You are here

Eesti ratsarügement hobustel, ratastel, suuskadel

90 aastat tagasi, 19. jaanuaril 1918, andis Johan Laidoner loa formeerida ratsapolk. Eestlastel ongi ratsavägi olnud üksnes muinasajal ja 1920.-1930. aastatel. Kuigi iseseisvusajal püüdis Eesti ratsaväge kõigiti kaasajastada, olid tolle väeliigi kuulsusrikkamad hetked siis juba möödas.

Hobusel ratsutati juba 2. aastatuhandel eKr, kuid nood ratsanikud polnud veel õiged ratsaväelased. Kõik nad ratsutasid sadula ja jalusteta, istudes kaksiraksi hobuse laudjal. See näitab, et hobune ei olnud veel küllalt tugev, et tema seljas tänapäevasel viisil ratsutada. 8. sajandiks oli aga aretustöö andnud ratsu, kellel assüürlased võisid sõita ettepoole kummargil, nii et ratsaniku raskus langes hobuse turjale. Loom ja inimene olid juba õppinud ka piisavalt hästi koos töötama, mis võimaldas ratsanikul liikumise pealt vibu lasta. Stepis ratsutati kindlasti juba varem -stepirahvaste tuntumad ratsanikud olid loomulikult mongolid, kelle vägi koosnes üksnes ratsarikest.

Esimene algus

Eestlased omasid ratsaväge juba muinasajal, ent järgmine kord, mil saab Eesti ratsaväest rääkida, on alles Vabadussõja periood.

Vene revolutsioon ning tsaaririigi lagunemine andis Eestile võimaluse asuda iseseisvust realiseerima. Riiki ei saa aga pidada riigiks, kui tal pole sõjaväge. Esimeseks ülesandeks oligi kokku koguda Vene riiki teenivad eestlased, keda hakkas kodumaale koondama Peterburis loodud Eesti sõjaväeosade organiseerimiskomitee. Vastav üleskutse jõudis ka ratsaväeosadesse. Algas ratsaväelaste koondumine Peterburi, küll üksikult, küll salgakestena, ja nii pandigi alus tulevasele Eesti ratsapolgule.

Ratsavägi loodi siiski alles jaanuaris 1918, sest varem ei leitud sobivat juhti ning formeerumiseks ei antud ka luba. Eestisse saabunud ratsaväelased jäid esialgu kokku 1. jalaväepolguga, ent nende ülalpidamine muutus polgule raskeks, mistõttu anti käsk jaotada ratsaväelased kompaniide vahel. Sellest mehed keeldusid, misjärel proovis igaüks leida võimaluse end kuidagi ära elatada - osa läks hobusega metsatööle, osa heinatööle. Tuli ületada veel mitmeid takistusi, enne kui Eesti diviisi ülem Johan Laidoner andis 19. jaanuaril 1918 loa formeerida ratsapolk.

Läbi raskuste loodud polk saadeti aga juba 10. veebruaril laiali, peamiseks põhjuseks oli seejuures toidupuudus. Nimelt oli Eestimaa Nõukogu Täitevkomitee keelanud ratsaväelastele toidu andmise. Probleemi prooviti lahendada mitmel viisil: muretseti kõrvalisi teid mööda raha ja toiduaineid ning paluti abi ka eraisikutelt. Ent olud jäid raskeks. Lõpuks saadetigi mehed laiali, kusjuures igale sõdurile anti vastav tunnistus, hobune, relv ja varustus, et polk saaks vajaduse korral kiiresti kokku tulla.

Juba veebruari teisel poolel kogunesidki ratsaväelased uuesti, kuid sakslased ei tunnistanud ei Eesti riiki ega tema väeosi. Sakslaste likvideerimiskomisjon pidi kokku koguma kogu varustuse ja relvad, ent ratsaväelased otsustasid käsule mitte alluda. Nad murdsid puruks piigid ning pea igal hommikul tuli ilmsiks hobuste, varustuse ja relvade vargusi. Sel teel päästeti suur osa varustust ja relvi. Pärast Saksa okupatsiooni kokkuvarisemist olid ratsamehed esimesed, kes kokku tulid.

