Nähtustele põhjuse otsimine on teaduse sisuks olnud aegade algusest saadik, sellele on ehitatud teaduse metodoloogia ja tehnoloogia. Protsessi ja tema põhjuse seosed on kõige üldisemal kujul leidnud käsitlust ka ühes suhteliselt noores teadusharus – mittetasakaaluliste protsesside termodünaamikas.
Entroopia mõiste ammendav selgitamine ei ole eriti tänuväärt ülesanne. Alljärgneva mõistmiseks piisaks esialgu teadmisest, et entroopia oma klassikalises tähenduses näitab süsteemi oleku tõenäosust, mis iseloomustab energia pöördumatut hajumist. Kuidas või kui kiiresti olek võiks muutuda, sellest minnakse täielikult mööda. Klassikaline termodünaamika ei tunne aja mõistet. Termodünaamika uuem arendus – Nobeli preemia laureaat 1977 Ilja Prigogine – toob sellesse entroopia tekkekiiruse mõiste. Seda täiendust pole samuti kerge vastu võtta, sest meie raamatupidamise reeglitega treenitud mõtlemine tahaks tekkivat entroopiat kohe kuhugi kontosse, eelkõige muidugi oleku entroopiale juurde liita. Aga seda ei pea tegema, entroopia tekkekiiruse asjaks jääb mitte oleku enese, vaid ainult selle muutumise kajastamine.
Rabedavõitu määrang “mittetasakaalulised” tähistab kõiki protsesse, mis ajas ei rauge, vaid kestavad välise energia toel jätkuvalt. Nagu näiteks elu Maal. Tõsi, termodünaamika keel räägib jõududest ja nende poolt tekitatud voogudest või liikumistest, aga eks need noodsamad põhjus ja tagajärg olegi.
Oleme harjunud mõtlema, et põhjus on primaarne ning temast sündinud tagajärg ilmub ajaliselt justkui hiljem ja hakkab esinema iseseisvalt. Üks esmaseid üldistusi, milleni mittetasakaaluliste protsesside termodünaamika jõudis, on see, et entroopia tekkekiirus mingis protsessis sõltub ühtaegu nii voo intensiivsusest kui seda voogu tekitanud jõu suurusest, seega nii põhjusest kui tagajärjest korraga. Sõltuvus nendest kahest tegurist on leitud matemaatilise täpsusega – see võrdub nende korrutisega. Et aga voog ise on juba niikuinii võrdeline sellesama jõuga, mis teda tekitas, siis kokkuvõttes on entroopia tekkekiirus igasuguses protsessis võrdeline liikumapaneva jõu teise astmega. Ent kuidas põhjust ja tagajärge omavahel korrutada või põhjust astendada? Ka seda saab, ainult enne tuleb nendele leida mõõtühikud. Näitab arvutus entroopia kasvu, siis on protsessi toimumine võimalik ja põhjus nähtuse esilekutsujana tõenäoline.
Mittetasakaaluliste protsesside termodünaamika teist olulist postulaati nimetatakse statsionaarsusprintsiibiks. Printsiip väidab, et jätkuvate ja väljast saabuva energiaga käigus hoitavate protsesside areng on alati suunatud entroopiaproduktsiooni vähendamise poole, kuivõrd see väljast dikteeritud tingimustes võimalik on. Kui õnnestub selgeks teha arengunähtuse kooskõla või vastuolu selle printsiibiga, saab juhuslikke fluktuatsioone eristada seaduspäraselt toimuvatest muutustest.
