Tume aine – vaade tagasi

Jaan Einasto

"Tumeda aine lugu"

Koostanud Mihkel Jõeveer

Ilmamaa, 2006

Saadaval Apollo veebipoes

Astronoomidele algas 2007. aasta huvitavalt - ajakirja Nature kolmanda numbri kaaneloost "Tumeda aine kaart toob esile kosmilise toestiku" (Dark Matter Maps Reveal Cosmic Scaffolding) saame teada, kuidas rahvusvaheline astronoomide rühm eesotsas USA astronoomi Richard Massey'ga on välja arvutanud ja ka ruumiliselt kujutanud varjatud aine jaotuse väikese taevaala suunas. Kui seni oli tumedast ainest, mida on ju oma kuus korda rohkem kui tavalist ainet, räägitud kui põhimõtteliselt võimalikust ja ka teatud statistiliste nähtuste kirjeldamiseks vajalikust, siis nüüd on jõudnud kätte uskmatute Toomaste aeg - seni varjatud aine pilt on ajakirja kaanel!

Kuidas siis osutuks võimalikuks näha nähtamatut? Aga suhteliselt lihtsalt. Tumeda aine ebaühtlased kuhjumid ruumis töötavad nagu moonutavad gravitatsioonilised läätsed. Foonigalaktikate kujutiste detailne statistiline uurimine võimaldab aga moonutuste kuju järgi taastada varjatud aine jaotuse.

Eesti jonn

Ja eks see ole nii ka äsja ilmunud Jaan Einasto raamatuga "Tumeda aine lugu". Esimesest pilgust küllaltki sirgjooneline kokkuvõte akadeemiku taustast, eluloost ja uurijateest omandab hoopis uue mõõtme, kui saab selgeks, et raamatus on jutt kahesugusest tumedast ainest, kahesugusest toestikust, mille ümber kõik ülejäänu graviteerub.

Mõlemaga on aga lugu üksjagu keeruline. Kosmilise toestiku füüsikaline olemus on seniajani teadmata, vaatamata sellele, et hüpoteetiliste võimaluste hulk on väga suur. Teisega, nimetame seda siinkohal eesti jonniks, on lugu sama hull. Ainult tähelepanelik raamatu lugemine võimaldab aru saada, mis mehega astronoom Jaan Einasto puhul tegemist on.

"Tavaline" Eesti lugu

Raamatu esimene pool on õpetlik ja kasulik lugemisvara peaaegu igale eestlasele. Saame teada, et juba meistri esivanemad olid terased ja hakkajad inimesed. Loeme, kuidas tugevast ja paljulapselisest perest pärit Jaan oma esimesi samme astub. Edasi koolikaaslased, oma perekond ja kolleegid. Suures plaanis tavaline Eesti lugu. Aga püüdke seda lugu rääkida Princetonis või Cambridge'is! Kaks vabariiki, kolm okupatsiooni, see ja teised parteid, kui palju erinevaid plagusid ja paguneid!

Läbi selle virvarri siis ühe inimese trajektoor, mis kohati sarnane Browni liikumisele, aga ometi ikka kindlassuunaline - teha midagi ära, ja mitte kus iganes, vaid teaduses. Paljudest seikadest, asjaoludest ja kirjeldatavatest inimsuhetest tahaks siinkohal tuua välja ainult ühe, ehk ka autori jaoks kõige tähtsama.

Võib-olla võiks seda nimetada võlatundeks. Pole ju mingiks saladuseks, et aktiivse teadlase elu koos kõigi konverentside, komandeeringute ja loomingulise elevuse puhangutega on perekonnale siiski tõsine koorem. Lapsed tuleb kasida ja koolitada, aiamaalapid korras hoida. Ja nii tulebki välja, et suure edu taga on kuskil tagasihoidlik eesti naine - tegelik toestik - mida aga tumedaks aineks oleks lausa patt nimetada. Jaan Einasto ilusasti ja hingega kirjutatud mälestused oma lahkunud abikaasast Liiast annavad raamatu esimesele osale eriliselt maheda tooni.

Teaduse põhimõtete maaletooja

Raamatu teise poole lugejate ring on suure tõenäosusega mõnevõrra väiksem. Kindlad lugejad on need sajad noored, kes aastate jooksul on kogunenud suvistel astronoomiahuviliste kokkutulekutel erinevates Eestimaa paikades ja kelle siiras huvi teaduse vastu stimuleerib ka teadlasi endid. Jaan Einasto on tuntud mees ka selles nooruslikus seltskonnas. Veel enam, 2001. aasta kokkutulek toimus Egeri talus, millest raamatus üksjagu juttu. Kindlad lugejad on muidugi endised ja praegused kolleegid.

Päris tõsiselt peaks raamatut aga uurima filosoofid ja sotsioloogid. Põhjusi selleks on mitu. Ühest küljest viitab autor ise mitmel korral Thomas Kuhnile ja kasutab raamatus "Teadusrevolutsioonide struktuur" toodud mõisteid. Praegu, ikkagi veel väga lähedalt vaadates, pole selge, kui tõsiselt tuleb neid arutelusid võtta. Siin paneb aeg kõik paika. Hoopis huvitavam on aga raamatus kirjeldatud sündmuste ja protsesside rida teisest küljest. Nimelt oli Jaan Einasto teaduse tänapäevaste põhimõtete "maaletoojaks" Tõravere Observatooriumis. Kõige üldisemas plaanis.

Kui varem oli tüüpiline, et uurija valis endale konkreetse teema ja töötas selle kallal tihti terve elu, siis uuemal ajal on tüüpiline see, et teadlased kogunevad kobaratesse nn löögisuundade ümber. Kui üks suund ammendub, hüpatakse uue teema kallale. Kõrvaltvaatajale võib see paista kui moetrendide järgimine, ometi on selline ebaühtlane arengumudel osutunud väga viljakaks.

