Esimene eestlasest lugejani jõudnud suuremõõduline avalik kaart on Ado Grenzsteini Oleviku kahes lehenumbris 1883.-1884. aastal ilmunud eestikeelsete kohanimedega äratõmme Vene kolmeverstasest kaardist Ida-Eesti kohta. Selle ja järgnevate kaartide põhjal on viimase nelja-viie inimpõlve teadvuses Peipsi põhjarannik olnud poolitatud ellipsi moodi kaunilt kumer, nii nagu Peipsi ilusad põhjarannad tegelikkuses ongi.
Siiski esitati kõigil kaartidel ligi 200 aastat järjest Peipsi põhjaranda lõunasse või lõuna-kagusse suunatud poolsaarega ning avara, põhja-kirdesse suunatud järvelahega Narva jõe väljavoolu kohal Peipsist. Sellest ajast saadik, kui Eesti- ja Liivimaa kontuurid paberile kanti, on vanadel käsitsi valmistatud kaartidel ja nende trükikoopiatel esitatud Peipsi järve just säärase, tänapäeval meie jaoks ebaloomuliku kujuga. Aga võib-olla see polegi Peipsi ranna moonutatud kuju?
Esimesed kaardid
Eesti ala kohta koostasid esimesed olulisemad kaardid rootslased. 1539. aastal, pärast reformatsiooni võitu Rootsis, valmistas aastakümneid Danzigis, Veneetsias ja Roomas paguluses viibinud piiskop Olaus Magnus suuremõõdulise, kõiki Põhjamaid käsitleva kaardi Carta Marina. Puulõikel oli esmakordselt esitatud Peipsi järv Peybas Lacus'e nime all, tõelist Peipsi kontuuri sel kaardil kujutatud järv ei meenuta. Teadaolevalt pole piiskop Olaus ise Liivimaal viibinud, seetõttu on siiani ebaselge, kust sai ta oma teadmised Liivimaa kohta. Näiteks Kõpu tuletorn - turris hollandorum, mille ehitust alustati 1504 ja mis valmis aastal 1531, on näidatud Hiiumaa põhjasuunda ulatuval neemel ja Hiiumaa ise asub Saaremaast lääne pool. Varasematel kaartidel on tuletorni asupaigaks Saaremaa (Osel, Oxilia) läänerannik. Olaus Magnuse kaart on säilinud vaid kahes eksemplaris, üks neist asub Münchenis ja teine Uppsalas.
Esimesel trükitud ja siiani säilinud Liivimaa kaardil Livoniae Nova Descriptio (1574), mille autoriks on Gentist pärit flaamlane Joanne Portantius, on Beybas Lacus esitatud ligilähedaselt samasugusena. Portantius pole teadaolevalt ise Liivimaal viibinud. Milliseid allikaid kasutas oma kaardi koostamisel astronoom ja matemaatik Portantius, ei ole teada, kuid mingid Liivimaalt pärinevad algandmed pidid tema käsutuses olema. Järva ja Pärnu foogti kirjutajana Liivi sõda oma silmaga näinud kroonik Johann Renner näitab oma "Liivimaa ajaloo" lehekülgedel avaldatud kaardiskitsidel Peipsit ilma terava kirdenurgata, nimetades järve Peipvs Lacvs. Seega võib arvata, et tol kaugel ajal oli siiski olemas mitu käsikirjalist versiooni siinsete maade, Eesti- ja Liivimaa kaartidest.
Äratuntaval kujul kaardistati Peipsi järv koos Piirissaarega 1626. aastal. See oli Rootsi kartograafia rajaja Anders Bure suurteos pealkirjaga "Orbis Arctoi Nova et Accurata Delineatio ...", mis käsitles kogu tolleaegsele Rootsi suurriigile kuuluvaid maid ümber Läänemere. Esimene Bure nimega seostatav kaart valmis 1611. aastal ja hõlmas Põhja-Rootsi, Lapimaa ja Koola alasid. Selle kaardi valmimise järel kinnitas kuningas Karl IX Anders Bure aadliks ja sest ajast esitatakse tema nime ladina keeles - Andreas Bureus. Teadaolevalt pole Rootsi kartograafia isaks loetud Bureus Liivimaal viibinud. Küll on ta käinud Rootsi delegatsiooniga 1617-1621 Karjalas ja Laadoga põhjarannal Rootsi ja Venemaa vahel 1617 sõlmitud Stolbovo rahu järgset piiri loodusesse märkimas.
