You are here

Kuuvarjutus valgustab kliimamuutust

Hiljutine kuuvarjutus andis teadlastele uut mõtteainet kliimamuutuse asjus. Vaatlused kinnitasid, et Maa atmosfääris on praegu suhteliselt vähe vulkaanilist tolmu, aga just see tolmuvähesus võib osaliselt seletada keskmise temperatuuri tõusu maailmas.

Kuuvarjutuse ajal tuleb Maakera Päikese ja Kuu vahele, nii et Maa vari langeb Kuu peale. Tegelikult ei muutu Kuu sellest siiski päris nähtamatuks, sest osa päikesevalgusest murdub Maa atmosfääris ja jätkab oma kosmilist teekonda veidi teises suunas, nii et jõuab ikkagi Kuu pinnale. Kui palju valgust atmosfäärist läbi pääseb, sõltub atmosfääri läbipaistvusest, mis omakorda oleneb peamiselt vulkaanipursetest pärit tolmu hulgast ülemistes õhukihtides.

Niisiis, kui varjutatud Kuu on ikkagi suhteliselt heledam kui muidu, siis on atmosfäär tõenäoliselt vulkaanitolmust suhteliselt puhas. Ja just nii see praegu tundubki olevat, väidab Richard Keen USA Colorado Ülikoolist.

Keen ja ta kaastöötajad on võrrelnud andmeid Kuu heleduse kohta, mis pärinevad alates 1960. aastatest, samuti 1883. ja mõnest järgnevast aastast, mil Krakatoa vulkaani hiigelpurse atmosfääri pikaks ajaks täis tolmutas. Just niisugused võrdlused annavad Keeni sõnul ulatuslikuma ja üldistavama pildi atmosfääri läbipaistvuse muutustest kui satelliitvaatlused.

21. veebruari kuuvarjutus oli üsna hele, nii nagu varjutused alates 1995. aastast ongi olema kippunud. Eelnenud kolmel aastakümnel olid varjutused tumedamad ja atmosfääris tolmu rohkem. Keen ja ta kolleegid on välja arvutanud, et tolmuvabamatel aastatel maapinnani jõudva suhteliselt rohke päikesekiirguse toimel peaks maailm olema 0,1 kuni 0,2 kraadi soojem kui muidu. Tegelik temperatuuritõus on 1960. aastate lõpust peale olnud 0,6 kraadi.

Valitsustevahelise Kliimamuutuse Komisjoni (IPCC) juures tegutsevate teadlaste hinnangul on suuremas osas 20. sajandi keskpaigast peale ilmnenud temperatuuritõusust süüdi inimtegevuse tagajärjel atmosfääri lisandunud kasvuhoonegaasid. Aga nad tunnistavad ka teisi, vähem olulisi põhjusi, nagu ookeanihoovuste muutused ja päikese heleduse kõikumised. Kui Keeni tulemused õiged on, siis on vulkaanilise aktiivsuse vähenemisel olnud siiski ka päris oluline roll.
 
Allikas: David Shiga, New Sceintist. Lunar eclipse may shed light on climate change

Horisont 5/2014

Ilmume ka e-ajakirjana: