Darwin, darvinism ja evolutsioon

Evolutsiooniteooria on viimasel ajal sageli jututeemaks. Mida arvab selles valdkonnas toimuvast Eesti üks paremaid Darwini teooria tundjaid Mart Viikmaa, seda uuris Horisondi palvel bioloog Toomas Tiivel.

Mida olulist on Sinu meelest viimastel aastatel evolutsiooniteooriale lisandunud?

Otsekoheselt vastates - viimastel aastatel ei ole evolutsiooniteooriale lisandunud midagi. Ma ei arva, et uued avastused evolutsiooni geneetiliste mehhanismide vallas on teooriat muutnud.

Viimased suuremad vaidlused teooria küsimustes käisid evolutsionistide vahel 1970.-1980. aastatel. Need olid dispuudid gradualismi ja saltatsionismi ning selektsionismi ja neutralismi teemadel. Vaidlused läksid vahetevahel nii ägedaks, et kreatsionistid said rõõmsalt kuulutada: "Evolutsiooniteooria on kriisis." Tegelikult mingit kriisi polnud. Osalt olid arusaamatused tingitud Darwini seisukohtade unustatusest. Üles kerkinud küsimused puudutasid siiski niivõrd olulisi probleeme, et evolutsiooniteooria näis "üle elavat järjekordset ümberkorralduste perioodi", nagu kirjutas Henni Kallak 1984. aastal. Kuid need ümberkorraldused polnud sugugi nii suured, kui esialgu näis. Evolutsiooniteooria tuli neist vaidlustest välja mõnevõrra värskemate ja laienenud arusaamadega. Vaatame neid küsimusi lähemalt.

Ühe probleemiringi avas USA paleontoloogide Niles Eldredge'i ja Stephen Jay Gouldi artikkel 1972. aastal. Nad väitsid selles, et darvinistlik kujutlus evolutsioonist kui pidevast järkjärgulisest ehk gradualistlikust muutumisest on ekslik. Nad toetusid paleontoloogilistele andmetele, mille kohaselt uute liikide fossiilid ilmuvad geoloogilistesse kihtidesse ootamatult, ilma vahevormideta, ja püsivad siis suhteliselt muutumatutena miljonite aastate vältel. Nende arvates toimuvad evolutsioonilised muutused lühikesel liigitekke perioodil, otsekui hüppeliselt, ja seejärel läheb väljakujunenud liik tasakaaluseisundisse kuni järgmise liigitekke protsessini. Kui see selles liinis üldse juhtub. Nad nimetasid oma kontseptsiooni punctuated equilibrium, mille eestikeelne vaste Henni Kallaku järgi on katkeva tasakaalu kontseptsioon.

Traditsioonilised evolutsionistid läksid sellele seisukohale ägedalt vastu. Kerkinud näis olevat järjekordne saltatsionistlik ehk hüppepõhine evolutsioonikäsitus vastukaaluks darvinlikule järkjärgulisele. Tegelikult polnud see kontseptsioon nii uudselt saltatsionistlik ühtigi, kui autorid esialgu rõhutasid ja oma terminiga kinnistasid. Seda võis vaadata laiendatud arendusena nimeka evolutsionisti Ernst Mayri liigitekkekontseptsioonist, mille kohaselt uued liigid tekivad enamasti emaliigist eraldunud väikeste populatsioonide eristumise tagajärjel. Darwini enda tees natura non facit saltus ehk loodus ei tee hüppeid oli esitatud peamiselt varasema katastrofismihüpoteesi vastu. Liikide evolutsiooni kiiremaid ja aeglasemaid perioode Darwin ometi tunnustas. "Liikide tekkimises" kirjutas Darwin: "... need perioodid, mille jooksul liigid muutustele alluvad, kuigi pikad aastates mõõdetuna, on olnud tõenäoliselt lühikesed, kui võrrelda neid perioodidega, mille kestel nad sama vormi säilitavad." Ja Gould kommenteeris lahvatanud diskussiooni hiljem nii: "Meie evolutsionistidest kolleegid ei suutnud asja mõttest aru saada eelkõige seepärast, et nad ei mõtle geoloogilises ajaskaalas." Vaidlus rahunes maha ja mingit olulist muutust evolutsiooniteooriasse ei tulnud. Värskendati faktilisi teadmisi, et liikide evolutsioonis vahelduvad muutlikud ja püsilikud perioodid.