Üks valdkond, kus me nähtusi põhjuslikesse seostesse sobitades õige ruttu põhiküsimusteni jõuame, on ökoloogia. Paraku ei vaevuta siin tihti algpõhjuseid otsima, järeldused tehakse rutakalt, kuigi nende kohta saaks veel mitu “miks’i” kergitada ja neile vastuseid otsida. Ökoloogia peaks hõlmama kõiki eluavaldusi nende miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni lõikes, aga kuna keskkonnaprobleemid seotakse ikka inimeste arvu kasvuga, siis arvatakse õigeks võtta normaalse keskkonna etalon sajanditagusest lähiminevikust, mil inimesi oli tunduvalt vähem, ja ühtlasi ka harjumuspärasest lähiümbrusest. Tollast looduseseisundit eesmärgiks seades aga tahaks me säilitada enesele biosfääri aktiivseima ja pretensioonikaima liigi praegused õigused, tahaks, et keskkond meie olemasolu ja tegutsemist ei märkaks ja sellele ei reageeriks. Alljärgnevalt hindame seda soovi mittetasakaalulise protsessi termodünaamika seisukohast vaadatuna.
Elu tekkimine – juhus või paratamatus
Statsionaarsusprintsiipi kui universaalset võtit küsimusele “miks” vastamiseks on arenguprotsesside seletamisel kasutatud tagasihoidlikult. Selles sisalduvate võimaluste tutvustamiseks võib arutada näiteks küsimust: miks kattus kunagi kõle ja paljas planeet Maa elusainega? Sobiv temperatuur, vee olemasolu, evolutsiooniteooria ja muud asjaolud lõid elu tekkeks ja seletamiseks küll vajalikud eeldused, kuid selle püsimajäämiseks ja sihikindlaks arenguks peab siiski olema mingi tungiv nõue või kõrgem jõud ja seda on otsitud juba aegade algusest peale. Kasutades nüüd vastuse saamiseks statsionaarsusprintsiipi, tulebki mängu tuua nii oleku entroopia kui entroopia tekkekiirus. Teatud hulk olekuentroopiat käib kaasas igasuguse energiavooga, kuid sõltub lisaks veel temperatuurist, mida see voog omab. Mida madalam on temperatuur, seda rohkem entroopiat sama energia kaasa viib ja seda madalam on selle energia töövõime. Meie Maal, mis oleks nagu vahepeatus või ümberistumisjaam energia teekonnal Päikeselt kosmose avarustesse, on selle sissetulev ja väljaminev voog hulgaliselt paratamatult võrdsed, aga sisenev voog on tekitatud Päikese temperatuuril, väljuv Maa temperatuuril. Seetõttu toob sisenev voog entroopiat sisse vähem, kui väljuv voog seda kaasa viib. Maa on üks suur energia väärtuse halvendaja ehk degradeerija ja olekuentroopia generaator.
Nüüd aga tuleks arutada seda, kuidas kirjeldatud muutumine reaalselt toimub. Kunagine veel paljas planeet kiiritas Päikeselt saadud energia tagasi kosmosesse kohe, kui see saabus, sest kivise pinnakihi soojuse salvestamise võime ei ole kuigi suur. Arusaadavalt toimus see alati ainult Maa valgustatud küljel, teine külg jahtus öö saabudes kiiresti ja sealt ei eraldunud midagi. Päikeselt ühtlase voona saabuva energia edasikiirgamine poole pinnaga ehk pöörlemise poolperioodi kestel määras Maalt lähtuva energiavoo intensiivsuse. Entroopiaproduktsiooni, selle muutumist iseloomustava suuruse hindamiseks aga oleks vaja veel teist tegurit, energiavoogu põhjustanud jõudu. Selleks on maapinna temperatuur.
