Spiiker jälgis Discovery starti

Rein Veskimäe intervjuu astrofüüsikust poliitiku ENE ERGMAga

23. oktoobril 2007 olid esmakordselt USA kosmosesüstiku stardi juures ka Eesti kodanikud: Riigikogu esimees akadeemik Ene Ergma, saatjaiks tema nõunik Anneli Entson ning Jonatan Vseviov Eesti saatkonnast Washingtonis.
Kosmosesüstik (Space Shuttle) on korduvalt kasutatav lennukisarnane USA kosmoselaev, mis stardib vertikaalselt kahe tahkekütusel töötava rakettkiirendi abil ja maandub nagu lennuk. Kokku on ehitatud viis kosmosesüstikut, mis kannavad nimesid Columbia, Challenger, Discovery, Atlantis ja Endeavour. Tõsi, enne neid ehitati veel Enterprise maapealseteks ja -lähedasteks katsetusteks.

Esimene kosmosesüstik Columbia startis Juri Gagarini lennu 20. aastapäeval - 12. aprillil 1981. Eelmise aasta augustiks oli nendega tehtud kokku 120 lendu. Kahte neist süstikutest enam pole. Oma kümnendal stardil 28. jaanuaril 1986 katkes igaveseks Challengeri teekond koos seitsme astronaudiga pardal kütusepaagi plahvatuse tõttu. 1. veebruaril 2003 hukkus aga veerand tundi enne tagasijõudmist Maale oma 28. lennul olnud Columbia. Kolm ülejäänut jätkavad trassil Maa-Kosmos-Maa pendeldamist seniajani, viies orbiidile juba üheksa aastat ehitatava rahvusvahelise kosmosejaama ISS (International Space Station) mooduleid.

Kuidas Teil õnnestus pääseda just Discovery 35. stardi juurde?

Eelmise aasta kevadel astus ametisse USA suursaadikuna Eestis Stanley Davis Phillips. Ja kuna tema ametialaste kohtumiste hulka kuulub ka kokkusaamine Riigikogu esimehega, siis nii me Toompea lossis kohtusimegi. Andsin temale ülevaate Eestis toimuvast ja siinsest elust üldse, muu hulgas teadustegevusest meie vabariigis. Jõudsime jutujärjega ka sinna, et tahame olla üks pisike osa kosmoseuuringutes, ja peamiselt just kosmosetööstuses. Siis küsiski suursaadik minult, et kas ma sooviksin näha, kuidas üks USA kosmosesüstik stardib? Muidugi vastasin jaatavalt, kuid ei uskunud siiski, et see pakkumine võib realiseeruda. Ent ometi nii juhtus. Suvel helistati mulle juba USA Eesti saatkonnast, et kokku leppida ajas, millal võiksin USA-sse Kennedy kosmosekeskusesse sõita. Valisin välja oktoobrikuu, sest süstiku detsembrikuine start võis sattuda riigieelarve lugemise-arutamise-kinnitamise ajale ja siis ei tahtnud kodunt ära olla.

Kuhu kõigepealt lendasite ja mis Teid ees ootas?

Sihtpunktiks oli Florida poolsaare suurim linn Orlando. Sealsamas läheduses Canaverali neemel asubki Kennedy kosmosekeskus, kust alustavad teekonda kõik kosmosesüstikud. Elasime ookeanirannikul asuvas hotellis, lausa plaaži vahetus läheduses.

Sel ajal oli seal suur suvi ja me sattusime Eesti jahedast sügisest otse harjumatusse leitsakusse - nii õhu kui ookeanivee temperatuur oli 30 kraadi.