Teine ja veelgi põhimõttelisem ning ägedam vaidlus vallandus isegi varem. 1968. aastal avaldas teoreetilise populatsioonigeneetika alal töötav Jaapani teadlane Motoo Kimura artikli, milles väitis, et suurem osa molekulaargeneetilisest evolutsioonist on toimunud juhusliku geneetilise triivi, aga mitte loodusliku valiku toimel. See tähendab, et enamik molekulaarsetest erinevustest liikide vahel on valikuliselt neutraalsed. Järgnevatel aastakümnetel põhjendas ta ise ja jätkas tema õpilane Tomoko Ohta üha uute molekulaarbioloogiliste andmete valguses seda neutralismi teooriat. Esialgu lähtus Kimura käsitus sünonüümkoodonite olemasolust ja sellest, et valkude evolutsioonis muutuvad funktsionaalselt ebaolulised ahelaosad palju kiiremini kui nn aktiivtsentrid. Kui päristuumsete organismide genoomides avastati rohkesti mittekodeerivat, seega fenotüüpides ilmselt mitteavalduvat DNA-d (geenivahemikud, geenisisesed introonid, satelliit-DNA jms rämps-DNA), siis sai üha ilmsemaks, et genoomides on suurem osa DNA-st valikule "nähtamatu", aga ometi see evolutsioneerub. Kimura ja tema järgijate seisukohalt saab seda evolutsiooni seletada ainult geneetilise triivi kaudu. Geneetilise triivi kui võimaliku evolutsiooniteguri olid populatsioonigeneetikud modelleerinud juba 1930. aastatel, kuid seda peeti üldiselt ebaoluliseks ja erijuhtudel toimivaks.

Suur osa evolutsioniste pidas Kimura teooriat antidarvinistlikuks, rünnakuks loodusliku valiku kui evolutsiooni juhtiva teguri vastu. Kimura pidi korduvalt seletama, et tema kontseptsioon ei ole suunatud selektsionismi vastu, vaid käsitab evolutsiooni kahetasandilisena. Fenotüübiline evolutsioon, mis on adaptiivne ehk kohastumuslik, on kahtlemata loodusliku valiku võimuses. See toimib tunnuste kaudu geenidele, õieti geenide funktsionaalselt olulistele osadele. Kuid molekulaargeneetiline evolutsioon tervikuna toimub põhiosas juhusliku triivina. See toimub enam-vähem ühtlase kiirusega fülogeneesi eri liinides ja võimaldab rakendada molekulaarkella printsiipi divergeerumis- ehk lahknemisaegade hindamisel. Geenide ja genoomi mittegeensete osade evolutsioonikiiruste võrdlemisest järeldub, et loodusliku valiku toime on valdavalt konservatiivse, s.o olemasolevat säilitava iseloomuga.

Nüüdseks on see vaidlus rahunenud, enamik evolutsioniste peab Kimura neutraalsuskontseptsiooni üldjoontes põhjendatuks.

Kas molekulaarsete järjestuste teadmine, molekulaargeneetilised avastused, arengubioloogia edusammud ja muu on midagi olulist muutnud arusaamades, mis olid meil 20 aastat tagasi? Või on tegemist täpsustustega?

Teadmised ja arusaamad on kahtlemata üsnagi oluliselt muutunud. Eelkõige need, mis puudutavad evolutsiooni geneetilisi mehhanisme ja evolutsiooniliste muutuste olemust. Osa neist avastustest on veel raskesti mõistetavad. Uued teadmised kergitavad uusi küsimusi ja püstitavad teadlaste ette üsnagi keerukaid mõistatusi. Tutvume siin mõnega neist.

