Paraku tuli mul just niisugune võrdlus meelde, kui Horisondi toimetus palus avaldada mõtteid füüsikahariduse kohta Eestis. Aga enne selleni jõudmist kuluvad nii pretensioonika teema juurde kindlasti mõned sissejuhatavad märkused ära.
Järgnev on siiki subjektiivne vaade "oma mätta otsast", st siin ei tugineta ulatuslikematele statistilistele uuringutele, mis muidugi vajalikud ja mida ju ka tehtud on, kuid mille analüüs aga antud kirjatüki raamidesse ei mahu.
Teisalt kajastab kirjapandu eeskätt enda mitmesuguseid kokkupuuteid Eesti füüsika- ja kooliharidusega. Seda nii tegevteadlase ja -õppejõuna, aineolümpiaadide korraldajana, õpetajate täienduskoolitusest lähtuvalt ning üsnagi värske, kuigi väikese õpetamiskogemuse kaudu gümnaasiumis.
Kuid edasine jutt sisaldab arvamusi ka mõnedelt kolleegidelt-füüsikutelt, kelleks on õppejõud-õpetajad-üliõpilased. Püüaks alustada positiivsema poole pealt. Ja seda polegi nii vähe.
Teatavasti tulid 15-aastaste noorte haridustaset võrdleva PISA testi läbinud Eesti õpilased 57 riigi konkurentsis viiendaks. Medaleid ja diplomeid on saadud ka
rahvusvahelistelt olümpiaadidelt. Et neid füüsikas ehk pisut vähem, kui mõnes teises aines, on pigem seotud mitmete auhindamise süsteemidega kui olulise erinevusega ettevalmistustasemes.
Ka mitmete stuudiumi astmes oma haridusteed välismaale jätkama siirdunud üliõpilased on kinnitanud, et nad on Eestist igati korraliku lähtehariduse saanud. Teadusteemade populaarsuski on Eesti meedias märgatavalt kasvanud. Jõudsalt arenevad teaduskeskused, eeskätt AHHAA Tartus ja Energiakeskus Tallinnas. Kindlasti tuleb märkida veel noorte füüsikute tegevust eriala propageerimisel nii teadusbussis kui ka sisukas füüsikaportaalis.
Omapoolset huvi on näidanud üles ettevõtjad ning väljendanud muret haritud kaadri nappuse pärast paljudes valdkondades. Ja last not least - on olemas jätkuvalt entusiastlikke õpetajaid ja särasilmseid huvilisi õpilasi, kellega kohtumine aitab tugevdada vahel kahanema kippuvat usku mõnede tegevuste vajalikkusest.
Aga vaid eelneva järjekordseks teadvustamiseks poleks olnud mõtet kirjutamist ette võtta. Seepärast nüüd asjade kurvema, et mitte öelda süngema poole juurde. Vaevalt leidub eriti palju vastulauseid väitele, et täppis- ja loodusteadused on nüüdisaegsele tehnoloogilisele progressile orienteeritud ühiskonna alus. Ja et riikide ning rahvaste päralt, kes nendesse panustavad, on tulevik. Teised aga ... ega neidki tänapäevases globaliseerunud maailmas kuhugi jäeta-saadeta. Eks nad lohisevad kaasa. Ainult, et mitte riikide ja rahvastena, vaid nii, kuidas igamees just parasjagu oskab.
Kui aga üldfilosoofiliselt tasemelt minna konkreetseks ja öelda, et taastagem meie gümnaasiumiõpetuses neli ehk kas või kolmgi füüsikatundi nädalas, siis ... Aga ei hakka ma teadaolevaid vastuväiteid-küsimusi ("Mille arvelt!?") siinkohal üles lugema - jäägu see poleemiliselt meelestatud lugeja õiguseks. Sest tegelikult probleemi pole: kui ka mingi ime läbi peaks ilmnema poliitiline tahe ja/või piisav ühiskondlik konsensus selle või mõne sarnase muudatuse tegemiseks, poleks ilmselt enam neid, kes säärast mahukat ja tasemel füüsikaõpet koolides läbi viima hakkaksid. Siit jõuamegi tõelise probleemi ja kitsaskohani Eesti füüsikahariduses.
