Rootsi Geoloogiateenistuses, kust sain algteadmised õietolmu- ja ränivetikaanalüüsist. Suveti käisin välitööl, inventeerimas turbarabasid Edela-Rootsis, kaardistamas Roslagenis, puurimas Göta älvestes ja Alnarpi orus. See kõik oli enne, kui hakkasin geoloogiat tõsiselt uurima.

Millised olid esimesed teadustööd?

Sain geoloogi koha Rootsi Geoloogiateenistusse, hiljem töötasin seal mikropaleontoloogia labori juhatajana. Tegelesime mitmeid tuhandeid kuni sadu miljoneid aastaid vanade mikrofossiilidega. Uurisime kõike alates esimestest elumärkidest kivimites kuni praeguse ajani välja. Kivimite murenemine toob ju kaasa ümbersettimise ning vanemad mikrofossiilid satuvad nii noorematesse setetesse.

Geoloogias on oluline võimalikult täpne dateerimine. Kivimite vanust ei saa süsinikmeetodiga määrata, varasemaks dateeringuks kasutatakse mitmeid teisi radioaktiivseid isotoope. Meil oli materjali üle Rootsi, kuid huvitavaim - 200 000-300 000-aastane - pärines Skånest. Seal puuriti tollal puurauke, kuna Malmö ja Lund vajasid joogivett. Tegemist oli kvaternaarisetetega, milles on esindatud mitu jääaega ja jäävaheaega. Alnarpi materjalides oli selgesti näha mitmekordne ümbersettimine.

Tööpõld oli muidugi laiem, mitte ainult settekihtide vanuse määramine füüsikaliste meetoditega. Puursüdamikud oli tarvis kompleksselt läbi uurida, näiteks lähtudes õietolmu ja ränimikrofossiilide spektritest. Püüdsime välja selgitada, kuidas on teisenenud taimestik, milline oli vegetatsioon maismaal, millised olid vetikad ja nende elukeskkond. Ränivetikad on geoloogile tänuväärne materjal, sest neil on ränikoor, mis säilib nagu õietolmgi. Nende abil saab uurida varasemate jäävaheaegade aegseid veekogusid ja taimestikku, näiteks seda, kuidas kliima muutudes teisenevad metsad või kuidas mets kaob ja asendub tundraga, kuidas nihkub rannajoon ja järved kasvavad kinni rabadeks.

Tänapäeval räägitakse palju kliima soojenemisest. Kas olete ka seda uurinud? Mida sellest arvate?

Geoloogiliselt on ammu kindlaks tehtud, et iga jäävaheaja lõpus tuleb paratamatult soojenemine, suureneb kasvuhoonegaaside (süsinikdioksiidi jt) hulk atmosfääris. Kliima soojenemine on globaalne ja universaalne, see on seotud päikesesüsteemiga. Inimene võib sellele ainult kaasa aidata, aga selle käiku ta eriti muuta ei suuda. Vale on väita, et kliima soojenemist põhjustab ainult inimtegevus ehk siis kasvuhoonegaaside hulga suurendamine inimese poolt. Kliima on jätkuvalt tsükliline, on raske uskuda, et inimese mõjul võiks kliima tsüklist välja minna.

Mida kiiremini ja rohkem kliima soojeneb, seda kiiremini ka kliima halveneb ja uus jääaeg tuleb. Neid muudatusi ei saa me peatada, heal juhul vaid veidi pidurdada.

Muidugi, inimtegurit on vaja põhjalikult uurida. Inimmõju negatiivsed küljed on loomulikult olemas, kindlasti avalduvad need lokaalselt. Kuid suures mastaabis ei ole inimtegur oluline. Stabiilne kliima pikemas perspektiivis on ebanormaalne.

Millest oli Teie doktoritöö?

Minu doktoritöö käsitles kolme-nelja viimast jääaega ja kolme jäävaheaega, mille setted on säilinud Alnarpi orus. Viimane jääaeg oli Eesti alal võimas, samamoodi Rootsis, kust mandrijää liikus lõuna poole. Kaua arvati, et see jääaeg algas umbes 80 000 aastat tagasi. Tegelikult algas viimane jääaeg hiljem ja kulges mitmefaasiliselt. Uurimised osutasid, et tugev mandrijää tekkis "vaid" veidi enam kui 20 000 aastat tagasi, mil oli jääaja kõige tugevam faas. Sulama hakkas jää 16 000-17 000 aasta eest. Seega oli viimane jääaeg suhteliselt lühike - igal juhul mitte nii pikk, kui varem arvati. Ilmnes samuti, et Eestis ei olnud ka varasemad faasid nii tugevad, nagu kaua oletatud, siingi vaheldusid polaartundra ja lühemad taigaperioodid.