Ei saa sugugi väita, et kahe kaardi valmimise vahele jäänud 15 aastat kulusid Bureusel järgmise, kogu Rootsi kuningriiki hõlmava kaardi koostamiseks. Kuid viimased viis-kuus aastat enne uue kaardi ilmumist olid kindlasti hõivatud materjalide kogumisega just uue kaardi jaoks. Oluliste tööde hulka kuulusid väljaspool Rootsi emamaad asuvate territooriumide kohta olemasolevate maa- ja merekaartide kokku korjamine, nende analüüsimine ja neilt saadud andmete kasutamine uue kaardi koostamisel. Trükist ilmus kaart "Orbis Arctoi ..." 1626. aastal Stockholmis, Reusneri trükikojas. Eesti- ja Liivimaa on seal esitatud varasemast hoopis täpsemal tasemel. Tänaseni on siiski teadmata, milliste andmete alusel uue kaardi Liivimaad puudutavad osad koostati.
Eesti- ja Liivimaa esitamise osas jäi Bureuse kaart ligi kahesajaks aastaks eeskujuks kõigile Euroopa kartograafidele. Peipsi järve iseloomustas neil rohkem või vähem terav kirdenurk Narva jõe väljavoolu juures, Lämmijärve kitsuse alamäärane pikkus ja Pihkva järve pikitelje tegelikkusest erinev pööre Peipsi suhtes. Kaartidel esitatud Piirissaar oli tegelikust tunduvalt suurem, kuid tavaliselt peaaegu õiges kohas. Vaadates neid umbes 50-60-aastase vahega valmistatud kaarte, märkame kohe erinevusi meile harjumuspärasest Peipsi järve kontuurist, samuti Piirissaare ja Pihkva järve kujus. Järve kontuur sellisena esines väheste muudatustega kõikidel üksteiselt mahajoonistatud kaartidel.
Peipsi põhjarannik
Kerkib küsimus, mil viisil sai Andreas Bureus Peipsi järve põhjarannale säärase kummalise kuju. Kõige lihtsam oleks pidada Eesti- ja Liivimaa rannakontuuri esitamist suulistele andmetele põhinevaks. Sama kehtiks siis ka Peipsi niisuguse rannajoone kohta. Kuid 1620. aastateks olid Eestimaa alad, Harju- ja Virumaa olnud rootslaste valduses rohkem kui 50 aastat ja Rootsi riigi teenistuses olnud Hollandi, Saksa ning Rootsi ohvitserid alustasid uute maade ja linnuste kohta esimeste kaartide tegemist juba enne 17. sajandi vahetust. Näiteks esimene Hiiumaad kujutav ja tänaseni säilinud kaart on valminud 1593. aastal ja seda säilitatakse Rootsi Riigiarhiivis. Professor Ulla Ehrensvärdi koostatud ja Rootsi eestlaste Teadusliku Seltsi poolt välja antud Rootsis asuvate Eestit puudutavate kaardimaterjalide kataloogis on nimetatud ka Georg von Schwengelni 1640. aasta paiku valmistatud Eesti- ja Liivimaa kaart.
Esimesed teated Preisi päritolu Riia kodanikust Georg von Schwengelnist on pärit 1622. aastast, mil valmis tema kaart rootslaste võidust Riia all. Ta töötas hulk aastaid Rootsi kuninga poola ja leedu keele eritõlgina, seejärel Rootsi vägede kortermeistrina Eesti-, Liivi- ja Ingerimaal ning pälvis selle eest Gustav II Adolfi käest 1. augustil 1631. aastal aadlitiitli. Arvatavasti valmistas von Schwengelni ka Eesti- ja Liivimaa soosildade kaardi aastast 1627, millel tolleaegne Peipsi järve rannakontuur on väga selgelt esitatud. Eespool nimetatuga üsna sarnane on Tartus, Eesti ajalooarhiivis säilitatav tundmatu autori koostatud Eesti- ja Liivimaa kaart, mille valmimisaeg on umbes 1630 ja mille tõenäoliseks autoriks tuleb pidada samuti Georg von Schwengelni. Peipsil torkab silma terav rannanukk Vasknarva juures, mis väga sarnaneb Bureuse kaardil esitatuga. Võib arvata, et Narva jõe väljavool Peipsist nägi 17. sajandi algul välja teistsugune kui tänapäeval. Oma osa on siin kindlasti samal sajandil toimunud intensiivsel maatõusul Peipsi põhjaranna piirkonnas ja Peipsi järve veetaseme kõikumistel.
