Läbi aegade on inimene imetlenud päikesevalguses nähtava maailma värvikirevust, eriti aga saladuslikku vikerkaart. Miks ja kuidas silm oma ümbrust värvilisena näeb, jäi kaua saladuseks. Olulise panuse selle probleemi mõistmiseks on andnud teerajajatena Isaac Newton ja James Maxwell. Maxwelli värvuskolmnurga abil saab tänapäeval analüüsida isegi ühiskonna poliitilisi hoiakuid ja inimeste väärtushinnanguid, kuid ka piltlikult esitada süsivesikute, valkude ja rasvade või siis vitamiinide panust toiduainetes.
Värvid ürgprobleemina
Väljapaistev Inglise füüsik Isaac Newton (1643-1727) oli see, kellel õnnestus 1666. aastal esimesena klaasprisma abil lahutada päikesevalgus vikerkaarevärviliseks spektriks ning anda sellega mõningane seletus vikerkaare tekkemehhanismile. Nimetuse spekter, mis ladina keeles tähendab tonti, võttis tarvitusele just tema, sest pidas vikerkaare värvide sisaldumist valges värvuses uskumatuks asjaoluks. Newton koostas ka vikerkaarest lähtudes esimesena värviringi, milles ta leidis olevat seitse komponenti. Ettekujutus seitsmest vikerkaarevärvist on säilinud tänapäevani.
Valguse kolme värvi kontseptsioonile inimsilma omadusena panid aluse Inglise teadlane Thomas Young (1773-1829) ja Saksa teadlane Hermann Helmholtz (1821-1894). 20. sajandi algul loodud kvantteooria selgitas, et värvuste paiknevusjärjekord vikerkaares kajastab valguskvantide lainepikkusi, kusjuures punasele värvusele vastab kõige pikem, 760-nanomeetriline, ja violetsele kõige lühem, 380-nanomeetriline lainepikkus. Nende lainepikkuste suhe on ligikaudu kaks, seega muusika terminoloogiat kasutades näeme valgust ühe oktaavi ulatuses. Punasest värvusest pikemalainelist kiirgust nimetatakse infrapunakiirguseks ja violetsest kiirgusest lühemalainelist - ultraviolettkiirguseks.
Kolme värvi kontseptsioon
Värvusgamma mitmekesisus tuleneb sellest, et silmas paiknevad kolme tüüpi retseptorid - erineva spektraalse tundlikkusega ja mõningal määral kattuva tundlikkusekõveraga kolvikesed. Nende nn reaktsioonikõverate maksimumid asuvad punases, rohelises ja sinises spektripiirkonnas. Sinise värvuse retseptoreil on mõningane tundlikkus ka punase kiirguse suhtes. See asjaolu võimaldabki kõiki värvusi käsitleda kolme värvi, punase R, rohelise G ja sinise B (ingl vastavalt red, green, blue) liitumisel saadava superpositsioonina. Neile kolmele värvile vastava värvuskolmnurga koostas esimesena Inglise füüsik James Maxwell (1831-1879). Sellest tulenebki nimetus Maxwelli värvuskolmnurk.
RGB kolme värvi kiirguse liitumisel ehk värvide aditiivsel liitmisel baseeruvad värvitelerid ja -monitorid. Fotoasjandus ja maalikunst tuginevad seevastu kiirguse neeldumisele ja hajumisele ning seal on hoopis teised reeglid, mida kujundab valguskvantide neeldumine fotomaterjalil või värvainetel, nn värvide subtraktiivne segunemine. Valgest valgusest värvuste otsesele eraldamisele tugineb aga filmikunst.
