Sidemed ja seosed kultuuride ja rahvaste vahel kujunevad omasoodu. Sageli sõltuvad need mitte niivõrd riigivõimu lõimutamispüüetest kui inimestest. Järgnev lugu räägib ühtviisi nii eesti kui vene kultuurist, nii hiljuti manalateele lahkunud Jaan Krossist, keisri hullust Timotheus von Bockist, Tartu Ülikooli audoktorist Vassili Žukovskist kui Aleksandr Puškinist.
Jaan Krossi romaani "Keisri hull" alguslehekülgedel kirjeldatakse esimesi tunde, mil Timotheus von Bock pärast 9-aastast üksikvangistust vabaduses viibib. "Hullu" truud sõbrad on teda vaatamata ohule ja võimalikele ebameeldivustele külastama tulnud. Nende hulgas on inimene, kellele pööratakse erilist tähelepanu - see on vene poeet Vassili Žukovski. Minajutustaja Jakob Mättik tunneb ta ära Timo hüüde peale ning arutleb: "Ja ma olin ka kuulnud, et Timo-taolise kõlvatu mehe sõprust pidi Žukovskile kui keisrinna enese Hofmeister'ile iseäranis suureks patuks arvatama. Ja tõtt-ütelda panin ma omaette imeks, et sõpru ja mäletajaid ja sümpaatiaavaldajaid nüüd mõne tunni sees nii mitu tükki meid üles leidis, kui kõige selle üheksa aasta sees, mis Timo kadunud oli, peale selle Žukovski peaaegu keegi ennast polnud näidanud..." (Jaan Kross. Keisri hull. Tallinn, 1978, lk 8.)
Tegevus toimub Peterburis Moikal, Lehrbergi lese korteris. Kuigi psühholoogiliselt on stseen tõepärane, ei saanud see tegelikkuses aset leida. Timotheus von Bock vabastati 1827. aasta mais, Vassili Žukovski aga sõitis Peterburist välismaale juba mais 1826 ning naasis alles oktoobris 1827. Märkus, et Žukovski oli üks vähestest, kes püüdis korduvalt Bocki aidata ja astus vangistuse ajal tema eest välja, on seevastu õige.
Rohkem alust on kahel ülejäänud romaani stseenil, kus Žukovski on osaline, kuigi stseenid ise on muidugi kirjaniku fiktsioon. Peame silmas stseene Tartus professor Moieri majas Karlova tänaval - selles samas majas, kus Jaan Kross tudengina elas. "See väike Tartu eeslinnamaja Kalevi ja Soola tänava nurgal hävis alles sügisel 1944 (ja oli seks ajaks juba üsna südalinna lähedale nihkunud). Kolmkümmend aastat hiljem identifitseerisin selle majakese, kus ma ise üliõpilaseajal olin elanud, Moieri majaks. Ja sedamööda oma kunagise tudengitoa selleks Moierite aia- ning jõepoolt suitsetamistoaks, mille madal uksepiit veel minu ajal säilitas Timotheus von Bocki põdrakarva juuste puudutust." (Samas, lk 338-339.)
Seesinane oli tõsiselt võetav luuletaja
Esimene stseen, mis romaanis toimub 1817. aastal, on tähelepanuväärne Žukovskile antava hinnangu poolest. Kross on pannud selle suhu oma eestlasest jutustaja le, kes vene keelt kõige paremini ei valda: "Žukovski nimi oli mulle meie pool varemgi kõrva puutunud ja ma olin näinud meie raamatute seas Žukovski poolt pühas vendluses Timole pühendatud luuletuskogusid. [Siinkohal on mõeldud Žukovski raamatuid "Für Wenige", mis olid tõesti Bockile kingitud.] Igatahes paistis, et seesinane polnud keegi kolmanda järgu värsisepp, nagu neid maailma mööda hoopis rohkem on sebimas kui eemalseisja arvata võiks, vaid tõsiselt võetav luuletaja [...]. Igatahes kuulsin ma seal, et Ž. pidi olema tunamullu koguni Tartu suurkooli audoktoriks valitud." (Samas, lk 37.)