Kui järgida statsionaarsusprintsiibi nõuet ja otsida Maa energiavahetuse juures võimalusi entroopiaproduktsiooni vähendamiseks, siis millised need võiksid olla? Kuidas entroopia teket pidurdada, kui uut energiat lisandub katkematu voona? On vaid üks võimalus – mitte hajutada seda energiat kohe selle vastuvõtmise paigas, vaid laiendada selle degradeerimist ka Maa valgustamata poolele ja sinna, kus valitsevad talvetingimused. Piirdudes kõige jämedama arvestusega, saavutaks Maa oma energiat välja kiirgava pinna kahekordistamisega seda, et väljuvat kiirgusvoogu tekitav jõud võiks olla kaks korda, entroopia produktsioon pinnaühiku kohta aga, nagu me nüüd teame, neli korda väiksem. Füüsikast teadaolevalt on kiirgusvoogu tekitavaks jõuks maapinna temperatuuri neljas aste. Kuidas aga energiat kinni hoida ja laiali toimetada? Mingil hetkel selline võime Maale ilmus. Kust ta ilmus või kuidas tekkis, sellele praegu vastus puudub, kuid fotosünteesil loodav biomass on aine, millesse saab energiat salvestada, seda säilitada ja ümber paigutada. Just nendele toimingutele rajatud biosfäär on seega tekkinud ja arenenud täielikus kooskõlas termodünaamika ettekirjutustega.
Praeguste arvestuste kohaselt salvestub keemilistesse sidemetesse aastas 1,8 x 1018 kilodžauli (kJ). Maale langenud energiavoost moodustab see vaid tühised 0,2 protsenti, ja võib küsida, miks on sellise tähtsa printsiibi järgimine nii tagasihoidlik? Tuleb meenutada, et printsiip räägib entroopiaproduktsiooni vähendamisest süsteemiväliste tingimuste raamides. Ja selliseid piiravaid raame on palju – sobiva kliima, temperatuuri, vee ja toiteelementide üheaegne kohalolek. Nende hulka kuulub ka geenidesse peidetud elusorganismide lõplik eluiga. Nii on aken, mille arvukad piirangud elu tekkeks on jätnud, vägagi kitsas ja selle avanemine kusagil kosmose mõõtmatus ruumis unikaalne ja harv sündmus. Sellele üles ehitatud biosfäär aga on seni ainus võimalus energia degradeerumist hajutada ja Maa entroopiaproduktsiooni vähendada. Selle tõe valgusel saame hinnata nii looduslike protsesside arengut kui inimese tegevust.
Energiat hangitakse seadusevastaselt
Elusaine põhielement on süsinik. Selle ringlusprotsessi faasid ja Maa süsinikuvaru jaotumine nendesse faasidesse oli Homo sapiens’i ilmumise ajaks välja kujunenud üldjoontes samasugusena nagu tänapäeval. Ringluses valitses kui mitte absoluutne, siis vähemalt mingigi tasakaal väga aeglaselt kulgevate geokeemiliste protsesside foonil ja inimtegevuse mõju oli muidugi olematu.
Päikeselt Maale saabuvat energiavoogu ja selle edasist saatust siin on uuritud ja mõõdetud küllalt põhjalikult. Ligi pool sellest peegeldub muundumatult ja maapealsetesse protsessidesse sekkumata kohe tagasi, viiendik takerdub atmosfääris ja käivitab seal õhumasside liikumisi, teine viiendik jõuab maa ja mere pinda soojendama. Ja vaid näiliselt tühised 0,2 protsenti Maaga kohtunud energiavoost assimileeritakse ja muundatakse keemiliseks energiaks – bioproduktsiooniks, mis kogu maismaa kohta moodustab siiski aukartustäratava koguse, 1,1 x 10 9 tonni kuivainet aastas energiasisaldusega 1,8 x 1018 kJ. Selle üldkoguse sees moodustab metsade produktsioon 54 protsenti ehk 0,97 x 1018 kJ, rohtlad ja stepid annavad 20, põllumajanduslikud kultuurid 16 ja muud alad 10 protsenti. Seda globaalset energiavoogu läbi biosfääri saab aga kirjeldada ka teisiti, nimelt selle peamise kandja, süsiniku liikumisena.
