You are here

Mees nagu mitme tundmatuga võrrand

2005. aastal tormihüüdega tuntuks saanud ja selle eest Aasta Inimeseks nimetatud TARMO SOOMERE tegeliku edu aluseks on võrratute merevõrrandite lahendamine. 2007. aasta detsembris Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valitud meest intervjueeris toimetaja REIN VESKIMÄE.

 

Tarmo Soomere on sündinud 11. oktoobril 1957. Eesti noortemeister orienteerumises, üleliiduliste noortevõistluste kuldmedal topograafilises kaardistamises, vabariikliku matemaatikaolümpiaadi esikoht 10. klassis (1973). Lõpetas Kohila Keskkooli kuldmedaliga 1974. Õppis matemaatikat Tartu Ülikoolis 1974-1977, lõpetas matemaatikuna Moskva Riikliku Ülikooli 1980. Kaitses füüsika-matemaatikakandidaadi kraadi okeanoloogia erialal Moskva Okeanoloogia Instituudis 1984, matemaatikadoktori kraad omistati talle Tartu Ülikoolis 1992. 1983-2004 töötas omaaegse Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakonnast alguse saanud teaduskollektiivis, Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemide Instituudis, olles aastail 2002-2004 selle asedirektor. Alates 2005 töötab Küberneetika Instituudis ja samast aastast on ka rannikutehnika professor Tallinna Tehnikaülikooli mehaanikainstituudis. Lühemat aega töötanud või stažeerinud Grenoble'is, Hamburgis, Uppsalas, Geesthachtis ja Oslos. Autasud ja preemiad: Euroopa Geofüüsika Seltsi noorte teadlaste publikatsioonipreemia 1993, Alexander von Humboldti stipendium 1993-1997, Nikolai Alumäe Akadeemiline Loeng 2000, riiklik teaduspreemia kollektiivi liikmena tehnikateaduste alal 2002, Postimehe Aasta Inimene 2005, Eesti segapaaride bridžimeister koos Helgi Arstiga 2006, Balti Assamblee teaduspreemia 2007, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik 2007.

 

Teist sai laiem avalikkus teada kolme aasta taguse jaanuaritormi ettekuulutajana. Kuidas niisugune ennustamine käib? See tulemus polnud ju kohvipaksult ega seapõrnalt välja loetud, mille põhjal meie meedias kombeks inimesi laialt teavitada.

2005. aastal pääsesid mereteadlased tõesti ajakirjanduse esilehekülgedele. Tegelikult teati nende tegemistest juba alates 2002. aastast, mil uuringute eest Saaremaa süvasadama valikul omistati neile riiklik teaduspreemia. Nii selgus, et mereteadlased on olemas ja nad ka üht-teist oskavad. Kuid 2005. aasta jaanuaritormi ei ennustatud siiski Eestis ega ka modelleeritud siin. Prognoos tuli Taani kolleegidelt, kellega oleme koostööd teinud ammust ajast. Sealt saabus hoiatus uskumatult tugeva tormi tuleku kohta. Nii et mina ei prognoosinud, vaid "kleepisin" olemasolevad infokillud kokku ja panin juurde Eesti reaalaja andmed, mida registreeris tegelikult mereteadlasest kolleeg Tarmo Kõuts. Seisin piltlikult öeldes teiste õlgadel ja karjusin kõige valjemini. Pigem oli tegu julgusega minna vastuollu riikliku süsteemiga ja sellest üle hõigata.

Teie sõna kajas vastu üsna häälekalt!

Tegelikult realiseerus jaanuaritormi kaudu mereteadlaste potentsiaal, meie enese kasvamine nii teadlastena kui ka selle mõistmisel, mida merel toimuvad nähtused ühiskonnale kaasa toovad. Jäämäe veealust osa - teadustööd - me siinkohal lihtsalt ei näe, jaanuaritormi näol paistab vaid selle tipp. Oluline oli, et ajakirjanikud, eelkõige meie tegemisi pikka aega varemgi kajastanud Küllike Rooväli, mõistsid, et meie uskumatuna tundunud jutt on kaetud väga tõsiste argumentidega. Nende professionaalne abi võimaldas ka sõnumit lihtsamalt mõistetavaks teha ning edastamine täpselt ajastada.

 

Kuueteistaastaselt kuldmedaliga

Kohila, kus keskkooli lõpetasite, on merest kaugel. Kas ka sel ajal mere vastu huvi tundsite?

Keskkooli ajal lugesin kusagilt, et kui liustikud sulaksid, siis tõuseks meretase 50 meetri võrra. Arvutasin kähku välja, mis saaks sel juhul Kohilast ja leidsin suureks rõõmuks, et meri isegi säärasel juhul kodu enda alla ei napsaks. Tegelikult ei teadnud ma sel ajal merest midagi. Küll aga viis koolivend Tiit Lukki minu kui eduka koolimatemaatiku kokku mereteadlase professor Ain Aitsamiga. Ain pani mu nime kusagile kirja ja ütles, et kui soovid õppida kunagi Moskva Riiklikus Ülikoolis matemaatikat, siis katsub aidata koha leidmisel. Aga eksamid tuleb endal ära teha - ja väga korralikult.

Lõpetasin keskkooli 16-aastaselt ja nii noorelt ei tulnud Moskvas elamine kõne alla. Seepärast oli igati loogiline alustada Tartust.

Kuidas saite lõpetada keskkooli nii noorelt?

Väga lihtsalt. Läksin esimesse klassi kuueaastaselt ja seitsmendas klassis ei käinud üldse. Praegu on kõigil hambus koolivägivald. Ega meie ajal teisiti olnud. Selle vormid olid ehk vähem räiged. Suur osa minu näivast edukusest pärineb sellest, et olin vähemalt aasta klassikaaslastest noorem, seega märksa nõrgem; samas korralik õppur, järelikult paras nohik. Eks lapsed kipuvad ikka liiga tegema neile, kes teistsugused. Psühholoogiliselt oli see raske aeg. Enese ülestöötamine sportlasena ja ühe klassi vahelejätmine oli hea võimalus olukorrast auga pääseda. Lapsepõlve rumalused on nüüdseks kauge minevik. Juba keskkooli ajaks oli säärane suhtumine ammu muutunud. Praegu oleme mitmetega nendest, kellest tookord lahku läksin, väga head sõbrad. Polegi vaja laste lollusi meenutada, palju õigem on nendest õppida. Tegelikult oli see kõva karastus iseseisvaks eluks, samas võti kurjuse äratundmiseks juba kaugelt.

Küllap on koolielu praeguseks paljus muutunud. Kindlasti on palju asju paremaks saanud. See on hea, sest kasvamine kitsastes tingimustes ei ole kerge. Aga üldisel heaolul ja steriilsel, justkui vati sees elamisel on oma miinused. Nõudmised kipuvad kasvama kiiremini kui võimalused. Inimesed ei ole üksteise kloonid. Seal, kus ühtedel on hea, on teistel ebamugav. Üldise heaolu seadmine eesmärgiks teeb mu üsna rahutuks. Veidi utreeritult ütleksin, et üldine heaolu on pigem destruktiivne ning kohati väga ohtlik. Heaoluühiskonnas kipub kaduma motiiv arenemiseks. Präänikuga on raske meelitada, kui präänikud igal pool vedelevad. Peab olema miski, mis inimest sunniks. Minu puhul see miski oli. Tahtsin pääseda nohiku staatusest.

Teine oluline kogemus keskkoolist on seotud liidrirolli kujunemisega. Üheksandas-kümnendas klassis õnnestus, ja üldse mitte plaanitult, kool täielikult nakatada kabepisikuga. Vahetundidel ei tehtud lollusi ja kiusamiseks polnud kellelgi lihtsalt aega. Kõik kas kabetasid või kiibitsesid. Peeti maha igasuguseid turniire klassi meistrivõistlustest kooli tšempionaadini välja. Kabe on ala, kus võis täiskasvanute I-II järguni ehk tollasesse rajooni paremikku jõuda puht loogilise mõtlemise abil. Meil oli kõva kodune konkurents: kolm aastat vanemale vennale oli mul auasi ära teha ja temal jälle auasi mitte lasta endale ära teha. Nii olimegi koolis kaks paremat.

Ka see aeg on kujunenud väärtuslikuks õppetunniks. Oleme sageli näinud, et kui eesotsas on hea vedaja ja idee vähegi mõttekas, siis inimesed tulevad järele. Aga see on alles pool tarkust. Ühiskonnas on märksa olulisem, keda aktsepteeritakse vedajana, kas ta veab mõistlikke asju; kuid veel enam see, kas liidrile õhuruumi jäetakse. Õnneks jätkus õpetajatel tarkust lasta kabehullusel kasvada. Muidugi segas see tamka tagumine õpetajaid päris sageli: kui vahetunnis jäi partii lõpetamata, hilineti tundi. Vahel mängiti lausa tunnis, nii et mingis mõttes läks kord veidi käest ära. Ent ometi soodustati seda tegevust, mu meelest õpetajatevahelise vaikiva kokkuleppe näol. Siit järeldus edaspidiseks - kasvamiseks peab olema ka soodus keskkond. Minu kogemus hilisemast ajast kõneleb, et mõnedes kollektiivides ei lasta vedada, sest ülemusel ei jätku sisemist tarkust, võib-olla ta tunneb ka hirmu, et hea organisaator võib äkki tema kohta himustada, teadvustamata sageli, et too ei sobi ega tahagi juhiks saada.

Lõpetasite kooli kaks aastat varem kui eakaaslased, tulite vabariiklikul olümpiaadil matemaatikas teiseks, olete Eesti meister orienteerumises ja medalimees üleliidulistel võistlustel. Kust säärane mitmekülgsus?

Olümpiaadidel ma muidugi käisin, 10. klassis võitsin vabariikliku olümpiaadi matemaatikas ja lõpuklassis sain teise koha. Õppisin peamiselt iseseisvalt. Juba 9. klassis oli mul läbi võetud kogu keskkooli matemaatika kursus. Õpetajad olid ääretult mõistlikud ning ei kohustanud mind tunnis käima või vähemalt ei pidanud ma seal tegelema sellega, mis klassikaaslased. Nii oli ka füüsikas ja keemias. Aga mis palju vahvam, õpipisik kandus üle ka mõnedele kaasõpilastele. See on samuti kogemus kogu eluks. Kui üks kolleeg on edukas, siis sirutavad teisedki end kõrgemale.

Tänutundega mõtlen tagasi oma koolile, mille õpetajad ei lasknud meid ühekülgseks kasvada. Spordis innustas kõiki õpilasi oma ala tõeline fanaatik, kehalise kasvatuse õpetaja Heino Vilipere. Ta vedas lapsi enda järel metsa jooksma, orienteeruma, ehitas staadioni, propageeris sporti tulihingeliselt. Orienteerumine on hea ala nohikutele, sest ei pea väga kiiresti lippama. Ma pole olnud kunagi hea jooksja. Orienteerumisrajal on vaja teha aga sadu otsuseid. Võidab mitte see, kes jookseb kõige kiiremini, vaid see, kes läbib raja lühima ajaga. See sobis mulle. Seepärast õnnestuski mul sel alal noortemeistriks tulla ja lausa nišialal, topograafilises kaardistamises, üleliidulistel noortevõistlustel koos kahe hea sõbraga võita.

Eks sellise aktiivsuse eest tuli ka lõivu maksta. Õppimise ja spordi kõrvalt ei jäänud kuigi palju aega koolikaaslastega suhtlemiseks igapäevaelus. Koolipidudel ma eriti ei käinud. Praegugi tunnen end pidulikel üritustel ebakindlalt ning pean end sundima inimestega suhtlema. Mul on vähe kogemusi lihtsalt ajaviitmises ning ma pole õppinud hindama või nautima sõprade ringis suhtlemist. Seepärast on sõprugi vähem, rohkem võitluskaaslased. See on koht, kus praegugi töökoormusele lõivu maksan. Ma tean või vähemalt arvan ennast teadvat, kuidas käivad asjad teaduses, instituudis või riigis, kuid mitte seda, kuidas sõpru leida või hoida.

 

Matemaatikuks Tartus ja Moskvas

Õppisite matemaatikat Tartus ja siis siirdusite Moskvasse. Kuidas üleminek toimus?

Koht Moskva Ülikooli eraldati parajasti siis, kui olin Tartus lõpetanud kolmanda kursuse. Olin siis 19-aastane. Üleminek ei kujunenud aga lihtsalt õpingute jätkamiseks. Tartus tehtud eksameid Moskvas ei tunnistatud. Kuigi programm oli sama, soovis iga Moskva professor tingimata veenduda, kas oled tema ainega ka sisuliselt kursis. Kõik erialaeksamid tuli teha uuesti. Neid võõrkeeles sooritada oli päris raske; samuti oli üsna keerukas jagu saada ainete erinevatest interpretatsioonidest. Seetõttu kohe neljandale kursusele minek oli sama hästi kui võimatu, aasta kulus parasjagu kolme kursuse eksamitele.