Maxwelli värvuskolmnurga (joonis trükinumbris) nurkades asuvad põhivärvid punane, roheline ja sinine ning küljepoolitajatel kollane, taevasinine ja violetne. Valge värvus kujuneb selle võrdkülgse kolmnurga keskmes, kus kõik kolm retseptoritüüpi tegutsevad võrdselt. Võrdkülgsel kolmnurgal on huvitav omadus: ükskõik millisest tema punktist on summaarne kaugus kõigi kolme küljeni muutumatu suurus. Sellele asjaolule saab värvuskolmnurgal anda psühhofüüsikalise tõlgenduse: värvuskolmnurga iga punkt on summaarselt võrdselt valgustatud. See asjaolu võimaldab värvuskolmnurka käsitleda standardheledusega kolmnurgana, mida nimetatakse ka värvsuskolmnurgaks.
Tumedus ja heledus värvustetraeedril
Kui põhivärvuste summa on väiksem kui standardheledus, siis tajume seda värvuse tumenemisena. Piirväärtus must tähendab, et puudub registreeritav valgus üldse. Spektri tumenemisnähtust saab kirjeldada, võttes lisaks kolmele põhivärvusele kasutusele veel musta, mida kujutame tetraeedri lisatipuna, mis võimaldab saada kõiki tumenemisel tajutavaid värvitoone tetraeedri punktidena. Seejuures on igal lisavälistahul vaid kahe põhivärvi superpositsioon. Kujunevat pilti pindtahkudel on kõige lihtsam demonstreerida tetraeedri pinnalaotusena (joonis trükinumbris). Moodustuva pinnalaotuse kolmnurga tipud on kõik mustad ja lisatahkudel toimub värvuste tumenemine. Pildi sellest, millised on tumenemisega kaasnevad värvused tetraeedri sees, saame kõige lihtsamalt, kui teeme Maxwelli värvuskolmnurgaga paralleellõikeid ja vaatleme neil kujunenud värvusi. Säärased lõiked tegime värvustetraeedri kui kolmetahulise püramiidi kolmveerandkõrgusel, poolkõrgusel ning kõrgusel 40 protsenti. Saadud tumenenud värvuskolmnurgad skaleerituna võrdsuuruselisteks on toodud joonisel 3.
Eriolukord tekib siis, kui mõni ese on tunduvalt heledam kui foonvalgustus, mis kujundab värvustaju. Näiteks päikeseketta, luminestsentsi või laserikiire käsiteluks oleks vajalik tumenemise asemel sisse tuua eredusparameeter. Kujutades neid olukordi, täiendame toodud pilti värvustetraeedrist teise tetraeedriga, kus parameetriks on helenemise pöördväärtus. Niiviisi saame värvustetraeedri üldistada värvusheksaeedriks.
Poliitmaastik värvuskolmnurgal
Asume nüüd värvuspilte kasutades analüüsima, kuidas saab nende abil lihtsalt, selgelt ja efektiivselt korrigeerida poliitilise parempoolsuse ja vasakpoolsuse ülelihtsustatud käsitelu. Nagu üldiselt teada, on poliitmaastik küllaltki segane ja mitmepalgeline. Et poliitikas orienteeruda ja oma veendumuste kohaselt tegutseda, on igaühel vaja kujundada pilt parteide üldistest ja grupihuvidest, mis määravad nende koha poliitmaastikul. Poliitmaastiku mõiste ja poliitveendumustele värvuste omistamine on käibel juba ammu, kuid senini pole seda korralikult kaardistatud. Just värvusmaastikule on aga lihtne ja otstarbekas paigutada enamik nüüdseid poliitilisi parteisid.
Nagu värvusaistingutestki, saab ka tänapäeva poliitmaastikust anda ettekujutuse kolme, antud juhul väärtushinnangulise parameetri abil. Nendeks parameetriteks sobivad hästi varakapitalismi ajal esile kerkinud ideaalid - vabadus, vendlus ja võrdsus, mis erilise tähtsuse omandasid Prantsuse revolutsiooni käigus. Need on ka praegu kolm vaala või elevanti, millele toetub poliitika nagu Maa ürgkujutelmades. Need alusmõisted pole aga sõltumatud ja nende ühe või teise aspekti absolutiseerimine on ajaloos viinud üsnagi kurbadele ja absurdsetele tulemustele. Nagu allpool näeme, on otstarbekas vabadust kujutada sinise, vendlust rohelise ja võrdsust punase värvusena.