Küsimus, kes kaardistas esimesena Peipsi järve kontuuri, jääb tõenäoliselt vastuseta. Ilmselt tehti seda enne 1626. aastat. Kuid tõe huvides tuleb mainida, et tundmatu autori poolt 1699. või 1700. aastal koostatud kaardile on Peipsi põhjarand kantud juba õigel, meie silmale harjunud kujul. Rootsi võimude maamõõtja C. Reimersi koostatud Vasknarva ümbruse kaardil on Narva jõe algus kahe esimese kilomeetri ulatuses väga täpselt esitatud.
Vasknarva veeseisud
Baltisaksa kodu-uurija ja keelemees August Wilhelm Hupel (1737-1819) kirjutab oma raamatus "Topographische Nachrichten", et veehulgad on tema eluajal tugevasti vähenenud, ja ojad, mis enne toitsid kuni viit vesiveskit, ei saa enam ühegagi hakkama. Me ei tea, kui kõrgele on ajaloolisel ajal suurvete seisud Vasknarva lähistel ulatunud. Kuid arvestades pideva maakerkega, peame arvestama ka võimalusega, et varasematel aegadel madalamal asunud maad olid rohkem ja pikemat aega järjest Peipsi vete mõju all. Seega võis Vasknarvast põhja poole jääv Narva jõe äärne piirkond olla kümneid kordi üle ujutatud ka väljaspool tavaliste suurvete aega, põhjuseks Peipsil periooditi esinevad kõrged veeseisud.
Kirjanduses on andmeid järve kõrgest veetasemest aastail 1833, 1840, 1847 ja 1867. Veemõõdupostide andmeil on suurimad veetõusud olnud 20. sajandi algusaastail, 1903 ja 1905. Registreeritud absoluutne maksimaalne veeseis pärineb ajavahemikust 12.-15. maini 1924, mil veetõus oli 253 sentimeetrit üle algseisu. Algseisuks võetakse 29,00 meetrit üle merepinna, seega ulatus veetaseme absoluutne tõus kuni 31,53 meetrini. Vaadates selle piirkonna kohta erinevatel aegadel koostatud topograafilisi kaarte, näeme, et Vasknarva, Jaamaküla ja Karoli küla ning Narva jõe vahele jäävate luhtade ja vanade jõesootide ala kõrgused ulatuvadki 31,50 meetri tasemele. Seega oli kogu mainitud madal ala 1924. aasta kevadel täielikult üle ujutatud. Madala, üleujutatava ala pikkus alates järverannast piki Narva jõge põhja suunas on 7,5 kilomeetrit ja laius kuni 3,2 kilomeetrit.
Suurem osa Vasknarvast põhja poole jäävatest luhtadest asub absoluutkõrguste 29,60 ja 31,50 meetri vahel. Seega on luhad praktiliselt peaaegu täielikult üle ujutatud vähemalt seitsmel-kaheksal kevadel igal kümnendil. Ainult eriti sademetevaestel aastatel pole vesi üle 29,80 meetri tõusnud. Suurima või selle lähedase veeseisu puhul on vee alla jääv ala seal kuni 24 ruutkilomeetrit, mis peaks igal juhul kaardistustööde tegemise ajal kalda pealt vaadates märgatav olema. Teadmata on, kas esimene kaardistaja pidas üleujutatavat ala suurvee all olevaks Narva jõeks või Peipsi järve osaks.