Süsiniku koguseid selle elemendi bioloogilise ringe kolmes olekus (faasis) – gaasilises, elavas biomassis ja huumuses – on hinnatud vastavalt 750, 610 ja 1580 gigatonnile. Neid faase läbib pidev ringlusvoog kiirusega 110 gigatonni aastas. Selle voo käivitab fotosüntees. Süsinikutonnide liikudes ühest olekust teise hajub nendesse salvestunud keemiline energia järk-järgult soojusena kosmosesse. Akumuleerunud kogused ning neid läbiv ja siduv ühine voog lasevad hinnata ka ringleva süsiniku arvestuslikku “seisuaega” igas faasis – elusainena 5,5 aastat, süsihappegaasina atmosfääris 6,8 aastat ja huumusena vähemalt 15 aastat, tegelikult aga tunduvalt rohkem, kuna mitte kogu fotosünteesil samastunud süsinik ei jõua huumuseni, vaid lendub varem.
Oma tegevuste käigus hoidmiseks kasutab inimühiskond praegu ligikaudu 0,46 x 1018 kJ energiat aastas, millest nn taastumatute fossiilkütustega kaetakse kolmveerand ehk 0,34 x 1018 kJ. Vaadates neid arve, näeme põhimõttelist võimalust hankida kogu tänapäeval vaja minev energia niinimetatud taastuvatest allikatest ning fossiilkütuste tarbimine lõpetada. Metsade bioproduktsioonist tuleks selleks eraldada 30 protsenti, Maa bioproduktsioonist tervikuna oleks see vaid 16 protsenti. Teatavasti soositakse biokütuse kasutamist juba praegu, kuid seda mitte niivõrd varude säästmist silmas pidades, vaid uskudes, et selle põletamine ei suurenda süsiniku taset atmosfääris.
Energia hankimisega kütuste põletamisest kaasneb terve hulk nähtusi, millest enamik arvatakse kahjulikuks. Esikohale tuuakse seda, et süsiniku ümberpaigutamine süsinikdioksiidina atmosfääri mõjutab Maa kliimat. Ka seda, et kütuseid tarvitades jätame selle tegevuse jätkamiseks järjest väiksemad võimalused oma järglastele või et koos kütusevarudega maapõuest kõrvaldame ka hapnikku õhust. Bioproduktsiooni põletamise korral ei lisandu maapinda huumust ja sellega võib väheneda Maa üldine viljakus. Kõige mõtlemapanevam peaks aga siiski olema hinnang, mille annab termodünaamika. Statsionaarsusprintsiibi kohaselt otsib loomulik areng alati võimalusi entroopiaproduktsiooni vähendada ja süsteemi saabuvat energiat salvestada. Selleks et olla stabiilse ja loomulikus suunas areneva biosfääri kestvaks komponendiks, peaks ka inimene biosfääri salvestunud energiat mitte kulutama, mitte selle degradatsiooni kiirendama, vaid varusid suurendama.
Kui järele mõelda, siis tegutseb inimene sellele printsiibile risti vastupidiselt. Juba aegade algusest peale, kui ta õppis oma ihurammule täienduseks lisaenergiat kasutama. Olgu töötegijateks härjad või tänapäevane aurukatel, biosfäärile tähendab see ikkagi süsiniku ringluse ahela lühendamist, fotosünteesis salvestatud energia kiirendatud vabastamist enne selle huumusaineks saamist, maapinnale või maapõue salvestunud süsinikukoguse ja energia vähendamist. Isegi Maale varem salvestunud kütusevarude puutumata jätmine ja totaalne üleminek kiirelt taastuvale biokütusele ei annaks veel inimese tänapäevasele tegutsemisele termodünaamilist õigustust, kui kütuse põletamine ja sellesse salvestunud energia kiirendatud hajutamine jätkub. Rutiinset ametnikukeelt kasutades, pole inimese tegevus kooskõlas Maa entroopiaproduktsiooni vähendamise programmiga. Võtmeküsimuseks saab, millise lahenduse selline vastuolu leiab ja kes selle lahenduse realiseerib, kas inimene või loodus.
Kes tekitas kasvuhoonegaase enne meid?
