Allveearheoloogid on tuvastanud 1939. aastal Eesti ajaloo mõjutamiseks kasutatud Metallisti vraki.
Narva lahes, Ontika pankrannikul asuvast Valaste tulepaagist kümmekond kilomeetrit põhja suunas, on juba aastakümneid lebanud keskmise suurusega kaubalaeva vrakk. Seda võib täie tõsidusega nimetada märterlaevaks. Just sealkandis uputas NSV Liidu teadeteagentuuri TASS ametliku info kohaselt tundmatu allveelaev 27. septembril 1939 Nõukogude kaubalaeva Metallist.
Järgmisel päeval olevat toimunud analoogiline rünnak transportlaevale Pioner sealt mõnevõrra põhja pool Vigrundi madala piirkonnas. Need ajalehes Pravda avaldatud ametlikud teadaanded sillutasid Nõukogude Liidu sõjalisele ja poliitilisele juhtkonnale teed, avaldamaks Eesti valitsusele survet vastastikuse abistamise pakti ja baaside lepingu sõlmimiseks. Kategooriliste nõudmiste toetuseks anti ühemõtteliselt mõista, et lepingust keeldumise korral okupeeritakse Eesti sõjalise operatsiooni käigus niikuinii.
Segadused Metallistiga
Kõik need asjaolud on teada, piisava põhjalikkusega dokumenteeritud, mitmete kodu- ja välismaiste uurijate poolt analüüsitud, refereeritud ning paljudes väljaannetes publitseeritud. Eesti poolelt on Metallisti uputamise teemat süvenenult käsitlenud ajaloolane Küllo Arjakas, Vene poolelt ajaloolased Miroslav Morozov, Konstantin Strelbitski ja mitmed teised. Rootsis on selle Nõukogude auriku uputamise loost kirjutanud laevastikuajaloolane Per-Olof Ekman. Üks viimaseid põhjalikumaid publikatsioone "Punalipuline Balti laevastik ja Eesti 1939. aasta septembris ning vahejuhtum aurikuga Metallist" pärineb Peterburi sõjaajaloolase Pavel Petrovi sulest.
Süvenenult on Metallisti saatust uurinud ning ajakirja Meremees veergudel publitseerinud ka Eesti Meremuuseumi kuraator sõjaajaloolane Vladimir Koppelmann. Ta on välja selgitanud auriku paljud omanikud ja nimevahetused alates laeva ehitamisest 1903. aastal kuni 1939. aasta saatusliku 27. septembrini välja.
Sealtmaalt algavad aga segadused. Metallisti uputamise fakti on kahtluse alla seatud ja seatakse tänapäevalgi. Osa uurijaid peab laeva uputamise lugu müstifikatsiooniks, mõni lavastuseks, kellegi arvates kukkus operatsioon lihtsalt läbi ja õnnetu aurik viidi minema. Mõni on veendunud, et seesama laev sõitis mereteedel rahulikult edasi veel 1941. aasta sõjasündmuste ajal, ilmudes kord Oranienbaumi, kord Paldiskisse, kord Hanko sadamasse. Hukka saanud Metallist kusagil Soome rannikul alles 1941. aastal.
Metallisti uputamise fakti Eesti Vabariigi võimud noil 1939. aasta septembrikuu lõpupäevadel mingil põhjusel ei kontrollinud. Ehk seetõttu, et sündmuskoht asus ligi 3,5 meremiili Eesti territoriaalvee piirist väljaspool? Nii jäidki otsad piltlikult öeldes vette ning ametlikult on nad seal tänini.
2000. aastal sukeldusid Narva lahes Valastest ligikaudu 7,5 meremiili (13,7 kilomeetrit) põhja pool asuvale ja Vene merekaardil uppunud laeva tähist kandvale vrakile Sillamäe sõjaajaloohuvilised Sergei Tšukovitš ja Anatoli Barinov. Nad leidsid sealt vanatüübilise auriku, mille päritolu ei teadnud. Neli aastat hiljem juhtusid samad uudishimulikud sukeldujad lugema ajalehest Pionerskaja Pravda informatsiooni Narva lahes tundmatu allveelaeva poolt uputatud Nõukogude aurikust Metallist. Siis ärkaski meestes kahtlus, kas vee all nähtud aurik ei võiks olla kõnealune laev.