Discovery kavatseti orbiidile viia 23. oktoobril. Jõudsime sinna paar päeva varem. Meil oli palutud jätta ka mõni varupäev, juhtumiks, kui süstiku lend ilma tõttu edasi lükkuks. Floridas segab tavaliselt kõige rohkem äike. Sel ajal, kui Los Angelese ümbrust laastasid suured tulekahjud, sadas Floridas mõnel päeval sahmakas vihma ja oli kuulda kõuekõminat. Nii tuli ka halvimaks valmis olla. Ja arvestada, et sealgi, kus süstik mingi äparduse tõttu pärast starti Maale tagasi tuuakse, oleksid soovitud meteoroloogilised tingimused. Paigas, kus süstikul eriti alguses silma peal hoitakse, peab taevas samuti pilvitu olema. Stardieelsel hommikul olid need tingimused täidetud sajaprotsendiliselt ja seetõttu oodatud sündmust ka suurepärane jälgida. Kennedy kosmosekeskuses on selleks eraldi vaatluskoht - rõdu, mis asub stardiplatvormist linnulennult kümmekonna kilomeetri kaugusel. Sinna olidki, nagu tavaliselt, palutud suursündmust jälgima kõik kutsutud külalised.

Kas siis Discoveryt "näpuga" katsuda ei õnnestunudki?

Oleks vaid pikemad käed olnud, siis mine tea. Sest stardieelsel päeval viidi meid ka süstiku vahetusse lähedusse. Programm oli tihe - kaks pikka päeva tutvusime kosmosekeskusega üsna põhjalikult. Meid saatis ja andis seletusi süstikutega mitu korda lennanud USA astronaut Jeff Ashby. Tema tutvustaski kõiki neid kohti, kus süstikut stardiks ette valmistatakse ja välja lastakse. Nägime ka ülejärgmise süstiku Endeavouriga peagi üles saadetavaid aparaate ning tema kõhualust ja neid plaate, mis seda katavad. Süstiku pind meenutab kilpkonna kilpi. Mis väga üllatas - nägime, kuidas üks härrasmees nende kilpide kallal midagi nokitses. Kontrollis käsitsi mingi "lehega", et need kuumuskindlad kaitseplaadid asuksid kindlalt vajaliku tihedusega üksteise lähedal. See tundus minu jaoks kõrgtehnoloogia kõrval näputööna, nagu vanasti seda kusagil töökojas kohata võis. Ilmselt leidub isegi kosmosetehnikas tänapäeva täppistegevuse korral veel asju, mida ei saa aparaatidega teha ja küllap oli niisuguse kontrolli tegemisel väga suur vastutus. Kosmosesüstikut katvate soojusisolatsiooniplaatidega kaetud kere on ju üks nõrgemaid kohti, mida on vaja hoolikalt kontrollida. Meenutame siinkohal kas või Columbia hukkumist 2003. aastal vahetult enne Maale jõudmist, kui süstik oli sisenenud alles atmosfääri hõredatesse kihtidesse. Viga sai alguse nähtavasti stardist. Sest veidi rohkem kui minut pärast Columbia õhku tõusmist murdusid tema kütusepaagi küljest lahti kolm soojuisolatsiooni tükki, mis tabasid süstiku vasaku tiiva alakülge. Ja kuigi seda ei peetud stardijärgselt ohtlikuks, võis just tekkinud auk olla hiljem põhjuseks, miks soojusisolatsiooni vea tõttu põletas hõõrdumisel tekkinud tulikuum õhk läbi juhtmeid ja andureid ning sulatas üles tiiva alumiiniumkonstruktsioone. Katastroof oli vältimatu. Et ühelt poolt peab kaitsekiht taluma suurt kuumust ja teisalt vastu pidama ka külmas, siis see esitabki kattekihile suuri nõudeid.

Vaatasime ka neid mooduleid, millest ehitatakse rahvusvahelist kosmosejaama ISS ja mis 2010. aastaks peaks valmis saama. Kolm põhitegijat on Venemaa, USA ja Euroopa kosmsoseagentuur ESA, samuti löövad kaasa Prantsusmaa, Itaalia ja Jaapan. Iga süstikuga viiaksegi kaasa mõni maa peal ehitatud moodul, mis orbiidil üksteise külge monteeritakse, kuni projekteeritud kosmosejaam orbiidil valmis saab - maja ülesehitamine käib nagu Lego klotsidest. Neid klotse oli huvitav ka näha. Näiteks ESA moodul Columbus, mida meilegi näidati, pidi ülesse saadetama 6. detsembril Atlantisega, Kuid kahjuks lükati tehniliste probleemide tõttu start edasi selle aasta jaanuarisse. Ja kes teab, võib-olla on nende ridade ilmumise ajaks juba Columbus orbiidil.

Tuleb meeles pidada, et taolisi kosmoselaboreid teevad mitmed riigid, kus pikkussüsteemidki pole ühesugused. Ometi on kõik osad valmistatud sajaprotsendilise täpsusega, nii et detailid üksteisega kokku sobivad. Mulle on erinevates kosmoseagentuurides öeldud, et kõik, mis puudutab kosmosetehnoloogiat, on niivõrd nõudlik valdkond, et kujundab inimestest säärased spetsialistid, kes hiljem mujal töötades ei saa kunagi lahti oma nõudlikkuse kriteeriumist ning seetõttu on nad väga hinnatud spetsialistid mis tahes elualal. Neil on täpsus ja nõudlikkus lausa veres.

Milline moodul Discoveryga üles viidi?

See oli itaallaste ehitatud vaheplokk Mode 2 ehk ühendusmoodul Harmony. Selle külge monteeritaksegi jaanuaris kosmosesüstikuga Atlantis orbiidile viidav Euroopa kosmoseagentuuri ESA uurimilaboratoorium Columbus. Viimane on väga tähtis tunnelüleminek, mis ühendab omavahel ka venelaste ja ameeriklaste seni orbiidil kokkumonteeritud plokke. Seitsme meetri pikkust ja 4,5-meetrise läbimõõduga silindrikujulist Columbust nägime oma silmaga. Minule kui astronoomile meeldib eriti, et Columbuse välisküljel asub ka observatoorium Päikese jälgimiseks.

Nii Kennedy kosmosekeskuses kui ka meie ekskursioonigrupis oli palju jaapanlasi. See on mõistetav, sest seal käis vilgas ettevalmistus jaapanlaste ehitatud mooduli KIBO üleslennutamiseks. Nende keeles tähendab see nimi Lootust. Ja lootused on suured. Kõigepealt on see suurim ISS-i mooduleist, koosnedes ise omakorda neljast osast. Kogu selle kraami tuleb ISS-i toimetada kolme süstikuga. Hermeetiline moodul, mida meie nägime, sõidutatakse üles kolmanda allesoleva kosmosesüstikuga Endeavour juba veebruaris.

Seni oleme rääkinud orbiidile viidavatest "tükkidest". Aga ISS-is viibivad kogu aeg ka kosmonaudid-astronaudid. "Kes on praegu üleval?" küsib äkki Ene Ergma. "Ei ole aimugi nende meeste nimedest," vastan. "Vanasti oli kõik selge. Praegu oleks tegu nagu sõiduga ühest linnast teise, teadmata, kes on bussis."

Kosmosesõitudega on inimesed sedavõrd harjunud, et need on muutunud üsna tavaliseks. Kuid samal ajal pole tegemist tavatehnoloogiaga, vaid see on väga keeruline, ning tegevus seotud suure riskiga. Astronaudid on saanud ülihea ettevalmistuse ja mitte ainult füüsiliselt. Praegu peavad nad olema hea haridusega, teadustedoktorid sageli. Nii et väga targad ja treenitud inimesed. Aga loomulikult on tegemist ka mahukate projektidega. Hiljuti käisin Berliinis, kus oli ESA konverents. Teemaks: millised on ESA visioonid tulevikus Kuu ja Marsi suunal? See on samuti üks projekt, millele tõsiselt mõeldakse.

Nõukogude Liidu aegadel tegid Tõravere mehed kosmoseuuringutes suuri tegusid. Nende ehitatud Mikronid ja Fazad lendasid kosmoselaevadega Sojuz orbiidile mitmel korral, et atmosfääri ja ilmaelu paremini tundma õppida. Nüüd vist jälle asi susiseb? Kas ka Ameerikas kosmodroomil olles mõte sinnakanti tüüris?