Tartu Ülikooli filosoofia audoktori nimetus omistati luuletajale Filosoofiateaduskonna Nõukogu otsusega 8. aprillil 1816. Väärib märkimist, et see toimus enne seda, kui Žukovski hakkas tegema nii-öelda tõelist õukonnakarjääri. Eluaegse pensioni määras tsaar Žukovskile 1816. aasta detsembri lõpus, vene keele õpetaja koht suurvürstinna Aleksandra Fjodorovna juures anti talle 1817. aasta oktoobris. 1816. aasta algul oli Žukovskil tagasihoidlik titulaarnõuniku ametiaste (9. klass), mis on märgitud ka diplomile: "Härra titulaarnõunik ja kavaler Vassili Žukovski on käesoleval ajal üks Venemaa esimestest poeetidest." Tähtis on ka see, mille eest audoktori kraad omistati. Selle ajendiks sai kogumik "Vassili Žukovski luuletused" - esimene osa ilmus novembris 1815, teine aga alles detsembris 1816. Lisaks sellele on diplomis öeldud: "Ta esitas meile oma suurepärased luuletööd kahes köites." Seega oli vähemalt üks osa esitatud käsikirjas.
Nõukogu omistas audoktori kraadi teenete eest poeesias, võrdsustades need teaduslike töödega. See annab tunnistust Žukovski autoriteedist Tartu professorite seas, aga ka nende suhtumisest poeedi staatusesse ja missiooni. Selline suhtumine, mis on täielikus kooskõlas saksa romantikute vaatega luuletajaile, ei olnud sugugi omane enamikule Venemaa aadlile ja ametnikkonnale. Võimalik, et sellist suhtumist põhjustas ka Tartu olukorra omapära, millest tuleb juttu allpool. Ent Nõukogu rõhutas spetsiaalselt Žukovski rolli kultuurivahendajana: "... olles lähedalt tuttav parimate välismaa luuletajate ja filosoofide loomingu vaimuga, aitab palju kaasa vaimukultuuri tõstmisele Venemaal." Ka oma missiooni nägi tollane ülikool, nagu näitab Žukovskile antud diplom, vaimukultuuri arengus: "... teaduskond oskab väärikalt hinnata meeste püüdlusi, mis on suunatud vaimukultuuri arendamisele riigis."
Meie arvates on öeldul suur tähendus ja see lubab veel kord meelde tuletada rolli, mida on mänginud Tartu Ülikooli ajaloos vene luuletaja, Puškini eelkäija ja õpetaja luules Vassili Žukovski. Kuigi sel teemal on juba kirjutanud Tartu Ülikooli professorid Pavel Viskovatov, Jevgeni Petuhhov, Boriss Jegorov, Sergei Issakov ning auväärne õpetlane Malle Salupere, kelle panus on meie arvates suurim, lubab iga uus ajalooperiood välja tuua uusi mineviku nüansse.
Dorpati vene keele ja kirjanduse õppetoolist
Kui 1802. aastal rajati Tartu (Dorpati) Ülikoolis vene keele ja kirjanduse õppetool, ei asunud seda juhtima mitte keeleteadlane, vaid literaat. See traditsioon jätkus 19. sajandi keskpaigani. Tollastes oludes ei olnud teaduslik lähenemine ainele nii tähtis, olulisem oli anda üliõpilastele, Euroopa erinevatest nurkadest kokku sõitnud kolleegidele-professoritele ning kohalikule baltisaksa intelligentsile ettekujutus Venemaast kui euroopaliku kultuuriga tsiviliseeritud riigist. Sellepärast oli eriline osa professori isiksusel, temaga seonduval ja ka tema oskusel olla vahendajaks mitmekultuurilises suhtlemises. Esimeste slavistikaprofessorite hulgas mängis siin olulist rolli Andrei Kaissarov. Hariduselt ajaloolane, Göttingeni ülikooli doktor, ning kutsumuselt ühiskonnategelane, literaat, oli Kaissarov filoloogi ja slaavi keelte tundjana alles kujunemas (selle katkestas tema varane surm), ent Tartus siiski üldiselt lugupeetud.
