Mitu meetrit kõrge on Mount Everest, ei tea keegi päris täpselt vist veel tänagi. Tiibetlaste seas on levinud hoopis teist laadi kõrguse määrang: "Nii kõrge mägi, et ükski lind ei suuda üle lennata."
Retke Džomolungma baaslaagrisse alustame Rongbuki kloostrist, mis asub Tiibeti kiltmaal viie kilomeetri kõrgusel. Seda budistlikku kloostrit peetakse kõrgeimal paiknevaks pühamuks maailmas. Juunis võivad siin möllata tõsised tormid. Siis on ümbritsevad mäed mähkunud pilvelaamadesse ja tuul nii tugev, et edasiminek keelatud. Meil veab. Täna, 12. juunil on päev pilvitu ja tuul rauge.Rongbuki kloostrist baaslaagrisse on mööda käänulist mägiteed 12 kilomeetrit. Kui oleksime mägironijad, tohiksime edasi liikuda jakkide või koguni veoautoga. Tavalistele rännumeestele pakutakse edasiliikumiseks vaid ühte moodust - kohaliku tiibetlase hobukaarikuga. Põhjenduseks öeldakse, et nii säästame siit algava Džomolungma rahvuspargi loodust ja toetame oma sõidurahaga rahvusparki.
Hoburetke ajal ei keela tiibetlasest kutsar siiski vahetevahel kaarikust maha astumast. Sõidutee väänleb nõlvadest üles serpentiinina, kuid jalgrada läheb sirgelt, siksakke lõigates. Kui oled piisavalt sitke ja jaksad kas või komberdades otse ülesmäge rühkida, võid jõuda hobusemehest ettegi. Sirgematel teelõikudel muidugi hobusega võidu teha ei tasu.
Oma jalal liikudes adud kiiresti, et ei valluta Munamäge. Tiibeti kiltmaal on viie kilomeetri kõrgusel hapnikku ligi kaks korda vähem kui Eestimaal. Juba paarkümmend sammu tempos, mis kodus ei ajaks isegi lõõtsutama, lööb siin hinge kinni. Tiibeti tõusude võtmise tarkus seisneb sobiva tempo valimises. Kuldne reegel on, et liigu ükskõik kui aeglaselt, aga pidevalt. Nii jõuad lõppeks kaugemale.
Džomolungma nagu peopesal
Džomolungma põhjanõlva baaslaager asub 5200 meetri kõrgusel. Siit alustavad tippu pürgijad oma retki. Praegu baaslaagris mägironijate telgikobaraid pole, sest hooaeg on läbi. Meile jääb laager paraku retke lõpp-punktiks. Kui sa pole maksnud kümnete tuhandete kroonideni küündivat mäemaksu ega hankinud ülesronimise luba, pole õigust edasi minna.
Matkasaabaste all krudisemas liustikust välja sulanud moreeni rusikasuurused munakivid, ronime laagri lõpus asuvale künkale. Siit avaneb avar vaade üüratule lumega kaetud kaljumassiivile. Massiivi parempoolne nukk ulatub muust näiliselt vaid natuke kõrgemale. Seal ta on - taevale lähim punkt kogu maakeral. Linnulennult jääb baaslaagrist tipuni 25 kilomeetrit. Kuigi tipp paistab kõigis üksikasjades ära otsekui peopesal, tean, et sinna jõudmiseks kuluks vähemalt seitse põrgulikku päeva.
Sõber Raivo Plumer, kes siit Eesti ekspeditsiooni koosseisus 2003 tippu vallutama suundus, on teekonda üksikasjalikult kirjeldanud. Muidugi peab selleks, et Džomolungma vallutamist ülepea ette võtta, olema põhjalike mägironija kogemustega, suurepäraselt varustatud ja hiilgavas füüsilises vormis. Tavaline on, et enne retke tehakse Himaalajas läbi rohkem kui kahenädalane karm treening ja aklimatiseerumine. Ometi muutub ülespoole liikumine kõrgemal kui seitse kilomeetrit talumatult kurnavaks. Sealtpeale ei suuda inimkeha põhimõtteliselt kõrgusega kohaneda. Hapnikupuudus ja organismi veekaotus on nii suured, et sitkeimgi ronija hakkab kiiresti kuhtuma. Aga tõusta tuleb veel mitu päeva. Fotol näha olev pikk ja lauge mäehari tipust vasakul kannab nime Kirdeastang ja on kõrgusega üle 8 kilomeetri. Seal peab kandma juba hapnikumaski.
Eesti lipp maailma tipus
Binokliga leian kohast, kus Kirdeastang läheb üle järsenevaks tipunõlvaks, vaevumärgatava nuki. Tean, et seal peab asuma kurikuulus "hiina redel". Väga tugeva pikksilmaga paistaks see küllap isegi kätte. Tollele negatiivse kaldega kaljujärsakule paigutasid hiinlased 1975. aastal tipuvallutamise käigus 4,6-meetrise redeli. Kulunud redel seisab seal püstloodis tänini ning seda mööda üles ronida on peaaegu võimatu. Ent peab, sest teist teed pole.
Tippu silmitsedes näen, kuidas aeg-ajalt tekib Džomolungma tipust Kirdeastangu suunas kena valge kardin. Seda nimetavad mägironijad lumelipuks. Lumelipp tähendab surmavat tuisku, kus tuule kiirus ulatub 100 kilomeetrini tunnis.
22. mail 2003 lumelippu õnneks polnud. Sel päeval suutis eestlastest ainsana "hiina redelini" välja murda Alar Sikk. Redeli all oli pikk mägironijate järjekord, sest tippupürgijaid oli hooaja soodsaimate ilmastikuolude tõttu ohtralt. Eestlasel õnnestus sabas ette pressida, mis sai määravaks, et samal päeval tippu jõuda. Seda ootamatut ja naljakat seika on üksikasjalikult kirjeldatud Raivo Plumeri ja Tõivo Sarmeti raamatus "Everesti päevik". Kell 15 kohaliku aja järgi jättis Alar Sikk maailma kolmandale poolusele, nagu seda karmi paika vahel nimetatakse, maha Eesti lipu. Märgiks, et nüüd on eestlanegi maailma tippude tipu vallutanud.
Lindki ei suuda üle lennata
Esimest korda määrati mäe kõrgus 1847. aastal - lõpuks oli Inglise maamõõtjate ekspeditsioon tarinud kohutavate pingutustega ühele India ja Nepaali piiril asuvale mäetipule ligi pool tonni kaaluva teodoliidi. Edasi ei pääsetud, sest Nepaal oli tol ajal eurooplastele suletud. Piirilt jäi Himaalaja kõrgeimate tippudeni veel tervelt 170 kilomeetrit. Sellelt kauguselt mõõdeti Suur-Himaalaja kõrgeimaks tipuks, mida tollal tähistati kuivas ametikeeles lihtsalt Tipp XV, 8839,8 meetrit. Tulemus oli uskumatult täpne, sest erineb nüüdsest enim tunnustatust vähem kui kümne meetri võrra.
Uhkele saavutusele tuli anda vääriline nimi. Inglise maamõõtjad pidasid endastmõistetavaks, et väärikaim inimene on nende ülemus. Et India maamõõduameti juhatajaks oli kuni 1843. aastani George Everest, saigi mägi nimeks Mount Everest. Tänapäeval on rahvusvaheliselt siiski sama laialt käibel ka mäe Tiibeti juurtega nimi Džomolungma, täpsemini Tschoumon-Lanckma, mis tähendab Maa Ema-Jumalannat.
19. sajandi keskel ei juletud Mount Everesti maakera kõrgeimaks punktiks kuulutada. Alles rohkem kui pool sajandit hiljem, mil maakera mäestikud olid põhjalikult läbi uuritud, leidis tõik lõplikku rahvusvahelist tunnustust. Korduvate mõõtmiste tulemusel kinnistus siis mäele ka teabekirjanduses tänaseni enim levinud kõrgusmõõt 8848 meetrit. Kuni viimase ajani pakuvad uurijad Džomolungma kõrguseks üha uusi mõõte. 1999. aastal said ameeriklased satelliittehnoloogia abil kõrgusmõõduks 8850 meetrit. Hiinlaste täpismõõtmine 2005. aastal andis aga tulemuseks kõigest 8844 meetrit.
Mulle isiklikult tundub, et meetrise täpsuse tagaajamine on ligi üheksakilomeetrise mäemüraka puhul täiesti liiast. Tiibetlaste seas on põliselt levinud hoopis teist laadi kõrguse määrang: "Nii kõrge mägi, et ükski lind ei suuda üle lennata." Minu meelest oleks ka selline mõõt Maa Ema-Jumalannale sobilik. Maailma rekordmäe au kuulub Džomolungmale nii või teisiti.
HENDRIK RELVE (1948) on rännu- ja kirjamees. Lõpetanud 1971 Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse ja 1989 Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal. Ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Raadiosaate "Kuula rändajat" autor. Tiibetis käinud 2006. aastal.
