Venemaa pakub Eestis jutuainet veel kaua. Ühest küljest seepärast, et Venemaa on Eesti naaber, teisest küljest seetõttu, et umbes kolmandik Eesti rahvastikust on erinevatel aegadel siia saabunud sisserändajad, kelle juured ulatuvad nii või teisiti just Venemaale. Miks on Eestil hetkel just sedalaadi idanaaber, nagu meil parasjagu on? Ja kes on venelased ilma Venemaata?
Üheksakümmend aastat tagasi puhkes Venemaal Veebruarirevolutsioon. Esimene asi, mis mulle sellega seoses meenub, on David Vseviovi arutlus, et revolutsioon Venemaal on käsitletav ka kui ühe ajastu asendumine teisega. Ehk: millegi lõpp, isegi kohutav lõpp võib lõppkokkuvõttes osutuda millegi suure alguseks ja meie vaatenurk Venemaa ajaloole võib tulevikus veel muutuda. Kui aga analüüsida, millise pilguga võisid seda sündmust näha ja mõtestada tollased Vene keisririigi alamad - loomulikult mitte revolutsionäärid! - on 1917. aasta veebruaris ja märtsis toimunut võimalik määratleda ka krahhina. Mille krahhina? Endise elukorralduse, riigikorra, eetika ja esteetika krahhina. Loobudes kiusatusest vajuda emotsioonide sohu, kirjeldan, mismoodi sündmused peaaegu sajand tagasi kulgesid
Ilmasõda oli viinud kaardiväe
Venemaa oli 1914. aastast osalenud Esimese ilmasõja verises "hakklihamasinas". Ammu olid langenud Ida-Preisimaa võitlusväljadel nii Vene kaardiväe kui tavaarmee vapramad ohvitserid, karastunud allohvitserid ning kogenud sõdurid. Neid olid asendanud uued, äsja reservist rindele kutsutud sõjaväekohuslased - endised kooliõpetajad, kaupmehed, tehasetöölised. Seega oli põhimõtteliselt muutunud sõjaväe isikkoosseis. Eilne poodnik ja õpetaja ei tahtnud ega osanud eriti sõdida ega olnud tal ka kaadrisõjaväelasele enesestmõistetavat professionaalset autunnet. See asjaolu seletab, miks Veebruarirevolutsiooni puhkedes nii paljud mundrikandjad mässajate poole üle läksid.
Talv ja siseminister tõid külma ja nälja
Oli veebruari lõpp. Keiser Nikolai II oli just sõitnud Ukrainasse Mogiljovi, kus asus Vene armee peastaap.
Talv oli tol aastal erakordselt külm - kuni 43 kraadi pakast. Siseminister Aleksandr Protopopov ei olnud aga oma ülesannete kõrgusel ega suutnud muu hulgas tagada pealinna Petrogradi varustamist leiva ning kivisöega. Pealinlasi kummitasid nälg ja külm. Protopopovile ei lisanud kuulsust ka asjaolu, et ta oli siseministriks saanud keisrinna Aleksandra eestkostel. Sõja tõttu valitses pea kõikides Venemaa ühiskonnakihtides arvamus, et sakslannast keisrinna on mestis Venemaa vaenlasega, kuidas siis muidu, kui võitlust peeti Saksa keisririigiga.
Rahutuse märke ilmutas ka Vene Riigiduuma. See rahulolematus kulmineerus 14. veebruaril, mil Aleksandr Kerenski esines duumas terava valitsusevastase kõnega.
18. veebruaril asusid streikima Petrogradi ühe suurima ettevõtte - Putilovi tehase töölised. Nimetatud tehas tootis sõjaväe tarvis militaartoodangut.
23. veebruaril algas käärimine pealinna leivasabades. Kui siis rahvahulk ühte saiapoodi rüüstama hakkas, haarasid rahutused peagi kogu pealinna. Nagu maa alt ilmusid välja loosungid "Leiba", "Maha Protopopov", "Ei sõjale", "Sakslanna minema". Viimasega peeti silmas muidugi Nikolai II abikaasat keisrinna Aleksandrat. Algas üldstreik.
