Arheoloogiasuvi 2007

Mullusele arheoloogiasuvele võib nüüd joone alla tõmmata ja tagasi vaadates tehtut hinnata. Kokku andis Muinsuskaitseamet 2007. aastal välja 130 kaevamisluba ja väliuurimisi tegi 30 arheoloogi. 2007. aasta paiskas arheoloogid ootamatult ka poliitilise võitluse eesliinile.

Suvi on küll öeldud tinglikult, sest uurimistööd, sealhulgas väljakaevamised kestsid pea aastavahetuseni. Ka talvearheoloogia hoonete keldrites või sulailmaga väljaski pole tänapäeval haruldane. Hea uurimistulemuse saavutamiseks tuleks seda siiski vältida. N-ö laadimise aega vajavad ka arheoloogid ning leiumaterjali uurimine ja korrastamine, mida arheoloogid ise väärikalt kameraaltöödeks nimetavad, on peamiselt talvine tegevus. "Ning omajagu aega kulub ka mõtlemise peale," on üks kolleegide tore ütlus, mida olen lugenud vastusena ajakirjaniku küsimusele arheoloogi talveune kohta.

Tegelikult, nagu öeldud, kestavad ka väliuuringud pea aastaringi. Mullu, aastal 2007, andis Muinsuskaitseamet välja 110 luba arheoloogilisteks uuringuteks väljaspool Tallinna linna piire ning 20 Tallinnas tehtavatele töödele. Plaanilisi, teadusteemaga seotud akadeemilisi kaevamisi oli neist 26. Kui varasemail aastail oli märgata tendentsi selle poole, et teadusuuringute arv läheneb pääste- ja avariikaevamiste omale, siis mullu muutus suhe oluliselt nende väljakaevamiste kasuks, mida naabermaades nimetatakse ka kommerts- või lepinguarheoloogiaks.

Plaaniline "avarii"

Omajagu mõjutab seda mitmesuguste kommunikatsioonitrasside agar rajamine ajaloolistes linnakeskustes - muinsuskaitsealadel, kus need seni tegemata või vajavad euroraha toel rekonstrueerimist. Ka ehitusbuum aitab omajagu kaasa. Piir päästekaevamiste ja akadeemiliste uuringute vahel on tihti kadumas, eriti restaureeritavate ehitusmälestiste juures, kus juba projekteerimise käigus nähakse ette arheoloogilised uuringud. Selliseid töid võime pidada ka plaanilisteks teadusuuringuteks - nagu tehtud näiteks Viljandi linnuse, Padise, Koluvere ja teiste linnuste restaureerimise või konserveerimise käigus. Eripärase, kuid arvu poolest kasvava uurimisvaldkonna moodustavad kaevamised keskaegsetes kirikutes ja kirikaedades. Kui tavalise haua kaevamisel kirikaeda arheoloogi ei vajata, siis mitmesuguste rajatavate trasside ja remonditööde tegemisel on arheoloogi kaasamine nõutavaks eeltingimuseks. Keskaegsete ehituskunsti pärlite ümbruses tehti mullu arheoloogilisi uuringuid Rapla, Türi, Jõhvi, Suure-Jaani, Paistu ja Karksi kirikaias. Paide kiriku seest põranda alt avastati aga lausa teise, vanema kiriku osi. Arheoloog Villu Kadaka hinnangul oli see ehitatud juba 13.-14. sajandil.

Tagasi tulles arvulise ülevaate juurde - ühtekokku tegi 2007. aastal väliuurimisi 30 arheoloogi. Neist seitse kaevasid vaid üht muistist, ülejäänud tegutsesid kuni tosinas paigas. Seitsme loa alusel tehti uurimistöid, mida arheoloogid nimetavad inspekteerimiseks ja mis tähendab uute muististe otsimist. Nende tööde hulgas oli eriliseks Tallinna ringtee äärsete alade süstemaatiline uurimine, selgitamaks välja võimalikud muistised, mis satuksid ohtu ringtee laiendamisel. Sedalaadi tööde maht kasvab lähitulevikus ilmselt oluliselt. Nii-öelda trassiarheoloogia on põhja- ja läänepoolseis naabermaades juba aastaid kujunenud mahukaimaks nii tööde hulga kui tulemuste poolest.

Müürid Vabaduse väljakul

Alustaksin välitööde ülevaadet mitte aegade, vaid aasta algusest ehk pealkirjast. 2007. aasta paistis silma selle poolest, et arheoloogilistele töödele tuli rohkesti ühiskondlik-poliitilisi tellimusi. Siit ka pealkiri.

Tallinna Vabaduse väljakul teostasid uuringuid arheoloogiafirma Agu EMS arheoloogid Villu Kadakas, Ragnar Nurk ja Guido Toos. Põhjusi selleks oli kaks. Enne väljaku alla planeeritava maa-aluse parkla rajamist tuli selgitada välja, mis on seal varem olnust säilinud. Teadlastele ettearvatult, ent plaanipidajatele vist ootamatult selgus, et riigi esindusväljaku all on säilinud müüre, palju müüre. Kohati kahe meetri paksused ja tõenäoliselt sadu meetreid pikad kindlustussüsteemi osad on tore leid ajaloohuvilistele ning raske pähkel tulevastele ehitajatele.

Väiksemahulised, kuid see-eest ajaloo- ja päevasündmustega otseselt seotud olid sama meeskonna tehtud uuringud Vabaduse väljaku veeres Ingeri bastioni ses osas, mis jääb Harju tänava äärde. Nimelt on just sellele kohale kavandatud Vabadussõja võidusammas. Hiigelsammast ega seda ümbritsevat tseremooniaväljakut ei saa aga kuidagi rajada, ilma et sellele ei eelneks arheoloogilised uuringud. Nende tulemustest sõltub palju. Kindlasti kerkib otsustajate ette raske küsimus, kas rajada üht mälestusmärki, samas teist lõhkudes. Pole kahtlust, et edasised tööd pakuvad samalaadseid üllatusi nagu Vabaduse platsi all asunud eelkindlustused.

Pool sajandit Kalevipoja parteipileti otsimisest

Päris otseselt "huvi pärast" otsustas Tallinna linnavalitsus tellida arheoloogilised uuringud Raekoja platsil. Sellist asja pole ette tulnud juba üle poole sajandi. Toonased kaevamised, mida juhatasid Venemaalt saadetud arheoloogid, ristisid irvhambad Kalevipoja parteipileti otsinguiks. Seekord avati Tael OÜ arheoloogi Vladimir Sokolovski eestvõttel osaliselt 16. sajandi keskel ehitatud ja 20. sajandi keskel hävitatud nn suure ehk uue vaekoja varemed. Tööd olid alles algus Tallinna linna suuremale kavale tähistada raeplatsi ajaloolised paigad ning markeerida huviliste rõõmuks sillutisel seal kunagi olnud rajatised. Raeplatsi teadaolevalt ligi 700 aasta vanusele kaevule lisandus sel suvel veel üks - sajandijagu noorem kaev avastati Laial tänaval. Seegi on kavas katta klaasiga ning valgustada.

Plaanitud uurimis- ning kaevamistööd Kiek in de Köki linnamüüritorni juures võeti ette hilissügisel osaühingu Arheograator arheoloog Peeter Talvari järelevalve all. Seda selleks, et soovijad sõna otseses mõttes mälestise sisse ja alla saaksid ronida. Nimelt algab just Kiek in de Köki lähistelt edaspidi sissepääs juba aasta tagasi korrastatud ja osaliselt avatud pikkadesse maa-alustesse kindlusekäikudesse.

Veealused väärtused

Tallinnas toimusid ainulaadsed päästeuuringud sadamas allveearheoloog Kristin Ilvese juhendamisel ja Tuukritööde OÜ teostamisel. Avastatud ajaloolise laevavraki väärtusest ja saatusest saab lugeda lähemalt Meremuuseumi vanemteaduri Vello Mässi loost Horisondi mulluses 4. numbris ja Muinsuskaitseameti allveearheoloogi Maili Roio kommentaarist 5. numbris.

Mõnedki seni üldsusele peamiselt maismaa muististena tuntud objektid pakuvad arheoloogidele huvi ka allveearheoloogilisest vaatekohast. Nii toimusid lühiajalised uuringud Roosisaarel asuva ligikaudu 6000 aasta vanusel asulakohal Tamula järves, kus arheoloogid Maili.Roio, Mirja Ots, Mari Lõhmus ja sukeldumisinstruktor Priit Pärgmaa täheldasid järve põhjasetetes hulgaliselt looma- ja ka inimluid.

