Meie naabrina on Marss planeediuurijate sihtmärgiks olnud juba kosmoseajastu koidikust saadik. Kuigi suurem üritaja oli Nõukogude Liit (Venemaa), saatis esimesena edu USA-d, kelle automaatjaam Mariner 4 1965. aasta juulis Marsist möödus ja sellest 21 fotot edastas. Kuigi venelased jätkasid Marsi pommitamist oma Marss-seeria automaatjaamadega, oli neist tulu vähe ja ka maandumine sinna õnnestus esimesena ameeriklastel, ning seejuures kohe esimesel katsel!
Vikingite aeg
Kaks Vikingit jõudsid Marsile 1976. aasta suvel ja Viking 1 tegutses seal koguni 1982. aasta novembrini. Need on siiani kõige raskemad, ligikaudu 600-kilogrammised Marsile maandunud automaatjaamad ja ainsad, millel on olnud aparatuur elu otsimiseks.
Kuna venelased kaotasid pärast Vikingite edu huvi Marsi vastu, NASA-l kärbiti aga eelarvet, tuli järgmist maandumist sinna oodata üle kahekümne aasta. 1997. aastal USA iseseisvuspäeval Marsile potsatanud Pathfinderil oli pardal ka pisike, vaid 10,5 kg kaaluv iseliikuv kuuerattaline Sojourner, mis uuris lähikonnas olevate kivide keemilist koostist.
Pärast seda kerkis päevakorda vedela vee jälgede otsimine. Esimene katse kukkus läbi, sest 3. detsembril 1999 vähem kui 1000 kilomeetri kaugusele Marsi lõunapoolusest maanduma pidanud Mars Polar Lander läks kaduma. Sama saatus tabas 2003. aastal inglaste Beagle 2-e, mille toimetas Marsi juurde Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) Mars Express.
Kahekesi Marsil
Ameeriklased tegid oma ebaõnnestumisest tõsised järeldused. Esmajärjekorras loobusid nad 1999. aastal üritatud kolmele jalale maandumisest (aga nii maandusid ju veerand sajandit varem edukalt Vikingid!) ning pöördusid tagasi Pathfinderi maandumisskeemi juurde. Sel juhul on maandur pakitud kolmnurkse põhjaga püramiidikujulisse kapslisse, mille kokkupõrget planeedi pinnaga pehmendavad vahetult enne seda täidetavad õhupallid. Selline hiiglaslikku rannapalli meenutav kera hüpleb ja veereb hulga aega, enne kui seisma jääb. Siis lastakse pallid tühjaks ja tõmmatakse kokku, kapsel avaneb aga mootorite jõul nagu tulbiõis. Asja uba on selles, et pole oluline, kas kaitsekapsel jääb seisma põhjale või mõnele oma kolmest küljest, mootorite jõul lükatakse ta ikka õigesse asendisse! See maandumisviis näitas oma töökindlust jälle 2004. aasta algul, kui Marsile jõudis 4. jaanuaril Spirit ja 25. jaanuaril Opportunity. Need oma nimed kooliõpilaste hulgas korraldatud konkursil saanud liikuvad automaatjaamad meenutavad oma kuuerattalise veomehhanismiga Sojournerit, on aga märksa suuremad, kaaludes kumbki umbes 180 kilogrammi. Mõlemad maandusid ekvaatorist veidike lõuna poole. Mõlema maandumiskohad olid valitud nii, et nad seonduksid veega. Spirit laskus 170-kilomeetrise läbimõõduga Gussevi kraatrisse, kuhu suubub ka voolusäng, mida mööda võis kunagi voolata vesi. Opportunity maandumiskohast, Meridiani tasandikult, oli aga Mars Global Surveyor spektroskoopiliselt leidnud halli hematiidi näol mineraali, mille teket seostatakse veega.