Kõik käis seitsme päevaga
Keiser sai mässust pealinnas teada 24. veebruaril. Aga ta oli hõivatud 1917. aasta sügisese generaalpealetungi kavandamisega ning otsustas seetõttu tegeleda mässuga "pisut" hiljem. See oli fataalne viga. Kõige õigem oleks olnud, kui keiser oleks kohe naasnud pealinna ning mässu viivitamatult esialgu veel truuks jäänud kaardiväe abil maha surunud.
Nikolai II saatis aga 25. veebruaril käsu taastada Petrogradis kord hoopis pealinnas viibivale kindral Sergei Habalovile, andes talle selleks kaks päeva. Keiser nõudis ka endise valitsuse töö jätkamist. Mõlemad ülesanded ei olnud tol hetkel aga enam täidetavad. Mäss paisus ning ebapopulaarse valitsuse ametisse jäämine ei tulnud kõne allagi. Mogiljovis ei teatud sellest veel midagi.
Petrogradi oli tolleks hetkeks koondatud 200 000 sõdurit, kes ootasid saatmist läänerindele. Mehed aga ei tahtnud enam "isakese tsaari" eest võidelda, sest sõda oli kestnud juba kolm aastat ja tapatalgute lõppu polnud näha. Seda meeleolu kasutasid hästi ära revolutsioonilised agitaatorid ning kindral Habalov ei saanud mässulistega kampa löönud sõdurite tohutu massiga enam kuidagi hakkama. Ei suutnud soldatite meeleolu muuta ka sõjaminister Aleksei Polivanov. Isegi keiserliku ihukaitsekaardiväe Pavlovski polk tappis oma komandöri ning ühines revolutsiooniga.
26. veebruaril teavitas duuma esimees Mihhail Rodzjanko keisrit olukorrast pealinnas. Nüüd anti käsk võtta Galiitsia rindelt neli polku ning vastuhakk pealinnas maha suruda kindral Nikolai Ivanovile. Nikolai II ei taibanud ikka veel, et tegemist ei olnud enam mässu, vaid revolutsiooniga.
27. veebruaril toimus viimane Ministrite Nõukogu istung ning minister Protopopov kõrvaldati lõpuks ametist. Keisri vend suurvürst Mihhail Aleksandrovitš võttis seepeale ühendust kindralstaabi ülema kindral Mihhail Aleksejeviga Mogiljovis ning palus, et viimane veenaks Nikolai II nimetama ametisse uut valitsust. Pärast vestlust Aleksejeviga otsustaski keiser ametisse seada uue valitsuse ning võtta ohjad pealinnas enda kätte. Selleks suundus keisri erirong kõigepealt Petrogradi lähedal asuvasse Tsarskoje Selosse - Vene keisrite residentsi, kus viibis tollal ka keisri perekond. Duumas moodustasid aga revolutsiooniliselt meelestatud saadikud juba Ajutise Komitee pealinnas korra tagamiseks. 27. veebruaril läks mässuliste poole üle ka Volõõnia polk. Talle järgnesid kaardiväe Semjonovski polk, kaardiväe Leedu polk ja isegi Vene kaardiväe vanim, Preobraženski polk. Keisri oli reetnud tema enda kaardivägi, kokku 25 000 meest.
Tsarskoje Selosse Nikolai II ei jõudnudki. Ööl vastu 1. märtsi peatasid mässulised sõdurid keiserliku rongi 170 kilomeetri kaugusel Petrogradist, Malaja Višera jaamas. Keiser koos kaaskonnaga suundus edasi Pihkvasse, et jõuda põhjarinde staapi ning asjade üle järele mõelda. Pihkvas võttis keisri vastu põhjarinde juhataja kindral Nikolai Ruzski. Keiser, teades nüüd sõjaväe üleminekust revolutsiooni poole, küsis Ruzskilt nõu, mida teha. Too oli aga vahepeal teada saanud, et kindralstaabi juhataja Aleksejev oli reetlikult tagasi kutsunud kindral Ivanovi, kes pidi mäletatavasti keisri käsul nelja polguga pealinna korda looma minema, ning teavitas sellest nüüd ka Nikolaid. Aleksejev oli ka küsitlenud kõikide rinnete komandöre, kuidas antud poliitilises olukorras käituda, ning saanud viimaste käest üksmeelse soovituse Nikolai II troonist loobumiseks. Samal ajal saabus ka duumaesimees Rodzjankolt lõplik kinnitus - Petrogradis toimuv on revolutsioon.