Žukovski tuli esimest korda Tartusse 1815. aasta märtsis, kui vene keele ja kirjanduse õppetooli juhtis pärast Grigori Glinkat ja Andrei Kaissarovit järjekorras kolmas vene literaat - poeet Aleksandr Vojeikov. Tema ametisse määramisel oli oluline osa Žukovskil endal. Just Žukovski hankis noorusesõbrale ametikoha, kasutades oma sidemeid pealinna valitsuslähedastes ringkondades. Muidugi ei võinud Žukovskil tollal aimata, kui ebaõnnestunuks tema soovitus osutub.
Lootuste purunemine
Nii Vojeikovile koha muretsemisel kui Žukovski enese Tartusse saabumisel olid perekondlikud põhjused: Vojeikoviga abiellus luuletaja poolõe tütar ja õpilane Aleksandra Protassova, kellega koos sõitsid Tartusse ka tema õde Maria ja ema. Maria Protassovaga sidus Žukovskit sügav vastastikune armastus. Tartus leidis aset poeedi isiklik draama - isikliku õnne lootuse purunemine, armastatu abielu professor Johann Christian Moieriga, armastatu surm 1823. aastal.
"Keisri hullus" on delikaatselt puudutatud küsimust Žukovski päritolu ja elu keerdkäikude kohta. Teine Tartu stseen Žukovskiga on romaanis paigutatud 1822. aasta veebruari; konkreetsete kuupäevade kohta võiks teha täpsustusi, aga see ei ole nii oluline. Kross kirjeldab täiesti reaalset sündmust - seda, kuidas Žukovski luges ette oma tõlget Schilleri "Orléans'i neitsist". See oli 1822. aasta jaanuari lõpus, autori fantaasia lisab kuulajate hulka Kitty von Bocki ja Jakob Mättiku. Jakob paneb kirja: "... silmitsesin huviga teda ennast ja õekseid Protassovaid, s.t. proua Vojeikovat ja proua Moierit; kellest viimasesse Žukovski pidi eluaeg olema armunud olnud, aga keda ta saatuslikul põhjusel polnud kosida saanud [...] Protassovate ema oli tema enese, Žukovski enese poolõde ... Muuseas, see Ž. peab tõesti veidratest perekondlikest oludest pärit olema. Ma olin ju juba enne seda meie Tartu-kohtumist kuulnud, et tema isa olevat olnud hoopis keegi isand Bunin, Tuula kubermangu mõisnik, aga tema päris-ema keegi ristitud türgi naisterahvas ... Nii et ma mäletan, ma jälgisin proua Vojeikova mahetarku repliiklemisi ja proua Moieri imevaikset haldjaolemist ning sellesinase mustapäise Vassili Andrejevitši leebet murelikku naeratust [...] ja nende daamide mehi, Vojeikovit ja Moierit, lärmakat vene boheemlast ja mahedat balti-hollandi pedanti [...]" (Samas, lk 168.)
Otsekui vastumürk
Krossi romaani Žukovski kutsub Eeva ja Jakobi enda juurde, et selgitada välja Timoga juhtunu ja sooviga teda aidata. Ka reaalne luuletaja Žukovski lülitus vaatamata läbielamistele aktiivselt linna intellektuaalsesse ja kultuuriellu. See osutus oluliseks seda enam, et vene keele ja kirjanduse professori ametis oleval Vojeikovil puudus igasugune soov teha teaduslikku või pedagoogilist tööd. Tema viibimine Dorpati ülikooli õppetoolis tõi endaga kaasa vaid nii vene keele kui ka Venemaa autoriteedi languse kohaliku saksa intelligentsi silmis. Vojeikov ("igavene kaabakas ja möirakaru" - nagu Kross teda leheküljel 165 iseloomustab) jättis loengutele ilmumata, korraldas kodus skandaale, millest hiljem sai kuulda kogu linn, ning kaebas oma kolleegide peale ülikooli ja Peterburi ülemustele. Seoses sellega muutus Žukovski tegevus ja isiksus omamoodi "vastumürgiks" negatiivsele muljele, mille jättis "vene professor".
