Kui tavalistel uuringutel aitab selgust tuua kultuurkiht - leidu ümbritsev keskkond, enamasti mullapõu, siis üksiku juhuleiu korral selline võimalus puudub. Sel juhul võiks abiks olla võrdlemine sarnaste esemetega, mille päritolust rohkem teada. Sellele lihtsale põhimõttele on rajatud koguni üks põhimeetodeid muinasteaduse alguspäevilt, kui Rootsi arheoloog Oscar Montelius arendas 19. sajandi viimasel kolmandikul välja nn tüpoloogilise meetodi. Sama liiki esemeid võrreldes paigutas ta need arenguritta stiili, vormi või valmistamistehnoloogia muutumise järjestuses. Leides pidepunkti mõne leiuga, mille vanus teada, sai moodustada esemeliikide ajalise arengurea. Vahel, eri kultuuride kokkupuutekohtadel, tekivad ka süsteemi sobimatud huvitavad erandid, näiteks kivikirved, mis täpselt järgivad pronkskirve välist vormi, matkides isegi metallivalamisel tekkinud valuvormi rante. Kivikirvel teadagi on need asjatud, kuid samas töömahukad lisandused. Eks tunneme tänapäevagi nn arenenud kultuuride kopeerimist, stiilivendade matkimisihalust kelladest ning rõivastest kuni autode ja hooneteni.
Kuid alati on koopiatest huvipakkuvamad mõistatuslikud, süsteemi mitte sobivad erandid. Üks selliseid on ka mulluse Horisondi kuuendas numbris äraarvamisülesandena lugeja ette toodud tundmatu otstarbega kiviriist Hiiumaalt Villamaa külast. 28 sentimeetri pikkuse, 18 sentimeetri laiuse ja 5-6 sentimeetri paksuse kivieseme, mis tänapäeva inimesele võiks meenutada käsipeeglit või lauatennise reketit, leidis 2006. aasta maikuus kaablikraavi kaevamisel Ants Filippov. Tema ja Andres Lebini vahendusel jõudis riist just sinna, kuhu sellised leiud peakski jõudma - Hiiumaa muinsuskaitseinspektori Dan Lukase kätte. Tema tõi leiu mandrile, et lasta teadusemeestel kindlaks teha, millega on tegemist.
Leidjate tähelepanekute kohaselt tuli kiviriist välja paari labidatäie sügavuselt, umbes 30-50 sentimeetri paksuse süsimusta huumusekihi seest, milles võis veel täheldada osaliselt kõdunemata lepaoksi. Musta kihi all oli juba puutumatu liivakiht. Muistset asustust lähiümbruses teada ei ole, samas külas, leiukohast 800 meetrit eemal, on vaid üks muinsuskaitse all olev külakalmistu 13.-14. sajandist. Kas huumusekiht võiks pärineda kunagisest metsapõlengust, vajab selgitamist, samuti kõrguste vahe leiukoha ja külakalmistu vahel ning sellest tuleneda võivad asjaolud.
Geoloog Anto Raukas, kes kivieset ühe asjatundjana on uurinud, määras kivimiks graniidi, tõdedes seejuures, et kahtluseta on seda inimese poolt töödeldud. Paraku ei ole sellest palju abi vanuse ja otstarbe määramisel. Lahendust soovitas akadeemik Raukas otsida etnograafilise materjali hulgast, näidata ja küsitleda vanu hiidlasi, kes asja otstarbe kohta võiksid seletust anda. Sarnase järelduseni jõudis ka arheoloog Tanel Moora, kelle hinnangu kohaselt on selle kivimipala pind vaieldamatult mullalahuste poolt koredaks söövitatud. "See oleks nagu lebanud kompostihunnikus. Hiiumaal sellist orgaanikarikast kultuurkihti ei teata! Äkki vedeles kuskil laudapõhjas?" oletab Moora, arutledes, et kui kivil oleks ka olnud töötlemisjälgi, on need tugevasti porsunud pindadelt ära kadunud. Huvitav oleks teada, kui kaua võtab aega kivimipala pinnal sellise porsumiskooriku tekkimine siis, kui see oleks paarkümmend aastat olnud näiteks kapsatünni vajutiseks?