Napib õpetajaid
Andmata siinkohal ülevaadet meie füüsikõpetajaskonna vanusest ja haridusest, toome vaid ühe kõneka numbri: viimasel viiel aastal on Tartu Ülikooli lõpetanud kokku 11(1) gümnaasiumi füüsikaõpetajat. Niisiis kaks füüsikaõpetajat aastas. Eestis on gümnaasiume-keskkoole pisut üle paarisaja. On lihtne arvutada, et tagamaks olukorda, kus igas neist oleks vähemalt üks kvalifitseeritud füüsikaõpetaja, peaks nende tööiga olema umbes sada aastat - see ületab isegi meie väga tublide õpetajate võimed. Siit edasi võib lugeja ise teha lihtsaid arvutisi, näiteks mitmes gümnaasiumis Eestis üldse füüsikaõpetus säilib jne.
Miks nii on juhtunud, vajab muidugi omaette arutelu nii spekulatsioonideks kui ka tõsisemateks uuringuteks - analüüsiks. Aga olulisem on muu. Isegi kui meil oleksid kõik olulised põhjused teada ja ka võimalus neid päevapealt muuta, ei pruugi tulem, kas või noorte füüsikõpetajate oluline juurdevool koolidesse, olla enam piisavalt kiire ja radikaalne massilise füüsikaõpetuse taseme allakäigu peatamiseks.
Hea õpetaja on enamat kui oma aine hea tundja ja õpetamisoskuste valdaja, viimased eeldused on muidugi tarvilikud. Vahendan siinkohal Nõo Reaalgümnaasiumi füüsikaõpetaja Peet-Märt Irdti arvamust: "Päris tihti on nii, et koos õpetaja lahkumisega katkeb ka tõsiseltvõetav füüsikaharidus. Olen aru saanud sellest, et nõuded heale füüsikaõpetajale on kaugelt suuremad kui aine ja pedagoogiliste võtete hea tundmine. Tal peab olema lai silmaring. Ta peab olema filosoof, inimene kellelt oodatakse vastuseid ja selgitusi kõikvõimalikele küsimustele." Nüüd ma ironiseerin: no milleks tahta neid viimaseid asju füüsikast? Parem viime sisse täiendava filosoofiaõppe ja spetsiaalse "silmaringikursuse"! Ei hakka siinkohal arutama, mida viimane sisaldada võiks, aga küllap avalikul konkursil tuleks vägagi huvitavaid ettepanekuid.
Õpetaja isiksus, tema teadmised, oskused ja eluhoiakud, on olulisem kui konkreetsed õppekavad, mille ümber viimastel aastatel palju piike murtud. Muidugi ei taha ma öelda, et head õppekavad vajalikud pole, tehkem nad lõpuks valmis(!) - aga nad pole kaugeltki piisavad kõigile muredele leevenduse leidmiseks. Sest õppekava ilma õpetajata ei õpeta.
Füüsikaõpetuse sisu suhtes võib kalduda vägagi eksistentsiaalsetesse vaidlustesse - mida ja kuidas õpetada? Kas piirduda vähesega, aga anda selles ulatuses ka vajalikud oskused, sealhulgas oskus kasutada matemaatikat reaalse elu probleemide lahendamiseks? Või püüda ikkagi kangelaslikult anda ülevaade kogu füüsikast selle tänapäevani välja, mida aga paratamatult saab teha vaid küllaltki aimelisel tasemel, st "jutustustena füüsikast". Muidugi pole need ainult kohalikud Eesti probleemid, samade küsimuste ees seisab tegelikult füüsikaõpetus kogu maailmas.
Probleemiks Eesti koolifüüsikas, kuigi viidatud õpetajapuuduse kõrval palju lihtsamini ja kiiremini lahendatavaks, on koolide füüsikakabinettide varustatus katsevahenditega, mille puhul viimasel ajal kuulda olnud mõnesugust rõõmustavat arengutki. Aga küsimused füüsikale õppekavas eraldatud ajast ja õpetaja oskustest-kompetentsist seisavad ka siin püsti.