Vundamendiaugud ja torukraavid vanalinnades

Tartus jätkusid mitmesugustest ehitustöödest tingitud väljakaevamised. MTÜ AEG arheoloog Peeter Piiritsa juhatusel viidi lõpule kolm hooaega kestnud uurimistööd Ülikooli tänav 14 krundil, otse muistse Tartu linnuse nõlva all. Sealt leitud hõbeaarde kurvast saatusest oli juttu mulluses loos. 2007. aasta kaevamiste põhiprobleem oli väljakaevatud müüride vanus ja säilitamisvõimalused uue hoone ehituse käigus. Kuigi välitööd on nüüdseks lõpetatud, diskussioon teadlaste vahel tõenäoliselt jätkub.

Mitmeid trasside ja hoonete ehitustega seotud uuringuid tehti ka teistes ajaloolistes linnakeskustes - Narvas, Rakveres, Haapsalus, Pärnus, Lihulas, Viljandis. Just Viljandit tuleks esile tõsta selle poolest, et lisaks vältimatutele päästekaevamistele korraldatakse seal juba aastaid plaanilisi uuringuid. Osalt on need seotud Viljandi linnuse konserveerimistöödega, osalt linnuse lähiümbruse uuringutega, mida teostavad Tartu Ülikooli arheoloogid Heiki Valgu juhatusel, osalt aga päästekaevamistega. Mullusel suvel töötati pärimusmuusika keskuseks ehitatava Kirsimäe aida juures, kus tuli välja keskaegne keskkütteahi 14.-15. sajandist. Uurimisi teinud arheoloogide Andres Tvauri ja Aivar Kriiska hinnangu kohaselt tähendab see hoonet, kus eluruumidesse juhiti kerisekividest tõusvat sooja õhku. Loomaluude leiud viitavad ka köögi olemasolule ahju kohal oleval korrusel. Hoonet on kasutatud tõenäoliselt Liivi sõja ajal 16. sajandi teisel poolel. 21. sajandi alguseni säilinud müürid kaeti pärast uuringuid liivaga ning jäeti ootama järgmiste põlvkondade arheolooge.

Iidsed inimluud, ei midagi kriminaalset

Sügis üllatas viljandlasi veel teisegi leiuga - Uueveski elamurajooni lähedal tulid välja inimluud, mis rahvajutu järgi kuuluvad viimase sõja päevil sinna maetud sõjavangidele. Noore arheoloogi Helena Kaldre poolt tehtud kaevamised tõestasid aga, et tõenäoliselt on tegemist hoopis 17. sajandi katkuhauaga. Sellest andsid tunnistust kaks 16.-17. sajandi münti ja mõned metallehted. Ala jääb muistse kalmistuna muinsuskaitse alla.

Ekskavaatorikopp tõi keskaegse külakalmistu välja tee-ehitustöödel Tudulinna vana kiriku juures. Vastavalt muinsuskaitseseadusele tööd peatati. Andres Tvauri kaevas seal välja kümme luustikku, kellele oli kaasa pandud vadjapäraseid ehteid 15. sajandi esimesest poolest. Tõenäoliselt paljastus mullatööde käigus vaid osa suuremast kalmistust, seda tõendavad ka samast kohast varem leitud ripatsid ja noad. Paik vajab samuti arheoloogiamälestisena kaitse alla võtmist.

Suitsutare ja nunnaklooster

Et lisaks surnuaedadele võib maapind endas peita ka elamise jälgi, see sai veel kord tõestust kevadiste tööde käigus Järvamaal Sargveres. Uuselamurajooni rajav maaomanik teatas esimestest leidudest muinsuskaitseinspektorile, kes kutsus kohale arheoloogid. Sedagi paika asus uurima Tartu Ülikooli vanemteadur Andres Tvauri. Esmalt tavapärasena näiva asula kultuurkihi uurimisel selgus, et tegemist on 16. sajandi keskpaigast pärineva hoonega, paekivivundamendil suitsutarega, millel pikkust kuus ning laiust kaks ja pool meetrit. Hoone vanust aitasid määrata selle põhjalt leitud kümme hõbemünti 1534. aastast. Leidude seas oli veel vikateid, atrade osi, luust nõelu, savinõukilde. Kaevamised näitasid, et suurem osa sellest asulast jääb praegusele põllule, kuid hoonete alla minev muistse küla servaosa tuleb enne ehitustöid kindlasti läbi uurida.

