"Henriku Liivimaa kroonika" on tõenäoliselt kõige põhjalikumalt läbi töötatud Eesti ajaloo allikas, mistõttu on sealt peaaegu võimatu leida uut informatsiooni. Mängime siiski metoodilist mängu ja vaatame seda veidi uue nurga alt - püüame välja selgitada, mis on seal kirjas luuretegevuse kohta.
Kuigi nn luureuuringud (inglise intelligence studies) muutusid maailmas populaarseks alles 1970. aastatel, on informatsioon vastase ja eriti tema sõjalise võimekuse kohta kõigile sõdijatele alati olulise tähtsusega olnud. Aitab ju vaenlase tundmine ja vastavate teadmiste kasutamine sõjalise jõuvahekorra enda kasuks muuta.
Luure defineerimine on keerukas, selle ühest ja üldtunnustatud definitsiooni pole olemas. Laiemalt tähendab luure igasugust info kogumist, eriti aga olemasolevate ja potentsiaalsete vastaste kohta. Kitsamalt saab luuret määrata kogutava info liigi järgi, näiteks sõjaline luure, maastikuluure jne, või kasutatava mooduse järgi, näiteks spionaaž ehk teabe kogumine salajastelt kaastöötajatelt vaenlase juures, vaatlus jms.
Loomulikult ei tegutsenud 13. sajandil bürokraatlikult korraldatud luureorganisatsioone, kuid luure ise kui niisugune oli ometi olemas ning käesolev kirjatükk üritab vaadelda, mis on selle kohta kirjas "Henriku Liivimaa kroonikas" (edaspidi ka HLK). Eesmärgiks ei ole leida uut informatsiooni - see oleks võimatu, sest "Henriku Liivimaa kroonika" on tõenäoliselt kõige põhjalikumalt läbitöötatud Eesti ajaloo allikas. Küll aga püüame vaadelda Henriku kroonikat uue vaatenurga alt, selgitada välja, mis on seal kirjas luuretegevuse kohta ning kuidas see haakub tänapäevase luureteooriaga. Teisisõnu: kas praegune luureteooria on universaalne ja sobib kasutamiseks ka teiste ajastute kontekstis. Käesolevat kirjutist võiks ehk nimetada metodoloogiliseks mänguks. Analüüsi aluseks on ainult kroonika tekst ja püütud on vältida eestlaste muistset vabadusvõitlust puudutava kirjanduse mõjutusi. Ühtlasi ei hakka me siinkohal kordama Henriku kroonikaga seotud allikakriitilisi probleeme, mida on juba ammendavalt käsitletud. Võib vaid lisada, et kui Henrikut on alust kahtlustada tendentslikkuses, siis luureküsimustes see tendentslikkus pigem võimendub, mitte vastupidi.
Luuretsükkel
Üldiselt on jõutud arusaamisele, et kuigi luuretegevus on pidev protsess, võib selle jagada tsükliteks. Kõige sagedamini eristatakse viit tegevuse etappi. Tsükli alguseks peetakse seda, kui otsusetegijal, olgu see siis kõrgem või madalam, poliitiline või sõjaline luurejuht, tekib mingi küsimus. Tsükkel on lõppenud, kui küsimusele on vastus leitud ja sellest on teavitatud ka teisi, kellel seda vastust ülesannete täitmiseks vaja on. Tundub esmapilgul triviaalne, kuid sellegipoolest on selline tegevuskäik ülimalt oluline. Luuretegevus ei ole asi iseeneses - eelmistest etappidest on kasu ainult siis, kui nende tulemusi saavad kasutada inimesed, kel on seda informatsiooni vaja, et langetada otsus edasise tegevuse kohta. Saadud tulemuse põhjal või olukorra muutumise tõttu tekivad uued küsimused ja tsükkel kordub.
1. Ülesande püstitamine.
Otsusetegija vajab oma edasise tegevuse planeerimiseks mingisugust informatsiooni. Ta peab sõnadesse panema, millist infot ta vajab, ning selle hankimise kellelegi ülesandeks tegema.