Ohumärgid
Kas tasemel füüsikaõpetajate nappus (aga ehk ei olegi neid nii vähe?) ennast kuidagi ka juba ilmutab? Paraku küll. Paari-kolme reaalteadusliku kallakuga eliitkooli, Tallinna Reaalkool, Hugo Treffneri Gümnaasium jt, olemasolu kõrval on tähelepandamatuks jäänud tugevate reaalklasside kadumine mitmes väljaspool Tallinna ja Tartut asuvas gümnaasiumis. Muret teeb ka füüsika "olümpiaadigeograafia" oluline kitsenemine, seda nii koolide poolest, mille õpilased jõuavad kõrgetele kohtadele lõppvoorus kuni sinnamaani, et mitmes Eesti maakonnas säärast õpilasvõistlust enam ei korraldatagi. Seega on nende piirkondade õpilaste ees praktiliselt sulgunud kanalid, mille kaudu teadusandekad lapsed oma andele kinnitust ja arendust saada võiksid. Peet-Märt Irdti ülalviidatud tähelepanek töötab paraku kindlalt: kaob õpetaja, kaob kool olümpiaadikaardilt. Vaid mõned eliitkoolid seisavad kindlamal pinnal.
Eliitgümnaasiumid ja massiülikool
Õpilaste koondumist/koondamist teatud suundades süvatasemel õpet andvatesse eliitkoolidesse, kuhu sisse saada raskem kui paljudele erialadele ülikooli, on hinnatud nii ja naa. Eliitkoolid on siiski mingi võimalus teadusandekatele õpilastele oma ande arendamiseks ja võimete realiseerimiseks olukorras, kus n-ö kodugümnaasiumis võib halvimal juhul füüsikaõpetus üldse ära jääda. Muidugi on olemas veel Tartu Ülikooli Teaduskooli kaudu pakutav: süvatasemel kaugõpe, kõrgtaseme ettevalmistusrühmad väljundiga rahvusvahelistele olümpiaadidele.
Kui siis "eliit" jõuab aga ülikooliikka ... ootab teda ees üks massiülikool. Muidugi on see liialdus - Eestis on ülikoole ikka rohkem kui üks ning väga mitmesuguste huvide ja võimetega noored ei pea kõik just ühest väravast sisse mahtuma. Kui aga rääkida loodusteadustest ja veel kitsamalt füüsikast, pole valik just lai: ühte ja samasse kõrgkooli saavad nii rahvusvaheliste olümpiaadide võitjad kui ka kõik need, kes vastvõtulävendist vaevu üle jõudnud. Loomulikult tekib probleeme õpetamisel, aga ega see õppijategi poolt vaadates tähtsusetu pole - on just üliõpilased olnud need, kes siinkirjutaja tähelepanu kõige teravamalt siit tulenevatele hädadele juhtinud.
Üliõpilased, kellel on olnud võimalus ilmas veidi ringi vaadata ja näha, et leidub kohti, kus hariduskorraldus neile, andekatele-võimekatele-tublidele märksa soosivam ja meelepärasem on. Tartu Ülikoolis korraldatav akadeemiline füüsikaolümpiaad on muidugi vaid piisake meres andmaks sõnale "eliit" kohta ja (positiivset) tähendust ka ülikoolis. Siit tuleks nüüd jätkata probleemidega, mis seotud kraadiõppega ja noorte jõudmisega sedakaudu teadusesse, aga - "ei saa hõlmata hõlmamatut", mainitud teema jääb mõneks järgmiseks korraks lahti kirjutada.
Ühe süsteemi lülid
Kuigi inimese haridustee on formaalselt jagatud etappideks, mis üksteisest bürokraatlikul tasemel küllalt sõltumatud, kulgeb läbi kõikide nende etappide ikka üks ja sama inimene. Mis jäi gümnaasiumis tegemata, ülalräägitud või muudel põhjustel, tuleb puudusena kaasa ülikooli, nõuab järeletegmist, raiskab õppeaega ja süvendab veelgi mureprobleeme ülikoolis. Ja ega paljud õppijad kõrgkooligi pidama jää - lähevad kuhu iganes. Sealhulgas ka õpetajateks kooli. Ning ring sulgub: kehvad õpilased - kehvad üliõpilased - kehvad spetsialistid, teadlased, õpetajad ... ning uued ja veelgi kehvemad õpilased. Kokkuvõttes - kehv Eesti.
