Esiteks - ei tohi loota liiga palju. Hoolimata heledusest on tegemist ikkagi üliväikeste astronoomiliste objektidega. Seega esitab nende vaatlemine kõrgeid nõudmisi nii teleskoobi optikale kui ka Maa atmosfääri tingimustele. Turbulentne õhk muudab suure suurendusega kujutised võbelevaks ning häguseks. Parima kujutise saamiseks tuleks suurendusi varieerida. Liiga väikese suurendusega kipuvad väikesed detailid planeedi säras kaduma minema. Liiga suur suurendus omakorda lihtsalt lisab hägusust. Optimaalne suurendus varieerub palju ja sõltub peamiselt vaatlusöö tingimustest.
Teiseks - ole püsiv. Pikemaajaline vaatlemine võimaldab märgata raskemini eraldatavaid detaile. Samuti on võimalik tabada momente, kui atmosfäär on eriti rahulik. Oota neid hetki ja oska neid hinnata.
Veenus on hele ehatäht ning kergesti leitav õhtuti edelataevas kui kõige heledam taevakeha. Planeet asub peaaegu teisel pool Päikest ning asudes Päikesele lähemal orbiidil, jälitab ta Maad, lähenedes sellele. Et Veenus on kaetud tiheda pilvkattega, mis ei lase otseselt vaadelda tema pinda, on amatöörastronoomile kõige huvitavam jälgida Veenuse faaside muutumist. Olles Päikesest taga-vasakul, on Veenus peaaegu kettakujuline, kuid juba mai alguseks on temast saanud poolketas ning läbimõõt on märgatavalt kasvanud. Parim aeg Veenuse vaatlemiseks pole mitte siis, kui ta särab tumedas öötaevas, mil ta on tavaliselt nähtav läbi horisondilähedase turbulentse õhukihi ning tema eredus pimestab vaatlejat. Parimad tingimused on hoopis siis, kui planeet on päevavalguses kõrgel taevas. Hästijoondatud komputeriseeritud teleskoobi abil on võimalik ta kergesti leida. Või - teades Veenuse nurkkaugust Päikesest, võib ekvaatorilisel monteeringul teleskoobi sihtida õigesse taevaalasse. Veenust on võimalik leida ka kammides teleskoobi otsijaga läbi taevaala, kus ta peaks asuma. Peab ainult olema tähelepanelik, et Päike ei sattuks vaatevälja.
Kui Veenus on leitud, võib püüda leida ebakorrapärasusi tema valgustatud ja valgustamata poolkera joonel - terminaatoril. Haruldastel juhtudel on vaadeldud ka väga nõrku tumedaid laike. Kontrastsuse suurendamiseks võib proovida värvilisi filtreid.
Ei tasu unustada ka Merkuuri - Päikesele lähimat planeeti. Et Merkuuri tiirlemisperiood on väike, ilmub ta Maa taevasse aastas mitu korda, olles vaadeldav vaheldumisi eha- ja koidutähena. Asudes Päikesele lähedal, on ta meie laiuskraadidel nähtav alati madalal eha- või koiduvöös ning palja silmaga raskesti leitav. Aitab binokkel. Järgmine võimalus on märtsi lõpul koidutaevas, kuid vaatlustingimused on siis üsna ebasoodsad.
Saturn on tihtipeale vastuseks, kui küsida inimestelt, kes läbi teleskoobi on saanud vaadata, mis on kõige ilusam asi taevas. Aga nagu teistegi planeetide puhul, nõuab Saturni vaatlemine kannatust, head teleskoopi ja stabiilset atmosfääri. Saturni ketta läbimõõt on ka parimal juhul ainult 21 kaaresekundit. Ehkki rõngaste süsteem on veel 2,25 korda suurem, jääb see siiski väiksemaks kui näiteks Jupiter heades tingimustes. Saturn oli vastasseisus 10. veebruaril, kuid kevade poole on vaatlustingimused isegi soodsamad. Juba õhtul on planeet kõrgel taevas, kus atmosfääri segav mõju on väikseim. Asub ta Lõvi tähtkujus Lõvi pea läheduses. Saturni rõngad on aimatavad juba 25-kordse suurendusega, kuid 80 mm objektiiviga teleskoop suurendusega 50x näitab neid kui planeedi kettast lahutatud struktuuri. Ketta ääred on kergelt tumedamad, luues Saturnist kolmemõõtmelise pildi. Planeedi ketta vari rõngastel suurendab veelgi ruumilisust. Rõngaste silmatorkavaim detail on tume Cassini pilu, mis lahutab välimist A rõngast ning laiemat ja heledamat B rõngast. Raskem on leida Encke pilu, mis asub A rõnga välisservas. Saturni kettal pilvkattes võib märgata tumedaid vööndeid ja heledaid tsoone - silmatorkavaim neist on hele ekvatoriaaltsoon. Ehkki vööndid ja tsoonid on vähem pilkupüüdvad kui vastavad moodustised Jupiteril, on planeedi ketas harva täiesti detailideta. Põnev on jälgida muutusi tsoonides ja vööndites kuust kuusse, ning kui veab, siis võib sattuda valgetele laikudele - tormidele Saturni atmosfääri ülakihtides. Kujutise teravustamiseks võib proovida kasutada kollast okulaarifiltrit ning vööndite ja tsoonide kontrastsuse suurendamiseks helerohelist filtrit. Unustada ei tasu ka Saturni kaaslasi. Titan on näha juba 50 mm kiikriga, ülejäänute, sealhulgas ka selles numbris kõneks olevate Enceladuse jaethyse, nägemiseks on parem kasutada juba suurusjärgus 8-tollise objektiiviga teleskoopi.
Enne kui minna pimedasse õue ning püüda tähistaevas mõnda planeeti üles leida, on kasulik selgeks teha, kuidas seda otsida. Selleks on eriti sobivad mitmesugused planetaariumiprogrammid, kus virtuaalses tähistaevas orienteerumiseks on olemas klahv (või käsklus) "find" ehk "otsi". Avanevasse aknasse tuleb kirjutada näiteks "Saturn" ning hetke pärast ongi Saturn koos ümbritseva tähistaevaga kuvatud. Üheks niisuguseks multiplatvorm- ja vabavara programmiks on Stellarium (www.stellarium.org), kust on võetud ka käesoleva jutu juures olevad joonised.
Jüri Ivask
LOE VEEL
ALPO - Kuu- ja planeedivaatlejate assotsiatsioon: http://www.lpl.arizona.edu/alpo/
SkyWatch 2007: http://www.teleskoop.com/prod_show.php?id=139
Ülo-Ilmar Veltmann, Taevakaunitar Veenus, Tallinn, Valgus, 1967.