Teine algus ehk uuestisünd

Ratsaväe uuestisünd algas 11. novembril 1918, esialgu Kaitseliidu ratsaosakonnana. Juba 20. novembril muudeti ratsaosakond omakorda taas ratsapolguks, mille ülemaks sai kindralmajor Gustav Jonson. Ümbernimetamise hetkel oli polgus 149 ratsaväelast ja kaheksa hobust. Selline algus oli raske. Ainus, millest puudus ei olnud, olid püssid. Kõik ülejäänu, sealhulgas ka hobused, tuli sõjaväe tarbeks rekvireerida.

Nädala jooksul formeeriti 1. eskadron (keskmine eskadroni suurus 120-170 meest), mis saadeti 9. detsembril sõjaminister Konstantin Pätsi käsul Vabadussõtta. Järgmisel päeval sõitiski 1. eskadron Tallinnast välja, selle koosseisus oli 6 ohvitseri, 105 ratsaväelast ja kuulipildujate rühm kahe kuulipildujaga "Maksim". Juba mõne päevaga kandis eskadron lahingus suuri kaotusi.

15. detsembril 1918 oli polgus 448 ratsaväelast ja 110 hobust. Peagi formeeriti ka 2. ja 3. eskadron. Varustusvalitsuse poolt saadi ainult mõnikümmend hobust ja sama palju presendiga üle löödud sadulaid. Jätkuvalt tuli suurem osa varustusest ja hobustest muretseda rekvireerimise teel. Sadulaid saadi mõisatest. Hobuseid kogunes 20. detsembriks 260. Üksikuid hobuseid saadi ka kingituseks. Aja jooksul hakkas väeosa hobustega varustama varustusvalitsus, hobuseta jäänud ratsaväelased saadeti aga jalaväkke.

Esimesed ajateenijad

Sõja lõppedes asus ratsapolk Tartu piirkonda, kus tehti sõjategevusest kokkuvõtted. Kohe alustati ka polgu koosseisu ümberkorraldamisega. Esimesed ajateenijadki sai ratsarügement 1920. aastal, pärast sõja lõppu. Ratsarügemendis teenisid aega peamiselt maapoisid. Artur Zirki mälestused 1940. aastast iseloomustavad olukorda nõnda: "... Ja siis kui ma Helme ära lõpeti, siis olin aasta või poolteist veel ja läksin siis Eesti sõjaväkke, tollekordsesse Eesti sõjaväkke. Teenisin Tartus ratsarügement teine eskadron. No ratsarügementi võeti ju põhiliselt maapoisid. Aga seal oll JÄLLEGI distsipliin kõva ..."

1921. aasta kevadel tuli rügementi teise kutse 66 ajateenijat, kes said juba kavakohase väljaõppe, seda vaatamata korralike õppeväljade ja -laagrite puudumisele. Väljaõpe oli puhtalt ratsaväeline ning olevat olnud parim, mida Eestis selles vallas anda suudeti.

Aastate jooksul viidi läbi mitmeid muudatusi ja reforme. 24. novembrist 1922 nimetati ratsapolk ümber ratsarügemendiks. 1930. aastate rahuaegses Eesti kaitseväes oli üks ratsarügement, mis koosnes kolmest mõõgaeskadronist, ühest suuskrattur-eskadronist, ühest raskekuulipilduja-eskadronist, tööeskadronist ja tehnikakomandost.

Ratsarügemendi kodud

Ratsarügemendi alaliseks koduks jäigi Tartu, kuhu püstitati ka vajalikud hooned. Nende rajamine sõltus suuresti majanduslikest võimalustest ja rügemendi tallid paiknesidki 1930. aasta sügiseni linnas laiali. Selline olukord muutis keerukaks väljaõppe andmise. 1931. aasta jaanuariks suutis rügement koonduda Tartusse Lembitu väljale, kus vanad laoruumid ehitati ümber tallideks ja teisteks vajalikeks hooneteks. Lembitu kasarmutesse paigutati ka rügemendi staap ning algust tehti uue köögi ja söögisaali ehitamisega.