Üks esimesi molekulaargeneetilisi mõistatusi, mis evolutsioniste tabas, oli nn C-väärtuse paradoks. C-väärtus tähendab genoomi mahtu DNA massis mõõdetuna; mõõtühikuks on pikogramm (1 pg = 10^-12 g ≈ 10⁹ nukleotiidipaari, bp). Enne kõnealuse nähtuse avastamist oli sellealaste kujutluste aluseks järgmine loogika: organismi arengu, tema ehituse ja talitluse määrab DNA-s sisalduv geneetiline informatsioon; mida keerukama organisatsiooniga organism, seda rohkem on vaja informatsiooni ning seda kandvat DNA-d. 1960.-1970. aastatel avastatud paradoks seisneb selles, et puudub korrelatsioon organismide ehituse ja talitluse keerukuse ning genoomide mahu vahel. Näiteks inimese ja hiire genoomis on ligikaudu ühepalju DNA-d. Kuid see on veel väike üllatus. Järgmised võrdlused on palju rabavamad. Kopskaladel ja salamandritel ning ka sõnajalgtaimede hulka kuuluvatel ürgraigastel on genoomis 40-50 korda rohkem DNA-d kui inimesel. Mõnedel ainuraksetel protistidel, varem algloomadeks nimetatud olenditel, on genoomi maht mitusada korda suurem kui inimesel. Hiljem on selgunud, et niisugused genoomimahtude erinevused on tingitud mittekodeeriva DNA osakaalust. See on omane kõigile päristuumsetele organismidele, kuid erinevalt, moodustades 30-99 protsenti genoomi mahust. Selle mittekodeeriva DNA, mida tihti nimetatakse rämps-DNA-ks (junk DNA, st kasutu ja kahjutu DNA), olemasolu kergitab uusi küsimusi - kust, kuidas, miks? Ilmneb üha uusi andmeid, et vähemalt osa sellest DNA-st kasutu rämps ei ole, kuid siinkohal pole ruumi seda probleemi käsitleda.

Kui C-väärtuse paradoks sai enam-vähem rahuldava seletuse, siis jäi ikkagi püsima veendumus, et organismide organisatsiooni keerukuse tõus evolutsioonis eeldab geenide arvu kasvu. Keeruka ehituse ja talitlusega organismil peab olema palju geene. Nii arvati veel 10-15 aastat tagasi, et inimese genoomis peaks olema oma 100 000 geeni. Kui siis käesoleva sajandi esimestel aastatel hakkasid ilmuma erinevate organismitüüpide genoomide järjendus-andmed, oli üllatusi rohkesti. Leiti, et 1 mm pikkusel ümarussil (Caenorhabditis elegans) on üle 18 000 geeni, kuid ilmselt palju keerukama ehituse ja käitumisega äädikakärbsel (Drosophila melanogaster) on alla 14 000 geeni. Inimese genoomis tuvastati ainult veidi üle 30 000 geeni. Ja väikesel rohttaimel nimega müürlook (Arabidopsis thaliana) ainult mõni tuhat geeni vähem kui inimesel, ligi 26 000 geeni. Hiljem uuritud taimedest mitmel leiti geene rohkem kui inimesel, riisil koguni üle 50 000 geeni. Inimesel pole geene rohkem kui šimpansil ja nende genoomide DNA nukleotiidijärjestused erinevad ainult umbes 1,5 protsenti.

Need faktid on tõstatanud rohkesti küsimusi, mis pole kaugeltki ammendavaid vastuseid saanud. Üks võimalikke seletusi on see, et evolutsioonis on organismide organisatsiooni muutumine tihti toimunud ontogeneetilise arengu muutumise ehk olemasolevate geenide avaldumise aja, koha, järjekorra ja intensiivsuse regulatsiooni ümberkorraldamise kaudu. Need regulaatorid või "lülitid" võtavad genoomi üldmahust enda alla suhteliselt väikese osa. Ja on võimalik, et osa neist paikneb genoomi sellel alal, mida me praegu rämps-DNA-ks nimetame. Peale selle, geenide lugemisel toimuva RNA töötluse variantsuse ehk nn alternatiivse splaissingu abil saadakse paljudelt geenidelt mitme erineva valgu süntees. Kuigi inimese genoomis on ainult 30 000 geeni ümber, talitleb tema organismis üle 60 000 erineva valgu (polüpeptiidi).

Evolutsioonis toimub muidugi ka geenide kadu ja uute teke. Molekulaargeneetilised andmed näitavad, et uued geenid moodustuvad ikka olemasolevate baasil. Selleks on kaks peamist moodust. Üheks on geeni duplikatsioon - koopia paiknemisega uude lookusse - ja neist koopiatest ühe järkjärguline divergeerumine teistsuguse funktsiooniga geeniks. Teiseks teeks on olemasolevate geenide osade kombineerumine üheks uueks n-ö mosaiikseks geeniks.