2. märtsil moodustas Ajutine Komitee, kes oli muide ennast sisse seadnud Petrogradi Tauria palees, Ajutise Valitsuse, mille justiitsministriks sai 36-aastane Aleksandr Kerenski. Ajutine Valitsus laskis vahistada endised ministrid. Uues olukorras ei osanud ka Talvepaleed kaitsev Habalov muud teha kui kuulata uue võimukandja ehk Ajutise Valitsuse sõna ning lahkus koos 4500 mehega Talvepaleest. Keisri sugulane suurvürst Kirill Vladimirovitš jättis oma kaardiväeekipaaži meestega maha Tsarskoje Selo, kus ta pidi kaitsma Nikolai II perekonda, ning andis ennast revolutsiooni käsutusse. Tsaariperekond jäi Ajutise Valitsusele alluvate revolutsiooniliste soldatite kätte.
Monarhistide päästeoperatsioon
Samal ajal üritasid monarhistlikult meelestatud duumasaadikud Pavel Miljukov, Aleksandr Gutškov ning Vassili Šulgin päästa isevalitsust ning suundusid Pihkvasse, et veenda keisrit loobuma troonist oma poja Aleksei kasuks. Mehed mõtlesid, et tsaarivõimu päästmiseks tuleks ohverdada ebapopulaarne ning "nõrk" Nikolai II, asendades ta 12-aastase troonipärija Alekseiga. Tegelikult oli ka see meeleheitlik idee utoopia. Revolutsiooniorkaan ei tahtnud Venemaale enam mingit isevalitsust, olgu troonil kes iganes. Tekkinud olukorras otsustas keiser sõja võiduka lõpetamise nimel ning rahva ja sõjaväe tahtele vastu tulles troonist loobuda.
Asjast teavitati kohe Mogiljovis viibivat kindral Aleksejevit, kelle juhatusel koostati troonist loobumise akt. Akti allkirjastas Venemaa viimane keiser Pihkvas 2. märtsil kell kolm. Võim pidi minema 12-aastasele Alekseile. Keisri viimane lause enne võimust loobumist oli: "Ma olen otsustanud. Ma loobun troonist. Tänan teid vapra ja truu teenistuse eest." Viimane lause oli määratud põhjarinde staabi ohvitseridele.
Ent seejärel vestles endine keiser oma ihuarsti Sergei Fjodoroviga. See oli tähtis jutuajamine, mille käigus teatas arst Nikolai Romanovile, et tema verehaigust põdev poeg ei vea sellist võimuraskust tervislikel põhjustel lihtsalt välja. Nikolai muutis seepeale oma otsust ning koostatud sai uus võimust loobumise akt, mille kohaselt pidi valitsema hakkama Nikolai vend Mihhail Aleksandrovitš Romanov. Samas allkirjastas Nikolai, veel korraks keisri rolli naastes, kaks akti. Esimesega neist määras ta uueks Ministrite Nõukogu esimeheks vürst Georgi Lvovi ning teisega Vene vägede ülemjuhatajaks suurvürst Nikolai Nikolajevits Romanovi, kes oli olnud ülemjuhataja ka 1914. aastal, kui puhkes Esimene ilmasõda. Uuele troonist loobumise aktile kirjutas alla ka viimane keiserliku Venemaa õukonnaminister krahv Vladimir Frederiks.
Pihkvas viibinud duumasaadikud - tõsi, siis juba endised duumasaadikud, sest vastloodud Ajutise Valitsuse justiitsminister oli duuma tegevuse 2. märtsil lõppenuks kuulutanud - Gutškov ja Šulgin sõitsid selle aktiga Petrogradi. Nikolai, nüüd juba lihtsalt Romanov, naasis pärast 30-tunnist vaheaega Mogiljovi vägede peakorterisse. Viimane märge, mis Nikolai Romanov kirjeldatud sündmuste kohta päevikusse kirjutas, oli: "Ümberringi on reetmine, argus ja pettus."