Ärge andke professoritele kerjakotte
Paljus tänu Žukovskile sai Protassovite majast, hiljem ka Moierite omast, kus poeet alati peatus, Tartu kultuurikeskus. Žukovski ise sõlmis peagi tihedaid suhteid ülikooli professoritega: usuteadlase Lorenz Ferdinand Ewersiga, kellele pühendas oma luuletuse, Georg Friedrich Parrotiga, ajaloolase Gustav Ewersiga, Johann Christian Moieriga, Karl Morgensterniga.
Huvitav on ka Žukovski märkus nende professorite kohta 1816. aasta 31. oktoobril Dorpatist saadetud kirjas lähimale sõbrale ja pidevale korrespondendile Aleksandr Turgenevile, kes oli haridusministri parem käsi. Žukovski oli väga mures ülikooli saatuse pärast seoses kurikuulsa skandaaliga, mille põhjuseks olid rätsepate Walteri ja Weberi ostetud õigusteaduskonna doktoridiplomid. Žukovski püüdis kaitsta ülikooli ja teiste "ausate" doktorite mainet ning kirjutas: "Süüdista süüdi olevaid professoreid, nimeta neid nagu tahad, aga nii, et põlu alla ei langeks eranditult kõik ja kogu ülikool. Siin on suurepäraseid inimesi. Ja nende seas üks esimesi minu jaoks, isegi südame järgi, Parrot, terve mõistuse ja ülla meelega. Nimetan veel teist, Ewersit, mitte vana Ewersit [mõeldud on Lorentz Ewersit], tema on pühak, vaid noort, ajaloolast [mõeldud on Johann Philipp Gustav Ewersit], kelle on ära kriimustanud vana Schlözeri pehkinud küüned. See on siiras ja otsekohene inimene, kes austab oma kutset. Moierist pole mõtet rääkidagi. On veel ka teisi. Aga ülikool ise peab olema teie jaoks püha: milleks teda lõhkuda?" Veel varem, kirjas 21. oktoobrist 1816, kõlas mõte ülikooli toetamise vajadusest sama tugevalt: "Süüdlasi hukka mõista, säästa ülikooli! Ta on langemas ka selleta, ja seetõttu, et valitsus ei hoia enam oma kätt tema kohal. Kas tõesti peab meil kõik lagunema enne, kui on küpseks saanud? Kas tõesti Venemaa peab olema kuivavate loorberitega kaetud varemehunnik?"
See mõte tegi Žukovskile nii suurt muret, et ta tundis süümepiinu talle keisri poolt määratud pensioni pärast, pidades seda teenimatuks võrreldes Parroti tõeliste teenetega: "Tead, vennas, mis võib poole aasta pärast juhtuda, kui ülikooli heaks midagi ette ei võeta, Parrot, ülikooli parim professor, peab (võlgade vältimiseks) maha müüma oma majakesed ja otsima õpetajakohta. See tähendab, pärast hoolsat tööd ja sellisel eluetapil, kus oleks vaja rahulikult nautida oma töö vilju, on ta sunnitud uuesti otsast alustama: leivatüki nimel alluma eraisiku tahtele. Vaatamata kõigele, mida ta on ülikooli heaks teinud, peab ta jääma vaesusesse, purustatud lootuste ja teiste sarnaste maiuspaladega. See rõhub mu südant ja ma pean tunnistama, et paneb mu viltu vaatama oma pensionile: olen kogu eluks kindlustatud, juba noorelt, ilma pereta! Ja mida ma olen ära teinud? Elu nautinud, luuletusi kirjutanud! Siin on pereisa, kelle elu on olnud täis tööd, kelle tegevust ei saa kuidagi võrrelda minu omaga. Ja mis on tema tasu? Seesama vaesus, millega ta alustas! Ja vaesus vanaduses, järelikult lootusetu! Ühesõnaga, tehke mis tahate, aga ärge andke professoritele kerjakotte. Hoidke valitseja au. Euroopa hakkab rääkima tema jaoks ebameeldivas keeles ning Euroopal on õigus."