Füüsika õppimise ja õpetamise probleemid ei alga aga füüsikast. Kui õpilasel kulgeb lugemine üle kivide ja kändude ning tema matemaatilised oskused elementaararitmeetika tasemel on pea olematud ka siis veel, mil tuleks juba füüsikaga rinda pista, ei saa enam rääkida tulemuslikust füüsikaõppest. Kui kool, selle asemel, et tõusta kohaliku vaimuelu keskuseks, muutub sotsiaalhoolekande asutuseks, siis ...
Liftist kah
Loo alguses sissetoodud liftianaloog tuleb mängu, kui mõtiskleda kirjeldatud olukorra tekkepõhjuste ja võimalike tulemite üle. Muidugi, täppisteaduste vähene populaarsus on ülemaailmne probleem või täpsemalt siiski heal järjel lääneriikide probleem. Meenub meie poistele mullusuvisel ülemaailmsel füüsikaolümpaadil Iraanis giidiks olnud kaunis neiu Javaneh, kes tundis uhkust, et oli pääsenud õppima Iraanis kõige kõrgema konkursiga erialale - raadioelektroonikasse. Mis aga puutub "kohalikku lifti", siis eks siit paista välja ka suure vabanemiseufooria tagajärjed, mil füüsika muutus korraga põlatud "sovetiteaduseks", mis vaid Vene sõjardite teenimiseks vajalik oli, kus hariduse, teaduse või riigi juhtimisest pagendati erialane kompetents ning kõik said "võrdsematest võrdsemateks" (jah, tõesti, mille poolest on astronoomia parem kui näiteks astroloogia). See kõik oli. Ja on mõneti ehk ka juba mööda saamas.
Mida aga võiks langevast liftist õppida? Õige mitut asja. Esiteks seda, et liftis olles on raske (loe: võimatu) kindlaks teha, kas lift hõljub muretult kusagil kaalutuses või kihutab järjest kiirenevalt maa poole. Teiseks seda, et kui viimane asjaolu selgub liiga hilja, siis pole enam põhimõtteliseltki olemas vahendeid, mille abil olukorrast terve nahaga välja tulla. Ja kolmandaks. Võrreldes lifti langemiseks kuluva ajaga leiavad kokkupuutel maapinnaga toimuvad muutused aset kiiresti ja juba hoopis teiste loodusseaduste juhtimisel. Kui see tõlkida nüüd füüsikahariduse keelde, siis tõsi, igasugused rahvusvahelised mõõduvõtmised, olgu need siis PISA test, ülemaailmsed aineolümpiaadid või üliõpilasvahetus, on eluliselt vajalikud. Aga mõned väga lihtsad, kuid vääramatud loodusseadused, nagu näiteks asjaolu, et ühe aastaga saavad kõik inimesed aasta võrra vanemaks, ja veel pisut lisateadmisi (Eesti füüsikaõpetajate arv) lubaksid hinnata, et kas vahendid "tõstame õpetajate palku, siis ehk tuleb rohkem noori vajalikke pedagoogilisi erialasid õppima" tegeliku situatsiooni ohjamiseks enam mingit tähtsust omavad. Või tuleb "väljatulekuks" (mis mõttes?) juba hoopis mingeid muid vahendeid kasutada? (Koolivõrgustiku ja õppevormide kardinaalne ümberkorraldamine? Kuidas? Mis hinnaga?)
Viimane järeldus oleks nii pessimistlik, et jääb siinkirjutajal sõnastamata.
Kui ma ei kasutanud eespool sõna "lootusetu", siis mitte seepärast, et näen mingeid väga selgeid ja kiiresti paremuse poole viivaid teid. Füüsika on lihtsalt õpetanud, et ka vägagi primitiivsed süsteemid võivad ettearvamatult käituda. Mis siis veel inimestest, riikidest ja rahvastest rääkida. Ning kui püüda selles meie ennustusvõime põhimõttelises piiratuses midagi positiivset näha, siis: lootus jääb.
JAAK KIKAS (1949) on lõpetanud kuldmedaliga Tallinna Reaalkooli ja kiitusega Tartu Ülikooli füüsikateoreetikuna. Füüsika-matemaatikakandidaat. On Tartu Ülikooli korrastamata süsteemide füüsika korraline professor ja materjaliteaduse instituudi juhataja ning Teaduskooli Nõukogu esimees.