Tartus loeti matemaatikat vähemalt esimestel kursustel Moskva Ülikooliga samas mahus ja tasemel. Tartus oli materjali esitus klassikalises stiilis, mis haakus paremini keskkoolis õpituga ning oli kergemini omandatav, samas oli teatavas mõttes kitsam. Kursused Moskvas olid kaasaegsemad ja enam üldistavad, aga raskesti jälgitavad ning nõudsid tõsist pingutamist. Tartu õppetase oli võrreldav Moskva omaga kindlasti esimestel kursustel. Selge vahe tuli sisse kolmandast kursusest.

Tänu nimekatele õppejõududele olid Moskvas kuulatud loengud fantastilised. Nõuded üliõpilastele olid märksa suuremad kui Tartus. Eksami materjaliks oli tavaliselt paar paksu raamatut, millest tuli teada iga fakti, ning osata kiiresti skitseerida iga teoreemi või väite tõestust. Laua taga ette valmistatud vastused käidi läbi mõne minutiga. Järgnes seeria lisaküsimusi. Kui neile vastust ei saadud, tuli minna uuele ringile ka siis, kui ettevalmistatud vastus oli perfektne. Ainet pidi sisuliselt mõistma. Oli ikka tõepoolest unikaalne koosseis. Nende meeste ja naiste õpikud on mul tänini riiulil. Siis ei osanud seda taset ja õppimisvõimalusi päriselt hinnata. Tagantjärele tarkus on aga see, et üleminek poole hariduse pealt tippülikooli oli kõige õigem samm. Olin juba nuusutanud eriala, omandanud iseseisva õppimise oskuse ja seetõttu sain paremini hakkama. Otse keskkoolist Moskvasse minnes oleksin tõenäoliselt kõrbenud. Mitmed Eesti üliõpilased kõrbesid. Ega see muidugi päris läbikukkumine polnud, aga kui Eestis oldi absoluutsed tipud, siis Moskvas vaid kolmemehed. Selle taga oli muidugi tohutu valik ja meeletu konkurss Moskva tippülikoolidesse. Algul oli muidugi raske leppida sellega, et ligikaudu 200 kursusekaaslasest oli vähemalt 20 noort minust peajagu üle, ja nii palju üle, et oli selge - sedasi jääb elu lõpuni. Nõudis teatavat eneseületamist, et saada aru - olles Eesti meister ei pruugi sa olla maailma mastaabis mitte keegi. See kogemus oli väga õpetlik ja sellest ka minu näiv edukus Eesti ulatuses.

Aga ikkagi ilus hiljem lapselapsele öelda, et olin rajoonimeister kabes.

See on kindlasti nii. Ka maailmameistrid alustavad kooli ja rajooni võistlustest. Aga kõik ei saagi võitjad olla, ja see mida Moskvas õppisin, oli õppida kaotama. Ei ole ju häbi kaotada tugevale. Oluline on endast parim anda ja tunnistada seda, kui keegi teine võidab. Valides praegu noori inimesi tööle panen mõttes suure plussi neile, kes on või on olnud hea sportlane. Mõtlen siin just amatöörsportlasi, kes on treeninud, jõudu katsunud, nii võitnud kui kaotanud. Treeningule minek distsiplineerib inimest. Treeneri käe all õpitakse õppima. See on tohutu töö, mis teised on meie ja nende eest juba enne teaduseväravasse jõudmist ära teinud.

 

Rossby lained ja merevõrrandid

Suure ülikooli diplom taskus, siirdusite Moskva Okeanoloogiainstituuti. Kuidas on ookeaniga seotud Teie meelistemaatika - diferentsiaalvõrrandid?

Okeanoloogia Instituudi aspirantuuri minek oli loogiline järg õpingutele ülikoolis. Kaalusin kaua, kas teoloogia või okeanoloogia aspirantuur. Õnneks oli minu juhendaja ülikoolis juudi rahvusest ja tema sai aru, milles asi. Algul polnud klapp temaga kõige parem, kuid hiljem mu aktsiad tema silmis tõusid ning ta kutsus mind enda juurde aspirantuuri. Tagantjärele mõeldes oli see väga austav pakkumine, aga puhas matemaatika ilmselt polnud minu saatus. Teoloogia õppimine oli tol ajal keerukas, aasta oli 1980. Usuteaduste Instituuti minek oleks tähendanud erialast loobumist. Sõbrad tegid mulle selgeks, et olin halvas mõttes piisavalt kuulus korrakaitse organite silmis. Arvati, et minu dokumente niikuinii vastu ei võeta, sest kujutasin võimude silmis arvestatavat ohtu.

Mulle on juba lapsest saati meeldinud lahendada võrrandeid, sest täpne lahend tekitab hea tunde. Praegune parim teadmine meie maailmast on selline, et põhiosas on maailm kirjeldatav diferentsiaalvõrranditega. Kõik teavad Newtoni teist seadust: F = ma. See on tegelikult teist järku diferentsaalvõrrand. Ka väljavenitatud vedru liikumist või kellapendli võnkumist või röövloomade ja jahisaagi populatsioonide arengut saab kirjeldada lihtsate diferentsiaalvõrranditega. Samuti on mere- ja rannikuteaduses. Näiteks kui tuul kannab vett ranna poole, ei saa me muud moodi veepinna kuju teada, kui kirjutame välja võrrandi selle kohta, mis näitab pinna kalde sõltuvust tuule tugevusest ja vee sügavusest ning siis lahendame selle.

Teie doktoritöö oli seotud Rossby lainetega. Miks just need Teile huvi pakkusid?

Enne, kui astusin sisse Okeanoloogia Instituudi uksest, oli professor Aitsam välja valinud tulevase juhendaja - professor Kamekovitši, kelle raamatutest veel praegugi ookeani dünaamikat õpitakse. Kohtumisel pakuti välja kolm teemat. Ei saanud ühestki aru, panin pimesi ühele neist näpu peale ja nii see läks. Niipalju mõistsin, et tulevane töö on seotud võrranditega, täpsemalt siis Rossby laineid kirjeldatavate võrranditega.

Carl-Gustav Rossby oli Rootsi teadlane, meteoroloog. Tema järgi nimetatud laineid kajastavad võrrandid olid aga märksa hullemad, kui oskasin arvata. Kolm aastat kulus sellele, et ühte niisugust võrrandit arvutil lahendada. Mida see võrrand kirjeldab? Rossby laineid on atmosfääris ja ookeanis palju. Kui ükskõik millisel moel liigutada veepinda, tekivad sellest pinnalained. Kui mis tahes viisil liigutada suuri õhumasse, tekivad alati Rossby lained. Kui kaks lainet lõikuvad veepinnal, siis näeme seal püramiide. Kui kaks Rossby lainet saavad kokku ookeanis või atmosfääris, tekivad keerised. Nii tsükloneid kui antitsükloneid võib interpreteerida Rossby lainetena.

Ka üksikuid Rossby laineid on võimalik vaadelda. Kõrgemates õhukihtides puhub Eestist üle Venemaa, Kanada ja Atlandi kaudu ümber maakera läänekaarte tuul ehk läänevool. Läänetuulte ülekaal siinkandis ongi sellest tingitud. Seda tuult hüütakse. läänevooluks. See vool ei kulge ühes suunas, vaid paindub kord veidi põhja poole, kord lõunasse. Need looked ongi üks Rossby lainete avaldamise vorm. Kui kaks looget kokku saavad, tekibki keeris, ning seal sünnibki teatavas mõttes ilm.

Ka meres tekivad niisugusel juhul keerised. Sellised keerised on küll kümneid kordi pisemad, kuid vahel sadu kordi pikema elueaga kui tsüklonid või antitsüklonid. Need keerised avastati ookeanis 1970. aastal. Eesti mereteadlased on nende avastamise pioneerid Läänemeres.

Minu väitekiri sai alguse vaid kümmekond aastat hiljem. See oli siis kuum teema: selgus, et ookeani dünaamika erineb kardinaalselt varem arvatust. Loomulikult oli vaja teada saada, kuidas see Rossby lainete ja keeriste süsteem elab ning hingab. Juba Carl-Gustav Rossby oli tunnetanud nende tähtsust, ent 1970-ndatel näidati, et ligikaudu 80 protsenti ookeani lainetuse energiast kannavad Rossby lained. Kõigile muudele lainetele kokku, ka tõusule-mõõnale, siselainetele ja tormilainetele nende seas, jääb alla 20 protsendi. Rossby lained on meres võrdlemisi aeglased: periood on neil mõnikümmend päeva ja vee liikumiskiirus mõni sentimeeter sekundis. Ometi on neil tohutu energia, mida me ei oska ära kasutada. Isegi Golfi hoovus püsib suurelt jaolt tänu selle liikumist toetavatele ja stabiliseerivatele Rossby lainetele.

Minu eesmärgiks oli välja selgitada, mis saab Rossby lainete süsteemist siis, kui niisuguseid laineid on süsteemis hästi palju - just seda pidi kirjeldama mulle lahendamiseks antud võrrand. Ülesanne on analoogiline klassikalise termodünaamika probleemiga. Surudes mingi gaasi anumasse, tekib seal teatud aja pärast tasakaal, mille korral rõhk on igal pool ühtlane. Kui süsteemis sünnib hästi palju Rossby laineid, millel pole kuhugi minna ega murduda, nii nagu üleni veega kaetud Maa peal juhtuks, kujuneb mingi aja pärast samuti teatavas mõttes tasakaaluline süsteem. Kui tasakaalus olevas gaasis on rõhk igal pool ühtlane, siis Rossby lainete tasakaalusüsteemis on asjad palju huvitavamad. Selgus, et teatavat tüüpi hoovus võib eksisteerida koos lainetega ühes tasakaalulises süsteemis. Enamgi veel, Rossby lained on suutelised tekitama hoovuseid, mis käituvad nagu läänevool. Teisiti öeldes - lainetest, mis tulevad ja lähevad, aga vesi seisab paigal, tekib mõne aja pärast hoovus, mis kannab tohutuid veemasse. Seda näeme Jupiteril, mis on vöödiline. Golfi hoovus on meile märksa olulisem näide, mida küll toetavad mitmed teised tegurid. Seda, et ookeanis sellised mööda paralleele voolavad hoovused tekivad, aimati 1970. ja 1980. aastatel arvutisimulatsioonidest. Tollal seda ei suudetud uskuda; ka minu seletust peeti rohkem puhtaks teooriaks, millele ehk kunagi leitakse mingi side igapäevase eluga. Praegu on see osa üldtunnustatud arusaamast merede ja ookeanide tsirkulatsiooni kohta.

Kuidas on mõjutanud Rossby lained Teie edaspidist teaduslikku tegevust?

Rossby lained on minuga kogu aeg kaasas käinud. Ma olen väga tänulik, et selle ülesande peale sattusin. Ühest küljest on see väga hea süsteem lainemudelina. Rossby lained on teatavas mõttes lihtsa struktuuriga, seda just matemaatika jaoks. Siin on võimalik väga palju lihtsalt sulepeaga ära teha. Nii et see on kohutavalt hea kool teiste lainetega tegelemiseks.

Omaaegsed tegemised on saamas uut hingamist meid kõiki puudutavates asjades, nagu näiteks võimalik suurreostus Soome lahel. 2006. aastal pakkusime välja idee, kuidas saaks õlireostuse rannikule jõudmise tõenäosust vähendada või seda üldse vältida. Idee taga on eespool kirjeldatud mõte, et Rossby lained tekitavad kindlat tüüpi voolamist. Soome lahes on suhteliselt korrastatud voolamine idast läände lahe teljest põhja pool, seega Soome pool küljes, piki suhteliselt lamedalt tõusvat merepõhja. Seda voolu stabiliseerivad Rossby lained, mis on meres alati olemas. Väikese veepinna häirituse korral tekib pinnalaine. Kui suudaksime tekitada suurema laine, nagu Kuu ja Päike teevad tõusu-mõõna ajal, siis sellest kujuneb Rossby laine nagu vette visatud kivist kujuneb pinnalaine. Ka kõvade tuulte ning madal- ja kõrgrõhkkondade vahelduva mõju tõttu on Rossby lained Soome lahes olemas. Enamasti me ei suuda neid puhtal kujul mõõta, sest nad on nõrgad. Nõnda on nad olemas mis tahes meres, aga hästi väikesed. Nende elu käib oma seaduste järgi, aga igal juhul toetavad lained hoovusi, mis avaookeanis käivad piki paralleele ja madalamates meredes mööda põhja samasügavusjooni. Kuigi säärased lained ei vii reostust rannale lähemale ega kaugemale, toetavad need ühte teatud tüüpi hoovust, mis viib reostuse Soome lahest välja. Loogiline oleks panna laevad seda hoovust pidi liikuma.

 

Varakult maailmaparandaja

Nüüdseks olete suutnud teadlasena küllalt palju ära teha. Aga oleks võinud ka teisiti minna, sest olite tudengipõlves tollaste võimude silmis probleemne figuur. Miks?

Olen pärit religioossest perest ja pole seda kunagi varjanud, samas taasiseseisvunud Eestis ka mitte afišeerinud. Religioossus on Eestis tundlik teema. Raske öelda, kas see on ajaloolise mälu või inimeste endi südametunnistuse probleem. Isiklikus plaanis on see pigem küsimus sellest, kuhu inimene end maailmas positsioneerib. Kas ta seab enda tippu või kusagile mujale, kas ta positsioneerib end kõige valitsejaks või mitte. See on osa minu elust olnud ja jääb selleks, ma loodan. Pean kirikut kui religioossuse välise vormi kandjat ühiskonna üheks oluliseks komponendiks just enda koha leidmise võimaluste laiendamise mõttes, aga ka eetiliste tõekspidamiste hoidmist arvestades.