Paralleelselt Tartu kodu ehitustöödega asuti parandama ka ratsarügemendi väljaõppetingimusi. Taktikaliste õppuste läbiviimiseks vajati suuremat maa-ala, mida aga Tartu ümbrus ei pakkunud. Majutusolude kitsikuse tõttu paigutati rügement õppuste ajaks esialgu eskadronide kaupa Avanduse, Kuremäe, Hellenurme ning Kambja mõisa. Selline olukord takistas aga ühise väljaõppe läbiviimist. 1923. aastal koondati ratsarügement suviseks õppeajaks Vedernika ja Helbi rajooni. Selle tulemusena asuti kompaktsemalt ning paranesid majutustingimused, kuid seegi oli vaid ajutine lahendus.

Olukord muutus põhimõtteliselt alles siis, kui jõuti niikaugele, et 1926. aastal muretseti taktikaliste õppuste läbiviimiseks maa-ala Petserimaale. Suurema õppevälja ehk laskevälja sai asutada sellisele maa-alale, mis tagaks ümbruskonna elanikele ohutuse, kuid oleks mitmekesise maastikuga. Sobiv koht leitigi Petserimaalt - Järvesuu (Värska), Saatserinna (Saatse) ja teiste Petserimaa valdade alalt, täpsemalt Kostkova ja Õrsava külast, mis jäid kahe kilomeetri kaugusele Värskast. Laskeväli hõlmas 3700 hektarit maad, olles umbes 10 km pikk ja keskosas 6-7 km lai. Maastik oli seal künklik, suure osa laskeväljast võttis enda alla Tedresoo, mida asuti 1935. aastal kuivendama. Üheks laskevälja omapäraks olid kõrbe meenutavad tuiskliivalagendikud.

Pärast maade võõrandamist asuti laskevälja põhjapoolsele servale ehitama laagrit, mida hakati nimetama Petseri Põhjalaagriks. Tööd teostati väeosa oma tööjõu ja säästusummadega. Laagri asukoht valiti vastavalt ratsarügemendi vajadustele, läheduses pidi olema veekogu nii hobuste jootmiseks ja ujutamiseks kui ka sõduritele ujumiseks. Selleks sobis suurepäraselt Õrsava järv. Olulised olid ka head teeolud ning raudtee lähedus - rongiga toodi laagrisse suurem osa varustusest, hobusemoonast, toidust ja laskemoonast. Sõdurid tulid laagrisse enamasti hobustel rännakkorras, aga mõnikord toodi nemadki rongiga Petserisse või Orava jaama.

Petseri laskevälja ja laagri rajamine tähistas uue ajajärgu algust, sest sellest hetkest algas kõigis eskadronides ühtne lahingväljaõpe nii ratsa kui jala. Õppetöö algas tavaliselt Tartus, kus toimusid üksikõppused ja taktikalised eelõppused, ning lõppes alates 1926. aastast Petseri Põhjalaagris.

Hobuste asemele rattad ja suusad

Et ratsavägi täidaks ka edaspidi edukalt talle seatud ülesandeid, tuli parandada väljaõpet. 1927. aastast saadeti ratsaväeohvitsere tutvuma oludega välismaal. Uuenduste läbiviimist alustasid eeskätt Poolas täiendõpet saanud ohvitserid. Enam ei olnud ratsavägi puhtal kujul mõõga, piigi ja karabiiniga võitlev väeosa, vaid sellest sai modernne väeliik. Ratsavägi pidi olema kiire, liikuv ja manööverdamisvõimeline ning tugeva tule- ja löögijõuga. Selleks tuli rügemendil loobuda ühest eskadronist hobustest. Vabanenud mehed pandi 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses hoopis ratastele ja suuskadele.

Suuskrattur-üksus oli kergeväeosa, selle varustusse kuulus lumeta aastaaegadel ratas ning lumeoludes suusad. Lahingus pidi rattur tegutsema jalastunult, ratas peideti selleks ajaks ära. Suuskuril tuli ka tulevahetuses jääda suuskadele, suuski kanti jalastudes kaasas. Jalastunud suuskratturi tegevus lahingus ei erinenud jalaväelase ning jalastunud ratsaväelase omast. Nii õpetati jalastunud suuskrattureid koos jalaväega. Eraldi käsitleti ainult ratta ja suuskade kui liikumisvahendite kasutamist lahingus ning jagati tehnilist teavet. Nagu ratsaväelastelgi, toimus suuskratturite väljaõpe nii suve- kui talvekuudel.