Valkude, geenide ja mittegeensete järjestuste võrdlemine on andnud ning annab edaspidi uusi andmeid ja täpsustusi eri organismirühmade ning ka üksikute liikide fülogeneetiliste seoste ja põlvnemise kohta. Geneetilises materjalis sisaldub informatsioon iga liigi evolutsioonikäigu kohta. Sellealastest avastustest paar näidet. 1970. aastatel tõestas Ameerika teadlane Carl Woese, et elu arengu varasel perioodil pole toimunud mitte kaksiklahknemine eel- ja päristuumseteks organismideks, vaid kolmiklahknemine bakteriteks, arhedeks ja eukarüootideks. Bakterid ja arhed on rakuehituselt küll mõlemad eeltuumset ehk prokarüootset tüüpi, kuid geneetiliselt ei erine nad omavahel vähem kui kumbki neist eukarüootidest ehk päristuumsetest. Neid kolme evolutsiooni suurharu nimetatakse tavaliselt elu domeenideks, või ka impeeriumideks. Molekulaarsete (mitokondriaalse DNA) võrdlustega on tõestatud lõplikult, et nüüdisinimene ei põlvne Euroopat asustanud neandertallasest, vaid on tekkinud sellest sõltumatult Aafrikas ja hakanud sealt umbes 100 000 aastat tagasi välja rändama.

Üheks põhimõtteliselt olulisemaks molekulaargeneetiliseks saavutuseks evolutsiooniprobleemide vallas on horisontaalse ehk lateraalse geenisiirde (HGS) tõestamine. HGS on protsess, milles ühelt organismilt kandub geneetilist materjali üle teisele organismile, kes pole tema järglane. See nähtus muudab meie kujutlusi põlvnemiskäigust. Kui klassikaline pilt mingi organismirühma põlvnemiskäigust ehk fülogeneesist kujutab endast harunevat puud, millel on üks juur - ainus ühine eellasliik, siis HGS teeb selle puu mitmejuureliseks või annab puu eri harudele oma lisajuured. HGS on looduslik analoog tehnogeneetilisele protseduurile, milles tekitatakse siirdgeenseid ehk transgeenseid organisme, mida meedias nimetatakse tavaliselt geneetiliselt muundatud organismideks ehk GMO-deks. Nüüd teame kindlalt, et eukarüootsete organismide rakuorganellid - mitokondrid ja kloroplastid - pärinevad kunagistest rakusisestest baktersümbiontidest, kelle suurem osa geene on aja jooksul peremeesorganismi genoomi üle kandunud. Need geenid on veel praegugi loomade, seente ja taimede genoomides ära tuntavad teatud bakterite geenide homoloogidena. Üksikute geenide või tervete plasmiidide ülekanne ühelt bakteriliigilt teisele on üsna tavaline nähtus. Eukarüootide puhul on selline geeniülekanne haruldasem, kuid siiski reaalne. Mõned uurijad nimetavad genoome mosaiikseteks neis sisalduvate geenide päritolu mõttes.

Eeltoodust nähtub, et genoomide molekulaargeneetilised uuringud on meie silmaringi oluliselt laiendanud, muutnud mitmeid varasemaid arusaamu, kergitanud uusi küsimusi, mille lahendamine nõuab jätkuvat pingsat uurimis- ja mõttetööd. Kuid üldiselt ei ole nad darvinliku evolutsiooniteooria põhimõtteid muutnud. Enamasti on tegemist täpsustustega evolutsiooni käigu ja selle geneetiliste mehhanismide kohta.

Mitmed on kritiseerinud Darwini õpetust, väites, et loomulik valik ei ole peamine tegur liikide tekkimisel ja evolutsioonis. Milline on Sinu arvamus?

Charles Darwini õpetust on algusest peale kas täielikult eitatud või mitmes suhtes kritiseeritud. Eitus tuli muidugi religioossetest ringkondadest, mis püsisid jumaliku loomise ehk kreatsionismi ortodokssel jutlustamisel. Tänapäeval püüavad loomisusulised oma seisukohtade põhjendamisel kasutada teaduslikke argumente moonutatud kujul. See on nn loomisteadus ehk creation science, mis eriti USA-s lärmi lööb ja nõuab vahetevahel darvinismi kõrvaldamist koolidest, seda eriti inimese põlvnemise osas.

Evolutsiooni tunnustavate teadlaste või pseudoteadlaste antidarvinistlikud seisukohad tulenevad peamiselt võimetusest mõista ja leppida darvinliku teooria põhimehhanismiga - juhuslik, "määratlemata" pärilik muutlikkus ja looduslik valik - ja sellest järelduva tõdemusega, et evolutsioonil pole eesmärki. Seda mehhanismi on võrreldud pimeda kellassepaga ja küsitud, et kas see on võimeline mingit töötavat kella tegema.

