George B. Schaller
"A Naturalist and Other Beasts. Tales from a Life in the Field"
Sierra Club Books, 2007
www.kriso.ee - 378 krooni
www.amazone.com - 25 $
"Teadlane ei uuri loodust sellepärast, et see tegevus on kasulik. Ta uurib sellepärast, et see pakub rõõmu ja rahuldust; ja rõõmu ja rahuldust pakub see sellepärast, et loodus on imekaunis."
Jules Poincaré
Mis on elu? See on jaanimardika lennusähvatus öös. See on pahvakas sooja auru piisoni suust talvel. See on varjuke, mis lippab mööda niitu ja hääbub iseendasse, kui päike loojub.
Kaarnajalg (Crowfoot), indiaanlane mustjalgade hõimust
Maailmakuulus USA välibioloog George Beals Schaller on oma möödunud aastal ilmunud raamatu pealkirjastanud "Loodusuurija ja teised elukad". Olgugi, et see meenutab Gerald Durrelli bestselleri "Minu pere ja muud loomad" pealkirja, on tegu hoopis teistsuguse raamatuga, kuigi neil on kindlasti ka midagi ühist. Nad räägivad respektiga loodusest ja looduskeskkonnast, mida nüüdismaailmas ähvardab järjest suurem kadumisoht.
Schaller on õigupoolest tänase maailma üks tunnustatumaid looduskaitsjaid ja zoolooge, kes Eestis on hämmastavalt vähe tähelepanu pälvinud. Ühtegi tema ülikuulsatest teostest pole eesti keelde tõlgitud ning tõlkimist ja kirjastamist jääb ootama ka vanameistri viimane teos.
George Schaller on sündinud 1933 Saksamaal, kust tema pere peatselt ookeani taha lahkus. Nõnda sai George'ist ameeriklane. Ameerikas sai alguse ka tema loodusehuvi. Poisipõlves kogus ta linnumune ja asutas omaenda miniloomaaia, mille asukateks olid opossumid, salamandrid, maod ja teised väiksemad elukad. Kõrgemat haridust läks ta omandama Alaska Ülikooli, sest see paik tundus talle metsiku looduse poolest kõige rikkam kogu USA-s. Alaskas algas ka noormehe loodusuurija karjäär. Tänaseks võib tõdeda, et temalgi on oma teened hiiglasliku arktilise rahvuspargi rajamises Alaskale (Alaskas Arctic National Wildlife Refuge), aga see on vaid tillukene osa suurmehe senisest elutööst.
Alguses olid gorillad
Juba 26-aastaselt rändas Wisconsin-Madisoni Ülikoolis doktorikraadi omandanud Schaller Ekvatoriaal-Aafrikasse Virunga mägedesse, mis kõrguvad praeguse Kongo DV ja Rwanda piirialal. 1959. aastal oli too piirkond veel Belgia protektoraat ja kandis Belgia Kongo nime. Virunga tipud on kõrged vulkaanilised koonused, mis tänaseni aeg-ajalt laastavate laavapursete ja maavärinate kaudu oma ürgset jõudu demonstreerivad. Viimane ohvriterohke maavärin leidis sealkandis aset vaevalt paar kuud tagasi. See Suure riftioru servale jääv mäeahelik on kuulus eelkõige aga oma looduse poolest. Virunga mägised vihmametsad on viimaseks pagupaigaks üliharuldastele mägigorilladele (Gorilla beringei beringei). Kuigi väljend "teedrajav" kõlab tihtipeale äraleierdatult, sobib see siiski hästi noore välibioloogi gorilla-uuringute iseloomustuseks. Põnevuskirjandus ja -filmindus olid tolleks ajaks loonud gorilladest üleilmselt kuvandi kui agressiivsetest ja primitiivsetest olenditest. Gorillad esindasid inimese sugupuu sünget ja seega ka hääbumisele määratud umbharu. Schalleri 1963. aastal ilmunud uurimus ("Mountain Gorilla: Ecology and Behavior") ja 1966. aastal järgnenud populaarne raamat "Gorilla aasta" ("The Year of Gorilla") pöörasid senise "üldrahvaliku" arusaama pea peale. Rahumeelse ja võimalikult konfliktivaba perekonnaelu hindava taimtoidulisena peab täiesti "tsiviliseerimata" gorilla hoopiski kartma kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni esindajaid. Eriti nukker oli tõdeda, et Aafrika põlisrahvaste ja gorillade läbisaamine oli sadu tuhandeid aastaid tuginenud vastastikusele respektile ning gorillade nottimine algas alles siis, kui Euroopast saabusid Musta Mandri südamesse hariduse ja valgustuse tunglakandjad. Just nende kaudu oli näiteks võimalik Euroopasse müüa gorilla kämblast tehtud tuhatoose, mille peale vaevalt ükski aafriklane oleks kunagi tulnud.