Poliittelje kontseptsiooni piiratus
Kogu nüüdisaegse arvamuste ja seda kajastava poliitika kirevuse paigutamine ühele sirgjoone lõigule ehk poliitteljele, mis ulatub raha ja võimu tähtsust absolutiseerivast äärmusparempoolsusest tööd fetišeeriva äärmuspahempoolsuseni, on ülelihtsustatud anakronism. Poliitika põhimõisted parempoolsus ja vasakpoolsus pärinevad ajast, mil ühiskond jagunes põhiliselt ülikuteks aristokraatia ja suuromanike näol ning töötegijateks, kelleks oli töölised ja talupojad. Praeguseks on aga tööviljakuse tõusu ja väärtushinnangute muutumise tulemusena kujunenud täiesti teistsugune olukord.
Tänapäeval on vaimne töö domineeriv paljudes elukutsetes ja tegevusvaldkondades, see tegevus määrab ühiskonna progressi. Ei tohi unustada ka seda, et määravat osa laulvas revolutsioonis Eestis mängisid rahvusliku intelligentsi esindajad. Vaimse töö tegijate osakaal meie ühiskonnas on juba küllalt suur ja see kasvab veelgi. Just teaduse ja tehnika edusammudest tulenevale kõrgtehnoloogiale tuginev kõrge töötootlikkus on kujundanud tänapäeva pillava ja nautiva eluhoiakuga postindustriaalse tarbimisühiskonna.
Poliitkolmnurga ja -tetraeedri kirjeldus
Selge on see, et vaimset tööd ei saa paigutada adekvaatselt poliitteljele. Lihtsaim seda võimaldav üldistus on üleminek sirglõigult võrdkülgsele Maxwelli värvuskolmnurgale, mille aluseks on senine poliittelg. Selle võrdkülgse kolmnurga tippudeks oleksid all paremal maruliberalism oma vabadusideaaliga, all vasakul vulgaarkommunism oma võrdsuse ideaaliga ja ülatipuks utoopiline pilt kõikehaaravast vendlusest, mida jutlustavad mitmed religioonid. Kui otsida kolme sobivat tippesindajat, siis nendeks võiksid olla Milton Friedman, Karl Marx ja Piibli-tegelane Jeesus Naatsaretist. Poliitkolmnurga tippe võiks nimetada vastavalt ka (raha)võimu, töö ja vaimu tippudeks.
Nagu on juba mainitud, võrdkülgse kolmnurga ükskõik millisest punktist võetud ristprojektsioonid ehk kõrgused kolmnurga külgedele on summaarselt võrdsed. Niisiis, kui võrdkülgse kolmnurga kõrgus on 100 ning ristprojektsioone tõlgendada vabaduse, võrdsuse ja vendluse määradena, siis kehtib valem: vabadus + vendlus + võrdsus = 100. Seega võib neid kõrgusi käsitleda kui hinnangulisi protsendimäärasid rahavõimule, töörügamisele ja vaimsetele taotlustele. Toodud seoses kajastubki vabaduse, vendluse ja võrdsuse omavaheline sõltuvus ja kompromisside möödapääsematu vajadus.
Värvuskolmnurga põhimõttel võime igale punktile poliitmaastikul omistada vastava värvuse. Muide, seda on kõnepruugis intuitiivselt ja küllaltki asjakohaselt tehtud juba ammu. Nimelt, rahatipp on sinine, töötipp punane ja vaimutipp roheline. Keskpunkt on aga valge. Oleks tore, kui värvus kajastuks ka iga partei ja elukutse sümboolikas. Nii võiksid olla põllumehed kollased, insenerid ja tarkvaraärimehed taevasinised, pedagoogid rohekad, liberalismi viljelevad poliitikud sinised ehk siniverelised ning tsentristid valged.
