Kuu on taevas üks muljetavaldavamaid objekte. Kuu vaatlemise teeb muu hulgas eriliseks tema lähedus.
Pikkadel talveöödel on parimad tingimused taevakehi vaadelda. Kui ainult nii külm ei oleks! Marss on jätkuvalt hästi nähtav ning erinevatel aegadel paistavad meile kätte ka ülejäänud "suure neliku" liikmed. Merkuurgi näitab end korraks. Parim koht, kust järele uurida, millal on parim aeg üht või teist planeeti vaadelda, on 2008. aasta "Tähetorni kalendri" peatükk "Planeetide nähtavus".
Seekord ei jätku jutt siiski planeetidest, vaid hoopis meie lähimast kosmilisest naabrist. Võib väita, et Kuu on taevas kõige muljetavaldavam objekt, sest temast heledam on vaid Päike, "mis paistab päeval, kui niigi on valge". Ka võrdluse planeetidega kannatab Kuu hästi välja, kuna on vaid veidi väiksem kui Merkuur. Eriliseks teeb Kuu vaatlemise tema lähedus - planeetide kaugust Maast mõõdetakse astronoomilistes ühikutes, Kuu keskmine kaugus Maast on kõigest 384 400 kilomeetrit. Nii et kui planeetide vaatlemiseks läheb vaja suuri amatöörteleskoope, siis Kuu puhul teeb sama töö ära juba binokkel või väike kiiker.
Kuu vaatlemist on hea alustada laiuvatest tumehallidest laikudest, mis on nähtavad ka palja silmaga. Teleskoobivaatluste algusaegadel 1600. aastatel arvati, et tegemist on veekogudega ning sellest ka niisugused nimetused nagu Tormide ookean, Vihmade meri, Pilvede meri. Tegelikkuses on "mered" madalamad alad, mille umbes 3,6 miljardit aastat tagasi ujutasid üle laavavood. Tähelepanelikul vaatlemisel selgub, et paljud mered on ümmarguse kujuga. Seda seetõttu, et tegemist on hiigelsuurte, asteroidide või komeetide poolt miljardeid aastatid tagasi tekitatud löögikraatritega, mis on laavat täis voolanud. Vihmade mere impaktbasseini läbimõõt on suurusjärgus 930 kilomeetrit, mis Kuu enda läbimõõduga (3474 km) arvestades on väga muljetavaldav. Võib ainult ette kujutada, missugune energiahulk niisuguse selenoloogilise (kr selēnē - Kuu) objekti tekkimisel vabanes.
Ükskõik, mis piirkonda Kuu pinnal me binokli või väikese teleskoobi ei suunaks - ikka on vaateväljas hulk kraatreid. Kui merede piirkonnas on neid suhteliselt vähe, siis lõunapoolkera kõrgustikupiirkond on nendega lausa üle külvatud. Kraatrite suurus varieerub, neid on nii väikeseid kui ka kuni sajakilomeetrise läbimõõduga. Nimetatud on nad tavaliselt kuulsate filosoofide, teadlaste ja astronoomide järgi. Hoolikal vaatlemisel on näha, et paljudel suurtel kraatritel on terrassikujulised ringvallid ning keskosas väikesed mäetipud. Mõnda ümbritseb ka hele kiirtesüsteem, nagu näiteks kraatreid Tycho ja Kopernik. Kiired on tekkinud kraatri moodustumisel välja paiskunud aine sadenemisel Kuu pinnale. Aja jooksul kiired kaovad, seda eeskätt tulenevalt erosioonist, mida põhjustab mikrometeoriitide sadu. Seetõttu on kiirtesüsteem jälgitav ainult noortel kraatritel.
Üheks kõige ilusamaks ja kergemini leitavaks kraatriks ongi Kopernik, mis asub Kuu keskosast veidi lääne pool, Vihmade merest lõunas. Selle hästisäilinud impaktsüsteemi läbimõõt on 93 km, aga ta on väga madal - vähem kui 4 km. Kraatrit ümbritseva valli siseseinad laskuvad kontsentriliste terrasside seeriana kraatri põhja suunas, mis on suhteliselt tasane ja mille keskosas asuvad mõned tipud. Kõik need moodustised on tekkinud koos kraatriga. Kosmilise keha põrkel pinnasega tekkis sügav auk ja ümbritsevatel kivimitel kadus külgsuunaline tugi - seetõttu nad terassidena allapoole laskusidki. Kui kokkupõrkel mõjuv surve kadus, kerkisid keskosas olnud kivimid tagasi ülespoole - tulemuseks ongi Koperniku keskosa tipud. Peenestunud ja väljapaiskunud materjal moodustas ringvalli ning ülejäänud, kaugemale lennanud osa kiired. Kui kiirtesüsteemi tähelepanelikult jälgida, võib leida ka suurematest väljapaiskunud tükkidest moodustunud sekundaarkraatreid.
Kui Koperniku kraatri vanuseks on hinnatud umbes miljard aastat, siis Tycho on palju noorem - arvatavasti ainult 110 miljonit aastat. Sel kraatril on kõige silmapaistvam kiirtesüsteem, mis katab märkimisväärse osa Kuu lõunapoolkerast.
Täiskuu aeg on tegelikult kõige ebasobivam Kuu vaatlemiseks. Päikesekiired langevad siis meie vaatesuunaga paralleelselt ning Kuu näib suhteliselt detailivaene. Ainsaks erandiks on nimetatud kiirtesüsteem, mis just siis on kõige selgemini näha. Hoopis parem on pinnadetaile vaadelda terminaatori, st valgustatud ja valgustamata ala piiri ümbruses, sest siis heidab madalal Kuu horisondi kohal olev Päike pikki varje. Huvitav on võrrelda sama piirkonda, kui terminaator läbib seda Kuu kasvava ning kahaneva faasi ajal - Päikesekiired valgustavad siis objekte vastupidises suunas.
Kui Kuu pinna esmaseks tundmaõppimiseks ning merede ja kraatrite identifitseerimiseks sobib ka suurem binokkel või väiksem teleskoop, siis kraatrite detailide ja teiste väiksemate objektide uurimiseks võiks kasutada juba suuremat, vähemalt 4-5-tollise objektiiviga amatöörteleskoopi. Et eriti täiskuu on teleskoobis väga ere, oleks hea kasutada spetsiaalset neutraalset kuufiltrit.
VAATA: Nii nähti Koperniku kraatrit Kuu orbiidil tiirleva Apollo 12 pardalt.
LOE VEEL
ALPO - Kuu- ja Planeedivaatlejate Assotsiatsioon
LPOD - Kuu päevapilt
A. Puss. Meie sõber Kuu. - Tartu Tähetorni kalender 2008. aastaks, Tõravere 2007.
JÜRI IVASK (1961) on lõpetanud Tartu Ülikooli keemia erialal, praegu vanemteadur TTÜ Geoloogia Instituudis (www.gi.ee). Astronoomiast huvitunud juba koolipõlves, astronoomiahuviliste ühenduse Ridamus (www.ridamus.ee) üks asutajatest.
