"Kuidas nägu, nõnda tegu," on väitnud rahvasuu Kuusalus. Põltsamaal seevastu on kogetud, et "ega nina otsast või meest tunda". Kus elas taibukam vanarahvas?
Ühelt poolt tundub, et kõik katsed hinnata kedagi üksnes näo järgi on alati läbi kukkunud, ükskõik kui innukalt seda ka teha pole üritatud. Teisalt näitab elu, et olgu siis isiklikes suhetes, tööl, meelelahutustööstuses, poliitikas või õigusemõistmises, inimese väljanägemine mõjutab meie hinnanguid tahes-tahtmata. Kuidas ja mismoodi tänane teadus asja seletab, sellest kirjutavadki psühholoogid Merle Nurmoja ja Talis Bachmann.
Kui me inimesi näo põhjal hindame, mõjutavad meid stereotüübid. Ei pääse me stereotüüpidest ka suhtumises teadlastesse ja teadusesse. Näiteks 29. aprillil toimunud konverentsil "Teadus - tumm või tummine?", kus muu hulgas jagati kolmandat korda välja Eesti teaduse populariseerimise auhinnad, meenutati huumoriga, et "lapsesuus" on teadlane ikka endiselt kitlis, lühike, paks ja prillidega kiilaspea. Südantsoojendav on sel taustal lugeda Eesti Panga asepresidendi Rein Minka tõdemust, et "olen ikka ja jälle imestanud, miks on loodud müüt teadlasest kui hajameelsest ja eluvõõrast inimesest. Kahjuks ei ole mul olnud võimalust ühegi taolise teadlasega tutvust sõlmida, et müütilist teadlast lähemalt uurida. Teadlastest sõbrad, tuttavad ja kolleegid on hoopiski avara mõistusega tähelepanelikud vaatlejad. Nad on inimesed, kes mõistavad kohustusi ning vastutust, mis neil teadlasena, aga eeskätt vaba tahtega kodanikuna lasub ühiskonna ees".
Tublide teadust populariseerivate teadlaste ja teiste selles vallas tegutsejate tunnustamiseks jagati tänavu välja 15 preemiat ning kaks aukirja. Nimetagem siin neist tublimad ehk kõik kolm I preemia saanud: Horisondi lugejailegi aastate jooksul end tuttavaks kirjutanud ja selleski numbris üle astuv ilmateadlane Ain Kallis, SA Tartu Keskkonnahariduse Keskus ja nende koostatud interaktiivne linnaloodust tutvustav rändnäitus "Ma pole külaline, ma elan siin", ning Tõravere astronoomide MTÜ Stellaarium, mida paari aasta eest külastasime ka Horisondi teadusreiside raames. Kõigi tunnustatute kohta saate soovi korral lugeda kas või Horisondi veebilehelt. Lisan vaid, et meie lugejatele tuttavamatest tegijatest pälvisid II auhinna arheoloog Aivar Kriiska ning III auhinna geoloog-polaaruurija Enn Kaup, füüsik Andi Hektor, kelle valiku teadusuudistest leiate ka käesolevast numbrist, ning Lähis-Ida klassikaliste tekstide tõlkija Amar Annus, kelle toimetatud Koraanist kirjutab just seekordses ajakirjas teoloog Toomas Paul.
Horisondil on hea meel, et teaduse populariseerimise auhinnaga tunnustati tänavu paljusid oma valdkonna tutvustamisele pühendunud teadlasi. Sest Horisondi toimetus on ikka juhindunud mõttest, mille konverentsil ütles välja Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa, ja nimelt: kõige veenvam teaduse vahendaja on ikkagi teadlane ise.
Horisondi sisu juurde naastes juhiksin tähelepanu ka ühele tõeliselt tummisele artiklile elementaarosakeste füüsikult Ilmar Otsalt. See lugu massi kahest elust oma 24 valemiga on kindlasti mõeldud ühelt poolt karastunumatele teadushuvilistele, aga loodetavasti ei jää päris "tummaks" kellelegi, sest probleemi olemuse mõistmiseks piisab ka üksnes artikli algus- ja lõpuosa lugemisest. Mõtlemisainet sellest, kuidas teadus toimib ja areneb, kuidas küsib ja vastab, kuidas naudib "mängu võlu", annab Ilmar Otsa artikkel igal juhul.