Hiljem olen uurinud ka uuemaid aegu ning inimmõju loodusele, võrrelnud eri maade andmeid, enamasti küll Läänemere materjalil. Näiteks on Rootsis maapind happeline, mistõttu toimus seal möödunud sajandi teisel poolel nii pinnase kui järvede eriti tugev hapestumine. Inglise tööstusest pärit väävelhappeosakesed jõudsid õhu kaudu Rootsi, tehes kahju eriti lääneosas, kus paljude järvede ja graniidist aluspõhjaga maapinna pH tase langes. Selleski uurimistöös on ränivetikad olnud head ja tundlikud indikaatorid.

Ka Läänemere ümbruse ajalugu on uuritud sellest aspektist, kuidas inimkultuur on mõjutanud keskkonda. See on olnud ulatuslikum koostöö mitmete riikide vahel. Mis on Läänemere probleemid ja mida on leitud?

Läänemeri on omapärane, mitmes mõttes maailmas ainulaadne. Praegu on see riimveeline. Siinse keskkonna ajaloo uurimine on huvitav, elab ju Läänemere ümber palju rahvaid. Läänemerre valgub vett väga suurelt alalt - Baltikumist, Poolast, Taanist, Saksamaalt, Rootsist, Soomest, kuni Valgeveneni välja. Venemaa Euroopa-osa on kahele poole kaldu, lõunapoolne vesi valgub Musta merre, põhjapoolsem Jäämerre. Huvitav on Läänemere ühendus maailmamerega ja seos selle soolsusega. Teame, mis muutused on siin toimunud pärast viimast jääaega, kuid oleme uurinud ka varasemaid arengustaadiume. Igal jäävaheajal on Läänemerre sisse tunginud soolast vett. Seda on varasematel jäävaheaegadel tulnud ka Jäämerest, seega mitte ainult Taani väinade kaudu või üle Kesk-Rootsi.

Olen uurinud, kuidas meri on mõjutanud eri alasid ja rahvaid, ja ka vastupidi - kuidas rannaäärne asustus on mõjutanud merd. On huvitav, et rannikud on siinkandis väga tundlikud.

Põhjamaade Ministrite Nõukogu Teadusakadeemia ehk NorFA toetusel on uuritud põlluharimise algusaegu Läänemere ääres. Selles koostöös on osalenud Balti- ja Skandinaavia maad ning Peterburi. Läänemere idaranniku loodus- ja kultuurikeskkonna ajaloo uurimine oli üks esimesi Euroopa Liidu programme, kus Rootsi osales juba enne, kui sai EL-i liikmeks.

Rootsi arheoloogidega olen teinud tihedat koostööd 1970. aastate keskelt 1990. aastate lõpuni, peamiselt väljakaevamistel Stockholmis ja selle ümbruses. Uute maanteede ja ehitiste projekteerimisel on tähtis, et maastiku ja keskkonna ajalugu uuritakse koos arheoloogidega. Olen töötanud sellistes suuremates asulakohtades nagu kiviaegne Södertörn, pronksiaja Hallunda, rauaaja Helgö ja Birka viikingiasula. Samuti Rootsi Parlamendihoone juures Helgeandsholmenil, kus nüüd tegutseb Stockholmi Keskaja Muuseum. Tähtis on teada, milline oli looduskeskkond asula rajamise ajal. Kuidas ja miks ümbrus muutus? Näiteks on rannajoone kiire nihkumine andnud põhjust hüljata sadamad. Asustust on mõjutanud taimestik, loomastik, mageda joogivee kättesaadavus ja mullastik. Tihe koostöö arheoloogia ja loodusteaduste vahel on oluline, kui tahame välja selgitada, miks on inimesed valinud oma elukohaks just teatud paiga.

Maastiku- ja keskkonnaajalool on arheoloogias, ajaloos ja inimgeograafias väga suur tähtsus ning loomulikult ka vastupidi. Uued topograafilised andmed, mis on saadud GIS-i (Geographic Information System) abil, moodsad geoloogilised kaardid, taimestikuarengu ja rannajoone nihkumise tundmine on vajalik kompleksse pildi kujundamiseks. Ainult sel teel on võimalik määrata inimmõju jälgi ja selle algusfaasi looduses, kindlaks teha faktorid, mis looduskeskkonnas muudatusi põhjustavad. Inimmõju suuruse ja tähtsuse määramiseks on vaja analüüsida arengut varasematel jäävaheaegadel, kui inimmõju puudus. Keskkonnaajaloolase ja geoloogina on mul võimalik modelleerida ka alternatiivseid tulevikuväljavaateid, nii lühikeses kui pikas perspektiivis.

Olete nüüd üle 15 aasta olnud seotud ka Eestiga. Kas geoloogiharidus ja vastav õppetöö Rootsis ning Eestis on olnud enam-vähem samasugune?

Suur vahe on olnud eelkõige doktoriõppes. Kui Rootsis on toimunud geoloogia, nagu paljude teiste teaduste kõrgem kraadiõpe ülikoolide juures, siis Eestis toimus see varem Teaduste Akadeemia instituutide juures. See oli mõttetu killustamine. Minu külalisprofessuur Tartus seisneski selles, et aidata kaasa doktorantide õppetööle, eriti geoteaduste, bioloogia, arheoloogia ja ajaloo interdistsiplinaarsele kombineerimisele.

Kas aineid on hea kombineerida? Ka Eestis sai geoloog varem õppida botaanikat. Kas Rootsis on interdistsiplinaarsus suurem?

Rootsis saab doktorant ise valida aineid, ja alati on võimalik õppida mitut ala. Millise teaduskonna juures valmib dissertatsioon, see selgub õppetöö käigus. Kahjuks pole kõiki administratiivseid tõkkeid jõutud kõrvaldada ka Rootsis.

Millal tekkisid ja millised on olnud kontaktid Eestimaal tehtava geoloogiaga?

Need olid vaatamata takistustele tihedad ka sovetiajal. Eesti geoloogid on olnud agarad suhtlema. Nii Rootsis kui Eestis tuntud geoloogiaprofessor Valdar Janusson oli kogu aeg kodumaaga kontaktis; Rootsi Geoloogiateenistusel olid sidemed nii TA Geoloogia Instituudi kui ka Tartu Ülikooliga.

Minu esimesed külastajad Rootsis aastal 1974 olid Helgi Kessel ja Anto Raukas, kes saabusid Geoloogiateenistuse kutsel. Hiljem järgnesid Rootsi Instituudi stipendiaatidena Aarend-Mihkel Rõuk ja Elsbet Liivrand. Leidsin tol ajal, et on parem anda eesti geoloogidele võimalus tulla Rootsi, kui ise Eestis kursusi pidada ja end poliitiliselt ära kasutada lasta.

Ju oli see saatus, et kui Eesti end taas iseseisvaks kuulutas, olin ma jällegi Eestis - Peipsi ääres, kus peeti professor Mati Punningu korraldatud rahvusvahelist konverentsi "Inimmõju Põhja-Eesti keskkonnale". Need läbielatud tunnid ei unune kunagi.

Pärast Eesti iseseisvumist korraldasin 1993. aastal koostöös professor Volli Kalmuga Tartus interdistsiplinaarse seminari, kuhu kutsusin Stockholmi Ülikooli abiga loenguid pidama mitmeid Euroopa tippteadlasi. Minu lähem koostöö Eestis on kulgenud EL-programmi ja NorFA koostöövõrgustiku raames Valter Langi, Anto Raukase, Volli Kalmu, Aivar Kriiska, Lembi Lõugase ja Toomas Kokovkiniga.

Mitmed tänased Eesti teadlased on Stockholmi Ülikoolis kraadi kaitsnud ja end täiendanud, näiteks Tiit Hang, Riko Noormets, Igor Tuuling Geoloogia Instituudist. Paljud, nagu Maire Sakson, Kai Kimmel, Elvi Tavast, Atko Heinsalu, Alar Rosentau, on saanud stipendiumi aastaks või vähemaks, aga kraadi kaitsnud hiljem kas siis Eestis või Soomes.

Näiteks Tiit Hang on uurinud vulkaanituhaosakeste ehk tephra levikut Eestis. Tal õnnestus tephrat leida Lääne-Eestis ning määrata selle vanus ja päritolu. Need tuhaosakesed pärinevad Islandilt, Hekla vulkaani piirkonnast, ja on 4000 aastat vanad. Neid on leitud ka Peterburi lähistel, kus nende vanus on määratud viimase jääaja lõpufaasi. Tephra on hinnatud stratigraafiline indikaator, mis annab hea korrelatsiooni ja täpse vanuse.

Mis on praegu geoloogias Teie meelest kõige huvitavamad teemad?

Neid on mitmeid. Huvitavad on kindlasti ka minu teema edasiarendused. Näiteks biostratigraafia - setete kujunemine, ränivetikate ja õietolmu analüüs ning mineviku keskkonnamuutuste uurimine nende baasil. Selle vastu on tõusnud huvi kogu maailmas, minu juures on isegi üks Sri Lanka teadlane teinud doktoritöö sealse taimestiku ajaloo, varase põlluharimise ja inimmõju kohta.