Arvukad antidarvinistlikud teaduslikud kontseptsioonid on lähtunud lamarkistlikest seisukohtadest. Ühtede järgi muudavad organismide pärilikke omadusi otstarbekalt keskkonnatingimused, kas otseselt või kaudselt. Teiste järgi on kõigis elusolendeis sisemine ja sihipärane täiustumistung. Need on olnud siiski teaduslikel argumentidel põhinevad kontseptsioonid ja neid on olnud võimalik teaduslike meetoditega testida, falsifitseerida. Ja nad ei ole teste üle elanud.

Viimasel ajal on USA-s ja sealt levivalt aktiveerunud uus pseudoteaduslik liikumine nimetuse all arukas disain (intelligent design). Selle toetajad väidavad, et pime looduslik valik ei ole võimeline looma keeruka ehituse ja talitlusega organeid. Nende kujunemisel pidavat olema osalenud arukas disainer. Nad ei nimeta disainerit, kuid on arusaadav, et tegemist on teleoloogiliste argumentidega jumala eksistentsi kasuks.

Ligi 150 aasta kestel on püütud Darwini evolutsiooniteooriat mitut moodi muuta või asendada. See pole õnnestunud. Vaatlused ja eksperimendid on ikka kinnitanud darvinlikul positsioonil seisvat teooriat. Kuigi Darwini õpetust on mitmes aspektis laiendatud ja täiendatud, on tema tuum endiseks jäänud. Ja ma ei karda eksida, kui väidan, et darvinlikku looduslikku valikut mõistetakse ka edaspidi liikide evolutsiooni juhtiva ja kontrolliva tegurina.

Eesti keeles on ilmunud viimasel ajal mitu Darwini tõlget. Ka ilmus värskelt Darwini tõlgendus, pean silmas Steve Jonesi "Darwini vaim ehk peaaegu nagu vaal". Peateost "Liikide tekkimine" pole aga siiani. Milline on selle raamatu ilmumise seis?

Kahjuks ei saa öelda, et viimasel ajal oleks mitu Charles Darwini teoste tõlget ilmunud. Hiljuti, 2006. aasta suvel, ilmus Mart Nikluse tõlgitud "Autobiograafia". Varem, 1949, on trükitud tema "Loodusuurija reis ümber maailma purjekal "Beagle"", tõlge vene keelest. Möödunud aastal ilmus veel Kollase Maja väljaandena "Autobiograafia" tõlke teine versioon - "Mälupildid". Ja see on kõik. Darwini tähtsaim teos, tema evolutsiooniõpetus "Liikide tekkimine" on seni avaldamata. Steve Jonesi raamat on muidugi tore asi - Darwini "Liikide tekkimise" ümberkirjutus tänapäevaste teadmiste ja arusaamade tasandil. Aga see pole siiski Darwin. Selle teaduse ajaloo tähtteose puudumine eesti keeles on häbiväärne lugu. Rahvas, kelle keeles see raamat puudub, ei saa end tõeliselt kultuurrahvaks pidada. Kõigi meie naabrite, ka läti ja leedu keeles on Darwini "Liikide tekkimine" ja "Autobiograafia" ammuilma ilmunud. Ka Eestis võinuks see Darwini põhiteos omakeelsena juba ammu olemas olla. Augustis 1957 sõlmis Eesti Riiklik Kirjastus noore bioloogi Mart Niklusega lepingu "Liikide tekkimise" tõlkimiseks. Raamat pidi trükist ilmuma 1959. aastal, originaali esmatrüki ilmumise sajanda aastapäeva tähisena.

Kuid selgus, et Niklus on saatnud mõningaid fotosid Nõukogude Eesti eluolust välismaale ja osutunud sellega Nõukogude riigile ohtlikuks kurjategijaks. Vahistamise ajaks 1958. aasta augustis oli Niklusel umbes pool teosest tõlgitud. Varsti saadeti ta kümneks aastaks Mordva vangilaagrisse, kus ta jätkas lepingulist tõlketööd. Kuid peagi teatas kirjastus, et leping on lõpetatud ja raamat trükki ei lähe. Niklus tõlkis vangilaagris ka "Autobiograafia", mis nüüd on avaldatud, ja "Inimese põlvnemise", kuid tõlkija sobimatusest tulenevalt ka neid kirjastamisele ei võetud. Ametlikult tunnistati tõlked ebapädevateks, kuigi asjatundlikud retsensendid olid need heaks tunnistanud.