Üleujutus ja satelliidifotod
Maksimaalne veeseis kordub küll igal aastal uuesti erinevatel aegadel aprilli keskpaigast kuni mai esimese kolmandikuni. Kuid ilmselt ei õnnestu kuidagi saada ettekujutust suurimast veeseisust 17. sajandi lõpuaastail. Tänapäevastelt satelliidifotodelt näeb üleujutuse pilt välja ligilähedaselt niisugune, nagu on näidatud juuresoleval pildil, mis esitab olukorda suurvete seisust maikuu alguses 1990. aasta kevadel. Foto pärineb perioodist, mil maksimaalne veeseis on juba möödunud. Seetõttu katab üleujutatud tume veeala vaid põhjapoolse, madalama osa Narva jõeluhtadest.
Üleujutus Vasknarva juures 6. mail 1990.
Pildilt võib välja lugeda kogu üleujutatava ala ulatuse, mis katab ligikaudu kaks korda suuremat pinda, kui pildil näha. Veepinna tavaseisust kolm-neli meetrit kõrgemale jääva maariba kuju ja tema suund Peipsi põhjarannal on samuti selgelt arusaadavad. Vasknarva viiva tee äär näitab selle asukoha üsna täpselt. Selle pildi abil võib üsna kergesti ette kujutada meile tuttavaid kaardipilte Peipsi kohta kakssada aastat tagasi.
Võimalik seletus
Seletus Peipsi põhjaranna mõistatusliku kuju kohta vanadel kaartidel oleks järgmine. Tõenäoliselt kaardistati Vasknarva ümbrust esmakordselt kõrgema veeseisu ajal ning sealt jäigi kaartidele ida-kagu suunaline maariba ja suur põhja suunas ahenev lehter Narva jõe väljavoolu kohas. See esimene käsikirjaline kaart jõudis Andreas Bureuse kätte ja tema kaudu ka kaardile. Kaartide väljaandjad kaugel Euroopas, kes ei teadnud midagi tegelikust Peipsi järvest, neile nähtustele erilist tähelepanu pöörata ei osanud. Iga uus autor võttis Bureuse kaarti eeskujuna, kandes oma kaardile vaba käega ainuisikulise tahtmatu kaardimuudatuse. Koopialt järgmist koopiat maha joonistades lisati mõnelt teiselt vanemalt kaardilt võetud infot ja kontuure, nii muutuski esitatu selliseks, nagu vanadel kaartidel esinevad rannakujutused näitavad.
Säärane olekski tõenäoline seletus rannajoone lihtsustatud ja õgvendatud kujutisele käsitsijoonistatud vanadel kaartidel. Suunaviga kuiva maariba kulgemise poole on osalt seletatav sellega, et 17. sajandil kasutatud kompassid ei olnud väga täpsed. Üleujutatava ala rannakontuurid ümardusid uute kaartide väljaandmisel iga ümberjoonistuse käigus üha uuesti. Väga paljudest ümberjoonistamistest tulenev vea mitmesuunaline kordumine ja kaardipildi lihtsustumine andiski lõpuks käibetõena võetud rannajoone, mis on näha joonistel.
LOE VEEL
- Bratt, Einar. En krönika om kartor över Sverige. Stockholm, 1958.
- Ehrensvärd, Ulla. The History of the Nordic maps. Helsinki, 2006.
- Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Riga, 1774.
- Jaani, Ago. Peipsi järve veetaseme reguleerimise probleem. - Narva jõgi ja veehoidla. Tartu, 2000.
- Oja, Tiiu. Georg von Schwengeln. Teave on Eesti Ajalooarhiivi käsutuses.
- Peipsi. Koguteos. Toimetanud E. Pihu ja A. Raukas. Tallinn, 1999.
- Raid, Tõnu. Tabulae Livoniae. Tallinn, 2002.
TÕNU RAID (1939) on lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia maakorraldus-insenerina 1966. Töötanud maamõõtjana ja orienteerumistreenerina. 1993. aastast töötab Piirivalveametis kartograafina, praegu vanemspetsialisti ametikohal. Avaldanud kaartide kohta kolm raamatut. 2000. aastal kaitses TÜ Geograafia Insituudis magistrikraadi.