Nagu alati, ei palunud Žukovski mitte ainult teisi, vaid püüdis ka ise aidata. Parrotiga sidusid teda üldse erilised suhted. Ta toimetas Parroti kirjutatud Lehrbergi elulugu, esitles 1818. aastal Venemaal Parroti raamatut "Vestlusi füüsikast". Retsensiooni Parroti raamatule "Entretiens sur la Physique" (1818) avaldas Žukovski ajakirjas "Vestnik Evropõ". Arvustus koosnes kahest osast: Parroti enda tekstist - omamoodi reklaamkokkuvõttest, kus avatakse raamatu eesmärk ja sisu, ning Žukovski kommentaaridest. Meie jaoks on oluline, et Žukovski tõlkis Parroti teksti vene keelde. Lisaks sellele võrdles ta Parroti teost Euroopas väga tuntud raamatuga - Fontenelle'i "Entretiens sur la pluralité des mondes" (1686), tõestades Parroti teose originaalsust ja eeliseid: "Võidakse mõelda, et autor läheb vestluse vormi valides Fontenelle'i jälgedes, ent nende vahel on suur erinevus [...] Fontenelle tahtis tõestada, et kõigest on võimalik rääkida teravas ja naljatlevas keeles; tema "Vestlusi rohkem kui ühest maailmast" on suurepärane mänguasi. Meie autoril ei esine sellist hooplemist: ta mõtleb rohkem oma teadusele, kui iseendale; ta ei taha lugejat pimestada mõistuse teravuse ja silbi värvidega, vaid kasutab neid hädavajaliku vahendina, et köita tähelepanu. Fontenelle'i Vestlustes imetletakse Fontenelle'i; "Vestlusi füüsikast" paneb armastama füüsikat."
Malle Salupere on põhjalikult käsitlenud Žukovski sõprussuhteid Tartu kohaliku intellingentsi esindajatega nagu Hermann Martin Asmuss, Karl Peterson, Karl von der Borg, Karl Senff, August Heinrich von Weyrauch. Meditsiinitudeng Karl von Seidlitzist sai vene luuletaja lähedane sõber ja testamenditäitja, ja ka tema biograaf. Žukovski sõprus "keisri hullu" Timotheus von Bockiga andis talle uue kogemuse ja viis ühtlasi kohalikku sotsiaalsesse konteksti: poeet oli tuttav ka Bocki eestlannast abikaasaga.
Žukovski osales elavalt ülikooli elus ja ülikooli maine kujundamises. Ta veenis oma sõpru ja tuttavaid saatma lapsi Tartusse õppima. Tänu sidemetele pealinnas õnnestus tal vältida tõsiseid tagajärgi, mis oleksid võinud kaasneda teaduskraadide ebaseadusliku väljaandmise skandaaliga.
Kui oleks?
Pärast Vojeikovi töölt lahkumist 1820. aastal pakkus ülikool Žukovskile endale vene keele ja kirjanduse professori kohta. Poeet loobus, kuna pidas oma ettevalmistust professorikutseks ebapiisavaks. Ilmselt arvas ta, et see ametikoht nõuab nii pedagoogilist kogemust, mis tal teataval määral olemas oli, kui ka kalduvust teaduslikule karjäärile, mille vastu poeet aga huvi ei tundnud. Võib ainult fantaseerida, milliseks oleks võinud kujuneda slavistika ajalugu Tartus oma kujunemise varasel etapil, kui Žukovski, tol ajal juhtivaid vene luuletajaid, oleks õppetooli juhtimise üle võtnud. Nii aga ei läinud. Siiski käis Žukovski peaaegu igal aastal Tartus kuni 1841. aastani, mil ta kolis Saksamaale. Isegi Saksamaal ei jätnud ta mõtet tagasi tulla oma armsasse Dorpatisse ning asuda siia elama koos perega - 18 aastat pärast Maria Protassova-Moieri surma oli Žukovski siiski abiellunud. Žukovski soov oli saada maetud Tartu kalmistule.
Lõpetuseks võib öelda, et Žukovski täitis väärikalt audoktori rolli: temast sai Tartu ülikooli saadik Venemaal ning vene kultuuri saadik Tartus.