Suuskadel ja ratastel liikuv sõdur pidi olema heas füüsilises vormis ning see väeosa komplekteeriti meestest, kes juba oskasid nii suusatada kui ka rattaga sõita ning olid keskmist kasvu (165-180 cm).

Ratsuri väljaõpe

Ratsaväe väljaõppe aluseks jäi kõigest hoolimata hea ratsasõidu oskus, eriti sõit maastikul.

Õppused Petseri Põhjalaagris algasid mais ja lõppesid augustis. Laagrisse saabuti rännakkorras umbes 20. maist 1. juunini. Kohale jõudes seati end sisse. Sõdurid majutati barakkidesse, hobused tallidesse ja ohvitserid suvemajadesse, mis asusid Õrsava järve kaldal. Põhjalaagris said suvisel laagriperioodil väljaõppe nii reamehed kui ka ohvitserid.

Äratus kõlas laagris kell viis. 5.15 algas talliteenistus, mis kestis kella 6.00-ni. Hommikueinet anti 6.45-7.15. Pärast seda algasid õppused, milleks päevas oli määratud kuus tundi. Teine talliteenistus oli 12.00-13.00 ja kolmas 17.30-19.00. Talliteenistuse ajal koristati tall sõnnikust, künad tolmust ja purust, seejärel joodeti ja puhastati hobused. Kui tall ja hobused olid puhtad, puistati talli põrandad värske liiva või saepuruga üle. Seejärel toodi hobused talli ning pandi neile ette kaer ja hein. Õhtuse talliteenistuse ajal laotati hobustele alla põhk.

Ratsaväelase väljaõpe algaski üldse hobuse iseloomu ja füsioloogia tundmaõppimisega. Igal sõduril oli oma hobune, kelle eest ta hoolitses. Sõdur pidi tundma hobust nii kehaliselt kui hingeliselt, oskama teda õigesti kohelda, toita ja tema eest hoolitseda.

Reameestele anti väljaõpet nii sõjatehnilisel kui ka taktikalisel alal, tegutsemaks nii jao, rühma, eskadroni ja divisjoni koosseisus kui ka iseseisvalt ratsa ning jala. Õppuste käigus tuli reameestel juhtida oma hobust üksiksõidul ja kolonnis, ümber rivistuda, kasutada igat allüüri nii pikemal kui ka lühemal sõidul. Ratsanik pidi õppima hindama maastikku ja läbi mängima situatsioonid, kus tal on maastikul vaja kas ratsa läbi pääseda või siis varjuda. Õpiti, kuidas tegutseda vaatleja ja piilkonna ülemana, töötada vahipostil ja lahingeelposti ülemana. Peale selle anti sõduritele teadmisi relvade ja laskemoona omaduste ning taktikalise kasutamise kohta. Treeniti takistuste ületamist ja raskuse kandmist nii kõndides kui ka joostes. Lahingõppuse tähtsaim osa oli õppus maastikul. Maastikusõidu õppus oli ainuke võimalus õpetada ratsanik ümbrust tähele panema ja kergelt liikuma situatsioonides, kus tuli kiiresti tegutseda. Eesmärgiks oli liita ratsanik hobusega, õpetada teda hindama ja kasutama hobuse jõudu ja võimeid. Tähtis osa väljaõppest oli sport, mis arendas ratsaniku julgust ja aktiivsust.

"Lõpuks peab täheldama, et oleks väga soovitav, kui reameeste teenistusaja lõpul korraldataks ratsameestele ratsaeriala katsed ratsasõidu, tuli- ja terarelva käsitsemise, voltižeerimise ja hobuse hooldamise alal." Selline "ratsaniku klassikatse" sooritamine või mittesooritamine pidi näitama, kes reservi minevatest ajateenijatest sobivad ratsväelasena arvele võtta. "Sest enesestmõistetavalt paljud ratsaväkke teenima määratud noormehed pole kõlvulised ratsanikuks ühel või teisel põhjusel," kirjutas leitnant N. Keskküla ajakirja Sõdur 1940. aasta 19. numbris.

Terve hobune oli relv

Ratsavägi oli relvastatud terarelvade (mõõk, tääk, piik) ja tulirelvadega (karabiin, püstol, kergekuulipilduja, raskekuulipilduja). Ka terve, kiire ja vastupidav hobune, kes suutis kanda rännakul 100-120 kilogrammi varustust ja ületada maastikul ettetulevaid takistusi, oli ratsaväe seisukohalt relv.