Nõukogude ajal oli kirikul ühiskonnas täiesti unikaalne koht. Selle kaudu oli võimalik end positsioneerida kohustuslikust maailmavaatest erinevana. Religioossuse kaudu maailma parandamine, see oli ainuke kanal, mille kasutajaid kohe istuma ei pandud. Nagu paljud teised noored, olin minagi noorena maailmaparandaja. Mängisin kirikutes heliplaate ja kommenteerisin kuulajaile esitatud palu. Muusikasse on kodeeritud palju rohkem kui oskame arvata. Sinna on talletatud ka sõnum. Muusika kuulamine, laulmine ja mängimine oli lubatud. Laulude, missade, passioonide tõlkimine oli Nõukogude ajal aktsepteeritav tegevus. Lihtsalt tõlkisin teksti - ja see juba mõjus pommina. Religioosne muusika kõlas ju võõrkeeles. Juba selle sisu avamine, miks ta on kirjutatud ja milline sõnum selles peitub, mõjus kainestavalt. Siis oli võimalik inimestega edasi rääkida. See oli tee inimeste juurde, et nendega kontakti saada. Alguse sai see tegevus ülikooli päevil Tartus. Sõitsin suviti mööda Eestimaa kirikuid, ühel suvel oli üle 50 esinemise.

Ma ei varjanud oma meelsust ka ülikoolis. Tekkis väike mõttekaaslaste ringike, mis regulaarselt koos käis. Seal arutleti filosoofilistel teemadel ja kuulati muusikat. Kõik see leidis aset meie ühiselamutoas iga nädal tervelt kahe aasta jooksul. Oli kutsutud külalisi dekaanini välja. Kaks kolmandikku külalistest olid kirikuga seotud inimesed. Eks niisugune tegevus oli kõvasti pinnuks silmas küll.

Religioon on suures osas seotud inimese eraeluga ja isiksuse positsioneerimisega siin maailmas. Inimese elukutsega ei pruugi see olla üldse seotud. Minu elus on olnud siiski nii palju igasuguseid uskumatuid juhuseid, et tahes-tahtmata tekib mõte, et kellegi käsi seda suunab. Religioosse inimesena võtangi seda nii, aga ma ei taha seda afišeerida teistele järeletegemiseks, sest see on väga isiklik positsioon.

Suurim tegu tudengiajal oli nii-öelda ideoloogiliselt ebasobiva kirjanduse paljundamise organiseerimine. Suurelt jaolt korraldasin filosoofilise ja teoloogilise kirjanduse paljundamist. Otseselt riigivastaseid kirjutisi tuli vältida, muidu oleks säärane töö väga lühikeseks jäänud. Muidugi oli see minu kui noore inimese nahaalsus võimuorganite nina all vähemalt paarsada nimetust ja tuhandeid raamatuid liikvele lasta. Ka oma ajakirja, mis levis üsna mitmekümnes eksemplaris, sai aasta aega iga kuu välja antud. Süsteemi käimashoidmine eduka õppetöö kõrvalt oli karm kool. Kestis see päris mitu aastat, enne kui 1980-ndate keskel kallale tuldi. Eks ma sain päris kõvasti ka sakutada. Aga õnneks jõudsin enne kraadi ära kaitsta, kui jaole saadi. Pärast seda oli mind juba kui noort teadlast raske istuma panna. Kõigi huvi oli toimunut summutada, tundub nüüd tagasi vaadates. Selline üsna mastaapne ettevõtmine oli üks osa minu kujunemisest. Ja küllap peegeldub siin mu soov teha oma otsused alati sõltumata valitsevast korrast, kui olen kindel, et mingi tõsine idee vajab edastamist. Olen seda vahel teinud, hoolimata kõikidest vastuväidetest, esindades selles mõttes absoluutset jäärapäisust. Küllap jäänuks niisuguse kogemuseta ka jaanuaritormi eelne sõnum edastamata.

Mainitud kirjastustegevuses oli palju kaasalööjaid, kümmekond masinakirjutajat, mitmed paljundajad nii Eestis kui ka Moskvas. Raha liikus just niipalju kui töö nõudis, kasumit tuli vältida. Kasumi korral oleks olnud kindel trellide taha minek. Tegelikult rippus mu saatus juuksekarva otsas, suurelt jaolt tõi pöörde kolleegide-teadlaste kindlameelsus ja õiglustunne. Kui toimik jõudis kohtusse, siis kolleeg, kellega oleme teaduslikes asjades peaaegu et vaenujalal, kirjutas minu kohta kuldse iseloomustuse ja nõudis, et mind õigeks mõistetaks. Sellised asjad teevad südame soojaks ja näitavad inimeste tegelikku palet.

 

Õnnelik aasta

Olete väitnud, et Teie akadeemikuks saamine oli väiksema tõenäosusega kui too kuulus jaanuaritorm.

Eks see oli üks juhuslikult uitama läinud mõttekild, mis siiski üsna täpselt mu mõttekäiku peegeldas. Matemaatiliselt täpne see muidugi pole. Matemaatika rakendamine loodusteadustes on üldse rohkem kunst kui teadus. Mõte on selles, et kasutades matemaatilisi mudeleid panna tillukestest infokildudest kokku mosaiik. Mosaiik pole iialgi täpne koopia loodusest, aga me näeme maailmast siiski toredat ja sageli adekvaatset pilti. Eks mul olnud ka altpoolt vaadates teatud pilt akadeemiast.

Aastakümneid on akadeemiasse valitud inimesi, kes esindavad teatud struktuuride tippe. Mina aga ei ole täiesti teadliku valiku tõttu ühegi struktuuri tipus. Seepärast arvasin, et minu valimine akadeemiasse on äärmiselt ebatõenäoline. Struktuuri tipul on suured eelised, sest tal on kasutada struktuuri võimsus. Ta seisab nagu teiste õlgadel, aga neid õlgasid ju kõigile ei jätku. Sest olin loobunud laiema valdkonna vedamisest ega olnud ka ühegi eriala liider. Seepärast oli akadeemikuks valimine mulle täiesti ootamatu. Ma ei uskunud seda, enne kui tuli ametlik teade.

Aasta Inimene 2005. Kui tähtis see tiitel Teie jaoks oli?