2006. aastal huvitusid leiust ka Meremuuseumi uurijad, kes uppunud laevade kohta infot koguvad. Sõjaajaloolased, kellega konsulteeriti, olid kindlad, et vrakk kujutab enesest üht paljudest viimase sõja ajal uputatud tundmatutest kaubalaevadest. Metallisti versioonist ei tahetud kuuldagi.
Tõe jälil?
Siiski hakkas ring ümber saladusliku vraki pikkamisi koomale tõmbuma. Ajaloohuviline harrastussukelduja, meremuuseumi aktivist Andrei Ossiptšuk avastas, et nimetatud vrakk on tähistatud juba Nõukogude merekaardil nr 1265, mis on välja antud 1941. aasta kevadel, seega mitu kuud varem, kui sõjategevus siinsetele vetele jõudis.
Uppunud laeva äratundmiseks ja Metallistiga samastamiseks vajasid muuseumi uurijaid kõigepealt Metallisti korrektseid mõõtmeid ning fotosid mitmest vaatepunktist. Laeva põhiandmed leiti laevaregistreist ja kataloogidest, täiendavat materjali koos fotodega muretses Göteborgi meremuuseumist sealse laevatehase ajaloo uurimise ühingu aktiivne liige, eestlasest laevaehitusinsener Jüri Kiviloo.
Selgus, et algselt Siriuse nime kandva auriku ehitas 1903. aastal Inglismaal West Hartlepooli laevatehases firma Irvines Shipbuilding & Drydock Co. Auriku pikkus oli 70,5 meetrit, laius 11 meetrit ning mahutavus 1382 brutoregistertonni. 1907. aastal vahetas Göteborgi A/B Sirius valduses sõitnud aurik omanikku ja hakkas kandma nime Swansea Bay.
1915. aastal omandas laeva A. M. Lutheri puidutöötlemisettevõte AG für Mechanische Holzarbeitung Revalis ja aurik hakkas tööle nime all Martin. Vladimir Koppelmanni andmeil mobiliseeriti laev Esimese maailmasõja ajaks sõjaväelise alluvusega Balti laevastikku.
1918. aastal läks aurik Petrogradi veetranspordi rajoonivalitsuse alluvusse ja sai nimeks Svoboda. 1923. aastal võtsid sõjaväelased auriku uuesti üle ja Svoboda uueks nimeks sai Metallist. Alust kasutati söe transpordiks Balti laevastiku suurtele lahingulaevadele. Järgmisel aastal kustutati aurik ka klassifikatsiooniühingu Lloyd's laevaregistrist.
Uputamisplaani täideviimine
1939. aasta septembris kavandati Leningradi oblastikomitee esimese sekretäri Andrei Ždanovi kabinetis sõjalaevastiku rahvakomissari Nikolai Kuznetsovi osavõtul operatsioon auriku Metallist uputamiseks Narva lahes, et saada põhjus poliitilise surve avaldamiseks Eesti valitsusele ning võimalus Nõukogude vägede sisseviimiseks Eesti territooriumile. Lavastatavas torpeedorünnakus vanale aurikule pidi tundmatu allveelaeva rolli täitma õppelaevana kasutatav Nõukogude submariin Štš-303 Jorš. Operatsioonis, mis vastavalt plaanile käivitati, osalesid peale ohvriks toodava kaubalaeva ja seda uputama pidanud allveelaeva veel kolm Nõukogude sõjalaeva, SKR-tüüpi valvelaevad Sneg, Vihr ja Tutša. Hiljem on osalejad väitnud, et torpedeerimine ebaõnnestus ning auriku rammis põhja Tutša.
Kuidas operatsioon täpselt välja nägi, ei tea tänapäeval keegi. Ent eelmise päeva õhtul merel toimunud sagimist kaldalt jälginud Toila piirivalvurid ei näinud hommikuhahetuses seal enam kedagi. Pimeduse katte all lahkunud valvelaev Sneg saatis kell 23.30 Punalipulise Balti Laevastiku staapi radiogrammi, milles teatas Metallisti hukkumise koordinaadid: 59°34,02´ põhjalaiust ning 27°21´ idapikkust. Kurioossel kombel edastas TASS esimese informatsiooni auriku uputamisest samal päeval juba kell 20.00. Järgmise päeva Pravdas teatati Metallisti uputamise kellaajaks 18.00.
Laev leitud
Möödunud aasta 30. juunil nägi Narva lahes meregeoloogilisel seirel viibiv meremuuseumi uurimislaev Mare just nimetatud koordinaatides keskmise suurusega laeva vrakki, mille kujutis salvestati sonari mällu. Määrati vraki mõõtmed ja identifitseerimise seisukohast tähtsad konstruktiivsed iseärasused. Kokkulangevused Siriuse fotodega on vaieldamatud.
Muuseumi palvel tegid nädal hiljem vrakile kiirvisiidi Tuukritööde OÜ sukeldujad, kes uppunud laeva vöörist kuni ahtrini videosse jäädvustasid. Laeva Inglise päritolule viitas vraki sillal nähtud Glasgow's valmistatud atraktiivne masintelegraaf. Venelaste osa laeva ekspluateerimisel kajastas Sillamäe sukeldujate poolt juba varem leitud Nõukogude päritolu seinakell, mille põhjale on pliiatsiga kirjutatud kuupäev 5. august 1929. Asjaolu, et uppunud laev lebab mere põhjas korralikult ankurdatuna, ei üllatanud. Seda olid täheldanud ka varem vrakil käinud sukeldujad. Laeva vöörist sirutusid pikalt välja kaks ankruketti, mis viitasid ettekavatsetud ankurdamisele.
Tähelepanuväärne on laeva uputamise koht. Otse laeva kõrval asub piiratud suurusega kõrgendik, sügavus selle kohal on vaid 17,8 meetrit. Ilmselgelt sooviti laev uputada just sinna, et hõlbustada hiljem auriku ülestõstmist. Paraku ei aidanud kahest ankrustki ning alus uppus kõrgendiku vahetusse naabrusse, kus sügavust üle 30 meetri.
Selle erakordse tähendusega vraki eksimatuks identifitseerimiseks koostas meremuuseumi kunstnik Roman Matkiewicz vähestele fotodele ja videosalvestisele tuginedes mitmeid rekonstruktsioonjooniseid. Erilist huvi pakuvad laeva erakordsete mõõtmetega trümmiluugid, mis õigustasid aluse rakendamist söe transpordiks.
Õnnetu alus
Selgus ka, et auriku pealisehitusi on kolmekümne kuue aasta pikkuse ekspluatatsiooni jooksul korduvalt ümber ehitatud. Nende ümberehituste tegemiseks avanes laeva omanikel hulk võimalusi, sest Sirius oli sünnist saadik üllatavalt õnnetu saatusega. Üks avarii järgnes teisele ning laeva tuli vahetpidamata remontida.
Juba 1903. aasta 6. juulil sattus tuliuus Sirius madalikule Calais' rannikul. Peaaegu aastapäevad hiljem, 20. märtsil 1904, sõitis haavapuulastis laev reisil Ventspilsist Uddevalla sadamasse Pater Noster tuletorni juures Kleningeni karile, vigastas põhja ja jooksis vett täis. Tühjakspumbatud aurik viidi dokki ja 40 põhjaplaati läks vahetusse.
Sama aasta 16. juunil jäi aurik madalikule kinni Cornwalli rannikul, et juba 20. juulil Eire'i sadamas tundmatu objektiga kokku põrgata. Mõned kuud hiljem, 2. oktoobril 1904, sõitis laev Cornwallis teistkordselt randa ning sai juba 7. detsembril Stockholmi-Sydney merereisil märkimisväärselt vigastada.
1905. aastal sai Sirius veel kolm korda tõsisemaid vigastusi. 1906. aastasse mahtus samuti kolm kokkupõrget, neist üks sadamakaiga Tyne'is, teine sadamakraanaga Howdenis ja kolmas uppunud laevaga Hamburgis. Lisaks sai aurik kahel korral viga Tyne'i ja Hamburgi vahelistel reisidel.
1907. aastal jäi Sirius Cuxhaveni reidil ette praamile, mis aurikule otsa sõitis. Järgnes madalikule sõit Seahamni lähistel ja nii edasi. Kurvale loetelule teeb lõpu auriku häbiväärne uputamine omade poolt Narva lahes 1939. aastal.
Lähedal afääri lõppvaatusele
Metallisti kujutise salvestamisel märkas Mare pardal viibinud Rootsi geoloogiadoktor, veealuse akustika ja seismika spetsialist professor Tom Flodén merepõhjal lebava vraki kõrval kandiliste külgedega kastitaolisi objekte, mida oli kümmekond. See oli juba midagi uut. Nüüd meenus operatsiooni kirjeldusi lugenud uurijale, et enne Metallisti uputamist seisis nelja tunni vältel selle poordis vahilaev Sneg. Mida seal tehti? Võimalik, et pakiti midagi kastidesse ja saadeti need siis üle parda. Mida nimelt? Milleks?
Vrakki filminud tuukrid Kaido Peremees ja Avo Jüris lasksid vee alla ka allveeroboti ning uurisid lähemalt kaht kastitaolist eset. Need osutusid küll kivideks, kuid edaspidised uuringud sel päeval lõpetas arvutirike. Rohkem sinna tagasi ei mindud.
Mitmed küsimused on lahendatud, kuid üht-teist vajab siiski veel selgitamist. Kuidas laev uputati? Parrastel puuduvad igasugused jäljed torpeedo- või lõhkelaengute plahvatustest, ka auriku rammimisest teise laeva poolt. Kas avati kingstonid? Ilmselt nii tehtigi ja sõjalaev seisis Metallisti poordis kuni auriku uppumiseni, et täie kindlusega raporteerida ülesande täitmisest.
Vaatamata neile mõningaile küsitavustele on kõnealuse märterlaeva ja ühe suurriikliku afääri lugu jõudnud lõppfaasi, kui mitte arvestada Metallisti hukkasaamise versiooni soomlaste käe läbi 1941. aastal. Nüüd võib sellegi küsimuse päevakorrast maha võtta. 2007. aasta hilissügisel leidis Andrei Ossiptšuk ajalehes Karelija 2002. aasta 24. jaanuaril ilmunud artikli "Evakuatsija-41: taina poslednego karavana" ("Evakuatsioon-41: viimase karavani saladus"). Kirjas on, et 1941. aasta novembri algul külmus Oneewwwwwwwsga järvel Povenetsi lahel kinni laevade, praamide ja mitmesuguste väiksemate ujuvvahendite karavan, mis läbi raskete jääolude üritas Valge mere kanali kaudu Arhangelskisse välja murda. Kaubalaevade hulgas oli ka Metallisti-nimeline aurik, mille soomlased koos teiste alustega rekvireerisid ning Tolvuja sadamasse viisid. Auriku nimekaim, omade poolt uputatud märterlaev, oli selleks hetkeks juba enam kui kaks aastat Narva lahe põhjas roostetanud.
VELLO MÄSS (1940) on Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten, Horisondi põlisautor. Tema osavõtul on mere põhjast pinnale toodud kaks laevavrakki, avastatud ja uuritud aga kümneid. Oma pikaajaliste allveearheoloogi- ja tuukrikogemustega on ta aidanud geoloogidel uurida Neugrundi meteoriidikraatrit, samuti abistanud päästeteenistust. Ta on kirjutanud 170 populaarteaduslikku artiklit, kommenteerinud merega seotud sündmusi raadios ja televisioonis. Mitme mereteemalise raamatu autor, kelle "Muistsed laevad, iidsed paadid" kirjastas ajakiri Horisont 1996. aastal.