Täna elab Kongo DV, Rwanda ja Uganda mägimetsades ligikaudu 800 mägigorillat, kusjuures vahepeal oli nende arvukus langenud alla 300. Schalleri osa selles positiivses suundumuses on raske üle hinnata. Just tema uurimused innustasid rahvusvaheliselt kuulsaimat gorillakaitsjat Dian Fossey't, kes kaotas oma kompromissituse pärast elu võitluses nende erakordsete loomade säilimise eest. Schaller pälvis ka inimese põlvnemise legendaarse uurija Louis Leakey tähelepanu. Ei tohi unustada, et inimese sugupuud lahti harutades jõuab õige varsti ristteedele, kust hargnevad gorilla ja teiste tänaseks säilinud inimahvide sugupuud.
Mägigorillade loos on eriti tähelepanuväärne veel see, et nende kodupaik asub piirkonnas, kus on toime pandud julmimad genotsiidid, mida ajalugu tunneb. Paljud Uganda ja Rwanda ennekuulmatutes veresaunades osalejad on leidnud varasematel aastakümnetel ja ka nüüd varjupaika Kongo lääneosa mägistes vihmametsades. Vaen hõõgub siiani tuha all. Gorillapopulatsioon on aga kõik need mullistused üle elanud, sest kirjutamata kokkuleppe kohaselt on gorillad kui rahvuslik sümbol (vähemalt Rwanda jaoks) sõjatandrilt kõrvale jäetud. Tõsi, poliitilised rahutused annavad alati võimaluse kuritegelikele jõududele ja salaküttide taltsutamine on ärevatel aegadel palju keerulisem kui rahuperioodidel. Siiani on salakütte siiski ohjeldada suudetud ja valdav enamik nii Rwanda kui Uganda elanikest on arvamusel, et gorillat tappa on suur häbi. Siit johtub ka üks tõdemus, mida Schaller on juba ligemale 50 aastat rõhutanud: ei saa rääkida ühegi haruldase liigi tõhusast kaitsest, kui ei õnnestu kohalikku rahvast enda poole võita.
Siis Serengeti lõvid ja gnuud
Loodusuurijad on ikka rahutud hinged ja 1966. aastal siirdus Schaller koos abikaasa Kayga, kes teda saatis ka Virunga mägedes, avarasse savanni, kuulsatele Serengeti lagendikele Tansaanias. Lõvipraidi sisemised suhted ning lõvi ja tema saakloomade vahekord oli valdkond, mida tolleks ajaks oli suhteliselt vähe uuritud, ning taas, nagu gorilladegi puhul, looritatud mitmete eelarvamustega. Tavaettekujutuse kohaselt, mis ehk siiani levinud, on emalõvid ennastsalgavad emad, kes peavad koos jahti ja toidavad muu hulgas ära ka praidi kuuluvad isaslõvid, keda on vahel lausa parasiitideks peetud. Schalleri väliuuringud näitasid paraku, et väljend "võitleb laste eest nagu emalõvi" on hoopis teise sisuga, kui oleme harjunud seda kasutama. Lõvid teevad jahti pidades koostööd, kuid tunduvalt vähem, kui seda arvatakse, ning emaste kõrval on tublid jahilised ka isased. Koostöö sõltub saagi ohtrusest ja vahel lihtsalt juhusest. Tõsi, ühe praidi emalõvid saavad tihti korraga kutsikad ja kasvatavad neid ühiselt, isegi imetavad ühiselt, lihatoidu jagamisel aga ei tunne ema poega. Pojad pääsevad murtud saaki sööma alles siis, kui emad on kurguni täis, ja kui nad varem üritavad liha näpsata, saavad nad valusalt tunda ema hambaid. N-ö hundimoraal on selle kõrval märksa üllam, sest koerlastel esineb altruistlikku abistamist palju rohkem. Schaller kirjeldab ka mitmeid juhuseid, kuidas emalõvid jätavad peatuspaika vahetades mõne poja lihtsalt maha ja seega ka surema. On siis põhjus see, et lõvid "ei oska lugeda" mitu poega neil on või on tegemist karmi evolutsioonilise valikuga, seda me ei tea. Aga muidugi õpetab Schaller meile vana tarkust, et loomadele n-ö inimlikke kategooriaid üle kandes saame me uurida iseennast, mitte loomi.