Nii ratsanikul kui ka hobusel oli oma lahinguvarustus. Ratsaniku lahinguvarustus koosnes tulirelvast ning vöörihmal ja õlarihmadel kantavatest esemetest. Hobuse varustuse moodustasid valjad ja sadul, mille külge kinnitati riietus, hobuse hooldamise vahendid, toit ning mõõk.

Lahinguvarustusse kuulus kolm sadulat: ratse-, kergekuulipilduja- ja paunsadul. Ratsesadula ülesandeks oli teha istumine hobuse seljas kergemaks ning mahutada osa ratsaniku varustusest - päevane annus kaeru, palitu, mõõk, peakott, sidumisrõngas, padrunitagavara, söömisvahendid, päevane toiduports, seep, jalarätikud ning hobuse puhastushari ja suga, riiete ning rakmete parandusvahendid. Kergekuulipildujasadul pidi mahutama kergekuulipilduja. Paunsadulale mahutati aga laskemoon ja pioneerivarustus. Nii koosnes paunsadul omakorda padrunisadulast ja pioneerisadulast. Padrunisadula paunades olid magasinidesse laaditud kuulipildujapadrunid. Pioneerisadul sisaldas purustusvahendeid.

Ratsasõidul sobis kolm saduldust: õppe-, rivi- ja lahingusaduldus. Õppesaduldust kasutati peamiselt ratsutusteel ja noorte ratsasõidu kursustel. Õppesadulduse puhul asetati ratsesadul tekile ilma sõba ja paunastuseta. Rivisaduldust kasutati reameeste õppustel, paraadidel, rännakharjutustel ja üksikmehe lahingulisel ettevalmistusel. Rivisadulduseks nimetati saduldust paunade ja palituga, kuid ilma varustuseta. Lahingusaduldust kasutati rännakutel, taktikalistel õppustel ja manöövritel. Kui õppuste ajal lahinglaskemoona välja ei antud, koormati sadul õppeotstarbel vastava raskusega. Lahingusadula asetamiseks hobuse turjale läks tarvis kahe mehe jõudu. Õppustel määrati saduldus kindlaks kas tunniplaani alusel või määras selle õppuste organiseerija.

Tants rügemendiorkestri pilli järgi

Õppuste läbiviimine polnud alati kerge, üheks põhjuseks sageli majanduslikud raskused. Näiteks 1928. aastal takistas kinnise maneeži puudumine talvise ja kevadise kursuse läbiviimist. On aga selge, et kui talvine õppus jäi puudulikuks, raskendas see ka suvise õppuse läbiviimist, sest sageli õpiti talvel selgeks ratsutamise põhialused.

Õppuste edukat läbiviimist takistas ka ratsarügemendi kohustus välja panna alalised ratsakäskjalad laagri staabi juurde ning hobuste ja vooridega tegelemine. Palju aega kulus mitmesugustele toimkondadele ja erakorralise patrulli teostamisele, kui Tartust saabusid lõbusõidulaevad. Need tõid Värskasse sageli kõrgeid külalisi, ohvitseride kaasasid ja muidu lõbureisijaid. Üheks selliseks laevaks oli Kungla. Värskasse jõudnud reisijad jalutasid või viidi autodega edasi Põhjalaagrisse. Kunglal mängis sageli tantsuks või siis lihtsalt ajaviiteks ratsarügemendi orkester. Peale selle oli rügemendil kohustus hoida korras kõik Põhjalaagri hooned, valvata neid ning korraldada ühistoitlustust.

Ratsarügemendi 15-aastane tegevus võeti ajakirjas Sõdur kokku järgmiselt: "Viimase viie aasta jooksul on rügemendil olnud võimalus kasutada suvekuudel kestvalt Petseri Põhjalaagrit, mis võimaldab kasarmulise paigutuse ja korra juures kasutada ja teostada kõiki lahinguväljaõppe nõudeid. Peale lahinguväljaõppe võimaldab laager rügemendile rahuldada omi spordilisi ja puhkenõudeid. Meeskonnal on suurepärased võimalused sportida ja supelda; hobustel on puhkeajad ettenähtud Mustaoja talus.