Suurvürst Mihhail (1878-1918), kellele nüüd kuulus formaaljuriidiliselt Vene troon, oli tol hetkel 39-aastane. Mihhail oli Aleksander III noorem poeg ja kuni Nikolai poja Aleksei sündimiseni 1904. aastal oli ta olnud ametlikult Vene troonipärija. Ta oli Riiginõukogu liige, sõjaväeliselt auastmelt kindralmajor. Ilmasõjas kamandas Mihhail kaukaaslastest koosnevat kuulsat nn metsikut diviisi.
Saades teada sündmuste arengust, sõitis ta oma residentsist Gattšinast pealinna Petrogradi ning kohtus seal vürst Putjatini korteris Gutškovi, Miljukovi, Kerenski ja Rodzjankoga. Poliitilist olukorda analüüsides selgus, et Mihhaili troonile asumise poolt olid Miljukov ning Gutškov, vastu aga endine duumaesimees Rodzjanko ja Ajutuse Valitsuse justiitsminister Kerenski. Nähes, et tal puudub laiaulatuslik ning ühene poolehoid reaalselt võimuhoobade juures olevate poliitikute keskel, loobus suurvürst Mihhail omakorda troonist. See juhtus 3. märtsil 1917.
Mihhailist, kes formaalselt jõudis olla mõned tunnid Venemaa isevalitseja, tutvustuseks veel niipalju, et loomult oli ta seiklusi armastav ja pisut keigarlik. 1912. aastal oli ta välismaal salaja abiellunud Natalia Vulfertiga - neiupõlvenimega Šeremetjevskaja, esimeses abielus Mamontova. Kõnealune daam oli seega elukogenud, avantüristisoonega naisterahvas. See abielu oli skandaalne, kuna keisri perekonna liige ei oleks tohtinud abielluda seisuselt madalama Vene riigi alamaga. Kõne alla oleks tulnud mõnesse Euroopa valitsejaperekonda kuuluv printsess, mitte mingil juhul aga kaks korda abielus olnud naisterahvas. Selle eest arestiti suurvürst Mihhaili isiklik vara ning keelati tal Venemaale naasmine. Esimese ilmasõja puhkedes need meetmed tühistati ning Mihhail sai loa kodumaale tulla. Tema naisele mõeldi välja perekonnanimi Brassova, mis tuletati Orjoli kubermangus asuva suurvürsti mõisa Brassovo järgi.
Pärast troonist loobumist elas Mihhail Gattšina mõisas. Oktoobripöörde järel oli suurvürst Mihhail esimene Romanovitest, kes mõrvati. Ta konvoeeriti Gattšinast kõigepealt Permi. 12. juunil 1918 viisid bolševikud Mihhaili Motovilihhi lähedal asuvasse metsa ning lasid seal koos isikliku inglasest meessekretäriga maha.
Lõppenud oli üle 300 aasta kestnud Romanovite valitsemine Venemaal. Lõppenud oli ka Rjurikute aegadest alguse saanud suurvürstide, tsaaride ja keisrite võim koos seisusliku ühiskonnamudeli ning elukorraldusega sellel tohutul euro-asiaatlikul riigikehal, mida veel nädal varem oli nimetatud Vene keisririigiks. Esimese maailmasõja tuli neelas pisut hiljem ka Saksa ning Austria-Ungari keisririigi. Isevalitsuslik riigikord hakkas Euroopast kaduma.
Veebruariviljad
Kõik, mis Venemaal edasi juhtus - bolševistlik putš, valgekaartlik liikumine ja kodusõda - ulatub juurtega just 1917. aasta veebruarisündmustesse. Kõige vähem on nimetatud nähtustest eesti keeles kirjutatud ehk valgest liikumisest, millest seepärast siin paar sõna.
