Rubriigist MINA & TEADUS

Teadus on tänapäeval mõjutanud mingil määral ilmselt iga inimest. Aga kuidas? Siin ilmnevad tõenäoliselt meie erinevused. Horisondis algab nüüdsest rubriik, kus selle küsimuse üle mõtisklevad inimesed kõikvõimalikelt elualadelt. Mind on see küsimus alati huvitanud, sellest siis ka nõusolek hakata niisugust rubriiki toimetama. Edaspidi saab igas numbris sõna üks kena inimene, kes enamasti tegutseb edukalt mingil muul alal kui teadus.

Toomas Tiivel

Kuidas on teadus mõjutanud minu elu?

Lühike vastus kõlaks - olen muutunud skeptilisemaks, ei usu midagi kohe, "tahaksin katsuda", vajan isiklikku kogemust ja teisi arvamusi, et nende põhjal siis enda oma kujundada. Kui näiteks ajalehes või minugipoolest kas või mingile kuuriuksele on midagi kirjutatud, ei usu ma kirjutatut niisama, vaid otsin taustainfot ja konteksti. Tahan süveneda ja vaadata asja mitmest kandist.

Niisiis - mõju on, selles pole kahtlust. Tegelikult eeldab seda juba küsimuse seadegi. Ent milline? Kui jätta kõrvale tõsiasi, et olen üle poole oma täiskasvanuelust saanud palka teadlase või õppejõuna töötades, mis iseenesest eeldab, et teadus on mind mõjutanud, leidub ilmselt veel miski, mis ei ole tingimata seotud töökohaga.

Jättes kõrvale ka selle, et elame keskkonnas, mis on täis kõikvõimalikke masinaid, mille loomine on vaieldamatult seotud teaduse arenguga ning mis ühelt poolt teevad meie elu lihtsamaks ja mugavamaks, ent samas muudavad meid ka laisemaks ja hoolimatumaks ümbruse suhtes, peaksin enda jaoks olulisimaks seda mõju, mida olen saanud, suheldes teadlastega, lugedes nende endi tekste ja lugusid nende tegemistest. Kogedes, et inimkond väärtustab seda tegevusvaldkonda, ehitab uurimisasutusi ja koole, kus õpetatakse mitmesuguseid teadusi, korraldab suurel hulgal teadusüritusi. Teisisõnu - see mõju on tulnud läbi teatava keskkonna ja väärtussüsteemi. Siin võiks vist rääkida pigem maailmavaatest. Süvenedes mõnesse probleemi või nähtusesse, tärkab huvi, mille kaudu saame asjadest teada ka esmapilgul mittetajutavaid külgi. See muudab maailma mitmekesisemaks, huvitavamaks ning nauditavamaks.

Äratundmisrõõmu pakub kas või see, kui tabad end mõttelt: "Ohoo! Seda on võimalik ka niimoodi lahendada!" Või: "Nendel loomadel-taimedel käib asi siis niiviisi. Kuidas see küll võimalik on ja kuidas see küll kujunes?"

Pean teadust iseenesestmõistetavalt kultuuri osaks. Seega oleks küsimus teaduse mõjust võrreldav küsimusega, kuidas kunst, kirjandus, muusika, filosoofia on mõjutanud minu elu. Teaduse puhul ei teeks ma vahet humanitaarial ja loodusteadustel, kuigi ingliskeelses kirjanduses on üks science ja teine humanities. Bioloogia ehk eluteadus asub mõneti nende kahe vahepeal. Ühelt poolt toimub elusolendites, keda bioloogia uurib, kõik füüsika, keemia ja bioloogia seaduspärasuste järgi - uurimistulemused on mõõdetavad, katsed korratavad. Kuivõrd aga elusorganismid suhtlevad omavahel, on seal olemas ka keeled ja märgisüsteemid, mis on omakorda humanitaaria valdkond. Arvan, et mind on mõjutanud mõlemad lähenemised.

Küllap tõstatab teaduse tegemine, sarnaselt kunstnikuks või kirjanikuks olemisega, tihtipeale küsimuse, et mida siis teadlane õieti teeb ja mis tolku on sellest nii talle endale kui ka teistele. Teadlasele endale on asi selgem - ta saab rahuldada oma uudishimu, vähemal määral ka raha ja tuntust. Arvan, et mu suhtumist on mõjutanud ka asjaolu, et igasugune tee millegi sügavama mõistmise poole väärib lugupidamist. Kuigi see võib vahel ju ka kellelegi koomiline tunduda. Mu filoloogist ema sõbranna, tunnustatud eesti filoloog, on meenutanud üht pärast sõda peetud kahekõnet oma koduküla mutikesega: "Mida Sa seal linnas ka teed?" - "Eesti keelt uurin." - "Eesti keelt? Ja selle eest makstakse ka või?"

Ilma teaduseta oleks minu elu olnud kindlasti teistsugune. Küllap ka palju vaesem ja igavam.

 Toomas Tiivel, bioloog ja diplomaat