Mis on see geoloogiline mootor, mis mõjutab Maa või mõne selle piirkonna arengut? Mis tendentsid looduses räägivad järgmise jääaja lähenemisest? Kui palju mõjutab loodust ja keskkonda hapestumine? Hapestumine kui nähtus kuulub samuti kliimatsükli juurde, see on olnud iseloomulik igale jääaja lõpule. Kui palju suudab inimene mõjutada muldasid ja veekogusid? Neid nähtusi on uuritud rohkesti polaaraladel, Arktikas ja Antarktikas. Setted võimaldavad tuletada kliima arenguajaloo, need on nagu loodusarenguarhiivid, aga nende põhjal on võimalik koostada ka tulevikustsenaariume.

Uuenevad uurimismeetodid. Praegu on andmed elektroonilised, uurijale on kättesaadav mitte ainult see, mida ta ise teeb ja analüüsib, vaid igaüks saab kombineeritult kasutada ka teiste meetodeid, koostada mudeleid. Ei tohi unustada, et kõige olulisem ongi hea aluspõhi, st andmed, millele mudel rajada.

Viimase aastatuhande setteid uuritakse praegu Millenniumiprojekti raames, millega on seotud hulk Euroopa maid. Spektrid võetakse iga viie aasta kohta, setteid uuritakse kõikvõimalike meetoditega. Setete vanuse suudame määrata paariaastase täpsusega, aastakihilised setted Euroopa järvedes on tänaseks määratud aastase täpsusega. Neid aga ei teki igal pool, eelduseks on rahulik keskkond ja sügav vesi.

Euroopa Liidu Uurimisfond on käivitanud huvitava programmi Varased Põllumajandusmälestised ja Põllumajanduslik Pärand (Early Agricultural Remnants and Agricultural Heritage ehk EARTH). Selle raames uuritakse ja dokumenteeritakse vanu põlluharimismeetodeid ja -riistu, mis on olnud kasutusel Euroopa maades või siis toodud siia teistest maailmajagudest. Mina esindan selles programmis Rootsi Teadusnõukogu, Eestist osaleb ettevõtmises arheoloogiaprofessor Valter Lang.

Olete ka Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige. Mida Akadeemias on tehtud?

See on üleeuroopaline intellektuaalide ühendus, kuhu Akadeemia ise valib kahe tegevliikme soovitusel nii loodusteadlasi, humanitaare, kirikutegelasi, poliitikuid kui ka kaunite kunstide esindajaid. Arvestatakse kandidaadi seniseid töid ja seda, mida ta Akadeemias võib edaspidi teha, milliseid loenguid lugeda ja publikatsioone koostada. Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia korraldab üritusi paljudel teemadel, mis parajasti teaduses ja ühiskonnaelus huvi pakuvad. Näiteks "Riigiideest Euroopa ideeni", "Euroopa - üks soov", "Meditsiini eetikast", "Mozart ja Euroopa", "Ülikoolid 21. sajandil", "Piiridest meie ümber", "Tolerants". Viimasest teemast on välja kasvanud ka Akadeemia iga-aastane "Tolerantsi auhind", mille eelmisel aastal sai kunagine Saksamaa välisminister ja suur Eesti sõber Hans-Dietrich Genscher. Oleme mõelnud korraldada mõne konverentsi või sümpoosioni Rootsis ja miks mitte ka Eestis.

Osalesin just Euroopa Nõukogu PACT-programmis (Physical, Chemical and Biological Techniques for Protection of Ancient Monuments and European Heritage), mis tegeleb loodusteaduslike meetodite rakendamisega Euroopa kultuuripärandi kaitseks, kui Akadeemia president, tuntud südamekirurg Felix Unger koopteeris mind Akadeemiasse. Ta leidis, et geoloogilise ja bioloogilise mineviku sidumine kultuuriajalooga võiks ka laiemat huvi pakkuda. Euroopa kultuuripärandi mõistmine ja säilitamine on ju oluline. Näiteks kas või küsimus, kuidas on väävliosakesed rikkunud Euroopa kultuurivara. Või kuidas seda vara paremini säilitada. Või kuidas eri aegade kunstnikud on mõistnud loodust, kuidas nad on seda oma töödes kajastanud. Interdistsiplinaarne lähenemine on Euroopa Teaduste ja Kunsti Akadeemia tegemistele vägagi iseloomulik.

Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia on suuresti Euroopa ja Euroopa kultuuri keskne. Akadeemias on liikmeid enam-vähem kõikidest Euroopa riikidest, lisaks USA-st ja Aasiast. Eestist on Akadeemia liikmeks näiteks psühholoog Peeter Tulviste, mehaanikateadlased Hillar Aben ja Jüri Engelbrecht, teoloog Toomas Paul, meedik Ain-Elmar Kaasik, kunstnik Jüri Arrak ning bioloog ja diplomaat Toomas Tiivel. Akadeemia peakorter asub Austrias Salzburgis.

LOE VEEL

• Coastal Estonia. Recent Advances in Environmental and Cultural History. PACT 51. 1995.
• Environmental and Cultural History of the Eastern Baltic Region. PACT 57. 1999.
• Environmental History and Quaternary Stratigraphy of Lithuania. PACT 54. 1998.
• Estonia. Nature, Man and Cultural Heritage. PACT 37. 1992.
• Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia

URVE MILLER on sündinud 30. augustil 1930 Tallinnas. Teise maailmasõja lõpul õnnestus perel põgeneda Rootsi. Haridusteed jätkas ta Rootsis Sigtuna Eesti Gümnaasiumis ja Stockholmi Ülikoolis. Viimasega on ta teadlase ja õppejõuna seotud kuni praeguse ajani.

Urve Milleri töö hõlmab keskkonnaajalugu ja mikropaleontoloogiat, objektiks ränivetikad. Doktoritöö, mida ta kaitses 1977 Lundi Ülikoolis, kandis pealkirja "Pleistotseeni setted Alnarpi orus, Lõuna-Rootsis - mikrofossiilid ja nende kasutamine stratigraafias".

Urve Miller kuulub nende eesti soost tippteadlaste hulka, kes kasvasid üles ja said hariduse võõrsil. See oli aeg, mil sajad loometee tipus olevad teadlased olid sunnitud põgenema punavõimu eest ega saanud jätkata tööd mujal maailmas, olles ellujäämiseks sunnitud leidma mingi teise, lihtsama töö. Ebakindlus tuleviku ees sundis eesti perekondi panema lapsi õppima midagi praktilist ning teadustööle pühendus tol ajal suhteliselt vähe noori. Selles mõttes on Urve Milleri saatus olnud õnnelik ja ka saavutused silmapaistvad. Ta juhatas paleoökoloogiaalaseid uurimistöid Stockholmi Ülikoolis, on publitseerinud üle saja teadusliku artikli, on väsimatu teadusorganisaator, koostanud hulgaliselt kogumikke ja juhendanud uurijaid üle kogu maailma, alates Sri Lankast (Rathnasiri Premathilake) kuni USA, Itaalia ja Baltimaadeni (Aarend-Mihkel Rõuk, Elsbet Liivrand, Laimdota Kalnina).

Eriti tänuväärne oli Urve Milleri tegevus Eesti taasiseseisvumise eel ja järel. Paljudel eesti geoloogidel oli võimalus töötada lühemat või pikemat aega Stockholmis, erialakursusi on ta pidanud Tartus alates 1993. aastast. 1999-2002 töötas ta Tartu Ülikoolis külalisprofessorina, pidades põhiliselt magistri- ja doktoriõppe interdistsiplinaarseid loenguid.

Euroopa Nõukogu juures alustas ta esimese eestlasena teadusalast koostööd juba 1970. aastate lõpus. Urve Miller on ka Euroopa Nõukogu koostöövõrgu PACT president, seda koos professor Tony Hackensiga Belgiast ja Baldo Conticelloga Itaaliast. PACT-i 50. köitena ilmunud raamat "Landscapes and Life" ("Maastikud ja elu") on pühendatud Urve Millerile tema 65. sünnipäevaks ja sisaldab 40 artiklit ligikaudu sajalt autorilt. Kogumik on interdistsiplinaarne, haarates nii geoteadused kui bioloogia ja arheoloogia, peegeldades professor Milleri enda teaduslikke huve.

Milleri väitel on tänu eesti teadlastele saanud rahvusvaheliseks terminiks näiteks sõna otepää. See tähistab kuppelmäge.

Urve Miller on Eesti Geoloogia Seltsi auliige aastast 1993, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige aastast 1994 ning aastast 2005 Rootsi Kuningliku Humanitaarteaduste Akadeemia korrespondentliige. 1992 omistati Urve Millerile Tartus Baeri medal, 1995 Eesti Teaduste Akadeemia medal ning Euroopa Nõukogu Jacques Sustelle'i medal, 2001 Valgetähe orden.

Professor Urve Miller ei tunnista mõistet igav teadus.