2. Andmete kogumine.
Vastavalt saadud ülesandele hakatakse andmeid koguma. Allikad võivad olla kõige erinevamad, alates vaatlusest ja lõpetades spionaažiga.
3. Hindamine ja analüüs.
Saadud andmete usaldusväärsust tuleb hinnata. Kui andmeid on palju, tuleb neid omavahel kõrvutada ja neist järeldused teha.
4. Raporti koostamine.
Kui informatsioon on analüüsitud ja järeldused tehtud, tuleb need panna arusaadavasse vormi, ja esitada mitte liiga lühidalt, aga ka mitte liiga pikalt.
5. Laiali jagamine.
Toodud skeem on küll lihtsustatud, kuid umbes nii see teoreetiliselt toimuma peaks ja mitte ainult luureteenistuse, vaid ka näiteks ajaloolaste puhul: ajaloolane huvitub probleemist, kogub selle kohta andmeid ja analüüsib neid, võtab need arusaadavalt kokku, näiteks artiklis või ettekandes, ning jagab oma teadmisi teiste asjast huvitatutega. Kui üks lüli puudub, kaotab tegevus suurelt jaolt oma mõtte.
Ladinakeelsest luureterminoloogiast
"Henriku Liivimaa kroonikas" kasutatava terminoloogia mõistmiseks vaatleme selle ladinakeelset teksti ja võrdleme seda Julius Caesari Gallia sõjakäigust kirjutatud teosega "De bello Gallico" ehk "Märkmeid Gallia sõjast", mis annab roomlaste sõjaväeluurest parima pildi. Seal on luurajad jaotatud järgmiselt: exploratores - luurajad, kes tegutsesid oma sõjaväe ees; speculatores - luurajad, kes tegid seda sügavamal vaenlase maal; indices - kohalikud informaatorid.
Sõnatüvi explora esineb HLK-s kokku kaheksa korda: XIV, 5; XIV, 10; XXI, 5; XXII, 1 (kaks korda) ning kujul ad explorandum ehk luurama XXII, 3; XXII, 4; XXVII, 1 (siin ja edaspidi tähistab HLK viitamisel rooma number raamatut ja araabia number peatükki).
Seda sõna on mainitud kolmest kasutatud kaugelt kõige tihedamini ka "De bello Gallico's", ülejäänud erialaterminid ei esine Henriku kroonikas mitte kordagi. Explorator'i mõiste täpne defineerimine on keerukas, Henriku teksti tõlkides on Richard Kleis kasutanud sõna luuraja (ja ühe korra sõna maakuulaja), mida võib pidada igati õnnestunud vasteks.
Veel kasutasid roomlased luuretegevuses sõjavange, ülejooksikuid, kinnipüütud tsiviilisikuid ja skaute. Viimased teostasid luuret vahetult oma sõjaväe ees ning nende kohta käiv ladinakeelne termin oli procursatores, st ees jooksjad. HLK-s seda sõna ei esine.
Luuretegevus "Henriku Liivimaa kroonikas"
Luuretegevuse olulisust muistse vabadusvõitluse perioodil näitab ehk kõige ilmekamalt HLK-s pidevalt sarnases kontekstis korduv verb kuulma (ladina audio) - pärast ühe sõdiva poole tegevuse kirjeldamist tuleb fraas seda kuulnud vms ning järgneb teise sõdiva poole tegevuse kirjeldus. Näiteks XIV, 10: Seda kuulnud, lahkusid nad kiiremini maalt ega oodanud ära kokkupõrget kristlastega. XXI, 2: Kuuldes nende kogunemisest, tõusid riialased ja tõttasid kiiresti nende vastu, ihaldades venelastest ette jõuda. XXVIII, 6: Novgorodlased aga olid tulnud suure sõjaväega Pihkvasse, tahtes vabastada linnust sakslaste piiramisest. Kuid kuuldes, et see linnus on juba võetud ja nende mehed tapetud, pöördusid nad ägeda valu ja meelepahaga oma linna tagasi.