Kuulduste järgi püüti 1970. aastatel moodustada tõlkekollektiivi "Liikide tekkimise" uustõlke jaoks, aga sellest ei tulnud vist midagi välja.

Praegu on Eesti Looduseuurijate Seltsi algatusel ja toel hakatud neid Nikluse tõlkekäsikirju toimetama lootusega avaldada need vähemalt 2009. aastal, Darwini 200. sünniaastapäeva auks.

Millest Sinu sügavam huvi evolutsiooniküsimuste vastu? Pead ju ennast pigem ontogeneetikuks.

Ega ma nii väga ontogeneetik olegi. Olen tegelenud histoloogia, tsütoloogia ja arengubioloogiaga, aga pikemat aega geneetikaga ja eelkõige populatsioonigeneetikaga. Mul on tudengiaastatest peale olnud suur uudishimu üldbioloogiliste probleemide vastu. Ja seepärast olen ma püüdnud end kursis hoida paljude bioloogiaprobleemidega ning evolutsiooniküsimused on alati nende hulgas olnud. Tartu ülikoolis olen lugenud umbes kümmet ainekursust, sealhulgas mikroevolutsiooni teooriat ja evolutsioonimehhanisme.

Milline seos on evolutsiooniõpetusel teoreetilise bioloogiaga? Mitmed Eestis toimunud teoreetilise bioloogia kevadkoolid on kas otseselt või kaudselt evolutsiooni küsimustega tegelenud.

Ega teoreetilist bioloogiat kui niisugust olemas olegi. On mõned bioloogia teooriad ja suur hulk üldbioloogilisi probleeme. Teoreetilise bioloogia kevadkoolile kui iga-aastasele konverentsi-taolisele üritusele pandi 1975. aastal alus eesmärgiga õppida neid küsimusi paremini tundma, leida nendevahelisi seoseid ja sünteesivõimalusi, ühtlasi tekitada noortes huvi tegeleda teoreetilist laadi bioloogiaprobleemidega.

Evolutsiooniteooria on suuremaid ja kesksemaid bioloogilisi üldistusi, selle tundmiseta ja arvestamiseta ei saa tänapäeval läbi ükski bioloogia valdkond. Pole siis midagi imestada, 32 senisest kevadkoolist on viie teema olnud otseselt seotud evolutsiooniga, enamikus ülejäänutest on nii või teisiti evolutsiooniküsimused üles kerkinud.

Viimasel ajal on palju uut teada saadud inimese põlvnemise kohta. Kas see on endiselt kuum teema, kus võib oodata midagi erakordset?

Inimese põlvnemise kohta on tõepoolest väga palju paleontoloogilisi ja ka geneetilisi andmeid saadud. Kuigi paljude inimlaste vahelised fülogeneetilised seosed pole kaugeltki selged, siis vaevalt midagi rabavat meie evolutsioonilise kujunemise käigu kohta avastada on. Küll aga on veel palju mõistatuslikku selles, millised valikutegurid suunasid neid evolutsioonilisi muundumisi, mis eristavad inimest inimahvidest, miks need toimusid, millisel geneetilisel alusel need üldse põhinevad. Eespool sai mainitud, et inimese genoomi nukleotiidijärjestus erineb šimpansi omast ainult 1,5 protsendi ümber ja kui ainult geene võrrelda, siis on erinevus kõigest umbes 1 protsent. Seda on palju vähem, kui on erinevus hobuse ja eesli genoomide vahel. Kuid fenotüübilised - anatoomilised, ontogeneetilised, käitumuslikud, intellektuaalsed - erinevused inimese ja inimahvide vahel tunduvad olevat märksa suuremad. Millised geneetilised muutused tegid ahvilikust eellasest inimese? Me ei tea ka seda, milliste valikutegurite sunnil kaotas inimene karvkatte ja mis asjaolu muutis ta kahejalgseks. Hüpoteese nende küsimuste seletamiseks on esitatud mitmeid, kuid midagi kindlat ikkagi teada ei ole. Kas kõike teada saabki? Igatahes uurimist ja selgitamist vajavat on siin piisavalt. Kuid kas midagi erakordset oodata on? Ma eriti ei usu.

Milliselt alalt võiksid tulla lähiaastatel olulised läbimurded ja millegi oluliselt uue teadasaamine?

Teadusealane ennustamine on väga kahtlane ja vähetasuv tegevus. Isegi teaduse suurkujud ei näe tihti ette, mis nende ainevallas edaspidi toimuma hakkab. Toon paar näidet. 1960. aastate teisel poolel, pärast pöörettekitanud avastusi molekulaargeneetika alal, pärast seda kui ka geneetiline kood ja valgusünteesi põhimehhanism olid välja selgitatud, näis selle teaduse korüfeedele Seymour Benzerile ja Francis Crickile, et midagi huvitavat seal enam oodata pole. Benzer, uue aja geenikäsitluse looja, asus uurima äädikakärbse embrüonaalset arengut. Crick, molekulaargeneetika rajajaid, läks aju kallale, teadvuse bioloogilisi mehhanisme uurima. Nad mõlemad olid uutel uurimisaladel väga silmapaistvad, kuid ei osanud ette näha, millised avastused ja tehnoloogilised rakendused lähevad molekulaargeneetikas lahti 1970. aastate algusest peale.

Veel vähem oskan mina teaduse arenguteid ja võimalikke avastusi ette näha. Ja ega avastused polekski avastused, kui nad ette ära näha on. Ma võin vaid oletada, et suuremad avastused peaksid aset leidma organismide individuaalse arengu ehk ontogeneesi geneetilise regulatsiooni mehhanismide ja nende evolutsiooniliste seoste valdkonnas.

Mart Viikmaa on sündinud 1938. aastal Karuse vallas. 1962. aastal lõpetas ta bioloogina Tartu ülikooli. Samas Tartu ülikoolis on Mart Viikmaa alates 1965. aastast ka töötanud, seda väga mitmetel ametikohtadel, nagu näiteks õppejõuna geneetika ja darvinismi ning hiljem geneetika ja tsütoloogia kateedris, teadurina üldise ja molekulaarpatoloogia instituudi inimese geneetika laboris ning geneetika õppetooli dotsendina molekulaar- ja rakubioloogia instituudis.

Tema uurimisvaldkondadeks on arengu- ja evolutsioonibioloogia, inimese populatsioonigeneetika ja teoreetilise bioloogia kõrval olnud ka tsütoloogia, histoloogia, biotehnoloogia, tsütogeneetika ja muu.

Mart Viikmaa on olnud Eesti Geneetikute ja Selektsionääride Seltsi ning Tartu Meditsiinigeneetikute Seltsi sekretär, Eesti Looduseuurijate Seltsi teoreetilise bioloogia sektsiooni esimees. Veel on ta olnud 1975. aastast toimuvate iga-aastaste teoreetilise bioloogia kevadkoolide üks korraldajaid. Sealt pärineb ka kolleegide poolt käibele lastud tähelepanek: "Me siin vaidleme küll, aga las Mart ütleb, kuidas asjad tegelikult on!" Ja seda täie tõsidusega, kuivõrd tegemist on erakordselt laia silmaringi ja süstemaatiliste teadmistega loodusteadlase ja - õpetajaga, kes on pälvinud 1984. aastal auhinna "Eesti eluteaduse hoidja" (graafiline leht kunstnik Vive Tollilt). Seda auhinda, mille arv on lõplik - 25 - ja millega on teiste hulgas auhinnatud Viktor Masingut, Kalevi Kulli, Tõnu Mölsi, Andres Tarandit, Fred Jüssit, Hans Remmi, antakse "kohaliku bioloogilise kultuuri arendamise ja hoidmise eest". Auhinna mõte tuleneb arusaamast, et ka teaduskultuur on kohalik ja et eluteadusegi puhul on kohalike väärtuste hoidmine suurim ülesanne.

Toimetanud ja kirjutanud ülikooli- ja keskkooliõpikuid, koos Ivar Puura ja Tago Sarapuuga näiteks "Bioloogia gümnaasiumile". Kirjutanud mitmeid olulisi bioloogiaalaseid artikleid Eesti entsüklopeediale ja teistele teatmeteostele. Valmistanud ette õpilasi ja üliõpilasi erinevateks bioloogiaolümpiaadideks.

LOE VEEL

Mart Viikmaa geneetikalehekülg