Maandumisel sattus Opportunity väiksesse, paarikümnemeetrise läbimõõduga meteoriidikraatrisse, Spiritist aga umbes kolme kilomeetri kaugusele jääb väike mäestik (õigemini küll küngastik), mis sai hukkunud kosmosesüstiku järgi nimeks Columbia mäed. Selle kõrgeim tipp tõuseb 130 meetrit üle ümbruskonna. Kuna kraatris paljastuvad ka pinnaalused kihid, siis on üsna loomulik, et kõigepealt leidis viited veele Opportunity. Neist kõige huvitavamaks ja üheks kindlamaks tõendiks on 2-3-millimeetrise läbimõõduga hematiidist kuulikesed, mida uurijad hakkasid kutsuma mustikateks (ingl blueberry). See-eest Spirit kohtas vee poolt mõjutatud kivimeid alles siis, kui ta mägede jalamile jõudis. Edaspidi jõudis ta ka ühele 100 meetri kõrgusele tipule. Opportunity sõitis oma maandumiskraatrist välja ning on külastanud ja uurinud veel teisigi kraatreid. Selle aasta veebruari alguseks oli ta Marsi pinnal läbinud juba kümme, Spirit aga seitse kilomeetrit. Spiriti kehvemal tulemusel on peale mägedes ronimise põhjuseks veel ühe esimese ratta kinnikiilumine, mille tõttu ta saab liikuda vaid tagurpidi, vigast ratast järel lohistades. Seetõttu ongi ta eelmise aasta märtsist ühel päikesepoolsel nõlval peesitades lihtsalt ümbruses toimuvat jälginud.
Peale praeguse rattaprobleemi on neid aja jooksul tabanud veel muudki hädad. Nii tekkisid Spiritil juba paar nädalat pärast maandumist sidehäired Maaga, mille põhjuseks leiti olevat täissaanud arvutimälu. Selle vastu aitas muidugi üleliigsete failide kustutamine. Opportunity jäi aga 2004. aasta aprillis liiva kinni ning lennujuhtidel kulus poolteist kuud maapealseid katsetusi ja automaatjaama sentimeetri haaval liigutamist, et ta ohtlikust kohast välja tuua. Veel on Opportunityl viimasel ajal probleeme oma robotkäpa liigutamisega, mille küljes on enamus kivimite uurimise instrumente. Sellele kõigele vaatamata on nii Spirit kui Opportunity üllatavalt hästi hakkama saanud, nende 90-päevaseks kavandatud uurimisretk on kestnud juba enam kui kolm aastat. Seejuures on nad üle elanud kaks Marsi talve, mille ajal temperatuur on langenud üle saja kraadi alla nulli. Ka kardeti varem, et Marsil liikuv tolm katab nende energiaallikatest päikesepatareid, ja nii ka algul läks, näiteks Spiriti energiatootmine langes 60 protsendini.
Kuid mis tuul toob, selle võib ta ka ära viia. Nii oligi pärast üht ööd päikesepatareide efektiivsus taastunud 93 protsendi tasemele esialgsest.
Mida toob tulevik?
Kõigepealt, juba selle aasta augustis, stardib sutomaatjaam Phoenix, mis peab Marsile jõudma järgmise aasta mais. USA, Kanada, Šveitsi ja Saksamaa ülikoolide ning kosmsoseagentuuride koostöös valminud Phoenix pole liikuv, nagu praegu Marsil tegutsevad automaatjaamad, vaid toetub oma kolme jalaga kindlalt planeedi pinnale. Tal on 2,35 meetri pikkune käpp, mille otsa on kinnitatud väike kopp. Sellega saab Phoenix oma põhjapooluse piirkonnas olevas maandumiskohas kaevata kuni poole meetri sügavusi auke ja võtta sealt pinnaseproove, mida pardal oleva analüsaatoriga uurida, ning seda just eesmärgiga määrata vee ja teiste kergesti aurustuvate ainete sisaldust. Nimi Phoenix, mis tähendab omaenese tuhast tõusvat müütilist lindu fööniksit, pole sugugi juhuslikult pandud, sest selle ehitamisel on kasutatud nii lendamata jäänud Mars Surveyor 2001 Landeri jaoks tehtud komponente ja aparaate kui ka 1999 Marsile maandumisel kaduma läinud Mars Polar Landeri instrumentide täiustatud koopiaid.