Seega planeeriti edasist tegevust ja võimalikke vastuaktsioone selgelt vastaspoole kohta teada olevale informatsioonile toetudes. Järgnevalt toome temaatiliselt järjestatult mõned luuretegevust puudutavad tsitaadid HLK-st koos kommentaaridega.
Ohu eest hoiatamine
Luure tähtsaimaks ülesandeks võib pidada tekkiva ohu eest hoiatamist. Seda tuleb teha piisavalt vara, et jõutaks kasutusele võtta vastumeetmed. Sellise süsteemi kohta on lugeda järgmist. HLK XIV, 10: [eestlaste] teede valvurid põgenesid sõjaväge nähes, et omadele teatada. Aga kes olid sõjaväe hulgas kiiremad, leidsid luurajatega ühel ajal küladesse sisse tulles peaaegu kõik oma külades ja kodudes eest. Kuna muistne Liivimaa oli peamiselt kaetud metsaga ja liikuda sai vaid mööda teid, harva ka mööda jõgesid, mis on samuti kergesti valvatavad, oli valvurite paigutamine üpris lollikindel moodus vaenlase liikumisest teadasaamiseks. Samast tsitaadist nähtub ka süsteemi olulisim nõrkus - saanud ohust teada, ei jõudnud valvurid iga kord omasid õigeaegselt informeerida. On ka näiteid, kus hoiatussüsteem toimis tõrgeteta. XIV, 10: [ridalased] tungisid Liivimaale, rüüstates külasid ja põletades Methsepoles, ega suutnud leida kedagi liivlastest, kes kõik olid oma naiste ja lastega põgenenud linnustesse.
Läbikukkumiste kohta käivad näited on peamiselt eestlastest, näiteks XXVII, 1: [...] nad leidsid õige palju mehi ja naisi kõigist küladest ja lõid paljud neist maha ja viisid teised vangi [...] See ei ole üllatav, võimalikuks seletuseks kõlbab eestlaste hoiatussüsteemi suhteline nõrkus või krooniku erapoolikus. Kuid on ka üks päris huvitav lugu sakslaste luureveast (XXI, 7): [...] rüüstates maa ümberkaudu, tapsid mõned mehed, viisid naisi ja lapsi endiga ära. Ja kui nad preestri majale lähenesid, nägi neid preester Godfrid tulema[s]. Ja hüpates jalamaid oma hobuse selga, põgenes ta nende eest ja käis oma kihelkonda mööda ringi, kutsudes kõiki mehi kokku võitlema paganatega [...] Nagu loendamatud kangelasteod sõdade ajaloos enne ja pärast, sai Godfridi oma võimalikuks ainult luure läbikukkumise tõttu. Et preester sai paganate rüüsteretkest teada alles neid oma maja aknast nähes, ei anna kindlasti märku rahuldavast luuretegevusest. HLK-s on ka näide sellest, kui hoiatussüsteemi üldse ei olnud ja millised olid selle tagajärjed (XXV, 6): Ja nad leidsid selle maa inimesi täis ja hoiatamata mingitest kuuldustest ja nad lõid neid ingerlasi väga suure nuhtlusega [...]
Toodud näidetes toimis hoiatussüsteem liiga aeglaselt või puudus sootuks, kuid on ka vastupidiseid näiteid, kui anti valehäire (XXIII, 7): [...] tekkis suur kisa ja meie sõjavägi jooksis kokku mööda kõiki tänavaid ja kõik jooksid sõjariistade juurde, karjudes, et meie vastu tuleb suur paganate maleva. Seetõttu heitsime me kiiresti ülipüha võidmisõli ja muud sakramendid kõrvale ja jooksime kilpide ja mõõkade teenistusse ja tõttasime väljale, seades oma read meie vastaste vastu, ja meiega koos seisid virulaste vanemad. Ja lähenesid meile suure hulgana, keda me pidasime vaenlasteks. Ja olid sakalased, meie kaasvennad, kes tulid meie juurde kogu oma röövsaagiga.
Mereluure
Lisaks maismaale võis võõras sõjavägi tulla ka merelt, mille kontrollimine on keerukam, kuid tehti ka seda, nagu näitab XIV, 3: Seda kuuldes saatsid linnakodanikud luurajad merele. Võib oletada, et mereluuret teostatigi eelneva info põhjal vastavalt vajadusele, mitte kogu aeg. Sellisel juhul saadi vaenlastest teada alles nende nägemisulatusse jõudmisel (XXIV, 7): Ja saarlased, nähes nelja koget merel tulevat, kartsid Taani kuningat sõjaväega tulema. Ja jättes taanlaste linnuse sinnapaika, läksid nad ära oma laevadele ja pöördusid tagasi Saaremaale. Nagu toodud näitest selgub, võis ka see olla täiesti õigeaegne.
Poliitiline luure
Eelnevad näited olid sõjalis-operatiivset laadi, kus hoiatus anti siis, kui sõjavägi oli juba liikvel ja seda oli võimalik näha. Hoopis keerulisem on aga poliitiline luure ehk vastase kavatsustest teada saamine või nende äraarvamine analüüsi tulemusel veel enne nende teostumist.
Nagu Henriku kroonikas tavaliselt, on sakslasi puudutavad lõigud positiivsed, nagu näiteks XXIV, 4: Liivimaa piiskop aga tuli üle mere minnes Lüübekisse ja olles teada saanud Taani kuninga salasepitsustest, lahkus oma ustavate sõprade abiga salaja linnast ja jõudis kiirustades Rooma kuuriasse [...] Või XVI, 3: [...] riialased, mõistnud holmlaste väga pahu mõtteid, ja hävitasid ülemise osa nende kivilinnusel [...] Ja eestlaste kohta negatiivsed, nagu XVIII, 5: [...] jõudsid teistesse kihelkondadesse, kes kunagi polnud hoolt kandnud rahu tegemise eest riialastega, arvates, et riialased ei suuda tulla sõjaväega nende nii kaugetesse maakohtadesse.
Kuid eestlasedki on kasutanud luureandmeid diplomaatiliste jõupingutuste suunamiseks (XXI, 2): Pärast seda kui tema on Riiga tulnud, saatsid eestlased venelastele väga palju kinke, paludes, et nad tuleksid sõjaväega Liivimaa kirikut hävitama.
Operatiivinfo
Teine luure oluline ülesanne on sõjaväe juhtkonna operatiivne infoga varustamine sõjakäigu ajal. Siin tulevad mängu luurajad (ladina exploratores), keda saadeti välja mingi konkreetse ülesandega. Eeskujulik taktikaline luure toimus järgmiselt (XXI, 2): Ja nad seadsid sakslased keskmisele teele, liivlased aga panid paremale, lätlastele aga andsid vasakpoolse tee. Ja teisi saatsid nad küladesse, kes võtnud mõned inimesed kinni, said neilt teada sõjaväe suuruse, ühtlasi ka, et see on juba vastu tulemas ja võitlemiseks valmis. Seda kuulnud, liikusid nad ettevaatlikult ja heas korras edasi [...] Jälle näeme, et luurajad saadeti välja ja edasised sammud võeti ette alles pärast värske informatsiooni olemasolu. Viimane näide pärineb päevast enne Madisepäeva lahingut. Selles lahingus sattusid sakslased koos oma liitlastega eestlaste varitsusse, seega ka hästi organiseeritud luure ei pruukinud alati head resultaati anda. Luurajate väljasaatmisest on teisigi näiteid, nagu XXI, 2: Ja saates maakuulajad välja, leidsid nad, et vaenlased on juba Ledurgast ära pöördunud [...] Ja XXI, 5: /.../ riialased, minnes koos liivlaste ja lätlastega välja, seadsid minema teiste eestlaste vastu ja tulles Salatsi äärde ja saates oma luurajad ette, kohtasid nad saarlasi. Ja kohe, niipea kui saarlased riialaste sõjaväe ära tundsid, pistsid nad põgenema.
Dote ja Paike juhtum
Võib arvata, et selline luuretegevus oli sõjakäikude ajal rutiiniks. Luurajate töö ohtlikkusest räägib selline lugu (XV, 7): Ja läksid kaks lätlast, Dote ja Paike, külasse ja äkki tormasid üheksa eestlast nende kallale ja võitlesid nendega kogu päeva, lätlased haavasid ja tapsid paljusid neist ja langesid lõpuks ka ise. Kindlasti polnud Dote ja Paike ei esimesed ega viimased luurajad, kes kunagi omade juurde tagasi ei jõudnud. Kuna lugu on Henrikule teada, siis võis nende kahe lätlasega samasse patrulli kuuluda rohkem inimesi, kes omade juurde välja jõudsid ja juhtunust ette kandsid.
Kohati jääb Henriku kroonika järgi mulje, et luuresalgad olid üpris arvukad ja tugevad (XXII, 4): Ja nad saatsid nende juurde luurajaid, kes kohe leidsid Inceimsis venelaste jõugu ja ajasid neid kuni Braslani taga. Need aga, omade juurde tagasi pöördunud, teatasid, et sakslaste sõjavägi on tulemas.
Dote ja Paike juhtumi puhul tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et mõlemad tapetud olid lätlased. Võib oletada, et üldiselt sakslased kasutasidki luurajatena mitte ordurüütleid või teisi ristisõdijaid, vaid kohalikke liitlasi. Ratsarüütlite raskem varustus oli ebasobiv liikumaks väga väikese salgana või üksi mööda metsas kulgevat teed - tänapäeval võiks seda pisut utreerides võrrelda ehk tanki metsa luurele saatmisega. Lätlaste ja liivlaste kergem varustus sobis selleks paremini. Pealegi võis neil olla parem keeleoskus, et kohalikelt teateid pärida. Need liitlaste luures kasutamise kohta tehtud järeldused ei tulene küll paraku Henriku kroonikast, kuid tekstis viitab sellele fakt, et muistse Liivimaa esimesed ja ainukesed nimepidi teadaolevad luurajad olid lätlased Dote ja Paike.
Olgu siinkohal lisatud, et luuraja kurvast lõpust on juttu veel ühes kohas, sedakorda on tegu venelasega (XXII, 3): Aga keegi ülivõimas Novgorodist, tulnud üle jõe luurama läks liivlastest kaugelt ringi ja Theoderic Koknesest, tulles talle vastu, raius tal ära parema käe, mis hoidis mõõka, jälitas põgenemisel ja lõi maha [...]
Vangide ülekuulamine
Efektiivne ja arvatavasti laialt kasutatud infokogumise viis oli vangide ülekuulamine, aeg-ajalt oli see ainuke vangivõtmise põhjus. Kui vangid ei olnud koostööaltid, kasutati neilt teadete kättesaamiseks sunnivahendeid. Näiteid: Eestlased aga olid kokku tulnud suure sõjaväega kõigist Mereäärseist kihelkondadest ja seisid Koiva suudmes, pidades endi juures riialaste saadikut Isfridi; kuulnud piiskopi ja ristisõdijate saabumisest, saatsid nad ta Riiga tagasi, olles piinanud mitmel viisil. (XVI, 1) Ja lähenedes Jersika linnusele, tabasid nad kellegi venelastest, kelle nad kinni seotult vedasid endaga kaasa linnuse juurde. See, ronides esimesena üle kraavi üles, nagu tal oli kästud, rääkis valvuriga, teised järgnesid ükshaaval. Ja valvur arvas tulevat oma linlasi, kes olid ära olnud. Ja nad ronisid ükshaaval üles, kuni nad lõpuks kõik hõivasid kindlustuse kantsi. (XVIII, 4) Viimast võib pidada näiteks vastase sunniviisilisest ümbervärbamisest ja naljaga pooleks ehk isegi commando-operatsiooniks.
Mõned kohad Henriku kroonikas lasevad arvata, et teatavaks saanud info edasiandmist peeti äärmiselt oluliseks ülesandeks, näiteks XVII, 6: [...] teised põgenesid, et koju sõna viia. Ja XV, 3: [...] vähesed neist pääsesid oma maale, et koju sõna viia. Kuigi otsesemalt viitavad toodud lõigud loomulikult sellele, et Henrik tahab lihtsalt veidi kujundlikumalt öelda, et suurem osa vaenlastest tapeti.
Vastuluure
Kui luure defineerimine on keerukas, siis vastuluure puhul on üldtunnustatud definitsioon olemas - see on vastase luuretegevuse takistamine. Peamiselt tähendab see spionaaživastast võitlust, osalt seostatakse vastuluuret ka kehtiva režiimi vastaste või selle kukutamisega tegelevate isikute võitlusega ning saladuste kaitsega. Veidi infot võib mainitud tegevuste kohta leida ka Henriku kroonikast.
Henrik teeb vahet sise- ja välisvaenlaste vahel. Riia kohta 1209. aastal kirjutab ta, et ikka veel püsis hirm paganate ees sees- ja väljastpoolt (intus et foris, XIII, 3). Suurema liivlaste ja lätlaste vandenõu avastamisest on juttu kroonika XVI raamatu peatükkides 3-5. Siiski on raske kindlaks teha, kas tegu oli päris vandenõuga, ja kui oli, siis kuivõrd tõsisega, või lihtsalt ordupoolse väljapressimisega. Ka idumealased ja lätlased, kes sõtta ei tulnud ega rüvetanud usu sakramente, tasuvad nelja piiskopi poolt kindlaksmääratud esimest mõõtu kümnise asemel igal aastal kuni tänase päevani. Kuid kes neist sellesse sõtta tulid või saadikud läkitasid või tulles teelt tagasi pöördusid või vähemalt saduldasid oma hobused minekuks, hüvitasid raha andmisega oma foogtidele. (XVI, 5) Viimasest katkest kumavad selgelt läbi kommertshuvid ja ühtlasi ei tahaks küll kuidagi uskuda, et ordul oli 1212. aastal Liivimaal selline kõikvõimas poliitilise politsei aparaat, mis märkas ja registreeris isegi selle, kui kohalikud saduldasid oma hobused minekuks.
Vene luure
Ühegi siiani käsitletud valdkonna alla ei mahu otseselt venelaste poolt teostatud luure. Henriku kroonika põhjal jääb mulje, et see ei olnud just kõrgel tasemel ja vene väejuhtidel polnud toimuvast head ülevaadet. Raske öelda, kas tegu on venelastesse varjamatu halvakspanuga suhtunud Henriku erapoolikusega - need on inimesed täis kõrkuse ülespuhutust ja ühtlasi ülearu ülbed oma uhkuses (XXI, 1) - või oligi venelaste luure nõrk. Kuid HLK-s esinevad lõigud on järgmised: Nüüd Novgorodi suurkuningas Myteslawe, kuuldes sakslaste sõjaväge olevat Eestimaal, tõusis ise ka viieteistkümne tuhande mehega ja läks Vaigasse ja liikus Vaigast edasi Järvamaale, ja leidmata sakslasi, läks edasi Harjumaale [...]; Ja tulles Ugandisse, said nad kuulda leedulaste sõjaväest Venemaal [...]; Ja talle tulid seal vastu saarlased, paludes, et ta pööraks oma sõjaväe taanlaste vastu Tallinnas, et pärast taanlaste võitmist oleks hõlpsam liivimaalastele kallale tungida, öeldes, et Riias on palju ristisõdijaid, kes on valmis temale vastu astuma. Ja kuningas võttis neid kuulda ja pöördus sõjaväega teist teed Sakalasse tagasi ja leidis, et sakslased on kogu Sakala juba alistanud ja kaks linnust vallutanud ja tema venelased Viljandi juures üles poonud [...] (XV, 8; XXII, 6; XXVII, 3)
Venelaste hukkamõistmist esineb kroonikas veel, näiteks XXVII, 4: [...] ehkki paljud emad seda tütart [Liivimaad] petlikult omastades ja alati valetades enda poole olid tõmmanud, kellest üks on vene ema, alati sigimatu ja viljatu, kes püüab alistada endale maid mitte Jeesuse Kristuse usus taassünni lootuses, vaid maksude ja saagi lootuses.
Luuretsükkel "Henriku Liivimaa kroonikas"
Tulles tagasi luuretsükli juurde, võib eelneva põhjal järeldada, et vähemalt operatiivtaktikalise luure puhul nägi see tsükkel muistse vabadusvõitluse ajal orduvägedes välja umbes selline, nagu kujutatud joonisel (vt trükinumbrit), kus on esitatud luuretsükli viis etappi Henriku kroonika kontekstis.
1. Ülesande püstitamine.
Luurajad ei tegutsenud omal algatusel, alati on kirjas, et nad saadeti välja, kasutades umbisikulist tegumoodi. Keegi pidi sellise käsu andma ja loogiliselt võib järeldada, et seda tegi sõjasalga üldjuht. Kuna üldjuht oli alati sakslane, kuid luurajatena kasutati - vähemalt mõnikord, kui mitte alati - liitlasi, siis ei pruukinud ta luurajaid isiklikult instrueerida, vaid tema käsud jõudsid täitjateni käsuliini pidi. Andmete kogumiseks liikusid luurajad ettenähtud suundades oma sõjaväe ees ja kasutasid peamiselt visuaalset vaatlust, aga ka kohalike elanike küsitlemist ja vaenlaste vangivõtmist.
2. Hindamine ja analüüs.
See oli peamiselt väepealiku ülesanne pärast seda, kui kogutud andmed olid talle ette kantud. Siiski pidid ka luurajad ise seda mingil määral läbi viima - kui mitte rohkem, siis vähemalt hindama, kas saadud teave on piisavalt oluline ja kiireloomuline, et kohe tagasi pöörduda ja sellest ette kanda, või on otstarbekam jätkata luureretke ja koguda veel infot.
3. Raporti koostamine.
Kõige nõrgemini esindatud etapp - tulemustest ette kanda loomulikult tuli, kuid seda tehti alati suuliselt. Luureretked olid lühiajalised ega võimaldanud koguda nii palju teavet, et selle süstematiseerimine oleks väga keeruline olnud.
4. Laiali jagamine.
Saadud luureandmete teatavaks tegemine neile, kellele vaja, oli tõenäoliselt puhtalt väejuhi kompetentsis - temal oli andmeid ka kõige rohkem tarvis, aga ta võis neid ka edastada või nende edastamist delegeerida. Juhtus ka, et teave levis n-ö iseenesest - kuuldused levivad telkides (XXVIII, 5).
Luurevigade põhjustest
Nagu mitmetest näidetest selgub, ei töötanud luure sugugi alati laitmatult, esines luurevigu või sisuliselt läbikukkumisi. Eelnevalt oli juba juttu, et teede valvurid ei suutnud teadet ründajaist alati piisavalt kiiresti kohale toimetada. Mis põhjustas selle, et tihtipeale leiti paljud eestlased oma küladest?
Nagu Richard K. Betts on veenvalt näidanud, vähemalt poliitilise luure puhul on vead vältimatud - sõltub ju tulevik paljudest teguritest, millest mitmed on subjektiivsed. Walter Laqeur on võrrelnud luureanalüütikut arstiga, sest mõlemad peavad andma piiratud aja jooksul ja piiratud infole tuginedes diagnoosi ning eksimuse korral võivad tagajärjed olla traagilised. Mõlemad mainitud teadlased on toonud esile, et isegi kui ohtu ennustav teave on olemas, ei pruugi otsusetegijad seda kuulda võtta või ei peeta infot piisavalt selgeks, et see õigustaks vastumeetmetele tehtavaid kulutusi.
Pole teada, kui suure kogukonna peale Henriku ajal teede valvureid üleval peeti, kuid on selge, et valvesoleku ajal nad tööd teha ei saanud. Seda tuleb lugeda kulutuseks. Valve väljapanekuks pidi olemas olema kogukonna juhtkonna otsus, sest vaevalt keegi lihtsalt oma majapidamise või muu töö unarusse jättis ja tee äärde passima suundus. Olgu öeldud, et käesoleva kirjutise eesmärgiks ei ole arutleda teemal, kuidas võtsid eestlased muistse vabadusvõitluse perioodil vastu otsuseid - kas seda tegi vanem ainuisikuliselt, pidi selleks kogukonnas valitsema konsensus vms. Seega ei tea me täpselt, kes oli otsusetegija, aga on alust väita, et otsus pidi eksisteerima.
Otsus, kas, millal ja kuhu valve välja panna, oli vastutusrikas. Kas valvata ööpäevaringselt või mitte? Kas pidevalt või näiteks ainult aastaaegadel, kui vastasel on lihtne kiiresti liikuda? Või panna valve välja ainult siis, kui on teateid, et oht läheneb? Kas panna valve ainult selles suunas, kust lähtub tõenäoline oht? Või ka mujale? Otsuse tegemise aluseks olev info oli aga arvatavasti tihti puudulik. Näiteks ingerlaste puhul, kes arvatavasti teedele valvet välja ei olnud pannud, võib väita, et nad kas ei omanud piisavalt informatsiooni või siis tegid sellest valed järeldused. Selliste juhtumite puhul ei saa eristada luureviga poliitilisest veast.
Oli teisigi põhjusi, mis hoiatussüsteemi nõrgendasid. Võib arvata, et kui otsus valve välja panemiseks tehti, aga mingi perioodi jooksul reaalset ohtu ei järgnenud, siis valvet arvatavasti vähendati või sellest loobuti. Või vähemalt tekkis kiusatus seda teha. Rutiini tekkimisel vähenes kindlasti valvurite valvsus. Kindlasti diskrediteeris valvet iga valehäire, millega kaasnesid tõsised ebamugavused ja millega seoses jäi hulk tööd tegemata. Kui näiteks valve eksis ja pidas lähenevaid omasid vaenlaseks, siis võib arvata, et järgmisel korral tahtsid valvurid olla kindlamad ja viivitasid häire andmisega. Võis juhtuda, et liiga kaua.
Võib öelda, et luuretsükli teooria on piisavalt universaalne kasutamiseks ka "Henriku Liivimaa kroonika" puhul. Ühtlasi esineb Henriku kroonikas viiteid eelhoiatussüsteemile, mereluurele, poliitilisele luurele, operatiivtaktikalisele luurele ja vastuluurele, kuid nagu muudegi muistse vabadusvõitluse kohta käivate küsimuste puhul jäävad ka luuresüsteemi kohta tehtavad järeldused allikakriitiliste probleemide ja paralleelallikate vähesuse või puudumise tõttu mõneti spekulatiivseteks.
LOE VEEL
John Keegan. Luure ja sõda: mida teati vastasest alates Napoleonist kuni al-Qaidani. Tallinn: Varrak, 2006.
Ivo Juurvee (1979) on Tartu Ülikooli ajaloodoktorant. Magistritöö, mille teemaks oli Eesti Vabariigi sõjaväeluure kahe maailmasõja vahel, kaitses ta 2003. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis Budapestis. Õppinud aasta vahetusüliõpilasena Läti Ülikoolis Riias, 2005. aasta kevadsemestril oli külalisuurija Londoni Ülikooli juures. Peamisteks uurimisvaldkondadeks on eriteenistuste ajalugu, 20. sajandi ajalugu ning krüptoloogia.