See Postimehe kollektiivi otsus oli mulle veel suurem üllatus kui akadeemikuks valimine. Taolisi asju üldiselt teadlastega ei juhtu. Mart Kadastik ütles ja kirjutas hiljem, et see ei olnud mitte niivõrd tormiprognoosi eest, vaid selle eest, et seletasin lahti, miks see

torm - mis muutis ka inimeste mõtlemist ja suhtumist - just niisugune oli ning mida ja kuidas tuleks teha paremini, et järgmine sellelaadne katastroof meid enam ootamatult ei tabaks. Küllap ta liialdas kõvasti, öeldes: "Soomere on aastaga teinud teaduse ja teadmiste propageerimiseks ära rohkem kui suutnuks hulk suhtekorraldusfirmasid ja suuri reklaamikampaaniaid." Aga ikkagi on selline tunnustus suureks auks.

Maailmaparandajana olen alati püüdnud inimestele teha asju arusaadavaks ja see on ka kasuks tulnud. Inimeste harimisel on kindel nõue: ära jäta asja pooleli, kui aru ei saada, räägi teine ja kolmas kord uuesti. See on suur töö, mida paljud ette ei võta. See nõuab järelemõtlemist ja jällegi enese adekvaatset positsioneerimist. Moskva aeg õpetas mulle, et me pole tipud. Lõviosa Eesti teadusest on pigem vahendaja staatuses. Me täidame üksikuid aukusid ehituses, kuid ei raja vundamenti maailmateaduses. Kui end niiviisi ausalt positsioneerida suudaksime, võiksime olla palju edukamad ja vahel ka vundamendi rajamise juurde kutsutud.

8. detsembril 2005 Teie Postimehe Aasta Inimeseks saamise korral kirjutas keegi internetis: "Väike vihje Eesti akadeemikutele. Sedavõrd võimekas spetsialist nagu Soomere võiks ehk kuuluda Eesti TA liikmete hulka. Ega TA-s hetkel ülemäära palju matemaatikuid vist pole."

See unistaja sai ka kohe ühelt teiselt kommenteerijalt vastuse. "Õnneks ei valita akadeemikuid Postimehe seltskonnas ega ka Delfi anonüümsete kommentaaride põhjal. Tuntusest vabariigis ega Kapa-Kohilas ei piisa. Akadeemikutelt eeldatakse nende tulemuste laialdast rahvusvahelist tuntust sisuliste väärtuste alusel, mitte aga tuntust kodumaal osaluse tõttu mõne kohaliku infokanali mingil kommertslikul üritusel."

Paistab, et kadeduseussi on meist paljud kodustanud.

Akadeemikuid ei valita tõepoolest väljaspool akadeemiat. Ükskõik, kuidas hinnatakse ühe või teise šansse, otsuse teevad akadeemikud. Mis alusel nad seda teevad, on mulle suurelt jaolt veel teadmata. Praegu võin öelda vaid, kuidas näeksin ideaalis valimise korda. Maailmas on mitmeid hindamissüsteeme, üks neist on aditiivne ehk liitmise teel saadav. Loetakse üles kõik omadused, mis peavad olema: pikkus, laius, kõrgus, teadmised, vanus jne ning liidetakse need punktid. Saadakse summa, mille alusel otsustatakse. Näiteks kui on palju raha, siis võib samuti konkursi võita, kuigi kõrvade vahel ei pruugi suurt midagi olla. Teine hindamissüsteem on multiplikatiivne, mis on rohkem sisuliselt hindajatele omane. Võetakse vajalike omaduste väärtused ja tulemuse saamiseks need korrutatakse. Kui üks omadus on null, on ka korrutis null. See on olnud aastatuhandeid kasutusel. Tean, et teoloogia õppimisel või preestriks saamisel peavad olema ühed ja teised omadused. Enamasti pole tähtis, kui palju neid täpselt on. Aga kui üks neist puudub, on kirikuõpetaja ametil kriips peal. Teistega neid kompenseerida ei saa. Valides tulevikus akadeemikuid, kavatsen anda oma hääle just öeldut silmas pidades.

Ma ei oska öelda, mis oli minu valimisel määrav. Arvan, et Aasta Inimese tiitel pigem takistas. See oli akadeemilise maailma jaoks mitte teaduslik kõrgtase, vaid lihtsalt populaarsus ühiskonnas, mida akadeemia kuigi kõrgelt ei hinda, samuti nagu ajalehtedes ilmunud nupukesi tormihoiatusest. Akadeemik ei suuda kedagi päästa, ta vaid räägib seda, mida ta teab ja siis kui vaja, jättes otsustuse teistele professionaalidele. Nii palju kui tean, vaeti uute akadeemikute, ka minu, valimisel eelkõige teadlaste kaalukust rahvusvahelises ulatuses ja sotsiaalse närvi olemasolu. Punkt minu kasuks olevat olnud see, mille eest ka Balti Assamblee auhind, et me oleme leidnud ühe lihtsa mehhanismi hiidlainete olemuse selgitamiseks, mis varitseb meie oma ranna sadamate suudmeteski, ja märksa sagedamini, kui oskame arvata. Samuti on meie uurimisrühm kujunenud absoluutseks autoriteediks kiirlaevalainete alal.

Mulle tundub, et tookordne kadetseja oli ilmselt Teie lähikonnast.

Teadlased on üks huvitav seltskond. Nad on olnud valdavalt nii kesk- kui ülikoolis kõik priimused. Sattunud kõrvuti olema, pole nad harjunud sellega, et mõned teiste varju jäävad. Veel enam, et keegi neist peab ka viimane olema. Väga raske on sellega leppida. Teadustulemusi ei saa hinnata väljastpoolt teadust; samuti ei saa öelda, kui palju täpselt mingi teoreem maksab. Seni parim metoodika on eksperthinnang nende poolt, kes on ise professionaalsed teadlased ja kaua aega teadust teinud.

Võib tunduda, et on kokkuleppe küsimus, mis on väärtuslik ja mis mitte. Elu on aga näidanud, et akadeemilised väärtused on universaalsed ja piisavalt suure süsteemi puhul ka isetaastuvad. Kui lõhkuda kogu tippteadlaste seltskond, nagu Venemaal tehti, taastus akadeemiline kultuur ning sellel baseeruvad kokkulepped ja kriteeriumid paarikümne aastaga. Lõssenko aeg sai mööda ning sündisid uuesti endised kokkulepped. Paistab, et need on universaalsed kogu maailmas. Niisugune on teaduse arengu sisemine loogika, käitumisnorm. Ka siis, kui viisakalt käituvad inimesed likvideerida, tekib viisakus uuesti. Küllap on see seotud mingite energeetiliste printsiipidega ning tõenäoliselt funktsioneerib ühiskond nõnda paremini.