Antarktika uurimisjaamas Vostok jäämassiivist välja puuritud proovidest nähtavaks tulnud Maa atmosfääri süsihappegaasi sisalduse perioodilised muutused minevikus on üldtuntud. Nendega sünkroonselt on muutunud ka Maa temperatuur. Praegusele sarnane kõrgem süsihappegaasi ja temperatuuri tase on esinenud korduvalt ka varem, viimati 130 000 aasta eest ja võrdlemisi äkki tekkinud. Hiljem on see pidevalt langenud, aga kusagil 20 000 aastat tagasi jälle järsult tõusu pööranud. Eeldades sääraste tsüklite jätkumist, peaks me oma praeguse kliimaga olema jõudnud faasi, kus on juba alanud trend temperatuuri aeglase langemise suunas. Ka muretsemiseks poleks põhjust – uus jääaeg on veel õige kaugel! Ja mis peamine – kui süsinik 150 000 aastat tagasi hakkas intensiivselt Maalt atmosfääri suunduma ja seejärel asjade areng ta sealt uuesti Maale tagasi tõi ilma inimese abita, siis miks ei peaks see juhtuma ka edaspidi. Toimunud kliimamuutuste võimalikke põhjusi on nii maapealseid kui maaväliseid ja süsihappegaasi tase atmosfääris ei ole nende hulgas kaugeltki esmatähtis. Inimese loodust aktiivsemalt mõjutava tegutsemise periood on nende aastatuhandete kõrval vaid lühiepisood ja selle mõjust kliimale ei tuleks mõeldagi, kui Vostoki andmetest rekonstrueeritud muutusetsüklite reas ei selguks üks häiriv asjaolu: viimane maksimum ületab kõiki teadaolevaid eelmisi ja ei näita vastu ootusi langustendentsi. Ja eelmiste soojaperioodide kindlasti teadaolev teine erinevus praegusest on inimtegevuse puudumine.
Kahe nähtuse samaaegne esinemine või puudumine ei tõesta ega ka seleta veel lahti nende põhjuslikku seost, kuid teaduses on just sellistest koosesinemistest ehk korrelatsioonist tehtud palju olulisi ja tõeks osutunud järeldusi. On olemas matemaatilised meetodid, mis võimaldavad sünkroonselt toimuvaid nähtusi üles leida ka paljude teiste mõjude ja muutuste varjust. Sellesama korrelatsiooni abiga näiteks leitakse kõik seosed organismi talitluse kõrvalekallete ja tema geenide struktuuri vahel. Korrelatsiooni juurde käib alati seose tõenäosuse hinnang. Tõenäosuse protsent on seda kõrgem, mida suuremast faktide kogumist on järeldus tehtud. Kõnesolev Maa viimase soojenemisperioodi erinevus eelmistega võrreldes on seni vaid üksiksündmus ja hinnang selle seosele inimtegevusega on tõepoolest üsna madala tõenäosusega. Kuid ka ühegi teise võimaliku põhjuse tõenäosus ei saa olla põrmugi suurem. Kui suur tõenäosus oleks piisav, see otsus jääb alati subjektiivseks, ja selle kohta tasub meenutada populaarset näidet, kuidas 95-protsendine tõenäosus homseks ilmaennustuseks on rohkem kui piisav, langevarju avanemisele aga sugugi mitte.
Tänapäeval populaarsust koguvat liikumist kliimamuutuste kontrolli alla saamiseks inimtegevuse ümberkorralduste ja regulatsioonide kaudu leiab nii toetust kui kriitikat, seda võib pidada ka mõttetuks ja asjatuks. Seisukohta mõjutab kindlasti silmaring ja teadmiste ulatus, aga ka mõtteviis. Järelpõlvede võimalustesse elada jätkuvalt meile harjumuspärastes tingimustes võib suhtuda kui homseks mõeldud puhkusesse rannas – kui paistab päike, siis meil veab, kui sajab, pole midagi parata. Aga nende võimaluses võib näha ka langevarju, mis väikseimagi toimingu tegematajätmisel ei avane.