1972 ilmus raamat "Serengeti lõvi" ("The Serengeti Lion: The Study of Predator-Pray Relations"), mis tõi Schallerile juba suuremat kuulsust ja auhindu. Ta uuris ka lõvi saakloomi, eelkõige sinignuud, ja jõudis järeldusele, et lõvid ei mõjuta kuigi oluliselt Ida-Aafrikas aastaaegade vaheldumise rütmis rändavate hiiglaslike antiloobikarjade arvukust. Nii lõvide kui nende saakloomade seast võtavad kõige tõsisemat lõivu mitmesugused haigused.
Bambuskarud, jaaguarid, jakid ... ja teised
Aafrikast siirdus Schaller Lõuna-Ameerikasse, Lõuna-Ameerikast aga Hiinasse ja Tiibetisse. Kõige rohkem kuulsust tõi talle sel ajajärgul bambuskarude uurimine Lõuna-Hiinas Qian Tangis. Ta jõudis järeldusele, et bambuskaru näol on tegemist loomaga, kes algselt lihasööjana (karnivoorina) on üle läinud taimsele toidule ning sõltub nüüd täielikult bambusevõrsetest. Tegemist on äärmuslikult kitsalt kohastunud toiduspetsialistiga. Valmis raamat "Viimane panda" ("The Last Panda", 1994) ja autori kuulsus laias maailmas kasvas veelgi. Viimasel kümnendil on ta keskendunud Tiibetile, sealsele ülihaprale looduskeskkonnale, mis pakub eluruumi üliharuldasele lumeleopardile ja mitmele sama haruldasele sõralisele. Hiiglaslik Chang Tangi kaitseala Tiibetis on sündinud ja laienemas ning Schalleri teene selles on suur. Järgmisena on rajamisel Afganistani, Hiinat, Iraani ja Tadžikistani hõlmav Peace Park (Rahu kaitseala). Täna kõneleb Schaller tiibeti antiloobi ehk tširu (Pantholops hodgsoni), haruldaste mägilammaste ja jakkide säilimise eest. Paremat eeskõnelejat on neil loomadel endale küll raske loota.
Klassik juba eluajal
Schaller on enda kohta ütelnud, et tal on tõeliselt vedanud: tal oli võimalus pioneerina kaasa lüüa suurte imetajate uurimise kuldaegadel, milleks ta peab aastaid 1950-2000. Ime küll, aga alles pärast Teist maailmasõda hakati tõsisemalt uurima elevantide, jaaguaride, lõvide, kaelkirjakute ja paljude teiste suurimetajate ökoloogiat. Schaller kirjutab: "Ma ei saa kahjuks kunagi teada, mida mõtleb kapibaara oma igapäevaaskeldustes, kuid ma saan üles tähendada kõik selle, mida ta teeb." Schalleri ülestähendused on täna juba klassika ning raamat, millest see kirjatükk on ajendatud, kujutab endast essentsi klassiku märkmevihikust. "Loodusuurija ja teised elukad" hõlmab endas 19 lugu erinevatest loomadest. Autor on need kirjutanud viimase 45 aasta jooksul ning varustanud iga loo värske sissejuhatusega. Loomulikult on neist lugudest igaüks pühendatud eri loomaliigile ja küllap on selge juba niigi, et kõik need loomad on väga haruldased või väga tähelepanuväärsed. Tegelikult kindlasti mõlemat.
Prominentse looduskaitsetegelasena on Schaller paljude looduskaitsele pühendunud organisatsioonide liige ning auhindade laureaat. Ta on pälvinud kõrgeimad autasud Rahvuslikult Geograafiaühingult (National Geographic Society) ja Maailma Loodusfondilt (WWF), saanud "Serengeti lõvi" eest Rahvusliku Raamatuauhinna (National Book Award). Täna on ta 1895. aastal asutatud New Yorgis resideeruva Looduskaitseühingu (Wildlife Conservation Society) asepresident.
Indrek Rohtmets (1953) on bioloog, loodus- ja teadusajakirjanik, loodusfotograaf, MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja. Reisinud korduvalt Aafrikas, vaadelnud 2001. ja 2005. aastal lõvisid Lõuna-Aafrika Vabariigis Krügeri ja Etosha rahvuspargis ning Kalahari kõrbes, 2007. aastal Põhja-Tansaanias Serengeti ja Ngorongoro rahvuspargis. Käinud 2008. aastal ka Rwandas mägigorillade juures.