2005. aastal ma ei olnud ju ka akadeemiku kandidaat. Aga siis polnud mõrvarlainetest veel juttu olnud. Idee ilmus 2003, Horisondis kirjutasin neist esmakordselt eesti keeles, oli ka väga teravaid vastukajasid. Mõned asjad said Horisonti veel enne, kui teadusartikkel ilmus. Kiirlaevalainetest oli küll selleks ajaks juttu olnud, aga nende sisulist tähtsust avavad tekstid samuti veel ilmumata. Tunnustus tuli 2007. aastal, enam-vähem siis, kui Küberneetika Instituut otsustas mu kandidaadiks seada. Paar asja on küll, millega ehk praegu uhkustada võiksin. Möödnud suvel ilmus Ameerika Mehaanikainseneride Seltsi ajakirjas Applied Mechanics Reviews mu pikem ülevaade mittelineaarsetest laevalainetest, mille peateljeks Eesti teadlaste kiirlaevalainete-alastest uuringutest välja kasvanud fundamentaalsed edusammud. Selle ajakirja veergudele pääsevad üldiselt need, kes on maailmas oma valdkonnas uuringutega täielikku tunnustust leidnud. Seal ilmuvad lood, mis vähemalt lähema kümnendi jooksul peaksid kujundma selle ala mõtlemist. Teine pikem ülevaateartikkel solitonide liitumisest telliti käesoleval aastal kirjastuselt Springer üllitatavasse uude kompleksteaduste entsüklopeediasse Encyclopedia of Complexity and Systems Science, mille ligikaudu 6000 leheküljele mahub vaid 300 artiklit. Ka seda pean erakordseks tunnustuseks.

Eelmine aasta oli Teile õnnelik: Balti Assamblee teadusauhind, 50. sünnipäev ja akadeemikuks valimine.

See oli uskumatult õnnestunud aasta tõepoolest. Kõik head asjad tulid korraga. Juubelit oleksin tahtnud küll edasi lükata, aga see pole minu teha. Balti Assamblee auhind antakse välja Balti riike ühendavate uuringute eest. Muidugi on mul hea meel, et mereuuringud leiti olevat kõige olulisemad. Eks meri olegi üks Baltimaid ühendava keti lüli. Kiirlaevalainete ja hiidlainete uuringud kujunesid meile seega viljakaiks. Õnne pidi ka olema, aga õnne alus on alati töö. Akadeemikuks valimine ei sõltu endast, see on teatava inimeste rühma otsus, mis tuli väljastpoolt.

 

Tsunamid kontrolli alla

2004. aasta detsembris tellisin Teilt kui mereteadlaselt Horisondile artikli selle kohutava Kagu-Aasia maid laastanud tsunami kohta. Kohe järgnes meilgi jaanuaritorm, millest samuti kirjutasite. Siis oli jutt veel mõrvarlainetest ehk hiidlainetest ehk väga-väga kõrgetest lainetest väga kõrgete lainete hulgast. Neid asju olete ise modelleerinud, matemaatiliselt kirjeldanud. Mida võiksite tollal kirjutatule praegu lisada?

Meiega töötavad koos mitmed noored andekad inimesed, enamik välismaalt. Üks neist on välja töötanud teooria, kus prognoositakse, millised tsunamid on ohtlikud, millised mitte. Me saame seda kontrollida, kasutades tsunami väikese mudelina kiirlaevalaineid siinsamas Tallinna lahel. Algust teeme juba sel kevadel. Kokku tuleb unikaalne seltskond kogu maailmast, isegi Austraalias­t: nii tsunami, kiirlaevalainete kui ka hiidlainete eksperte. Kahe kuu jooksul tahame kindlaks teha ja aru saada, mis peitub tsunami purustusjõu taga. Selge on, et kui tsunami jõuaks rannale täpselt sümmeetrilise siinuslainena, siis tal on üsna suur purustusjõud. Kui ta on aga ebasümmeetriline, esinõlv järsem kui taganõlv, siis ta tõuseb kordades kõrgemale ja jõuab kaugemale sisemaale. Niisuguse tsunami kuju on juba praegu võimalik merel mõõta, loodetavasti varsti ka prognoosida. Teades tsunamilaine kuju konkreetse piirkonna jaoks, saab inimesed vajalikule kaugusele evakueerida. Selleks jääb vähe aega, võib-olla tund või pool tundi, aga minna on ka vaid kilomeeter-paar. Kui on teada, kuhu tsunami tulla võib ja milliste omadustega ta on, saab rehkendada, kuhu ehitada majad ja kuidas planeerida evakuatsiooniteed. See on väga oluline. Kes niisuguste lainete kuju ja purustusjõu seostada suudab, on korda saatnud vägeva teo. Kas meil see õnnestub, ei tea. Kuid alust on siiski arvata, et oleme edukad. Kiirlaevalainete analüüsist võib seega saada läbimurre nendes rannikute haldamise küsimustes, mis on seotud tsunamiga. See on asi, mida üks teadlane eluaeg ootab, mida nimetatakse sageli väljakutseks. Mõõtmistel on mitmes mõttes kombineeritud minu isiklik kogemus, samuti meie noorte kolleegide usk, hea ettevalmistus ja soov midagi ära teha. Tallinna lahe näol on meil olemas ka looduslik laboratoorium.

Sügisel organiseerisite Tallinnas rahvusvahelise teadusliku suvekooli. Mis oli eesmärk?

Eestis pole süstemaatiliselt õpetatud rannikute haldamist ja sealse ehitustegevuse spetsiifikat üle poole sajandi. Ühele mereriigile on niisugune asi lubamatu. See lünk tuli täita. Kutsusime välismaalt kohale tippspetsialistid, kes pajataksid, mida üks rannikuinsener peab teadma. Et korralikult õpetada, peame tundma asju kahest vaatepunktist - Eesti tingimusi ja maailma teadmiste taset selles valdkonnas. Selleks oligi 16 päeva kestnud suvekool korraldatud.

Viimastel aegadel olete töötanud palju läänes, eriti Saksamaal ja Norras. Millised on suhted Vene teadlastega, Moskvaga? Mis praegu seoses lainetemaatikaga päevakorral?

Venemaaga on sidemed kahjuks suurelt jaolt katkenud. Õppejõud ülikoolis olid peaaegu puhtad matemaatikud, kel rakendustöid polnud. Küll olen kasutanud oma tolleaegsete professorite raamatuid. Diplomitöö juhendaja Boriss Vainberg kirjutas hiljuti raamatu laevalainetest. Taoline paralleelsus oli mulle suur üllatus. Samuti on mul veidi olnud kokkupuuteid kandidaaditöö juhendajatega. Nemad on tegelenud rohkem ookeanide tsirkulatsiooniga, millega mina olin seotud aastani 1997, mil tulin tagasi Eestisse. Seevastu olen säilitanud kontakti oma väitekirjade oponendiga, kes tegutseb peamiselt Prantsusmaal ja Kanadas, olles oma ala tunnustatud eriteadlane.