Mis puutub kasvuhoonegaaside vähendamise ideesse, siis Maa geokeemilise evolutsiooni taustal võib seda pidada kindlasti mõttetuks. Biosfäär ja selle eluvormid on üle elanud vägagi drastilisi kliimamuutusi ja kohanduvad nendega ka tulevikus. Kuid inimest see perspektiiv ei rahulda, talle meeldiks edasi elada ikka tulevastes enesesarnastes, tunnetusvõimelistes ja arenenud mõistusega inimpõlvkondades, mitte ussikeste või spooridena oluliselt teistsugustes tingimustes. Ja lähemaks tulevikuks jääb kasvuhoonegaaside reguleerimine ainsaks kanaliks, mille kaudu on vähemalt lootuski midagi mõjutada. Kuigi kliimat mõjutavad mitmed gaasid, on kõige rohkem enesele tähelepanu koondanud süsihappegaas. Sest süsivesinike tehislikke emissioone on võimalik kergesti piirata, kui selle vajadusest aru saadakse, veeaur atmosfääris ei allu meie tahtmisele absoluutselt, aga süsihappegaasi piiramine asub just võimaliku ja võimatu piirimail. Toimingud tema suhtes on aga tehnika arenguga ja kogu praegusaegse biosfääriga nii tihedasti seotud, et siinkohal pole liigne maailmas ette võetud aktsioonid kriitiliselt üle vaadata.
Kas saastetasu kehtestamine päästab?
Keskkonnapoliitika põhiprintsiip saastekahju hüvituse ehk rahva keeles saastetasu määramisel on lihtne: saastetasu maksmine olgu saastajale kulukam kui puhastusseadme ehitamine. Siis võib loota, et emissioonid saavad puhastatud ja keskkond jääb rikkumata. Kui midagi lipsab puhastusseadmetest läbi või kõrvale, siis tuleb selle eest maksta. Süsihappegaasiga on aga olukord eriline. Tema kinnipüüdmine tehnoloogiliste meetoditega ei ole praktiliselt üldse teostatav.
Põletusseadmetest väljuva süsihappegaasi koheseks kinnipüüdmiseks oleks meil kasutada ainult üks võimalus: muuta gaas keemilisel teel mittelenduvaks soolaks – karbonaadiks või bikarbonaadiks. Kõige odavam reagent selle tarvis on kustutamata lubi. Koguseid arvutama hakates selgub aga niisugune pilt, et kui näiteks kõik oma süsihappegaasi kinni püüdva Eesti elektrijaama ühest väravast sõidab sisse rong põlevkiviga, siis teisest väravast peab välja tossutama veel pikem rong tahke kaltsiumkarbonaadiga. Nonsenss peitub aga selles, et reagendina kasutatud lubja valmistamisel tekib süsihappegaasi isegi rohkem, kui seda hiljem kinni püütakse. Energia tootmisel süsinikuühenditest on süsihappegaasi pääs atmosfääri seega vältimatu.
Mida tähendab selles olukorras ettevõtte koormamine süsihappegaasi pealt võetava maksuga? Ei muud kui toote kallinemist selle tarbijatele, täpselt samamoodi kui aktsiisimaksuga tõstetakse hinda tubakal ja viinal. Atmosfääri lennanud süsihappegaas aga mõjutab või ei mõjuta Maa temperatuuri sõltumata sellest, kas ja kui palju tarbijate taskust selle eest raha võetakse.
