Viimasel paaril aastakümnel on tõbede maailma ridamisi ilmunud uusi või uuesti agressiivseks muutunud nakkushaigusi, mille tekitajad pärinevad loodusest, olles seotud imetajate, lindude või sääskede ja puukidega. Üheks selliseks minevikust naasnud nakkushaiguseks on chikungunya palavik, mille kohta pärinevad esimesed teated 1824. aastast Indiast.
Chikungunya palaviku sarnane tõbi rändas mööda Aasia ja Aafrika mandrit ligemale 150 aastat, enne kui 1953 avastati Tansaanias ühe palavikuhaige veres selle tekitaja - viirus. Oma nime sai viirus nendelt rahvastelt, kelle seas ta häda oli külvanud. Chikungunya tähendab suahiili keeles küürus käivat inimest, millega see nimi kajastab ilmselt liigesevalude käes kannatava inimese vaevalist käimist.
Chikungunya palaviku rännuteed
Chikungunya palaviku ligemale 185-aastase ajaloo jooksul on ta ringi rännanud põhiliselt Lõuna- ja Kagu-Aasias, eeskätt India subkontinendil ja Aafrikas. Viimastel aastatel on ta oma levialaks valinud India ookeani saareriigid. Chikungunya viirus levis eriti intensiivselt aastail 1960-1982 Aasias ja Aafrikas: Taimaal 1960. aastatel, Indias ja Pakistanis 1964. aastal, Sri Lankas 1969, Vietnamis ja Myanmaris 1975, Indoneesias ja Filipiinidel 1982. Ning uuesti Indoneesias 1999. Pärast seda kadus chikungunya palavik aastateks silmapiirilt sedavõrd põhjalikult, et paljud Aafrika ja Aasia arstid jõudsid unustada selle tõve näo. Pöördeliseks taastuleku ajaks sai 2005. aasta veebruar, mil chikungunya ilmus välja India ookeani edelaosa saartel - esimesena Réunionil, kus tõbi tabas 35 protsenti elanikest, ja Mayotte'il, kus haigestus 38 protsenti rahvastikust. Seejärel levis tõbi mõne nädalaga Mauritiusele, Seišellidele, Komooridele ja Madagaskarile. 2005. aasta lõpul ja 2006. aasta algul pöördus chikungunya tagasi Indiasse, kus levis kaheksas osariigis, tabades seal ligi 45 protsenti elanikkonnast ehk umbes 1,25 miljonit inimest. Muudest maadest on chikungunya palavikku esinenud Aafrikas - Burundis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kongo DV-s, Gabonis, Guineas, Keenias, Nigeerias, Malawis, Senegalis, Tansaanias, Ugandas ja Zimbabwes, ning Aasias - Kambodžas, Myanmaris, Malaisias, Taiwanis, Taimaal, Vietnamis, aga ka Austraalias ja Timoril.
Eurooplastele hakkas chikungunya palavik muret tekitama 2005. aastast, kui viirus jõudis Prantsusmaa India ookeani provintsidest turistide ja immigrantidega Prantsusmaale. Aastail 2005-2006 toodi Prantsusmaale 307 chikungunya palaviku juhtu - neist pärines 65 protsenti Réunionist, 22,5 protsenti Mauritiuselt, 5 protsenti Komooridelt, 3,7 protsenti Madagaskarilt, 2,5 protsenti Mayotte'ilt ja 1,2 protsenti Indiast. Õnneks ei hakanud chikungunya Prantsusmaal elanike seas levima.
Lisaks Prantsusmaale tõid turistid chikungunya viiruse ka Saksamaale, Itaaliasse, Belgiasse, Ühendkuningriiki, Tšehhi Vabariiki, Norrasse ja Šveitsi ning vedasid selle ka Prantsusmaa Kesk-Ameerika provintsidesse Martinique'ile, Guadeloupe'ile ja Guyanasse. 2006. aastal tuvastati Ameerika Ühendriikides kolmel juhul reisijate poolt Aafrikast kaasa toodud chikungunya palavik.
Möödunud, 2007. aasta suvel tekkis riskiolukord Itaalias - Emilia-Romagna piirkonda tõi chikungunya viiruse sisse Indiast saabunud ja seal nakatunud mees. Esmakordselt Euroopas hakkas selle piirkonna, Castiglione di Cervia ja Castiglione di Ravenna külade elanike seas levima kohalik chikungunya palavik. 4. juulist 27. septembrini nakatus piirkonnas 326 inimest, 61 protsendil juhtudest kinnitati diagnoos laboratoorse uuringu tulemusena. Epideemia saavutas kõrgtaseme augustis. Chikungunya epideemia levis Ravenna, Forli-Cesena ja Rimini provintsides ning ei olnud oktoobri lõpus veel lõppenud.
Chikungunya leviku seaduspärasused
Chikungunya palaviku tekitajaks on chikungunya viirus, mis kuulub togaviiruste perekonna alfaviiruste sugukonda. Viiruse levitajaks inimeselt inimesele on Aedes spp sääsed, eeskätt Aedes albopictus ehk Aasia tiiger-sääsk. Aedes albopictus on levinud enamikul kontinentidest: Euroopas avastati ta esmakordselt 1979. aastal Albaanias, seejärel 1990 Itaalias ning 1999 Prantsusmaal ja Korsikal. Seoses kliima soojenemisega on Aedes albopictuse levikuareaal järjest põhja poole nihkunud.
Mitmetes Aasia maades levitab viirust Aedes aegypti. Aafrikas ja Aasias ringleb chikungunya viirus Aedes furciferi ja Aedes africanuse sääskede vahendusel looduslikes tingimustes ahvide ning tõenäoliselt ka muude metsloomade vahel.
Aedes spp sääsed ründavad inimesi päevasel ajal, tehes seda eriti aktiivselt pärast päikesetõusu ja paar-kolm tundi enne pimeduse saabumist. Aedes aegypti iseärasuseks on see, et ta eelistab elada ja rünnata inimesi eluruumides. Tüüpiliselt levisid Aedes spp sääsed Aasias ja Aafrikas just vihmaperioodil, kuid tänapäeval on nad mitmel Euroopa maal kohanenud tunduvalt karmimate ja kuivemate keskkonnatingimustega. Kuna chikungunya viirus kandub sääselt sääsele edasi transovariaalselt ehk munasarja kaudu, siis on tõenäoline, et viirusega nakatunud sääskede levik taastub Lõuna-Euroopas pärast talvist vaikuseperioodi.
Sääsk nakatub haige inimese vere imemisel perioodil, mil viiruste kontsentratsioon haige veres on kõrge, see periood kestab ühest-kahest päevast enne haigustunnuste ilmumist kuni kuuenda päevani pärast haigusnähtude ilmumist. Järgmise, terve inimese ründamisel ja vere imemisel nakatab sääsk uue inimese. Seega ei levi viirus otse inimeselt inimesele. Erandiks on üks nakatumisjuht Réunioni saarel 2005. aasta septembris, mil viirus levis nakatunud emalt lootele ning vastsündinu põdes kaasasündinud chikungunya nakkust.
Itaalias 2007. aasta suvel tekkinud chikungunya viirusnakkuse kohalik epideemia viitab asjaolule, et ühe nädala jooksul, mil viirus paikneb nakatunud inimese veres, võib reisija kanda selle viiruse ükskõik millisesse riiki. Seal võib viiruse levik jätkuda juhul, kui piirkonnas on olemas haige verd imevad Aedes spp sääsed, kes viirust kohaliku elanikkonna seas edasi levitavad.
Samal põhjusel - viiruse kestva olemasolu tõttu nakatunud inimese veres ja muudes kudedes - ei või chikungunya palaviku levikupiirkonnas võtta doonoritelt verd ning siirdatavaid kudesid ja elundeid. Tervelt, kuid chikungunya palaviku levikupiirkonnas viibinud doonorilt ei võeta verd ega kudesid-elundeid vähemalt nelja nädala jooksul pärast riskipiirkonnast tagasi saabumist.
Nagu eespool kirjeldatud, iseloomustab chikungunya palavikku epideemiate tsükliline tekkimine ja seejärel kadumine aastateks - tavapäraselt on epideemiate vaheliste perioodide pikkuseks olnud 7-8 aastat ning harva kuni 20 aastat. Näiteks kestis Indoneesias epideemiate vaheline periood 1982. aastast 1999. aastani, st 17 aastat.
Viirustega mitte kokku puutunud inimese vastuvõtlikkus chikungunya viiruste suhtes on üldine, kuid haiguse läbipõdemise järgselt tekib püsiv immuunsus.
Chikungunya haiguspilt
Chikungunya palaviku lõimetusperiood on 3-7, harvem kuni 12 päeva. Haigus algab kõrge palaviku, peavalu, halva enesetunde, lihasvaludega, kuid real juhtudel võib palavik ka puududa. Peamised haigusnähud on liigesevalu ja -põletik, mis kestavad mõnest nädalast mõne kuuni. Eeskätt tabab liigesepõletik randme-, sõrme-, põlve-, hüppe- ja muid jäsemeliigeseid. Paljudel haigetel ilmub 1-10 päeva enne liigesepõletiku teket rindekerele ja jäsemetele, vahel ka põse ning suulae limaskestale tähnilis-sõlmeline lööve, mis kaob 7-10 päeva pärast, jättes järele nahaketenduse. Kaasneb liigeseturse, kaela lümfisõlmede suurenemine ja vahel ka ülajäsemete kerghalvatus ja täppverevalumid. Samal ajal ei ole välistatud, et chikungunya palavik kulgeb ilma haigusnähtudeta - näiteks Réunionil oli selliseid haigusjuhte 6 protsenti ja Mayotte'il 25 protsenti kõikidest juhtudest. Tavapäraselt ei ole haiguse kulg eluohtlik. Haigust on siiski raske talutada tugeva liigesevalu ja liigesepõletiku tõttu. Lastel kulgeb haigus küllalt sageli latentselt ehk peitunud kujul.
Aasia või Aafrika reisi-anamneesiga haigestunud inimesel tuleb chikungunya palavikku eristada dengue palavikust ja malaariast.
Haiguse põhjuslik ravi puudub, seetõttu võib paranemine kesta aasta ja kauem. Vaktsiini Chikungunya viirusnakkuse vastu pole.
-
Soovitused chikungunya palaviku levialale sõitvatele isikutele
Peamine soovitus on vältida sääsehammustusi. Selleks tuleb meeles pidada, et sääsed ründavad päevaajal ja eeskätt videvikus, kaks-kolm tundi enne pimeduse saabumist. Otstarbekas on vältida väljas viibimist ja kaitsta end sääseründe eest:
- kanda pikkade varrukate ja säärtega riideid (riideid võib töödelda permetriini või mõne muu repellendiga),
- kasutada sääsetõrjevahendeid; neid ei manustata alla kolme kuu vanustele lastele; rasedad naised ja alla 12 aasta vanused lapsed pidagu enne nende preparaatide tarvitamist nõu arstiga;
- ruumide aknad ja ukseavad katta sääsevõrguga;
- mitte hoida eluruumide lähedal jäätmekonteinereid või seisva vee anumaid, milles sääsed võiksid paljuneda;
- rasedad naised, immuunpuudulikkusega isikud ja raskemaid kroonilisi haigusi põdevad inimesed konsulteerigu arstiga reisi riskide ja selle otstarbekuse suhtes.
-
Soovitused chikungunya palaviku levialalt saabunud isikutele
Juhul, kui chikungunya palaviku levikupiirkonnas viibinud isikul tekib 12 päeva jooksul pärast naasmist kõrge palavik ja liigesevalu, tuleks tal pöörduda oma kaebustega perearsti poole ning nimetada, et ta viibis välisreisil chikungunya palaviku levipiirkonnas. Lisaks peaks chikungunya palaviku kahtlusega inimene vältima siinsamas sääsehammustusi, ennetamaks chikungunya viiruse võimalikku ülekannet tervetele inimestele. See on vajalik sellepärast, et senini puudub meil Eestis kindel teadmine, et kohalikud sääsed ei ole võimelised eksootilisi viirusi inimeselt inimesele edasi kandma.
LISA: Aedes albopictus ehk Aasia tiiger-sääsk, kes levitab chikungunya viirust inimeselt inimesele. Aedes albopictus on levinud enamikul kontinentidest. Euroopas avastati ta esmakordselt 1979 Albaanias, seejärel 1990 Itaalias ning 1999 Prantsusmaal ja Korsikal. Aedes albopictus on levinud Vahemere rannikualadel ning tema leviala ulatub 500-600 meetri kõrgusele. Euroopas on see sääseliik levinud veel Belgias, Šveitsis, Kreekas, Hispaanias, Horvaatias, Montenegros, Sloveenias, Bosnia ja Hertsegoviinas ning Hollandis, ja jõudnud on ta ka Ameerika Ühendriikidesse. Seoses kliima soojenemisega on Aedes albopictuse levikuareaal järjest põhja poole nihkunud, seda soodustab oluliselt üha intensiivistuv inimeste, kaupade ja transpordivahendite liikumine.
KUULO KUTSAR (1939) on arstiteaduse kandidaat, dotsent, töötab Eesti Tervisekaitseinspektsioonis epidemioloogianõunikuna ja õpetab Tartu Ülikoolis rahva tervise magistrantidele nakkushaiguste ennetamise ja tõrje epidemioloogilisi aluseid. Maailma Terviseorganisatsiooni Laiendatud Immuniseerimisprogrammi juht Eestis ja Euroopa Haiguste Kontrolli Keskuse Nõunike Foorumi liige.