* * *
Mees elu, õukonna ja luule keerises
Vassili Žukovski (1783-1852) luuletustest sai alguse vene luule kuldajastu: ta uuendas poeetilist keelt, tutvustas vene lugejale Lääne-Euroopa romantilist kultuuri. Päritolu vajutas oma pitseri Žukovski eluloole: ta oli Tuula mõisniku Afanassi Bunini ning vangi võetud türklanna Salha poeg. Perekonnanime sai Žukovski oma vaeselt aadlikust ristiisalt. Žukovski tunnetas teravalt oma üksildust ning eraldatust. Asjaolu, et poeet sündis väljaspool abielu, võis olla ka üheks põhjuseks, miks talle öeldi ära võimalusest abielluda oma poolõe tütre Maria Protassovaga. Tartu episood Žukovski elus oligi seotud tema sooviga viibida oma armastatu kõrval. Pärast Maria surma külastas Žukovski üsna sageli Tartut, kus asus armastatu haud. Poeet abiellus alles vanemas eas Saksa kunstniku Reiterni noorukese tütrega ning asus elama Saksamaale, kus veetis oma elu viimased kümme aastat. Žukovski on tuntud ka vene hümni "Jumal keisrit kaitse sa ..." autorina ning tulevase keisri Aleksander II kasvatajana.
Žukovski oli üks selle luulekoolkonna rajajatest, mis avaldas mõju Puškini ning talle ajas järgnenud vene poeetide kujunemisele. Ta oli Puškinist 16 aastat vanem ja sai tema vanemaks sõbraks. Aleksandr Puškin (1799-1837) pidas Žukovskit oma õpetajaks luules, hindas kõrgelt tema annet ja ebatavalist inimlikku headust, millest räägivad ka 1820. aasta sündmused. Päeval, mil Puškin lõpetas oma poeemi "Ruslan ja Ludmilla", kinkis Žukovski talle oma Orest Kiprenski poolt maalitud portree, millel oli kirje: "Võitnud õpilasele võidetud õpetajalt". Žukovski tähelepanu "õpilase" vastu, nagu Puškin end ise nimetas, jäi muutumatuks, Puškini ja õukonna keerulistes suhetes oli Žukovski alati Puškini poolt, püüdes kaitsta kunstniku õigust vabale loomingule.
Puškini ja d'Anthèsi viimase duelli loos üritas Žukovski kahevõitlust viimase võimaluseni ära hoida ning istus hiljem elust lahkuva poeedi voodi juures. Puškin suri oma vanema sõbra sünnipäeval, tema käte vahel.
Žukovski tegi kõik, et säilitada mälestus Puškinist, tema viimastest päevadest, ning kaitsta ta nime laimu eest. Keisri korraldusel määrati Žukovski korrastama Puškini arhiivi ning me võlgneme talle tänu nende Puškini teoste publikatsioonide eest, mis jäid poeedi elu ajal avaldamata.
LOE VEEL
Jaan Kross. Keisri hull. Tallinn, 1978.
Malle Salupere. Unustatud sõprussidemed. - Tõed ja tõdemused. Tartu, 1998.
С. В.А. Исаков. Жуковский и Тартуский университет. - Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi. Tartu, 1983, 13.
Письма В. А. Жуковского к А. И. Тургеневу. Мoсква, 1895.
LJUBOV KISSELJOVA (1950) on filoloogiakandidaat, Tartu Ülikooli vene kirjanduse korraline professor, slaavi filoloogia osakonna juhataja. Uurib 18. sajandi ja 19. sajandi esimese poole vene kirjanduse ja kultuuri ajalugu ning semiootikat, iseäranis vene rahvusliku idee, vene "arhaismi" ja ametliku ideoloogia tekkimist. Tema uurimisteemad on ka Žukovski looming, eriti 1830.-1840. aastatel, vene kirjandus muulaste kultuuri kontekstis, Tartu Ülikooli ajalugu, Juri Lotmani pärand. Enam kui saja teadustöö autor. "Humaniora: Litterae Russicae" rahvusvahelise toimetuskolleegiumi esimees.
TATJANA STEPANIŠTŠEVA (1973) on Tartu Ülikooli vene kirjanduse lektor, PhD. Teadushuvide põhivaldkonnad: 19. sajandi esimese poole vene kirjanduse ajalugu ja poeetika; Žukovski, Vjazemski, Puškini looming. Kahekümne viie teadustöö autor. "Humaniora: Litterae Russicae" rahvusvahelise toimetuskolleegiumi liige.