Järgmine soodne moment Marsile lennata saabub 2009. aastal (need korduvad natuke rohkem kui kahe aasta tagant, kui Marss ja Maa jälle üksteisele lähenevad ning nendevaheline kaugus on väikseim). Siis on ameeriklastel plaanis saata Marsile uus kulgur, mis oleks aga praegustest neli korda raskem - umbes 800 kilogrammi. See Mars Science Laboratory (MSL) nime kandev automaatjaam ühendab endas Spiriti ja Opportunity liikuvust Phoenixi uurimisseadmetega. Täiendustest eksootilisim on aparaat, mis suudab laserikiirega aurustada kuni 13 meetri kaugusel asuva kivi pinnast mikroskoopilise tükikese ja määrata siis aurustunud aine poolt kiiratava valguse spektri põhjal selle koostise, ise kohale sõitmata. Kasutatakse jälle juba Sojournerilt tuttavat kuuerattalist liikumismehhanismi. Kui MSL end Marsil õigustab, võidakse järgnevatel aastatel tema koopiaid veelgi Marsile saata, seejuures koguni pinnaseproovide Maale toimetamise seadmetega varustatult. Hulgi tuleb ju odavam!
Samal aastal üritab arvatavasti ka ESA Beagle'i edasiarendust Marsile saata. Pinnaseproove võidakse sealtkandist Maale toimetada varemgi, kuid mitte Marsilt, vaid selle ühelt kaaslaselt Phoboselt. Selline eesmärk on praeguste plaanide järgi 2009. aastal startival Venemaa automaatjaamal Fobos-Grunt. Tegemist oleks üldse venelaste esimese katsega pärast 1996. aastal toimunud Mars 96 ebaõnnestunud starti mõne teise taevakeha juurde automaatjaama läkitada. Huvitav on ka see, et Venemaa (tookord Nõukogude Liidu) viimane planeetidevaheline lend suundus 1988. aastal samuti Phobosele. Ent side katkes, kui automaatjaam oli oma eesmärgist vaid 50 meetri kaugusel!
Esimest korda pärast Vikingeid proovib Marsilt elu jälgi leida Euroopa kosmoseagentuur ESA, millel on plaanis saata 2013. aastal sinna paljutõotava nimega automaatjaam ExoMars (tuletame meelde sõna eksobioloogia...). See on varustatud ka puuriga, millega võib proove võtta kuni kahe meetri sügavuselt. 2016. aastal kavatsevad praeguste plaanide järgi ka ameeriklased elu otsimisega Marsil algust teha, läkitades sinna automaatjaama nimega Astrobiology Field Laboratory, aga sellest on veel vara lähemalt rääkida. Midagi konkreetset pole öelda ka mehitatud lendude kohta Marsile. President George W. Bush kuulutas küll 14. jaanuaril 2004 välja uue mehitatud lendude programmi, mille eesmärgiks on saata astronaudid nii Kuule kui Marsile. Kuid erinevalt Maa kaaslase pinnale jõudmise tähtajast 2020. aastal, pole Marsi puhul mingitest tärminitest juttu olnud. Jääb vaid loota, et ehk juhtub see siiski veel ajakirja praeguste nooremate lugejate eluajal.
TÕNU TUVIKENE (1952) on Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrgu programmeerija. Lõpetanud Tartu Ülikooli astrofüüsikuna 1975. Kuni aastani 1988 oli Tartu Observatooriumi (tollase AAI) insener ja nooremteadur tähtede füüsika uurimisel. Seejärel töötanud arvutite alal, juhatanud Tartu Tähetorni astronoomiaringi ning populariseerinud astronoomiat ja kosmonautikat. Üle 50 aimekirjutise autor, kogumiku "Universum" kaasautor.