Valge liikumine sai sisuliselt alguse kohe pärast Oktoobripööret, kui enamik endise tsaariarmee kaadriohvitsere ei leppinud asjaoluga, et bolševikud olid teinud rahu Venemaa Esimese ilmasõja-aegse põhivaenlase Saksamaaga. Samuti sai paljudele, sealhulgas ka soldatitele, peagi selgeks, mida toob endaga kaasa bolševistlik "paradiis". Paljud Veebruarirevolutsiooni vaimustuse "pohmellist" toibunud sõdurid mõistsid, et bolševism toob Venemaale orjuse ega uskunud enam punaste lubadusi anda kõigile tasuta maad ning kindlustada tööliste ja talupoegade riigis jätkuv rahu. Liiga valjuhäälselt rääkis punajuht Trotski maailmarevolutsioonist, sisuliselt maailma vallutamisest ja orjastamisest bolševike poolt.
Vanad kaadriohvitserid, nagu kindral Mihhail Aleksejev, kindral Anton Denikin, admiral Aleksandr Koltšak, parun Peter Wrangel, kindral Nikolai Judenitš, alustasid Venemaa päästmiseks valget liikumist. Nendega hakkasid liituma ka Kubani, Uurali, Doni ja Baikali kasakad. Atamanid, nagu kindralmajorid Vjatšeslav Naumenko ning Grigori Semjonov, alustasid halastamatut võitlust punastega. Üsna pea võttis enamik valgete juhtidest monarhistlikku ideed kui ainsat võimalust, mis nende arust võiks päästa Venemaa punasest kaosest. Erandiks võib siin tuntumatest valgete liidritest pidada vaid kindral Lavr Kornilovit, kes oli veendunud vabariiklane. Selle näiteks võib tuua kas või tõsiasja, et temale allunud väeosad laulsid rivilaulu, kus olid järgmised sõnad: "Tsaar pole meie kumiir..."
Eestis on vahest tuntuim Loodearmee, mille alguseks võib pidada 1918. aasta sügist, kui 21. oktoobril moodustati vabatahtlikkuse alusel Põhjaarmee eriline Pihkva vabatahtlike korpus, mille komandöriks oli Aleksei Vandam. Korpuse koosseisu kuulus 1. vabatahtlike laskurdiviis (3 laskurpolku ning 2 välipatareid), insenerirood, sidekomando, Pihkva kaitserühm, staap, partisanisalgad ning Peipsi flotill kolme alusega. Kokku oli korpusel elavjõudu 1918. aasta oktoobri lõpuks 3459 meest. Novembri lõpul sai korpus Pihkva all lüüa ning taganes Eesti territooriumile, asus Eesti relvajõudude ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri alluvusse. Detsembri alguses nimetati korpus ümber Põhjaarmee üksikkorpuseks, mille ülemaks sai polkovnik Heinrich von Neff. Detsembri lõpus vahetati ta välja polkovnik Anton Dzerožinskiga. 10. juunil määras Venemaa ülemvalitseja, nagu nimetati ühte valge liikumise koondjuhti admiral Koltšakki, looderinde kõikide maa- ja merevägede juhatajaks nimetatud lõigus kindral Nikolai Judenitši. Siit ka Eestis juurdunud komme nimetada Loodearmeed Judenitši armeeks.
Millega lõppes Loodearmee bolševismivastane võitlus, teab enamik lugejaid isegi. Pärast Tartu rahu sõlmimist Eesti vabariigi ja bolševistliku idanaabri vahel saadeti Loodearmee Judenitši käsukirjaga laiali. See oli teatavasti 1920. aastal. Teistel rinnetel jätkus valgete meeleheitlik võitlus punakoletisega, ent aeg ja saatus polnud valgete poolel. Enamik vene rahvast jäi uskuma punaste lausvalet maast, rahust ning leivast. Kui tegelikkus pärast kodusõja võitu paljastus ning vene rahvast ootas ees bolševike ike ja genotsiid, oli juba hilja.
Minu esivanemad nii ema kui isa poolt olid 1917. aastal Vene keisririigi relvajõudude kaadriohvitserid ning sõdisid Esimese maailmasõja rinnetel. Veebruarisündmused võtsid neilt pinna jalge alt. Eilsetest kaasvõitlejatest said järsku klassivaenlased. Pole midagi imestada, et enamikust tollasest ohvitserkonnast ehk elukutselistest kaadriohvitseridest said olude sunnil valgekaartlased. Võitlesid need mehed ju oma kodumaa eest, selle Venemaa eest, mille kaitseks nad 1914. aastal rindele olid läinud. Nüüd aga olid kodu korraga "okupeerinud" revolutsionäärid. Räägiti küll ühte vene keelt, kuid mentaalselt ja eetiliselt erinesid need uue elu ehitajad revolutsioonieelsetest inimestest ja endise vaimsuse kandjatest nagu öö erineb päevast.
Siinkohal on igati kohane kirjutada mõni sõna Vene armee viimase ülemjuhataja kindral Nikolai Duhhonini saatusest. 11. novembril 1917, kohe pärast bolševistlikku riigipööret, saadeti Duhhoninit asendama uus ülemjuhataja - endine 7. Soome kütipolgu lipnik Nikolai Krõlenko. Duhhonin ning tema staap teadsid, et bolševikud mõrvavad suure tõenäosusega endise ülemjuhataja staabi kaastöötajad. Ohvitserid tegid kindralile ettepaneku põgeneda või vastu hakata. Tõelise sõjamehena soovitas Duhhonin oma alluvatel põgeneda, kuna nende elusid läheb vaja välisvaenlase ehk Austria-Ungari ja Saksa keisririigiga võitlemiseks. Bolševike vaherahu välisvaenlasega pidas Duhhonin hapraks ning ajutiseks. Ise ta keeldus põgenemast, pidades seda Vene vägede ülemjuhatajale sobimatuks. Tõeliselt ennastohverdav märtrisurm ootas kindralit siis, kui ta juba Krõlenko poolt maha võetuna viimase vagunisse astus. Revolutsioonilised soldatid kiskusid kindral Duhhonini kui klassivaenlase tükkideks.
Muidugi ei saanud kodusõja lõppedes "endised" vene inimesed - arstid, sõjaväelased, loominguline intelligents, riigiametnikud ja paljud teised - vastu võtta uut, revolutsioonilist Venemaad kas või juba sellepärast, et neid kui klassivaenlasi oleks oodanud repressioonid ning füüsiline hävitamine. Sellest siis nii suur hulk vene emigrante, kes juba siis või hiljem, kodusõja lõppedes, läände põgenesid. Sellest ajast elabki vana tsaariaegne sovetiseerimata Venemaa väljaspool oma geopoliitilisi piire. Kõik esimeste vene emigrantide järglased on venelased ilma Venemaata. Loomulikult ei ole kogu vene emigratsioon homogeene monoliit, vaid paljude ja paljude indiviidide kogum, kuid ma arvan või vähemasti loodan, et ühes asjas on neljanda ja viienda põlvkonna emigrandid ühtsed: kõik nad kannavad oma südames - kes sügaval, kes veel sügavamal - tükikest kunagist tsaariaegset Venemaad ning suhtuvad oma ajaloolist kodumaad 1917. aastal tabanud veebruarisündmustesse kui KRAHHI. Krahhi, mis viis minusugustelt igaveseks nende loomuliku keskkonna, enne kui me kõik sündinudki olime.
Need seitse saatusliku päeva 1917. aasta 25. veebruarist kuni 3. märtsini, mille jooksul Venemaa lakkas olemast isevalitsuslik keisririik, mõjutasid ning mõjutavad maailma saatust tegelikult kuni tänapäevani.
LOE VEEL
Jüri Kotšinev. Kahepäise kotka tiiva all. Koolibri 2006.
Reigo Rosenthal. Loodearmee. Argo, 2006
Jüri Kotšinev (1960) on Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liige, kelle eriliseks hobiks on Venemaa ajalugu ja sõjaajalugu üldiselt. Tema huvi Venemaa ajaloo vastu on ajendanud tõsiasi, et ta ise on neljanda põlve emigrant, kelle vanavanaisa sattus Eestisse just revolutsioonijärgses sõjakeerises. Tema loodud realistlikku miniplastikat on huvilised saanud näha mitmetel näitustel. Laidoneri Muuseumi püsiekspositsioonis on praegugi väljas 1700. aasta Narva lahingu makett, kuhu kuuluvad 120 figuuri, kahurid, kindluse fragment ja kaitserajatised.