2006. aasta arheoloogiasuve kajastuses oli juttu ka Lihulast, kus plaaniti ulatuslikku vee- ja kanalisatsioonitrasside ehitust. Nende rajamise eeltingimusena muinsuskaitsealal nõutavad arheoloogilised väljakaevamised tõid huvitavat täiendust Lihula varasemale ajaloole.

Guido Toosi ning Mati Mandeli hinnangul leiti kaevamistel tsistertslaste nunnakloostri müürid. Selle kloostri asukoht oli varem teada vaid vanade kaartide järgi. Kloostri ehitamise ajaks on tõenäoliselt aastad 1275-1285. Guido Toosi sõnul võiks kraavis paljandunud müürilõik olla pärit kloostri ringmüürist ja väravaehitisest ning põhihooned jäävad veidi eemale. Trasside ala kaevates satuti 160 cm sügavusel ka keskaegsele munakivisillutisele, mis võis olla sealt leitud savinõukildude järgi otsustades 14. sajandist. Selle all asus veel teinegi sillutise kiht.

Jõulupuu keskaegses linnas

Ka Läänemaa teine ajalooline keskus sai lisa oma varasemale ajaloole. Vastu jõulukuud tehti arheoloogilisi uuringuid Haapsalus päris toredal põhjusel - linn vajab uut jõulupuu kohta Lossiplatsile. Kuid sellisesse paika ei saa ka kuusejalga maasse kaevata ilma arheoloogideta.

Anton Pärna uurimistöö näitas, et Haapsalu Lossiplats pidi olema varem hoonestatud - sellest on maa sisse jäänud ligi kahe meetri jagu kultuurkihti. Leitud savinõukillud aitasid tõestada, et seal asunud tänav oli sillutatud juba 14. sajandil. Haapsalu ajaloolise turuplatsi asukohana pakuvad arheoloogid raekoja esist pargiala. Väikesed uuringud andsid lisa arheoloogide Erki Russowi ja Helen Vaabi poolt hooaja vältel tehtud mitmete päästekaevamiste tulemustele.

Kadunud linna otsinguil

Mitu arheoloogi tegutses Pärnu varase ajaloo väljaselgitamisel. Helena Kaldre, Rünno Vissak, Rivo Bernotas, Kaarel Jaanits, Priit Lätti ja Ülle Tamla uuringud, mis olid seotud ehitustöödega, lisasid igaüks killukese vana Pärnu ajaloole. Seni peaaegu jäljetult kadunud esimene Pärnu Sauga jõe suudmes, mida ajaloolased nimetavad Vana-Pärnuks (eristamaks seda hilisemast linnast Pärnu jõe kallastel), andis järelevalvetöödel, mida tehti ulatuslike veetrasside rajamisel, välja esimesed tõendid oma võimalikust asustusloost. Kuigi "vana-pärnakate" torustikega varustamine jätkub, on selge, et 13. sajandist kadunud linna taasleidmine vajaks ulatuslikumaid uuringuid, kui seda võimaldavad kitsad kraavid.

Pikk ja kirev arheoloogiasuvi

2007. aasta sisaldas endas kaugelt rohkem huvitavaid uurimusi, kui seda ühes kirjatükis kajastada jõuab. Plaanilisi akadeemilisi uuringuid jätkasid Lõuna-Eesti linnustel ja kalmistutel Heiki Valk, Saaremaa sadama- ja asulakohtadel Marika Mägi, Läänemaa muististel Mati Mandel ning rauasulatuspaikadel Jüri Peets, Virumaal Aivar Kriiska ja Tõnno Jonuks. Päästekaevamisi toimetasid Marge Konsa Vändra kandis, Gurly Vedru, Vladimir Sokolovski, Peeter Talvar, Mauri Kiudsoo arvukates paikades Harjumaal ja väljaspool selle piire, mitmetes linnasüdametes Villu Kadakas ja Rivo Bernotas. Uusi muistiseid otsisid Tartu arheoloogid Pärnumaal Riina Juuriku eestvõttel. Välitöödega geoloogia ja arheoloogia piirimail jätkas väsimatult Tanel Moora.

Sõjakunsti saavutused

Päevalehtede esikülgedele sensatsiooni lubavate pealkirjade alla jõudsid uudised väljakaevamistest Jägala linnamäel Mari Lõhmuse juhendamisel.

Jägala Jõesuu linnamäe põhjavalli idaotsale rajatud kaevand paljandas mitme erineva ajastu inimtegevusjälgi. Kui varasemad kaevamised linnamäe lõunaosal viivad sealse kandi asustuse tagasi neoliitikumi, siis 2007. aastal avatud alal nii varast asustust tuvastada ei õnnestunud. Varaseim asustusetapp möödunudaastases kaevandis jääb riibitud savinõukildude põhjal otsustades eelrooma ja rooma rauaaega. Toona oli asula kindlustatud ilmselt terve põhjavalli ulatuses puitrajatistega, mille täpne väljanägemine on veel vaid aimatav. Nimetatud kindlustustest annavad tunnistust tugevalt põlenud palgid ning nende jäänused. Võimalik, et osalt oli tegemist tarandkonstruktsioonis rajatisega, millele viitab leitud tapikoht. Kui radiosüsiniku dateering kinnitab 2005. aasta andmeid ning keraamika põhjal tehtud ajamääranguid, siis on tegemist varaseima tarandkonstruktsioonis kindlustusega Eestis. Seniste andmete põhjal on puitkamberkonstruktsioon Eesti aladel kasutusele tulnud alles keskmisel rauaajal ehk umbes 6.-7. sajandil pKr. Pärast puitkindlustuse põlemist on sellele kuhjatud liivast vall, mis omakorda on olnud toestatud paekiviplaatidega. Tõenäoliselt on siin tegemist keskmise rauaaja kindlustusega.

Tulemata ei jäänud ka aardeleiud

Lisaks juba mainitud Sargverele üllatas järjekordselt Saaremaa, sedakorda suure hõbeaardega, mis sisaldab ligi tuhat münti peamiselt 17. sajandist. Leiukohta uuris Saaremaa päris oma arheoloog Külli Rikas. Täpsemad andmed jäävad siinkohal välja ütlemata, kuni asjatundjad - numismaatikud Mauri Kiudsoo ja Ivar Leimus ning konservaator Aive Rumm - oma töö on lõpetanud.

Lõuna-Harjumaa jõukusest muistse vabadusvõitluse päevil annab tunnistust leitud hõbeaare, mis on maasse jäänud 1208. aastal.

Esivanemate pärandit hoidmas

Lisaks väljakaevamistele toimub muinasmälestistega tihti muudki huvitavat, nii ka möödunud aastal. Alati on leidunud inimesi, kel kodukandi muististe käekäik oluline. Juba mitmendat aastat tuleb ses osas esile tõsta Viru-Nigula valla rahvast. Lausa musternäidiseks on perekond Sope kätes muutunud Purtse Tarakalda linnus Lüganuse vallas. Lisaks pea ideaalsele heakorrale lehvib linnusel vana kombe kohaselt tähtpäevadel ka rahvuslipp. Suure töö on Kaupo Ilmeti eestvedamisel ära teinud Jõgevamaa Metsaseltsi rahvas Kassinurme linnuse juures. Järjekindlalt kerkib metsaveerel linnuse täismõõdus makett. Sel sügisel valmis "maatarga onn", mille ehitamisel on eeskuju võetud Lõhavere linnusel väljakaevatud hoonetest.

Ennastsalgava töö eest muististe ja muistse maastiku hooldamisel tuleb kiita Kurese meest Urmas Vahurit Pärnumaalt Koonga vallast. Heaks liitlaseks ja abiks talle on mittetulundusühingusse Keskaegne Lihula koondunud arheoloogid ja muinsushuvilised.

Õiguskaitsjad ja muinsuskaitsjad, maa- ja mündiusulised

Hoopis uueks nähtuseks muististe kaitse küsimustes on tõusmas kohtud, 2007. aasta oli ka ses osas sündmusterohke. Harju maakohus arutas mitmel korral metallidetektorite kasutamisega seotud väärteoasja tühistamise taotlust. Algas kriminaalasja arutamine Harjumaalt 2005. aastal avastatud hõbeaarde varguse ja välismaale müügiks saatmise asjus. Kohtuvaidlus Paluküla Hiiemäe kasutamise osas jõudis Tallinna Ringkonnakohtu otsuseni, mis osaliselt keelab spordirajatiste püstitamise mäe lähiümbrusse. Nüüd on õigusemõistmise järg Riigikohtu käes, kes samuti möödunud aastal juba langetas ühe hiiemäega seotud otsuse. See on täiesti uus tase muististe kaitse valdkonnas. Riigikohus arutas Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koja kaebust Kunda hiiemäele plaanitava kahe tuulegeneraatori asjas. Kuigi tuulepargi rajamisega koos oleks läbi uuritud ja vaatajate tarvis rekonstrueeritud samade maausuliste endi poolt paari aasta eest avastatud kivikalmed, leidis Riigikohus ses asjas, et rohelist taastuvenergiat tootvad tuuleveskid hiiemäele ei passi, kuna sellega ei ole arvesse võetud maa- ja taarausuliste usulisi veendumusi. Kunda linna kava mäe ja kalmete korrastamiseks jääb seetõttu vististi katki. Kuuldavasti kutsub linnavalitsus nüüd maausulisi üles seni rohkem prügimäena kasutatav paik oma hoole alla võtta. Väärt algatus seegi.

Läänemere torujuhe läheks läbi veealuse muuseumi

Üle riigipiiride nii otseses kui kaudses mõttes, otse rahvusvaheliste suhete tulipunkti on arheoloogid sattunud seoses Vene-Saksa gaasijuhtme rajamise kavadega. Nimelt asub torujuhtme rajamise uuringualal või selle vahetus läheduses viis laevavrakki. Üks neist on riikliku ning kaks ajutise kaitse all, teiste kultuuriväärtus tuleb veel uuringutega täpsustada. Kui palju seni teadmata laevavrakke võib torujuhtme rajajate teele ja tööle ette jääde, pole võimalik ennustada.

Vabanemine vabastajatest

Olemegi muinasaegadest jõudnud taas tänapäeva. Erandlikud kaevamised toimusid 2007. aastal Tallinnas Tõnismäel, kus nn Tallinna vabastajate monument ja selle juures asunud sõjahaudade väljakaevamine tõi aprillisündmuste tulipunkti ka arheoloogid. On loomulik, et Tõnismäele maetud Nõukogude sõjaväelaste väljakaevamine usaldati arheoloogidele - nende uurimismeetod ei sõltu oluliselt uuritava objekti vanusest või tekkeajast. Küll aga olid uudsed arheoloogia kohta seninägematud turvameetmed, veel enam aga Vene poole või ajakirjanduse katsed süüdistada uurijaid hauarüüstamises ja laibarüvetamises. Oma ala spetsialistid ehk arheoloogide ja kohtumeedikute professionaalne ja hästivarustatud meeskond tegi oma tööd kõigest hoolimata kiiresti ja täpselt. Nüüdseks on nende uurimisobjektid taas leidnud puhkepaiga, loodame, et sedakorda viimse.

Nõukogude perioodi poolsajandil, vähemalt selle viimastel kümnenditel olid arheoloogid üsnagi vabad ja sõltumatud ideoloogilisest survest. Aasta 2007 paiskas neid taas ootamatult poliitilise võitluse eesliinile. Jääme lootma, et möödunud aasta jääb ses osas erandlikuks ning muinasteadlasi ootavad ees rahulikud, viljakad ja avastusterohked ajad.

LOE VEEL

• Ants Kraut. Riigikülast Riigikoguni. Arheoloogiasuvi 2006. Horisont 6/2006.
• Vello Mäss. Prohvet Joona Tallinna Vanasadamas. Horisont 4/2007.
• Ivar Leimus. Rahapada - leidja rikkus või teadlase õnn? Horisont 3/2004.
• Ants Kraut. Küll hõbedat, kulda leidub me maal. Horisont 3/2004.

ANTS KRAUT (1955) on õppinud Tallinna Spordiinternaatkoolis malet, Tartu Ülikoolis ajalugu ja arheoloogiat ning Eesti Kõrgemas Kommertskoolis rahvusvahelist ärijuhtimist ja avalikku haldust. Töötanud alates 1978. aastast muinsuskaitseametnikuna, Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor. Eesti Muinsuskaitseseltsi, Eesti Arheoloogiaseltsi ja ICOMOS-i Eesti rahvuskomitee liige. Avaldanud veerandsada kirjutist muististe ja muinsuskaitse teemadel. Juhatanud arheoloogilisi kaevamisi Kuusalus, Jõelähtmel, Põltsamaal ja mujal.