Laager täitis ka sisekorra ja kasvatuslikke nõudeid. Üldine õhtune loendus ühise hümni laulmisega orkestri saatel, laagri lipu allalaskmine ja paraad marsiga jätavad sügavamaid muljeid iga kaitseväelase ja ka eraisiku hinge."

Kiiremini kaugemale

Kõik suured väejuhid on püüdnud teha oma väge vastase väest kiiremaks. Kindlasti oli see geniaalne mõte ja suur edusamm sõjakunsti alal, kui inimene otsustas istuda hobuse selga, et sel viisil kiiremini liikuda.

Ratsaväe kuulsusrikkamad päevad, mil seda kasutati kiire ja otsustava löögijõuna, olid 1920.-1930. aastatel siiski juba möödas. Eriline pessimism tekkis pärast I maailmasõda, kus oluline oli olnud positsioonisõda ja ratsavägi ei toiminud enam efektiivselt. Ratsavägi oli tagaplaanile jäämas, sest ühelt poolt oldi kinni vanades arusaamades ja seda väeliiki ei reformitud piisavalt, teisalt ei nähtudki otsest vajadust reformida midagi nii vana ja suursugust. Suuremat rõhku pandi sõjamasinate ja relvade leiutamisele. Sellega oleks muidugi pidanud kaasnema ka ratsaväe uuendamine, ent ratsaväe relvastus jäi endiseks ning ega hobuse aretuski olnud nii tulemusrikas nagu relvade uuendamine. Hobune jäi ikka neljajalgseks ning tema füüsilistel võimetel olid piirid. Igal juhul tõi I maailmasõda hästi välja ratsaväe puudused ja näitas, kui ebaotstarbekaks kunagi võitmatuks peetud ratsavägi oli muutunud. Loobuda millestki, mille jõud oli omal ajal olnud nii hiilgav, oli isegi kogenud ja tarkadele sõjaväe juhtidele siiski väga raske.

Ratsaväe üsna järsk lõpp jõudis kätte II maailmasõja eelõhtul, sest eraldi väeliigina ratsavägi selles sõjas enam ei osalenud. Samas oli neidki sõjaväelasi, kes ennustasid 1920.-1930. aastatel, et tulevikusõda tuleb manööversõda, kus ratsavägi oleks igati õigustatud. Ratsaväe ülesanneteks pidi saama luure, kattetegevus, kaitse, osalemine lahingus, eelpositsioonide hõivamine, edu arendamine ning jälitamine, sidepidamine ja reidide teostamine vastase tagalasse. Väljaõppes hakati panema rõhku luureõppusele ning viidi läbi mitmeid uuendusi.

Ka Eesti ratsarügement oli uuenemas ja 1940. aasta kevadel peeti plaani muuta see luurerügemendiks, mis moodustaks sõja korral diviiside luurepataljonid. Ratsarügement pidi samal aastal juurde saama suurtükipatarei ja auto-tankirügemendist 2. kompanii. Seega poleks ratsaväge enam puhtal kujul jäänudki, sest ratsavägi oleks jaotatud eskadronide kaupa eri diviiside luurepataljonidesse. Ühe tõuke ratsaväe reformimiseks oli Eestile andnud 1939. aasta Poola-Saksa sõda, kus maailma parimaks peetud Poola ratsavägi taandus Saksa tankide ees.

Niisiis oli ratsavägi kui väeliik hääbumas ega mänginud tulevastes sõdades mitmetele uuendustele vaatamata eraldi relvaliigina enam erilist rolli. Eesti ratsaväele tegi kiire lõpu siiski hoopis 1940. aastal kehtestunud Nõukogude okupatsioonivõim, mis likvideeris ratsarügemendi juba 10. septembril. Suurem osa ratsarügemendist paigutati ümber formeeritavasse 22. territoriaal-laskurkorpusesse.

 

Mairi Laanetu (1977) on õppinud ajalugu Tartu Ülikoolis ja lõpetanud 2004. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli magistrikraadiga. Bakalaureuse- ja magistritöö teemaks Eesti kaitseväe õppelaagrid, rõhuasetusega ehitustegevusele ja väljaõppele.

Horisont 5/2014

Ilmume ka e-ajakirjana: