Möödunud aastal ilmus Horisondi lisaväljaandena Ungari 1956. aasta veriste sündmuste ülevaade. Sellele võiks lisada mõningaid andmeid invasioonis osalenud eestlastest ja inimohvritest.
Venemaa Kaitseministeeriumi arhiivi andmetel kaotas NSV Liit 1956. aasta Ungari invasiooni ajal 669 võitlejat, kelle hulka on arvatud ka õnnetusjuhtumite ohvrid, enesetapu sooritanud ja muudel põhjustel hukkunud. Hukkunutest teenis 85 ohvitserina ning 584 olid sõdurid-seersandid. Lisaks neile jäi 51 meest - 2 ohvitseri ja 49 reavõitlejat - teadmata kadunuks. Kokku kaotas Nõukogude impeerium seega 720 meest, lisaks 1540 sõjategevuses haavata saanut.
Ungaris avaldatud andmetel hukkus 23. oktoobrist 1956 kuni 1957. aasta jaanuarini 2502 ungarlast. Neist ligikaudu 2000 langes Budapestis. Samas ajavahemikus sai haavata 19 226 inimest, neist üle 12 000 samuti Budapestis.
Eestlasi osales 1956. aasta Nõukogude invasioonis üsna vähe. Täpset arvu on võimatu öelda, mõningaid andmeid on kümmekonna mehe kohta. Toona teenis enamik siinseid kutsealuseid Eesti NSV-s 118. kaardiväe laskurdiviisis, mis küll 1956. aastal laiali saadeti, osalt aga ümber formeeriti. Siiani pole õnnestunud leida andmeid, et mõni eestlane oleks Ungari ülestõusu mahasurumise käigus surma saanud.
Ungari sündmustes osales meie kaasmaalastest Kalju Konsa (1936-1997). Ta õppis Kehtnas põllutöötehnikumis kolhoosiesimeeste ettevalmistuskursustel, kui kutsuti teenima Nõukogude armeesse. Armeenias Ararati mäe all paiknenud Nõukogude sõjaväeosas koolitati ta tankistiks ning paisati tankirühma komandörina 1956. aastal Ungarisse. Enne sissetungimist andsid mehed vande, et nad elu lõpuni ei räägi seal toimunust-nähtust kellelegi ja ka Kalju Konsa ei tahtnud asetleidnust veel aastakümneid hiljem isegi mitte abikaasale rääkida. Pärast töötas Kalju Konsa Elva kooli majandusjuhatajana. Alles 1996. aastal, pisut enne surma, andis ta Ungari televisioonile kolmetunnise intervjuu.
Väino Jantson (sündinud 1934 Pärnumaal Treimanis) teenis õhudessantdiviisis Novgorod-Volenski linnakeses, mis asub Kiievi ja Lvovi vahel. 1956. aasta sügisel olid nad valmis häirekorras õhudessandiga Ungarisse tungima. Sisseminek toimus siiski tavalise rännakuna. Väino Jantson saadeti Veszpremi linna. Kuna ta teenis autojuhina, sai ta üsna palju Ungaris ringi sõita. Tema väeosast hukkus kokkupõrgetes 26 sõdurit ja 2 ohvitseri. Väino Jantson sai Ungarist tagasi 1957. aasta veebruaris, demobiliseerus augustis. Elab praegu Pärnumaal Paikusel.
Sõja järel astusid mitmed eestlased NSV Liidu sõjakoolidesse, et saada ohvitserideks Eesti rahvusdiviisi. Eesti ohvitseridest sattusid Ungarisse leitnandid Rein Raudsepp, Ülo Haljak ja Kurumets. Kõik kolm lõpetasid 1956. aastal Kiievis prestiižika Suvorovi-nimelise ohvitserikooli.
Rein Raudsepp (sündinud 1934. aastal Tartus) oli puhkusel kodulinnas, kui ta kutsuti tagasi teenistusse Kiievi sõjaväeringkonda. 203. laskurpolgu koosseisus oli ta põhilise aja Miskolci linnas, kus toimusid ägedaimad kokkupõrked Budapesti kõrval. Rein Raudsepp sai jalast haavata, kui soomusauto sõitis Debreceni-Miskolci maanteel miini otsa. Viimaseid laske kuulis ta 15. märtsil 1957, Ungari rahvuspüha ajal, mil mägedest avati raskekuulipildujatuli. Teenistuse ajal oli ta veel Budapestis, Egeris ja mujal, viimasel perioodil Ungari-Austria piiri ääres. Ärapõrutatud jalg aitas Rein Raudsepal 1958. aastal Nõukogude armeest pääseda. Ta lõpetas keemikuna Tartu ülikooli ning töötas hiljem füüsika instituudis laborijuhatajana. Ka tema andis "Madjarfilmile" pika intervjuu. Praegu elab Rein Raudsepp Valgamaal.
Samas roodus teenis ja elas Ungaris ka samas ühiselamus leitnant Ülo Haljak. Tema omandas tehnikumis agronoomihariduse ja lõpetas seejärel samuti 1956. aastal Kiievis ohvitserikooli. Ülo Haljak töötas hiljem Tallinnas, pikemat aega Mustamäe aiandis.
Samas polgus, küll aga teises pataljonis teenis leitnant Kurumets. Tema oli pärit Türilt, lõpetas seal aiandustehnikumi, edasi aga Kiievi sõjakooli. Ungarist lahkus 1958. aastal ja järgnevalt viis teenistuskäik teda Kuriili saartele.
Veel on üksikuid andmeid mõne Ungaris olnud eestlase kohta, nagu Pärnus elav Kalju Laurits; kellestki on teada, et "seersant Välja, teenis diviisi autopataljonis"; mõnest on teada eesnimi, mõnest perekonnanimi, kellest auaste ja kellest teada, et tegeles hiljem sõudmisega. Kindlasti on siin puudujääke ja vigu, täieliku ülevaate koostamine eeldaks väga suurt tööd.
Tallinnas Ungari saatkonnas aastaid kultuuriatašeena töötanud Urmas Bereczki teab rääkida, toetudes 1990. aastate alguse Ungari ajakirjandusele, et üks Nõukogude armee hukkunutest oli Taga-Karpaatia päritolu ja ilmsesti koguni ungarlane. Tõenäoliselt elas ta teatud aja Eesti NSV-s ja oskas üsna hästi eesti keelt, sest tema mundritaskust olevat leitud eestikeelne taskupiibel.
Küllo Arjakas (1959) on lõpetanud Tartu ülikooli, ajaloolane. Töötanud Viljandis ajalooõpetajana ja olnud aastail 1987-1990 Eesti Muinsuskaitse Seltsi vastutav sekretär. Alates 1999. aastast Riigikogu liige. Ühiskondlikult tegev Eesti Muinsuskaitse Seltsis, Eesti Akadeemilises Sõjaajaloo Seltsis, MTÜ-s Konstantin Pätsi Muuseum, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidus, Eesti Arhivistide Ühingus.