Kas nüüd otseselt seal, aga nagu juba ütlesin, kosmosetööstuses suudaksime kindlasti midagi ära teha. Olen üle aasta tegutsenud Eestis kosmosetöögrupiga. ESA täisliikmeks saame nähtavasti alles 15 aasta pärast. Aga on väga tähtis, et me valmistaksime oma inimesi ette kosmosetööstuse jaoks. See ei tähenda ainult osalemist suurte satelliitide programmides. Sageli saadetakse üles ka mikrosatelliite, umbes 60-kilogrammiseid või väiksemaidki, mis on mõeldud mingi kindla asja uurimiseks. Teiseks, kosmoses on juba arvestatav infrastruktuur, mille on loonud peamiselt võimsamate riikide suured firmad. Kus meie saame osaleda? Allhangetes? Seda pole vaja mõista halvastuvalt, nagu seda sageli tavalise tehnoloogia korral tehakse. Allhangegi on kosmoseuuringutes kõrgtehnoloogiaga seotud. Tegemist on aparatuuri või detaili valmistamisega mingile suurele projektile.

Samuti ei tohi unustada, et suur osa infost, mida kosmosest saame, on seotud andmetöötlusega. See on aga ala, kus Eestil on paljutõotavad võimalused. Me oleme olnud tublid infotehnoloogias. Järelikult on meil potentsiaali teha programme, tarkvara ette valmistada, seda kasutada ja analüüsida. Palju võimalusi on meil osalemiseks navigatsioonis, mobiilsides, mobiiltelefonide abil positsioneerimises jne. Viimastel aastatel on meid edu saatnud veel materjaliteaduses, mis kosmosetehnoloogias mängib erilist rolli. Seetõttu on lootust kosmose valdkonnas oma väike nišš üles leida. Miks on see tähtis? Eestis ei ole ju eriti maavarasid, millele võiks tugineda. Me saame oma elu edendada, kui teeme oma väikese inimeste hulgaga kõrge lisaväärtusega tööd. See on tehnoloogia - seal on meie võimalused. 40-50 aastat tagasi võis kuue klassi haridusega mees rahulikult ära elada, kui oskas autot parandada ja muudki oma kuldsete kätega teha. Varsti enam niisuguste teadmiste ja oskustega toime ei tule. Kapoti all on elektroonikavidinad. Inimene, kes sellega tegeleb, peab juba hoopis tõsisema ettevalmistuse saama, et hakata sedalaadi töid tegema.

Milline on meie noorte teadlaste võimalus sattuda kosmoseuuringutega seotud keskustesse?

Majandusminister Juhan Parts kirjutas mullu mais alla kokkuleppele ESA-ga. Selle põhjal võime saata üks-kaks inimest ESA-sse praktiseerima. Teiseks, Tartu Ülikoolis on organiseeritud eelmisest aastast kosmosetehnoloogia kursused. Kui oled aga ESA-s otsapidi sees, on võimalik lihtsamini saada olulist informatsiooni. Andmeid, mis veel läbi töötamata, on lademeis. Nii Hubble'i teleskoobiga kui ka teiste riistadega saaduid. Õnneks on astronoomide seltskond üksteise vastu sõbralik, ja kui pakud välja väga tõhusa programmi, on andmete kasutamine garanteeritud. Nii võib ka uuele satelliidile peale saada.

Kas USA-s käik oli ekskursioon või vaatasite ringi ka Eesti teadust silmas pidades?

Konsultatsioone saada stardi eel polnud võimalik. Minu jaoks oli see informatiivne ekskursioon. Kõige tähtsam, mida kogesin: ameeriklased ja ka teised on teinud targalt, et nad on väga palju mõelnud avalikele suhetele. Kutsutakse inimesed kohale selleks, et nad saaksid teada, mille peale maksumaksja raha kulutatakse. Ja seda tehakse väga professionaalsel tasemel. Mitmed astronaudid käivad inimestega kohtumas. Räägitakse erinevatel tasemetel. Meie gruppi kuulusid Jaapani spetsialistid, Itaalia astronautika nõukogu liikmed ning koguni paar Ameerika kindralit. Võrreldes nendega, keda lubati järgmisel päeval ainult stardi juurde, olid meie vaatamisvõimalused suuremad. Igal juhul on tähtis, et seletataks ära, milleks ühte või teist asja tehakse. Kui ikka astronaut räägib ise, mida ta on kogenud, tehes seda veel väga emotsionaalselt, siis muutub ka teadus ja tehnika kuulajale lähedaseks ning ei tekigi küsimust, miks teadusuuringuid üldse vaja on. Saadakse aru, et teadust ei tehta eraldi ja oma lõbuks, vaid see on kasulik kõigile - üks oluline osa sellest, mis toob igaühe ellu lisaväärtusi. Muidu ei teatagi, kui helistatakse mobiiliga teise maailma otsa, kuidas ühendus toimub. Arvatakse, et kvaliteetse telepildi koju jõudmine on iseenesestmõistetav ja nii peabki olema, sest terve inimpõlvkond on selles teadmises juba üles kasvanud.

Seepärast võin kinnitada, et minulegi, paljunäinud ja -käinud inimesele oli kosmosesüstiku Discovery stardi jälgimine omapärane elamus ja ma olen väga tänulik USA suursaadikule, kes selle võimaluse välja pakkus.

Kui ikka näed , millised tohutud raketid koos kütusepaagi ja sellele kinnitatud süstikuga hakkavad taevasse sööstma, siis tajud, kui raske see on, kuidas emake Maa püüab neid vägisi tagasi tirida. Ja siis tunnetad, et just teadlased on loonud need hoovad, mis aitavad teda Maa rüpest ülespoole tõsta. Kõik väriseb ja müriseb veel kümne kilomeetri peal. Emotsionaalselt on see võimas, võrreldes televiisoris või fotol nähtuga. Kui ma esimest korda läksin Otepääle vaatama suusatamise maailmakarikaetappi, siis mõistsin, kui paljust olen seni ilma jäänud, kohalolek on ikka midagi enamat. Tugitoolis ei tunneta seda õiget ja ainukordset atmosfääri. Info saad, aga vahetud emotsioonid ei ulatu sinuni. Mis siis kosmosesüstiku stardist rääkida. Seda näha on unelmate sündmus, kuigi on tegemist suure riskiga.

Võib ette kujutada, kui kunagi Challenger plahvatas otse selles startinud astronautide perekonnaliikmete silme all - see oli ikka kohutav vaatepilt. Nüüdseks on ohud viidud miinimumini. Seekord õnnestus kõik. Ja loodame, et ka tulevikus. Kogu inimkond vajab ju neid tegusid ja ka riske. Olen õnnelik, et nii pika sõidu ette võtsin. See oli võimas vaatepilt ning kogemus ja teadmine kogu eluks.

ENE ERGMA on sündinud 29. veebruaril 1944 Rakveres. Praegune akadeemik ja Riigikogu esimees armus juba keskkooli kümnendas klassis tuuma- ja plasmafüüsikasse. Kui Tartus sai talle tudengipõlves selgeks, et täht on suurepärane looduse poolt juhitav termotuumareaktor, mis kujutab endast hiiglaslikku plasmakera, seadis Ene Ergma sammud Moskva poole. Ja 1962. a Viljandi 1. Keskkooli lõpetanu sai juba 1969. a koolitatud astronoomina Moskva Riikliku Ülikooli cum laude diplomi. Füüsika-matemaatikadoktori kraadi kaitses ta Moskva Kosmiliste Uurimiste Instituudis (1984). Oli aastail 1974-1988 NSVL TA Astronoomia Nõukogu nooremteadur, teadussekretär, vanemteadur ja juhtivteadur. Alates 1988. aastast töötanud Tartu Ülikoolis professorina mitmetel ametikohtadel. 1997 valiti Ene Ergma Eesti TA liikmeks, 1999-2004 oli ta selle asepresident. On olnud Eesti Teadusfondi nõukogu esimees. 2003. aasta kevadest on Ene Ergma Eesti Vabariigi Riigikogu esimees, vahepeal oli aseesimees ning nüüd on ta jällegi esimees. Kuulub Rahvusvahelisse Astronoomia Liitu ja Euroopa Astronoomia Liitu, on Kuningliku Astronoomia Ühingu assotsieerunud liige. 2001. aastast Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Et koolipõlves tegeles kõvasti spordiga ja osales sageli kooli näitelaval, siis sellest ajast praegugi vajadus mängida tennist, aga koguda ka teatri-, kunsti-, teadus- ja poliitikaalast memuaarkirjandust.