Arheoloogid sellise kujuga tööriistu ei tunne. Materjal tundub suhteliselt pude, töödelda on seda küll hea, kuid vaevalt kiviaja inimese poolt. Looduslikult tekkinud nuia kuju tõttu võidi kivieset kasutada tööriistana veel hilissajanditel talu majapidamistöödel.
Huviliste Horisondi lugejate poolt pakuti eseme kasutusvõimalusteks kas ohvrikividesse aukude puurimise vahendit või ankrut.
Ohvrikividele või väikeselohulistele kultusekividele - lohukividele - aukude puurimiseks kasutatud riistaga ilmselt tegu ei ole. Muinasteadlased on arvamusel, et neid lohke kivi pinda ei puuritud ega hõõrutud. Arheoloog Ain Mäesalu 1979.-1980. aastal tehtud katsed tõestasid, et lohke on võimalik teha ümara otsaga, peopessa mahtuva kiviga toksimise teel. Selliseid ilmselt toksimiseks kasutatud kive on nii juhuleidudena kui kaevamistel ka leitud. Esimeste lohkude valmistoksimine võttis aega vaid mõne tunni ning seejuures olid tekitatud lohud äravahetamiseni sarnased muinasaegsetega, puudu vaid sajandite kulutava toime jäljed. Üks esimesi "nüüdisaegseid" Mäesalu tehtud lohukive leidis oma uue asupaiga Pilistvere kivikangru põhjas, kus ta tõenäoliselt tulevaste teadlaste võimalikku lohukivide levikustatistikat vähe mõjutab. Kuid meid täna huvitav kiviriist selliseks lohutöötlemiseks hästi ei sobi - vastu teist kivi löömiseks on see liiga rabe ning võib puruneda. Ja mis veelgi olulisem - Eesti ainsa maakonnana puuduvad lohukivid seni paraku just Hiiumaalt!
Kas sellise kujuga ese ankru otstarvet saaks täita, jääb jällegi vaid oletuseks, silmas pidades asjaolu, et käepäraseks töödeldud käepide tundub viitavat rohkem mingile käsitööriistale kui lihtsalt raskusele, mille külge oleks tarvis olnud ju sel puhul midagi nööritaolist kinnitada.
Kuid arvajatele tänud sellegipoolest, sest iga pakutud otstarve võib meid juhtida lähemale õigele lahendusele. Seniks loodame, et Villamaa kiviriist leiab väärika koha oma leiupaiga kandis Hiiumaal, loodetavasti muuseumis või mõnes muus toredas paigas, kus huvilised seda näha, käega katsuda ja äraarvamismängu jätkata võiks. Ning kui mingit mõistlikku kasutusviisi ei oska leiule omistada ka põlised hiidlased, tuleb Villamaa kiviriist tunnistada rituaalseks, kultusotstarbeliseks. Briti arheoloogiateoreetiku ja irvhamba Paul Bahni väitel olevat see kõigeks kõlbav seletus, mida arheoloogid kasutavad siis, kui midagi muud enam pähe ei tule!
Ants Kraut (1955) on töötanud alates 1978. aastast muinsuskaitseametnikuna. Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor, Eesti Muinsuskaitseseltsi, Eesti Arheoloogiaseltsi ja ICOMOS Eesti rahvuskomitee asutajaliige, Kohanimenõukogu ja TA Meteoriitikakomisjoni liige. Pidanud loengukursusi kolmes kõrgkoolis ja avaldanud veerandsada kirjutist muististe ja muinsuskaitse teemadel. Juhatanud arheoloogilisi kaevamisi Kuusalus, Jõelähtmel, Põltsamaal jm.