Värvidele ja värvitoonidele lisaks tuleb ka poliitmaastikul neljanda parameetrina mängu tumenemine ja helenemine, mis kajastavad edukusastet. Nii on lausedutud ja käegalööjad igal elualal peaaegu mustad ja tippedukad silmipimestavalt eredad: Nobeli laureaadid enamasti erevalged, suurärikad ja pankurid eresinised, töökangelased erepunased, edutud tsentristid hallid, töömehed-luuserid pruunid jne. Tippheleduste kujutamiseks on otstarbekas täiendava lisaparameetrina tuua sisse helenemine kui tumenemise pöördväärtus. Sellega aga olemegi muutnud poliitkolmnurga tetraeedriks või tumenevat ja helenevat tetraeedrit kokku pannes isegi heksaeedriks.
Väärtushinnangud poliitika vundamendina
Reeglina pooldavad parempoolsust varakad, Eestis eeskätt uusrikkad, ja rikastumisele lootvad noored. Vasakpoolsust eelistavad need, kes peavad inimloomusele vääriliseks normaaltegevuseks töörügamist ning tavainimese elu oma rõõmude ja muredega. Moraalsusele baseeruvat vendlusideaali eelistavad need, kes leiavad, et elu põhimissioon on ühiskondlik, kõik inimesed peaksid elama üksteist vastastikku austades, arvestades ja abistades, kusjuures keskkonnahoiusse tuleb suhtuda kui olulisse elu säilitamise faktorisse. Selle maailmatunnetuse ja väärtushinnangu aluseks on seisukoht, et üksikisiku egoistlikud taotlused väljaspool teda ümbritsevat ühiskonda on üsna mõttetud.
Mingi mõistliku tulemuse saamiseks kogu elanikkonna huvides tuleb poliitikas paratamatult leida kompromisse, mis mõnevõrra rahuldavad kõiki rahvastikukihte. Kompromisside leidmist peetaksegi poliitika üheks põhiülesandeks ja kunstiks. Seda peaksid tajuma ja arvestama kõik poliitikud ja ka nende valijad oma otsuseid tehes. Samuti tuleb arvestada, et valimiseelse kihutustöö nägemused ja lubadused on üks, kuid tegelikud plaanid, võimed ja võimalused võivad kujuneda hoopiski teistsugusteks.
Peaaegu kõik keerukamad elukutsed nõuavad pikaajalist ettevalmistust, kuid imekombel peetakse erandiks poliitiku kutsumust, mis võib ka ühel heal päeval lihtsalt kangastuda nagu religioosne kutsumus prohvetile.
Visandpilt Eesti poliitmaastikust
Visandame lõpuks ka Eesti poliitmaastiku põhijooned (vt joonis 4). Sinitipu lähistel paikneb siin Reformierakond, kuhu on koondunud liberaalse maailmavaatega poliitikud. Sinitipu kanti on nihkunud ka end konservatiivseks paremliiduks hindav Isamaa ja Res Publica Liit. Eestimaa Roheliste Erakond on oma hoiakutelt eelkõige protestipartei. See väljendub eitavas suhtumises tuumaenergeetikasse, tugevas looduse ja elukeskkonna kaitsele suunatud, kuid sageli ulmelisusse kalduvates seisukohavõttudes. Eestimaa Sotsiaaldemokraatlik Partei peaks põhimõtteliselt kajastama küllaltki suurt osa võrdsuse ja vendluse ideaale kõrgelt hindavate valijate huve. Selle paik poliitkolmnurgal on vahest kollases piirkonnas. See partei kannatab aga tugeva liidri puudumise ja mineviku erastamispoliitika ebaõnnestumiste all ning paljud seostavad seda ekslikult Nõukogude Liidu sotsialismiga.