Ligi viisteist aastat on kestnud koostöö Saksa teadlase Klaus Hasselmanniga. Temas on liitunud mitme valdkonna teadmised: hariduselt ja kutsumuselt füüsikateoreetik, on ta märksa enam tuntud kliimaeksperdina ja esimese adekvaatse lainemudeli WAM (ingl Wave Model) loojana. See on mudel, millega kogu maailm töötab, ka meie. Ja niisugusele filosoofiale tuginevad ka uusimad mudelid. Tema mõtleb praegu, millised võiksid olla tulevikus kliimamuutuste prognoosimise tehnoloogiad. On selge, et väljatöötatud mudelitel, mida on väga palju, on kõigil oma head ja vead. Samas pole võimalik praegu otsustada, milline on parim ja kas üldse ükski õige on. Teisalt on olemas strateegiad, millega saab ka ebatäpsete prognooside alusel palju olulisi asju teada.

Lähipäevil kirjutatakse alla üleeuroopaline projekt, mis on suunatud just nende küsimuste analüüsile, ja meid on kutsutud osalema ühe partnerina. Meie ülesandeks on käsitleda sündmusi, mille tõenäosus on küll väga väike, kuid mille tagajärjed võivad olla katastroofilised. Läänemeri oma tormidega, mida klassikalise statistika valguses ei tohiks üldse mitte kunagi ette tulla, samuti tankerikatastroofi võimalusega, on jällegi sobiva katseala rollis.

Olen viibinud stipendiaadina korduvalt Hamburgis, Oslos, Uppsala Ülikoolis ja Grenoble'is. Stipendiumi tüüpi finantseerimine on probleemne selles mõttes, et pensionisambasse ei lisandu midagi, samas annab see sageli täiesti vabad käed teadustegevuses. Näiteks võiks tuua ühe Grenoble'i projekti. Seal on maailma suurim pöörlev platvorm, mis simuleerib Maa pöörlemist ning millega saab modelleerida ookeani hoovuseid ja Rossby laineid. Me tahtsime aru saada, kas Rossby lained tõepoolest suudavad tekitada statsionaarset voolamist. Arvame, et saime sellele kinnituse. Aga et mõõteseadmete lahutusvõime oli halvem kui lootsime, siis me ei suutnud eristada, kas usume seda, mida näeme või me tegelikult nägime vaid seda, mida usume. Kolleeg Jaan Kalda, keda Horisondi lugejad tunnevad kui Eesti õpilaste rahvusvahelisteks füüsikaolümpiaadideks ettevalmistajat ja võistkonna peamentorit, sai sealt ääretult huvitavat infot oma tööde jaoks. Teda huvitab, milliste seaduste järgi elab vette visatud värvaine või saaste. Meie pritsisime vette värvainet, et näha, kuidas vesi liigub, teda huvitas selle värvaine enese liikumine. Meil oli värvaine vahend, temale uurimisobjekt. Nii et kui ei sündinud seda tulemust, mida me ise küll väga ootasime, sündis siiski teine. Kui ikka lasta huvitava ülesande kallale helged pead, siis tuleb põnevaid tulemusi nagu Vändrast saelaudu.

Natuke kahju, et osa tööd jäid seal lõpetamata. Korraldasime Grenoble'is esimestena eksperimendi n-ö tihedalt pakitud keeristega, nagu me neid ookeanis või atmosfääris tsüklonitena üksteise kõrval näeme. Siis hakkasid sündima ootamatud asjad. Tsüklonitest kujunesid kauaelavad paarid, justkui kahe keskmega madalrõhkkonnad. Samuti tuli ette, et väike antitsüklon ehk kõrgrõhkkond puges suure tsükloni sisse ja lukustus selle keskmes, pööreldes viimasega võrreldes vastupidi. Meil ei õnnestunud neid tulemusi tipptasemel publitseerida, sest retsensendi arvates ei tohtinuks niisuguseid asju juhtuda; eksperimendi kordamiseks polnud aga vahendeid.

Otsides hiljuti loengute jaoks huvitavat materjali, leidsin kirjandust sirvides, et nüüd on tookord meie talletatud nähtus üldtunnustatud fakt. Sedalaadi nähtusi on ka looduses täheldatud. Meie omal ajal ei suutnud seda aga avastusena serveerida. Eks suurt rolli mängis vahendite piiratus, aga küllap oma osa oli ka selles, et me endi teadmised ja kogemused polnud vajalikul tasemel. Kahju küll! Nüüdseks on nii kaugele jõudnud teised.

Praegu hiidlainete ja kiirlaevalainete vallas tegutsedes oleme selliseid vigu püüdnud vältida. Seda kinnitavad tunnustused meie uuringutele ja kasvav autoriteet maailmas. Oleme suutnud tulemused viia mitte ainult Eesti inimesteni, vaid teadvustanud sel alal tehtut kogu maailmale.

Mis seob Teid veel Kohilaga?

Mälestused ja venna pere. Viimaste aastate töökoormus on olnud nii suur, et oma sealsesse suvekodusse olen jõudnud korra-kaks aastas. Niisugune olukord peab muutuma. Üleskutse endale - vaadata passist tihedamini sünniaastat!

Ilmselt jagab nüüd ülesandeid ka Eesti Teaduste Akadeemia?

Mereteaduste komisjoni esimehe kohustused pandi mulle peale juba enne akadeemikuks valimist. Sisuline eesmärk on koondada Eesti mereteadlased ühe laua ümber ja saavutada seda, et väljapoole minnakse ühtse rivina. Meil on praegu kaks ainult merega tegelevat instituuti. Kui aga hiljuti vaatasin mereteaduse seisu natuke lähemalt, siis selgus hämmastav number: TTÜ Meresüsteemide Instituut ja TÜ Eesti Mereinstituut on kahe peale kokku andnud ainult 40 protsenti viimaste aastate mereteaduse publikatsioonidest. Ülejäänu tuleb teistest teadusasutustest. Tähendab, mereteaduse raskuspunkt on ära nihkunud instituutidest, kelle põhitegevus on mereteadus. Igavesti ei saa ju niiviisi kesta; see on kui harali sõrmedega vee kandmine. Komisjonis on Eesti mereteaduse koorekiht; kolleegidega aru pidades ja üksteist mõistes on kindlasti võimalik Eesti mereteadus konsolideerida ja efektiivsemaks muuta.

Horisont 6/2014

Ilmume ka e-ajakirjana: