Kui möödus sajandi jagu aastaid Albert Einsteini relatiivsusteooria sünnist, tähistasime seda ülemaailmse füüsika aastaga. Nüüd läheneb rajajoon, mil täitub 400 aastat ajast, kui Galileo Galilei ehitas esimese teleskoobi. Nii kuulutaski ÜRO äsja 2009. aasta rahvusvaheliseks astronoomia aastaks. Siht selles suunas võeti tegelikult suhteliselt ammu: Rahvusvahelise Astronoomia Uniooni peaassamblee kinnitas vastava resolutsiooni juba juulis 2003.
Teleskoop on tõepoolest eriline asi. Ühelt poolt on too riistapuu kasvanud ja arenenud ning astronoomid käsutavad täna ülikeerulisi instrumente, millest kuulus itaallane ehk unistadagi ei osanud. Teisalt pole rolli kaotanud ka tavalisemad ja väiksemad, mis on kättesaadavad igale huvilisele ja on ehk üks põhjus, miks amatöörastronoomia maailmas nii popp on. Olgu viimase väite tõestuseks kas või siinkohal ära toodud Eesti asjahuviliste pildid Holmesi komeedist, mille käekäiku lahkab numbris lähemalt astronoom Jaak Jaaniste. Ses mõttes on astronoomia hoopis õnnelikumas seisus kui mõnigi muu teadus. Holmesi jagus vaatlemiseks- analüüsimiseks kõigile - nii asjatundjatele kui asjaarmastajatele. Komeet ise aga jätkas puutumatuna oma teed ilmaruumis, kust mõne aasta möödudes jälle välja ilmub, et taas kõneainet pakkuda. Samamoodi on Kuu vaatlemisega, milleks jagab Planeedivaatlejast Observatooriumiks muundunud rubriigis soovitusi ridamuslane Jüri Ivask. Päris teistmoodi on aga asi näiteks arheoloogias, kus teaduslikudki kaevamised sisuliselt hävitavad kultuurkihi. Jääb vaid talletatud info sellest, mis uurija pilgule avanes. Kuivõrd suurt kahju suudab siin korda saata muinsushuviline, kes endale oma õigustest-kohustustest aru ei anna? Või juhtub olema omakasupüüdlik? Muinsuskaitsja Ants Kraut kirjutab ülevaates möödunud arheoloogia-aastast muu hulgas siiski ka muinsushuvilistest, kes muistiseid õigesti kohelda oskavad. Kirjutab sellestki, miks leitud "vanavara" juurde tasub alati kutsuda arheoloog. Taganttõukajaks võiks seejuures olla ühtviisi nii hirm kohtukulli ees kui tunnustus leiutasu näol.
Et alanud 2008. aastal jätkub rahvusvaheline polaaraasta, sellest kirjutas Horisont juba mullu. Aga veel on ÜRO kuulutanud 2008. aasta ülemaailmseks kartuli aastaks. Idee on pärit Peruust ning selle taga seisab Maailma Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioon, kelle arvates on just kartul see põllukultuur, millel on perspektiivi leevendada vaesust. Maailma vaesemates piirkondades on sajandeid viletsust süvendanud ka chikungunya viirus, kelle rännuteid tutvustab epidemioloog Kuulo Kutsar. Just neis piirkondades surevad endiselt igal aastal miljonid väikelapsed. Vaene on kindlasti ka Indoneesia, kust saabub jätkuvalt teateid linnugrippi nakatunud inimestest. Indoneesia on kaua aega keeldunud saatmast Maailma Terviseorganisatsioonile nende juhtumitega seotud proove, mida rikka lääne/põhja teadlased vajaksid vaktsiini väljatöötamiseks, rõhutades, et vaestel indoneeslastel puudub nagunii ressurss tolle vaktsiini tarbimiseks, kui see kord valmis tehakse ja siis loomulikult ka kohe patenteeritakse. Miks peaksid indoneeslased selliselt korraldatud maailmas oma infot tasuta jagama?
Niisiis tuleks äsja alanud ülemaailmset kartuli aastat, millelt oodatakse panustamist ka teaduslikku uurimistöösse, vägagi tõsiselt võtta.