Kõige punasem partei on väheseliikmeline Eesti Vasakpartei, kes loeb ennast sotsialistlikke ja kommunistlikke ideaale kandvaks. Eestimaa Rahvaliit toetub eelkõige talurahvale ja peab ennast konservatiivseks agraarparteiks. Selle partei praegune asukoht poliitkolmnurgas on üsna ebamäärane, nagu ka ta viimase aja tegevus. Paljud valijad soovivad tasakaalukat suhtumist kõigisse põhiväärtustesse. Sellised valijad eelistavad tsentri lähikonnas paiknevaid parteisid. Eestis vastab sellele nime poolest kõige rohkem Keskerakond.
Rahvateenrite valimisest
Mõni sõna ka protseduurist, mille vahendusel valitakse poliitikuid. Seades üles saadikuid Riigikokku, tuleks leida inimesi eelkõige mitte parteiladvikute, vaid vaimselt ja eetiliselt väärikate ning teenekate inimeste hulgast. Sellisele seisukohale on antud ilus nimi - meritism. Esimese sammuna selles suunas tuleks loobuda parteinimekirjadest ja järjestada kandidaadid nende poolt antud häälte alusel. Valijatele peaks jääma õigus oma valitud rahvaesindaja nõustamiseks, arvustamiseks ja isegi umbusalduse avaldamiseks teatud protseduuride kaudu, mida nüüdsel infoajastul on suhteliselt kerge saavutada. See on teostatav, kui hääletamisel saab valija soovi korral avada ühe- või kahepoolse suhtluskanali enda poolt valitud saadikuga. Niiviisi toimiks tagasiside, mis teeks mõistetavaks, mida tähendab rahvateenrite poliitiline vastutus oma valijate ees ja rahva kui võimukandja roll väljaspool valimisaktsioone. Kujundagem siis oma värvus poliitkolmnurgas, johtudes oma eetilistest tõekspidamistest ja moraalihoiakutest ning tegutsegem vastavalt.
Toitumiskolmnurgad näguripäevadeks
Võrdkülgse kolmnurga omadust, et igas tema punktis on kõrguste summa ühesugune, saab kasutada ükskõik millise kolmekomponendilise suuruse suhteliste panuste ehk osatähtsuste kirjeldamiseks. Nii on ka Eesti geoloogid hinnanud jõedeltade kujunemist lainete, loodete ja jõevoolu koosmõjul Maa suurimates jõgedes. Eesti Vabariigi taaskehtestamise rasketel algaastatel analüüsisin samalaadselt toitainete paiknevust ja nende suhtelisi hindu süsivesikute, valkude ja rasvade kolmnurgal, kus valgepunktiks oli kujundatud normaalne inimtarve. Värvuskolmnurgal sobiks sinisele värvile vastavusse seada rasvad, rohelisele - valgud ja punasele - süsivesikud. Samuti on võimalik koostada värvuskolmnurk A-, B- ja C-vitamiini kohta toiduainetes. Toitumiskolmnurgad on aga omaette huvitav ja laialdane teema, mida siinkohal ei jõua käsitleda. Igatahes näguripäevadel tasub sellist analüüsi rakendada. Milline aga on poliitika ja toitumise tulevik pikemas perspektiivis, ei oska minu arvates ette öelda ka ei Eestimaa nõiad ega poliitikud.
ARVED SAPAR (1933) on lõpetanud füüsikuna Tartu Ülikooli. 1957. aastast töötanud Tartu Observatooriumis teaduri ja osakonnajuhatajana. Füüsika-matemaatikadoktor. Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik ja professor. Põhiuurimused: atmosfäärivälisest ultraviolettspektroskoopiast, täheatmosfääride füüsikast, mittetasakaalulisest statistilisest termodünaamikast ja kosmoloogiast.