Värsket biomassi ehk biokütust kasutavad energeetikaettevõtted teatavasti süsihappegaasi pealt saastetasu ei maksa. Eespool oli näidatud, et Maa praegune bioproduktsioon võimaldaks fossiilkütust isegi täielikult asendada. Kui palju see kliimamuutuste ohtu vähendaks ja kas selline maksupoliitika on põhjendatud? Täpsustame süsiniku ringkäigu lihtsustatud skeemi atmosfäär–taim–atmosfäär ja lisame sinna ühe vahepeatuse, mulla. Mulla süsinikumahtu on hinnatud 1580 gigatonni suuruseks. Kui mulda süsinikuga toitvast bioproduktsioonist 16 protsenti põletada tuhaks, kahaneks samal määral ka huumuse ja selle põhikomponendi süsiniku hulk mullas. See kahanemine toimuks huumuse keskmise eluea jooksul ja siit vabaneks atmosfääri veel 253 gigatonni süsinikku. See on kogus, mille tekitaks fossiilkütuste jätkuv põletamine paarikümne aasta jooksul. Teisisõnu – isegi täielikule biokütusele üleminek saab hakata atmosfääri süsinikusisalduse kasvu piirama alles aastakümnete möödudes. Süsiniku juba praeguseks tekkinud kõrge taseme langetamiseks aga ei annaks see mingit lahendust.
Võimlike kliimamuutuste pidurdamise ainsaks teeks oleks atmosfääri ülemääraselt kogunenud süsiniku kõrvaldamine ja selle tagasitoomine maapinnale. Kui seda tegevust rahastada saastetasudest, oleks selle määraks loomulikult kõik need kulutused, mis tonni süsihappegaasi pöördumatuks tagasitoomiseks atmosfäärist maa peale teha tuleb. Biokütusele üleminek varem välja paisatud süsinikku veel maa peale tagasi ei too. Biomassi kasvamisel õhust võetav, aga põletamisel sinna kohe tagasi saadetav süsinik ainult kiirendab ringlust, ei muud. Süsiniku pöördumatu kõrvaldamine õhust nõuab selle koguse absoluutset suurenemist Maal taimedena, metsana, huumusena, veeorganismidena ja ühtlasi ka salvestatud energiana. Kui teatud mullastiku ja kliimatingimuste juures loetakse ühe hektari täiskasvanud metsa süsiniku sisalduseks näiteks 200 tonni, siis peaks ühe tonni õhku paisatud süsiniku eest võetava saastetasu määraks olema üks kahesajandik kõigist kuludest, mis on seotud selle metsa istutamise ja kasvatamisega, maa hind kaasa arvatud. Ja loomulikult peab selle raha saama metsa rajaja kui kulutuste kandja. Vajab aga erilist rõhutamist, et selline kompensatsiooniks rajatav mets peab oma täisküpsuses ja maksimaalse süsiniku mahu juures alatiseks püsima jääma. Kui hakata seda kasutama ja uuendama, siis kiireneb mõnevõrra süsiniku ringkäik, ajaliselt keskmine süsiniku maht on sellisel jätkuvalt noorena hoitaval metsal mõnevõrra väiksem kui täiskasvanud metsal, ning eesmärk – tuua süsinik pöördumatult atmosfäärist tagasi ja kinnistada see maapinnal – täitub poolikult.
Riikide süsinikuemissiooni praegune limiteerimine ja limiitidega kauplemine meenutab natuke keskaegset indulgentside ostmist, millega pattu teinud rahamehed said oma süüst vabaks. Ainult et praeguste indulgentside äris on patustaja ja andestaja kõrvale ilmunud veel kolmas osapool, kes tõmbab nende vahele piiri, kes jagab limiite. Kui regulatsiooni kasutada, peab see olema loomulik ja arusaadav – emissioonid tuleb kompenseerida assimilatsiooniga täies ulatuses. Põletajad maksavad, ja raha saavad need, kes rajavad ja säilitavad metsa või muid taimekooslusi. Reaalne saastetasu oleks sealjuures vägagi sobiv vahend süsihappegaasi turu tekitamiseks lausa üleilmses ulatuses ning metsade taastamiseks eelkõige seal, kus see on kõige tõhusam ja odavam. Ei ole tegelikult tähtis, kus ja kui kaugel rajatav mets saastajast asub – aineringlus on globaalne protsess.
Kuivõrd reaalne on kirjeldatud viisil jõuda atmosfääri süsiniku nullilise või negatiivse bilansini? Inimtekkelise süsiniku praegust juurdekasvu hinnatakse 6–7 gigatonnile aastas. Selle kompenseerimiseks vajalik metsade pindala iga-aastane suurendamine oleks ligilähedane sellele, milliseks praegu loetakse maakera metsade aastast kahanemist. Praeguseks juba kogunenud väidetavalt 100 ppm ülemäärase süsihappegaasi kõrvaldamine aga tähendab 220 Gt süsiniku tagasitoomist. Selle ärapaigutamine Maal nõuaks veel täiendavalt ühe miljardi hektari metsastamist. Maa taasmetsastamisega kaasnevate paljude ilmingute arutamine nõuab praegusest kirjutisest palju suuremat ruumi. Unustada ei saa asjaolu, et metsad ei ole kahanenud mitte ainult puidu hankimise, vaid ka põllumaa laiendamise eesmärgil ning pole selge, kui suurt hulka inimesi taasmetsastatud Maa veel toita suudaks. Ning kuidas majandus õige saastetasuga koormatud energiahindade juures üldse toimib. Uued ilmingud võivad seejuures osutuda mitte vähem ebameeldivateks kui kliimamuutused. Miljardi hektari uue metsa rajamine on utoopia piirimail liikuv mõte. Ometi on süsiniku kas või osaline tagasitoomine õhust ainus mõtestatud tegevus ettearvamatute kliimamuutuste vastu. Kui metsa raiumise asemel hakkab tulu andma selle taastamine ja hoidmine, siis ei ole ka metsade pindala radikaalne suurendamine enam nii utoopiline.
Eesti hiljuti uuendatud metsaseadus näeb metsale ette kuni üheksa kasutusviisi. Mets võib olla puidu allikas, seente korjamise koht, maastiku komponent, konnakotka pesapaik, varjata tuule eest ja palju muudki. Aga et iga hektar metsa hoiab puiduna maa peal kinni kuni 200 tonni süsinikku ning veel kaks korda niipalju huumusena, sellest ei ole metsa väärtuste hoidmist ja kasutamist reguleerivas seaduses sõnagi. Ja maksumäär on metsamaal kõrgem kui põllumaal, mis suurema osa aastast seisab kasutult.
Meid tulevikus ohustavate kliimamuutuste ärahoidmiseks võivad inimese pingutused olla ebapiisavad ja vaidlused nende mõttekuse üle on teatud osas kindlasti ajendatud ka hoopis muudest eesmärkidest. Süsiniku atmosfäärist tagasitoomisel ja selle säilitamisel maapealsetes süsteemides on aga palju olulisem tähendus. Sellega lõppeks Maasse salvestunud energia vähendamine ning inimene võiks oma eksistentsis leida taas koha, mis on termodünaamiliselt õigustatud. See oleks peamine tingimus, mida ta oma järjekestvuse tagamiseks täitma peab ja täita saab. Kõik ülejäänu on juba kas mõistusega saavutatav või siis tõepoolest saatuse tahtel juhtuv ja vältimatu.
LUI PIKKOV (1935) on õppinud keemiainseneriks Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI-s). Töötanud Pöögelmanni nimelises Raadiotehnika Tehases laborijuhatajana, kust läks tagasi TPI-sse, nüüd juba õppejõuks. 1965. aastal kaitses tehnikakandidaadi kraadi ja talle omistati dotsendi kutse. Koostas keemiainseneri erialale kohandatud loengukursused “Tehnoloogiliste protsesside matemaatiline modelleerimine” ja “Ökoloogia alused”. Teaduslik huvi keskendus tehnoloogiliste protsesside energiavajaduse ja efektiivsuse küsimustele, millest avaldanud mitmeid publikatsioone. Teinud kaastööd ka Horisondile. Praegu vabakutseline konsultant tootmisettevõtete keskkonnakaitse ja insenertehniliste küsimuste alal.