Teine põhimõtteline uuendus oli rühmatöö rakendamine. Kui hakkasid ilmuma esimesed artiklid, millel päris mitu autorit, hakati neid naljatledes nimetama "vennashaudadeks". Eriti naljakaks läks asi siis, kui "vennashaua" üheks autoriks sai kolleeg Urmas Haud. Uurijaterühm koosnes tihti teoreetikutest, andmetöötlejatest ja Tõravere puhul, küll harva, ka vaatlejatest. Rühmatöö võimaldas kombineerida erinevate inimeste pädevust ja jõuda ideedeni, mis üksikuurijale pähegi ei tule.

Kolmas uus joon Jaan Einasto rühma töös oli uurimistulemuste ning oma seisukoha aktiivne ja teadlik propageerimine. Varem oli tavaline, et kõik tulemused avaldati kohalikes toimetistes, tihti ka vene keeles. Nüüd püüti avaldada artiklid suure levikuga rahvusvahelistes ajakirjades. Lisaks sellele püüti aktiivselt osaleda konverentsidel ja otsiti isiklikke kontakte lääne uurijatega. Pole ju mingi saladus, et teaduses on välja kujunenud teatud tsunftisüsteem. Ja selleks, et oma ala "tsunfti" kuuluda, peab ennast lihas ja veres tutvustama. Sellega, nagu loeme ka raamatust, sai Einasto väga hästi hakkama. Peab ütlema, et akadeemiku aktiivne reisimine paistis silma isegi välisastronoomidele. Reeglina olid Nõukogude astronoomid läänes suhteliselt harvad külalised. Põhjustest on hästi räägitud ka raamatus. Mingil moel oskas aga Jaan Einasto "kardinast läbi pugeda".

Ja lõpuks, ka tihe vahetu koostöö nii ida kui ka lääne astronoomidega sai alguse Einasto isiklikest kontaktidest. Nii mõnigi noor astronoom sai tuule tiibadesse just tänu sellele, et akadeemik "söötis" nad ette. Hea näide on siin kindlasti meie nooremad naisastronoomid Maret Einasto ja Mirt Gramann.

Kuna kõigi uuenduste läbiviija oli üks inimene ning muutused ise toimusid kitsalt ühes asutuses ja konkreetses ajavahemikus, on meil tegemist suhteliselt puhta näitega, seega magusa palaga teadusprotsesside uurijale. Jaan Einasto paar analüütilist arutelu teaduse üldiste probleemide üle raamatu lõpus võiksid olla lähtekohaks.

Pusimist

Toimetaja on lisanud raamatusse ka kolme originaalse teadusliku artikli tõlked maakeelde. Need on võetud laiemale teaduslikule avalikkusele mõeldud ajakirjast Nature. Ma usun, et hakkajamad lugejad võiksid proovida ka nende kallal pusida. Eriti huvitav on esimene, kus esitatud argumendid on lihtsad ja arusaadavad. Näeme, kuidas galaktika mudelite ehitamisel tekkinud probleem asetub uude valgusesse siis, kui lisaks võetakse galaktikasüsteemide kinemaatika kõige lihtsamad mudelid, konkreetselt siis kaksiksüsteemid. Tumedat ainet artiklis veel ei nimetata, aga ta on juba seal - galaktika krooni varjunime all. Väga tuntud, kui mitte kõige tuntum nüüdisaja Briti astronoom Martin Rees peab seda artiklit (koos Ostrikeri ja kaastööliste tööga, mis viitab Einasto, Kaasiku ja Saare preprindile) eriliselt oluliseks kogu järgneva uurimise suhtes (two 1974 papers were especially influential).

Kahjuks ei võimaldanud raamatu planeeritud maht ja sihtauditoorium lisada teist olulist artiklite rühma, seda, kus käsitletakse galaktikasüsteemide ruumjaotust. Võib-olla on see isegi hea. Selleks et aru saada Jaan Einasto raamatus kirjeldatud draama kõikidest üksikasjadest, ei piisa ainult ilmunud artiklitest. Tuleks lisada ka kirjutised, mis sisaldavad vastulauseid, toimetajate ja retsensentide kirjad, artiklite erinevad versioonid jms. Erapooletu üldpildi põhijooni võib leida Lõuna-Aafrika astronoomi Anthony Fairalli raamatust "Large-scale Structures in the Universe".

Raamatu lõpetab Jaan Einasto kauaaegse kaastöölise, teoreetik Enn Saare vaade saadud tulemustele praeguste teadmiste valguses. Suurem osa tehtud tööst on osutunud vettpidavaks, mõned tulemused ootavad veel kinnitust, no ja eks on ka asju, mis luhta läksid.

Nagu kõik Eesti vägevad mehed, on Jaan Einasto suure osa oma elust vastu tuult pidanud seilama. Mis oli tema liikumise põhijõuks? Kas purje eriline kuju, soov välja paista, pealehakkamine ja agarus, laialdane lugemus ja informeeritus, teoreetilise mõtlemise sügavus, imepärane intuitsioon, oskus panna oma kolleege koostööle? Ei võta öelda. Ja polegi vaja. Raamat kätte! Ja sealt saate teada.

JAAN PELT (1947) on lõpetanud Nõmme Gümnaasiumi (Tallinna 10. Keskkooli) ja Tartu Ülikooli rakendusmatemaatika erialal. Teadustekandidaat, Tartu Observatooriumi vanemteadur. Töötanud Ungaris, Soomes, Taanis, Saksamaal ja Norras. Tuntumad tööd on pühendatud gravitatsioonilistele läätsedele, magnetiliselt aktiivsetele tähtedele ja päikeseplekkide statistikale.